• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Sikk, Alar – ainuke Everesti tipul käinud eestlane

Autor Avo | Avaldatud: 16. dets. 2003

Everesti vallutamine tõi aasta inimese tiitli
Priit Pullerits, vanemtoimetaja,16.12.2003

Reisilaeva Meloodia baarimees Alar Sikk, kes künnab merd Tallinna ja Helsingi vahel, pälvis tänu maailma kõrgeima mäetipu vallutamisele Postimehe traditsioonilises jõulueelses valikus Eesti aasta inimese tiitli.

Kummalisel kombel on järgnev intervjuu alles kõige esimene pikem usutlus, mille Eesti ajakirjandus avaldab Sikuga, kes jõudis mägironijate ihaldatuimasse tippu, 8848 meetri kõrguse Everesti otsa ligi seitse kuud tagasi.

Kuidas laeva baarimees Everesti ründajate seltskonda sattus?

See oli üks imelik asi. Näitleja Enn Nõmmik soovitas mind. Algul pakuti kohta temale, aga temast ei olnud minejat. Tänu sellele, et just tema mind soovitas, ma selle koha sain.

Te ei kõhelnud pakkumist vastu võtta?

Kõhklesin. Kartsin, et ei saa hakkama. Sest ega keegi mulle tippu minekuks eriti lootust ei andnud.

Mida ise selle peale arvasite?

Olin endas natuke kindlam. Tean, et ei põe kunagi mingit mägihaigust ja olen teistest sellevõrra ees. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes kohaneks kõrgusega paremini kui mina.

Millisena Everesti tippu tõusmist ette kujutasite?

Ausalt öeldes natuke raskemana. Mõtlesin, et see on tehnilisem, aga oli küllalt lihtne mägi – tagajalgade töö.

Mis oli pikas aklimatiseerumisprotsessis kõige tüütum?

Kõige nüristavam oli see, et käid ühte ja sama rada päevast päeva. See on igav. Pikk. Vastik.

Millal tekkis kõige kriitilisem hetk, et äkki ei jõuagi tippu?

Teise astangu all 8600 meetri kõrgusel. See on murrangupunkt: tehniline ja vastik koht. Kui oled seal redelist üles saanud, on tipp põhimõtteliselt käes. Enamik pöördub sealt tagasi – ei jõua lihtsalt.

Mis sel kurikuulsal redelil toimub?

See on püstloodis kümne pulgaga alumiiniumredel, mille paigutas sinna kunagi Hiina ekspeditsioon. Kui see redel oleks kusagil tavakõrgusel künka peal, roniks iga laps sellest üles. Aga suurel kõrgusel võtab 8-meetrisest redelist üles ronimine tunni.

«Mount Everesti» saatesarja vaadates jäi mulje, et enamik aega valitses ilus ilm nagu mägikuurordis.

Tegelikult on mägedes pildid ja film alati ilusamad kui tegelikkus. Tuult ei ole ju võimalik filmida. See on aga kogu aeg meeletu, vinge. Ka külma ei saa filmida. Filmida saab ilusat vaadet.

Mis oli see, mis sundis kõigist raskustest hoolimata tipu poole rühkima?

Vaesus. Mäe nõlval polnud teist nii pisikest ja vaest gruppi nagu Eesti oma. Meeletult hästi varustatud Shveitsi grupp ütles, et ilm on kehv, nad tulevad järgmisel aastal tagasi, seekord üldse ei üritagi. Nad ei riskinud. Aga eestlase ajab tippu vaesus: sa oled kõik viimase kokku korjanud ja pead minema. Võimalust, et tulen järgmisel aastal tagasi, ei ole.

Mis oleks siis juhtunud, kui Eesti ekspeditsioonist oleks keegi surma saanud?

(Ohkab.) Ei oska öelda. Margus Proosist läks surm väga lähedalt mööda, kui ta prakku kukkus. Tal vedas, et pragu oli alt laienev ja ainult kaheksa meetrit sügav. Kui pragu oleks olnud alt kitsenev nagu tavaliselt, oleks ta sinna kinni kiilunud ja surnud.

Ja tõenäoliselt lebaks ta veel praegugi seal?

Jah, kui see oleks toimunud pärast viimast laagrit 8300 meetri kõrgusel. Tipu lähedalt ei tooda kedagi alla, see eeldab meeletut rahasummat. Seal nad siis lebavad. Aga mägi puhastab end ise. Tormid uhavad laibad pragudesse. Ega neid mäel palju näha ole. Mina nägin ühte laipa, aga Ivar Lai mitut.

Kas allatulek on hullem kui tõusmine, sest kulminatsioon on möödas?

Jah, allatulek on tunduvalt raskem. Esiteks, mul lõppes tipus hapnik. Pidin hapnikuta laskuma. Teiseks, väsimus. Seetõttu oled lohakam. Enamik õnnetusi juhtub mägedes just laskumisel.

Kui lähedale surm teile laskumisel jõudis?

Küllalt lähedale. Nii kõrgel võib iga eksimus lõppeda surmaga. Olin nii läbi, et Saulius pidi karabiini kinnitama köie külge.

Siis kukkusin korduvalt ja ta ootas, kuni püsti sain. Aga ega ta mind aidanud. Sellisel kõrgusel ei saagi teist aidata ega loota, et keegi sind alla vinnab. Kõik on sinu enda kätes. Kaaslane on ainult selleks, et üksteist julgustada.

Saulius jäi teise astangu all magama. Äratasin teda tund aega. Togisin, et tule, lähme. Ja tema muudkui vastas tukkudes, et kohe, kohe lähen – ja jäi jälle magama.

Kuidas suutsite ise magamajäämist vältida?

(Otsib seletust.) Noh, mingi tahtejõuga hoidsin end üleval. Ja lihtsalt liikusin. Elujanu on mul niivõrd suur. Teadsin, et ei tohi magama jääda, kuigi see mõte on kogu aeg, et istuks ja puhkaks. Aga ei tohi. Peab alla jõudma, ei tohi sinna surema jääda.

Kuidas te Katmandus Everesti vallutamist tähistasite?

Nagu Vahur Kersna oma saates ütles: Alar ja Saulius pummeldasid kõrtsis. Seal on kõrts nimega Jeti Jalajälg. See on kuum koht, kus on moodustatud klubi Everesti tipu vallutanud meestele, kellele seal on eluaeg söök ja jook tasuta.

Mis on olnud suurim tunnustus Everesti vallutamise eest?

Sõprade lugupidamine. See on rohkem väärt kui mingi summa või asi.

Ometi arvavad paljud, et valitsus pidanuks teid rohkem premeerima kui ühe raamatu ja atlasega.

Kui hakkasin Everestile minema, siis ma ei mõelnud suurtele rahavoogudele, mis tulema hakkavad, ja kallitele kingitustele. Tegin seda enda jaoks, ja kõik, mis on antud pärast seda, olen võtnud tänuga vastu. Kerjama ma ei lähe. Saan endaga hakkama.

Urmas Oti saates ütlesite, et teist korda te Everesti otsa ei roni. Miks?

Aga milleks? See on meeletult tüütu. Ja raske. Kui Elbrust ronida on lõbus ajaviide, siis Everesti vallutamine on tõeline tüütus. Käid kaks ja pool kuud ühte pikka otsa mööda kiviklibu. See on vastik ja inetu mägi. Masendav. Must, kole. Negatiivse auraga. Aga kui keegi annab mulle miljoni, siis miks mitte. Raha eest ikka teen. (Naerab.)

Mis on järgmine siht?

Alpinistist sõber Jaan Künnap arvas, et mul on vaja õppida midagi tehnilist, sest ma ei oska isegi mingit sõlme teha. Ta soovitas mul minna Elbrusele alpinismi kooli. Samuti oleme plaaninud Künnapiga Kesk-Aasias vallutada Han-Tengrit (6995 m).

Alar Sikk (37)

• Vallutas 22. mail 2003 esimese eestlasena koos leedulase Saulius Viliusega maailma kõrgeima tipu Mount Everesti (8848 m).

• Senised kõrgemad vallutatud tipud olid Kaukasuses Elbrus (5642 m), Alpides Mont Blanc (4807 m) ja Alaskal McKinley (6194 m). Pamiirides Lenini mäetipu (7134 m) vallutamine jäi 7000 m kõrgusel pooleli, sest pidi soomlasi alla aitama.

• Töötab Tallinki laeval Meloodia baarimehena, enne seda oli Võrus puusepp. Lõpetanud Võru tööstustehnikumi puidutöötlemise tehnoloogina.

• Teeninud Nõukogude armee eriüksuste koosseisus Afganistanis.

• Vallaline.

— — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — — –

Arvamus

Tõivo Sarmet
Eesti Everesti-ekspeditsiooni juht, ehitus- ja remondifirma Altius juhataja

Alar oli meil augutäiteks kaasas. Aga ta on rahulik inimene, seepärast on temaga hea koos olla. Pingeid ei teki. Ta on tõsine maamees, kellele ei lähe suurt korda, mis ümberringi toimub. Ta on osalenud Afganistani sõjas ja ilmselt on see jätnud jälje, et kui ütled talle, et pane saapad jalga, ja näitad suuna kätte, siis ta läheb.

Põhiline, miks just tema tippu jõudis, oli see, et tal on kolossaalselt hea tervis. Kui pidime pärast tormi üheksa päeva kuue ja poole kilomeetri kõrgusel ilma ootama, siis teistel meestel toonus langes, aga temal jäi see alles.

Kui tal on tahtmist ja ettevõtmist, saab temast kindlasti hea mägironija.

Andres Rannamets
kauaaegne matkakaaslane, ehitusfirma Kurmik projektijuht

Alar on hea kambajõmm, ükskõik, mis asju korraldada. Ta on selline mees, kes mõtleb rohkem sõprade peale, kui hoolitseb oma heaolu pärast.

Ta on poeedikalduvustega poiss, hästi südamlik. Vanasti luges ta matkadel lõkke ääres luuletusi, osa kusagilt meelde jäänud, teised ise tehtud. Ta oli tõeline seltskonna hing.

Oleme koos 15 aastat matkadel käinud: Sahhalinil, Kuriilidel, Uuralites, Turkmeenias. Võrreldes varasemate aegadega hakkas ta enne Everesti ekspeditsiooni rohkem trenni tegema – jooksis, suusatas, poksis, käis ujumas, tegi jõudu. Ta suhtumine muutus: pidutsemist jäi vähemaks, sihikindlust tuli juurde.

Jaan Künnap
omanimelise alpinismiklubi juhataja

Alar on üks selliseid inimesi, kellel on kaasasündinud hea vastupidavus ja töövõime. Ja ta talub hästi kõrgust.

Mõned vinged alpinistid peavad kolm korda kauem aklimatiseeruma kui tema.

Mulle ei ole üllatus, et just tema tippu jõudis. Ütlesin, et kui keegi tippu jõuab, siis Alar. (Alar Siku väitel olevat Künnap siiski öelnud, et kui keegi tippu jõuab, siis Raivo Plumer, ja Sikk küll mitte. – P. P.)

Aga oleks mina grupijuht olnud, poleks riskinud lasta tal üksinda tippu minna, sest tal ei olnud piisavalt kogemust. Aga füüsiliselt oli ta küll grupis parim, selles pole kahtlust.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Luther, Martin – saksa teoloog, reformaator

Autor Avo | Avaldatud: 14. dets. 2003

Reformatsiooni algus
Neil pimedail sajanditel tõusis kirikust endast mehi, kes nõudsid uuendusi. John Wyclif, haritud ja harras preester, üritas uuendada kirikut seestpoolt. Kiriku vastuseisust hoolimata õnnestus Wyclifil sooritada väärtuslik usupuhastustöö ja ta tõlkis Piibli inglise keelde.
Wyclifi õpetused võttis vastu Jan Hus Böömimaal. Ta ründas pühakutekultust, puhastustule õpetust ja indulgentside (ehk patukustutuskirjade) müüki. Ta nõudis ka, et jumalateenistusi peaks pidama ladina keele asemel rahva emakeeles. Jan Hus põletati tuleriidal, süüdistatuna ketserluses.

Martin Luther, saksa teoloog, reformaator, sündis 10. novembril 1483. aastal Saksamaal Eislebenis talupoja (mõningtel andmetel kaevuri) perekonnas. Perekonna vaesusele vaatamata õnnestus tal saada hea haridus. Õppis 1501. aastast Erfurdi ülikoolis, astus 1505. sealsesse augustiini eremiitide kloostrisse. Pühitseti 1507.a. preestriks.
Vastne preester määrati  Wittenbergi Ülikooli professoriks. Seal luges Martin Luther esimest korda Piiblit. Wittenbergis sai 1512 temast teoloogiadoktor, oli teoloogiaõppejõud ja jutlustaja.

Martin Luther.jpg: Õpingute ajal võttis omaks nominalismi (nn via moderna) mõtteviisi, mis eristas selgesti usku ja teadmist ning rõhutas Jumala suveräänset vabadust.
Palverännaku käigul Rooma aastail 1510 -11  kogetu arendas tema kriitilist meelt katoliku kiriku silmakirjalikkusesse ja kloostrivagadusse.
1513-18 aastate loenguis sõnastas Luther reformatsiooni lähteseisukohad selle kohta, milline on inimese osa Jumala ees (simul justus et peccator – “ühtaegu õige ja patune”), usu olemus ning Jumala õiglus ja arm.
Skolastilise usuteaduse arvustamisel lähtub *luterluse keskne õpetus, et inimene saab õigeks ainult Jumala armust (sola gratia).

Wittenbergi paavsti esindaja Tetzel müüs raha eest indulgentse, et koguda raha Peetri kiriku ehitamiseks. Lutherile see ei meeldinud ja ta vaidlustas 1519 paavsti primaadi (esimuse) ja kirikukogude eksimatuse. Kirjutas teesid (kokku 95) indulgentside müümise vastu ning  naelutas need 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksele. Seda päeva loetakse usupuhastuse alguseks.
Luther ei tajunud tollal veel, kui kaugeleulatuvaks see tegu osutub. Ümbritsevaist linnadest saabunud palverändurid, kes olid tulnud indulgentse ostma, mõistsid Lutheri vastuväidete arukust. Nad kopeerisid Lutheri teese ning viisid neid oma kodudesse. Äsja leiutatud trükikunst aitas Lutheri sõnumit kiiresti levitada ning mõne aja möödudes loeti tema sõnu suures osas Euroopast.

1519-20 said Lutheri usukäsitluses põhiliseks pühakirja autoriteet ja kristlase üldise preesterluse rõhutamine, mis seadsid kahtluse alla katoliku kiriku hierarhilise ehituse ja tegevuse õiguspärasuse. 1520 ilmusid tema reformatsiooni põhiteosed: kirikukorraldust käsitlev “Saksa rahva kristlikule aadlile kristliku seisuse parandamisest”, sakramendiõpetust uuendav “Kiriku Paabeli vangipõlvest” ning usuõpetust ja eetikat ühendav “Ristiinimese vabadusest”.

Lutheril ei olnud kavatsust kirikust lahkuda ega luua uut kirikut. Peagi mõistsid Luther ise ja tema järgijad, et kiriku seesmine uuendamine on võimatu ja lahkulöömine Roomast  vältimatu.
Martin Lutheri alustatud avalik võitlus katoliku usu ja paavstluse vastu jätkus. 1520. aastal ütles end ametlikult lahti katoliku kirikust.
1520. aastal pani paavst Leo X Lutheri kirikuvande alla. 1521.aasta Wormsi riigipäeval kaitses M. Luther endiselt oma seisukohti, ei taganenud nendest ja kuulutati Karl V ediktiga lindpriiks. Aastani 1522 oli Luther Wartburgi linnuses Saksi suurvürsti Friedrich III Targa kaitse all.

1522. aastal ilmus Lutheri tõlgituna Uus Testament. Samal aastal naasis ta Wittenbergi.

Suunas  reformatsiooni äärmusliku tiiva (P. Melanchthon, T. Münster; nn entusiastid) uuendusi alalhoidlikkuse poole, vastustas “Saksa talurahvasõja revolutsioonilisi ja sotsiaalseid taotlusi” ning pöördud humanistide eetilise vaimsuse vastu (Erasmusele kirjutatud “De servo arbitio” – “Orjastatud tahtest”).
1523-1525 kirjutas M. Luther 3 kirja Riia ja Liivimaa nn jumalasõpradele.

1925 abiellus Martin Luther endise nunna K. von Boraga (sünnikoht Karlstadt, surnud 1541).

Martin Lutheri (nüüdseks hävitatud) ausammas Keilas.jpg: Martin Lutheri ausammas Keilas. Foto E. Tihkani kogust Hilisemas tegevuses taotles Luhter eeskätt evangeelse kiriku korraldamist ja hariduse edendamist. Tema 36 osalt keskaegseil eeskujudel põhinevat koraali on evangeelse lauluvara tuumik.
Vürstide toel rajas M. Luther  Põhja-Saksas usu-uuenduse, millest kujuneski evangeelne luterilik kirik. 

Martin Luther koostas oma õpetuse kokkuvõttena väikese ja suure katekismuse (ilmusid 1529), tõlkis Piibli saksa keelde (ilmus lõplikult 1534).
1531-1533 kirjutas ta 4 kirja Tallinna magistraadile.
1537 ilmusid luterlike usutunnistuskirjade hulka kuuluvad “Schmalkaldeni artiklid”. 

Lutheri õpetus rajaneb pühakirjal ja lähtub väitest, et inimene ei saa ise oma tegude läbi ennast lunastada, vaid see saab  toimuda ainult Jumala armust usu läbi. Kirikukorralduses kaotas Luther rooma-katoliku hierarhia, vaimulike tsölibaadi, muutis jumalateenistuse rahvakeelseks ja lihtsustas selle talitusi.

Paavst võitles uuenduste vastu ning Lutheri saatus oleks olnud samasugune kui paljudel varasematel reformaatoritel, kui mitte sõbrad ja armastav Kaitse ei oleks teda varjanud.

Martin Luther suri Eislebenis 18. novembril 1546.

Martin Lutheri õpetus – luterlus – on saanud osaks protentismis. Levinud Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Luteri usu (evangeelse luteri usu) aluseks on nn konkordiaraamatusse koondatud usutunnistused. Neist tähtsamad on Augsburgi usutunnistus ja astast 1577 pärinev, hilisemaid tüliküsimusi lahendav konkordiaformel.
Viimasel rajaneb XVII sajandist ortodoksne luterlus, mida õõnestasid pietism ja valgustusajastu ratsionalism.
XIX sajandil on luterlus taas toibunud (uusluterlus). Luterlasi on umbes 75 miljonit.
Niinimetatud Preisi uniooniga toimus luterluse ja reformitud kiriku osaline lähenemine XIX alguses.

Martin Lutheri teoste põhiväljaanne on 1883. aastast ilmuv “Luthers Werke. Weimarer Ausgabe”.

Artikli koostamisel olen kasutanud Väikest Eesti Entsüklopeediat (1937-39), Eesti Entsüklopeediat (5kd, 1990) ja internetiväljaandeid. Avo Blankin

xxx

(11.04.2003)

Usumees Martin Lutheri säravad aastad

Jukko Nooni, kriitik

Ruut arvustus

Euroopa ajalugu tunneb mitmeid eesliitega “re-” (ladina keeles ‘taas-’, ‘uuesti-’, ‘tagasi-’) algavaid mõisteid, nagu näiteks “renessanss” või “reformatsioon”.

Renessanslik ilmavaade ja humanistlik mõttelaad olid reformatsiooni võrsumise pinnaseks. See protsess toimus samaaegselt mitmes riigis.

Eestis seostatakse reformatsiooni aga ennekõike Martin Lutheri nimega.

Äsja ilmus eesti keeles raamat “Martin Luther. Üks inimsaatus”, autoriks on tuntud prantsuse ajaloolane ja annalistide koolkonna rajaja Lucien Febvre. Eesti lugejale pole teema iseenesest uus. Sellele juhtis tähelepanu ka raamatule põhjaliku järelsõna kirjutanud Jüri Kivimäe. Käsitlusi on ilmunud 1920. ja 1930. aastail, nii nõukogude ajal kui ka paguluses ning nüüdki. Viimati 1996. aastal, mil ilmusid faksiimiletrükina Johannes Hiiemetsa “Martin Luther. Elu ja võitlus” (esmakordselt 1939) ning Bernhard Lohse “Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse”. Lucien Febvre’i 1928. aastal esmakordselt ilmunud uurimuse näol on neile lisandunud sisukas järg.

Värvikas pilt 16.sajandist

Teos on huvitav mentalité rekonstruktsioon, mis on ju annalistide koolkonnale täiesti iseloomulik. Ajaloo jaoks pole olulised mitte sündmused, vaid mõtted ja probleemid. Ka selle teose puhul pole tegemist pelgalt biograafiaga. Febvre maalib meile reformaatori kaudu värviküllase pildi 16. sajandi inimesest.

Reformatsiooni selline areng oli mitmete asjaolude kokkulangemise tulemus. Saksamaa võimsad linnad ja iseteadlikud vürstid ei tahtnud alluda Igavesest linnast tulevatele korraldustele. Äärmiselt olulist rolli mängis trükikunst. Ilma selle tehnilise võimaluseta poleks tõenäoliselt Lutheri ideed kaugele levinud.

1517. aastal oli Luther tundmatu munk, keda Febvre’i arvates poleks võib-olla augustiinlaste üldises biograafiaski ära märgitud, kuid nüüd võib teda nimetada “üheks uusaja isadest” (lk 252). Osad autorid ongi 95 teesi naelutamist Wittenbergi losskiriku uksele pidanud uue ajajärgu alguseks.

Mida Luther tahtis? Soovis luua uut kirikut? Febvre tuleb selle küsimuse juurde mitmeid kordi tagasi. Algul huvitas Lutherit ta enese hingeõnnistus. Sellele lahenduse leidnuna polnud tal “mõtteski oma ravimit endale hoida” (lk 68). Need läbi ta enese otsingute tunnetatud tõekspidamised said hiljem uue konfessiooni keskseteks seisukohtadeks.

Lutheri terava reaktsiooni põhjustas uus indulgentside müügilaine. Väliselt olidki tema teesid suunatud nii patukustutuskirjade kui ka nende levitaja Tetzeli vastu.

Febvre näitab meile Lutheri tekstide ja tegevuse kaudu pidevat arengut. Eesmärk oli asendada senikehtinud religioon “läbinisti isikliku religiooniga, mis seab loodu otse ja ilma igasuguste vahendajateta vastamisi oma Jumalaga, (- – -) ilma et nende vahele asetataks segavaid ja parasiitlikke preestreid või pühakuid, siinilmas ostetuid ja teises kehtivaid indulgentse.” (Lk 68.)

Indulgentside vastaseid jutlusi oli ta pidanud juba varemgi, kuid “Luther kordas siin säravamalt, laiahaardelisemalt ja enesekindlamalt üle väited, mis olid juba vähemalt kaks aastat painaud tema alati töötavat “väsimatut ja läbitungi-vat” vaimu. (Lk 88.) Reformatsioon sündis tervenisti Lutheri “sisemisest tööst”.

Ürituse nurjumine

Hiljem väljus aga 1517. aastal alanud protest tema kontrolli alt, õigemini liikus ilma temata edasi, muutudes märatsevaks pildirüüstajate jõuguks. Mugandudes hiljem kodanluse vajadustega. Febvre võtabki pärast 1525. aastat üsna kiiresti otsad kokku. Luther on küll autoriteet, “ent selle elava Lutheri taga, keda austatakse ja kellelt otsitakse vastust, on kuju võtmas luterlus, mis on tema enda luterlusest mitmeski mõttes erinev.” (Lk 245.)
Tema üritus nurjus. “Tõsi küll, üksikud usklikud ja ka inimrühmad, rahvad ja riigid lasid end temast ära võluda (- – -). Ent kas see osaline edu ei olnud mitte ebaedu. (- – -) Vana kirik oli ikka veel alles. (- – ) Olla tõrjutud väikeseks sektijuhiks oli lüüasaamine, ükskõik mida ta ei oleks teinud või väitnud…” (Lk 249.)

Huvi oleks veel pakkunud Lutheri suhe juutidesse. Juhtivad natsid nägid temas ju antisemitismi patrooni. Ühes oma varasemas teoses väljendatud positiivne hoiak muutus hilisemates tekstides nõuandeks juutide eraldamise kohta.

Raamatu kirjutamise aegu, 1928. aastal, polnud see teema aktuaalne, Hitler tuli alles viie aasta pärast võimule. Selle väikese seiga puudumine pole aga etteheide autorile. Eesmärk polnud ju leida doktor Luteruse seoseid antisemitismiga.

xxx

 

TÕNU ÕNNEPALU: Martin Lutheri kaitseks
03.11.2004

Ruut AJALOO SUURMEHI pole mõtet tirida tänapäeva kohtu ette

Ajaloo suurkujud ise tõtt-öelda meie kaitset ei vaja. Surnutena on nad, nagu öeldakse, sealpool head ja kurja, nii et maine ülistus või sõim neile enam kuidagi korda minna ei saa.

Kui aga Ervin Õunapuu (EPL 26.10.) arvab heaks kuulutada Martin Lutheri (1483–1546) roimariks tema antisemiitlike mõtteavalduste pärast, ning sellest järelduvalt kuritegelikuks organisatsiooniks ka kogu Eesti luteri kiriku, siis muidugi ei huvita teda niivõrd too ajalooline isik, kuivõrd mingid tänapäevased ja võib-olla isiklikud probleemid. Selline meele- ja vägivaldne ajaloo ärakasutamine ongi see, mida minu arust vaikselt taluda ei tule.

Sest see ei külva mitte arusaamist, olgu ateistlikku või kristlikku, vaid arusaamatust ja vaenu. Mõni noor inimene, keda äärmuslikud ideed ligi tõmbavad ja kes ajaloost suurt midagi kuulnud pole, võib neidsamu Ervin Õunapuu mõtteavaldusi puhta kulla pähe võtta. Ja mida ta siis teeb? Läheb ja viskab protesti märgiks kiriku aknad sisse?

Tõsi, Martin Luther oli samavõrd vastuoluline kui kõik suurmehed või -naised. Võiks koguni öelda, et kus on suurt tarkust, sealt ei tule asjata otsida ka vähemalt sama suurt lollust. Kuid suurmeeste rumaluselgi on see voorus, et just oma suuruses on ta õpetlik. Ja nende vastuoludes peegelduvad selgesti ja näitlikult nende ajastu vastuolud.

Antisemiitlikud või antijudaistlikud mõtteavaldused ei tee muidugi Lutherile au ja näitavad tema teatavat piiratust. Kuid samas oli see kogu tema ajastu piiratus. Juudipõlgus polnud tolle aja Euroopas mitte mingi ekstremistlik ideoloogia, vaid kristliku enamuse poolt üldiselt omaks võetud hoiak.

Oli asju, kus Luther oli oma ajast ees ja teisi, kus ta ümbritsevast keskpärasusest põrmugi kõrgemale ei tõusnud. Pole aga mingit mõtet tirida ajaloo suurmehi tänapäeva kohtu ette. Iga inimest tuleks ikka jõudumööda katsuda hinnata tema enda ajastu taustal. Muidu satume samasugusesse anakronismi nagu nõukogude ametlik ajalookäsitlus, mis nägi Spartacuses proletaarset revolutsionääri ja nahutas keskaegset kirikut selle eest, et see rahvast vaimupimeduses hoidis.

Me elame maailmas, kus kristlus on vaid üks, ja me teame, et tegelikult vähemuslik maailma seletamise viis. Me võime vabalt valida, kelleks me “hakkame”, kas luterlaseks, katoliiklaseks, muhameedlaseks või ateistiks. Või kellekski viiendaks-kuuendaks, või hoopis koostame endale erinevatest õpetustest mingi oma, kus on tera tõtt igast, aga mis ei piira ennast ühegi dogmaga.

Kristlaseks sünniti

Nii polnud see aga 15. sajandil! Kuigi renessanss oli kristliku kiriku vaimse autoriteedi monopoli juba pisut kõigutanud, elas Luther (ja reformatsioonis võib vabalt näha just itaalia renessanssi saksa vallaslast) ometi maailmas, kus kristlaseks mitte ei hakatud, vaid sünniti. See tähendab, kristlus oli veel sedavõrd valitsev maailmaseletamise ja -nägemise viis, et ka kõik suured vaimsed protestivoolud sündisid enam või vähem kristluse sees. Ketserid polnud üldiselt mitte jumalasalgajad (kuigi Rooma kirik neid nii võis kujutada), vaid inimesed, kelle jumala- ja tõekujutus erines sellest, mida nägi ette veel ainuvalitseva kiriku õpetus.

Nõnda et teatavas mõttes võib küll kristluse ja kiriku teha vastutavaks kõige halva eest, mis Euroopas sajandite jooksul on sündinud. Kuid sel juhul tuleb teda ka tänada kõige hea eest. Niisamuti on muide XIX–XX sajandi teadusega, mis on samamoodi valitsev maailmaseletamise viis nagu toona oli kristlus.

Minu arust, kui ollakse sedavõrd otsustavalt kirikuvastane, nagu seda paistab olevat Ervin Õunapuu, siis peaks Martin Lutherit pigem au sees pidama kui põlgama. Sest eks olnud just tema üks esimene, kes mitte ainult jõuliselt, vaid ka edukalt protesteeris Rooma kiriku ainuautoriteedi vastu, üks nendest, kes külvas idanema selle kahtluse- ja kriitikaseemne, millest ei kasvanud mitte ainult kristlik protestantism, vaid lõpuks ka valgustatud ateism, natsionalism, demokraatia?

Luther oli mitte ainult oma aja, vaid ka oma rahva poeg. Indulgentside asi, millest kogu reformatsioon algas, oli tugeva rahvusliku värvinguga. Miks peab saksa rahvas (Luther oli esimene, kes seda terminit nii laialdaselt kasutas) rahastama oma säästudest kiriku ehitamist Rooma? Et rahuldada ühe korrumpeerunud Medici (Giovanni de’ Medici oli Leo X nime all paavstitroonile upitatud) kuulsusejanu?

Tõepoolest, kui ühe pisut varasema Medici, Lorenzo, suure kunsti ja teaduste metseeni, ning usufanaatikust Savonarola vastuolus kaldub mu sümpaatia pigem Lorenzo poole, siis Leo X ja Lutheri vahelises võitluses ma pooldaksin Lutherit. Paavsti vastu väljaastumine polnud tollal mingi süütu ajaviide, vaid nõudis ka palju julgust ja Lutheril polnud aimugi, milleni võivad lõpuks välja viia tema 95 ladinakeelset teesi, mis ta Wittenbergi lossiuksele naelutas.

Luther ja eestlased

Tagantjärele võime öelda, et vähemalt teatud mõttes viisid need teesid ja Lutheri edasine tegevus mitte ainult saksa, vaid ka eesti rahvuse sündimiseni. Kes teab, kui Rootsi protestantlikud valitsejad poleks Lutheri suurel eeskujul toetanud Piibli tõlkimist ka Eesti- ja Liivimaa maarahva keelde, kas olekski sellel maal siis praegu oma kirjakeelt ja kirjandust, sealhulgas eesti kirjanikku Ervin Õunapuud?

Muidugi, kui poleks, siis ei oleks ka kedagi, kes nende puudumise pärast kahetsust tunneks, peale mõne etnograafi, kes oma maanurga kõnepruugist ühe kadunud keele säilmeid otsiks.

Keda aga ei huvita natsionalistlik argumentatsioon, see võib mõtiskleda selle üle, et kaudselt kinkis luterlik reform (liturgias sai tähtsaks koguduselaul ja seda saatev orel) meile ka Johann Sebastian Bachi muusika, mida mõnigi ateist ei kõhkle jumalikuks nimetamast.

On muidugi ajaloolisi isikuid ja organisatsioone, ja iga koolipoiss oskab mõne nimetada, kes ja mis eelkõige kurja, negatiivset märki kannavad. Ei Martin Luther ega ka tema ideede järgi reformitud kirik Eestis aga kindlasti sellised pole. Mineviku vastuolulisi suurkujusid ja nähtusi on siiski mõistlikum katsuda mõista kui neid kas ainult hukka mõista või ülistada.

Selle artikliga kuulutab Eesti Päevaleht ateismiteemalise debati oma veergudel nüüdseks lõppenuks.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Lennuk – esimene lendav de facto

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Jalgrattavabrikandid tegid esimese mootorlennukisõidu
Allar Viivik, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003


MAAST LAHTI: Ajalooline foto 17. detsembrist 1903. Kell 10.30 Kitty Hawki luidetel alanud lendu piloteeris alumisel tiival pikali olnud Orville, paremal elab venna sõidule kaasa Wilbur.


ESIMENE TÜÜRIMEES: Esimest õnnestunud Flyeri reisi juhtis vendadest noorem, Orville (1871-1948). Koos ehitati hiljem veel Flyer II ja Flyer III.

1903. aasta 17. detsembril tehti Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas Kitty Hawki liivaluidetel teoks inimkonna ammune unistus: Orville ja Wilbur Wrightil õnnestus endaehitatud juhitaval mootorlennukil Flyer lõpuks õhku tõusta.

 
Lennud kestsid paar minutit, kahetiivaline sõrestiklennuk Flyer läbis kokku 405meetrise teekonna. Enamik väärikaid teatmeteoseid, lennundus- ning tehnikaraamatuid annab tänaseni neile esimeste lendurite tiitli. Moodsa lennunduse rajanud Wrightidel olid eelkäijad Euroopas ning Ameerikas, kuid nende väidetavalt juhitavate mootorlennukite sõidud pole vettpidavalt tõestatud. Vendade õhusõidud on aga talletatud fotodele ning sündmusel olid tunnistajad.

Wrightid olid pärit paljulapselisest perest. Vendadest vanim, Wilbur, sündis 1867. aastal Millvilles, Indianas. Sealt kolis pere veidi hiljem Ohiosse Daytonisse, kus 1871. aasta sündis Orville. Kasvatatud ranges kristlikus vaimus, asutasid nad Daytonis 1894. aastal jalgrattapoe, hiljem avati ka jalgrattatehas.

Vennad, kes olid koolipoistena leiutanud ning valmis ehitanud kõikvõimalikke tuulelohesid, ei plaaninud algul lennundusega edasi tegelda. Saatuse tahtel andis aga neile tõuke Euroopas tegutsenud lennunduspioneeri surm. Nimelt hukkus 1896. aasta augusti alguses järjekordsel katselennul sakslane Otto Lilienthal, kes ehitas purilennukeid ning lendas nendega mäekülgedelt startides sadu meetreid. «Kui uudis Lilienthali surmast suvel Ameerikasse jõudis, hakkasime lendamise probleemidesse suhtuma tähelepanelikumalt,» on Wrightid oma mälestustes kirjutanud.

Tiibade tüürid joonistati maha kondoritelt

Koos jätkati sealt, kus sakslane Lilienthal oli pooleli jäänud, nimelt aerodünaamika õppimisest. Esmalt vaatlesid vennad hoolega lindusid, et lahendada tasakaalu hoidmise probleem. «Kondori parema tiiva tagumine osa oli ülespidi ning vasaku tiiva tagaosa allapoole. Seega hoiabki lind ennast lennu ajal tasakaalus,» märkis Wilbur enda päevikus. Looduses märgatu kasutati lennukiehituses kohe ära. Nad mõtlesid välja tiibade kaldtüürid, tänu millele sai tulevasi mootorlennukeid korralikult juhtida.

Jalgrattaärile lennundust eelistanud vennad kolisid ajutiselt Ohiost Põhja-Carolinasse Atlandi ookeani kaldal asuvasse Kitty Hawki. Sealsed mereäärsed luited olid küll tuulised, kuid samal ajal ka turvalised: pehmele liivale kukkumine ei toonud kaasa suuremaid õnnetusi.

Esimesi tulemusi võisid nad nautida 1899. aastal oma lohelennukiga. Uudsed olid selle kaks tiiba, mis kannatasid ka tugevamaid tuulehoogusid. Samuti sai neid tüüridega juhtida. Sama süsteemi katsetati veel ühel nööriga veetaval lohelennukil, seejärel ka purilennukitel. Talvega 1901/02 rajasid vennad Kitty Hawkis tuuletunneli, kus katsetasid erinevaid tiivapaare ning väikelennukeid, täiustades nende tõstejõudu.

1902. aasta jõuluks valmis rooliga tüüritav purilennuk. Katsed olid edukad, ehitama hakati mootorlennukit. Lisaks enda teadmistele aitas ka Octave Chanute. Sarnaselt lohe- ja purilennukitega otsustasid Orville, Wilbur ning mehaanik Charlie Taylor Flyeriks ristitud uue õhusõiduki ehitada kahetiivalise. Lennuk sai kuus meetrit pikk, tiibade ulatus oli tosin meetrit. Flyeril oli puusõrestik, tiivad tõmmati üle riidega. Kahte propellerit ajas ringi 12hobujõuline vesijahutusega bensiinimootor. Jõulukuuks 1903 oli 340 kilo kaalunud lennuk sõiduvalmis. Esimene katselend pidi toimuma 12. detsembril, kuid seda häiris tugev tuul. Järgmine päev oli küll hea ilm, aga sügavalt usklikud vennad otsustasid pidada hoopis pühapäeva.

17. detsembril aastal 1903 koitis Wilbur ja Orville Wrighti suurpäev, kui nad kell 10.30 veeretasid koos abilistega oma Flyeri garaa?ist starditeele – lennukil puudus ratastega telik, seega tuli startida veidi üle 10 meetri pikkusel puust rööpaga ning veotrossiga katapuldilaadsel ehitisel.

Esimesed õhusõidud kestsid paar minutit

Esimene piloot oli Orville (32), kes lamas alumisel tiival. Vanema venna ning paari abilise silme all püsis kahetiivaline Flyer 1 õhus 12 sekundit. Luidete kohal läbis lennuk selle üürikese ajaga 120 jalga ehk 36 meetrit. Viletsa talveilma, tuule ning suure riski kohta väga hea saavutus. Kõik olid ülevas meeleolus, kuid mitte rahulolevad. 11.20 startis Wilbur ning tegi liivaluidete kohal 175jalase (52 meetrit) õhulennu. Tosin minutit hiljem oli aeg kolmanda lennu käes. Orville tüüris Flyerit tervelt 200jalase (60 meetrit) teekonna.

Õnnelikud Wrightid otsustasid teha veel neljandagi sõidu. Keskpäeval startis Wilbur, Flyer püsis õhus, piloot kontrollis kõrgustüüri ning lennuki kurssi. Umbes sajajalase teekonna järel hakkas Flyer äkki üles-alla viskuma. Ka edasi ei tõotanud sõit midagi head, lennuk viskles tuules, hakkas lõpuks pöörlema ning kukkus 59. sekundi järel alla. Kiirus oli väike ning Wilburil kulus vaid mõni sekund, et 852 jalase (255 meetrit) teekonna järel tervena lennukist maha ronida. Vigastada sai küll kõrgustüüri raam, kuid nelja üritust võis lugeda kordaläinuks.

«Väike sõit ühele vendadepaarile, kuid suur hüpe lennunduse ajaloole,» võib parafraseerida 68 aastat hiljem Neil Armstrongi Kuul lausutud sõnu. Järgmisel aastal õnnestus vendadel õhus sõita juba täisring. Veidi hiljem lendasid nad poole tunniga 45 kilomeetrit. Inimkond oli õppinud lõpuks lendama.

Allikad: internet, Ants Künnapuu «100 õhusõidukit», ENE, ajakirjandus. Wrightidest ja õhusõidust võib lugeda: www.first-to-fly.com.

Sajandi lennundussaavutusi:

17. detsember 1903: vendade Wrightide esimene õnnestunud lend endaehitatud lennukil. Tähtsamad uuendused: tüürid tiibadel, korralikud propellerid ja kõrgustüür. Patendi said nad lennukile mais 1906.

25. juuli 1909: Louis Bleriot ületas endaehitatud lennukil La Manche’i väina.

30. augustil 1917: esimese lennu tegi saksa legendaarne kolme tiivaga hävitaja Fokker DR 1.

20.-21. mai 1927: ameeriklane Charles Lindbergh lendas üksi New Yorgist Pariisi.

27. august 1939: esimese turboreaktiivlennuki Heinkel He-178 lend, piloodiks sakslane E. Warsitz.

14. oktoober 1947: eksperimentaallennuk Bell X-1 ületas ameeriklase Chuck Yeageri juhtimisel helikiiruse.

25. oktoober 1949: startis esimene reaktiivreisilennuk, inglaste Comet.

16.-18. jaanuar 1957: kolm Ameerika lennukit B-52 lendasid õhus tankides 45 tunniga vahemaandumiseta ümber Maa.

1967: startis esimene ülehelikiirusega reisilennuk Concorde, mis lõpetas lennud tänavu.

12.-14. aprill 1981: esimese reisi ümber Maa tegi nn. kosmoselennuk. Columbia pardal olid astronaudid John Young ja Robert Crippen.

12.-23. detsember 1986: ameeriklaste Voyager lendas tankimiseta ning vahepeatusteta ümber maailma. 41 843 kilomeetrit läbiti veidi rohkem kui üheksa päevaga.

Juuni-juuli 2002: Steve Fossett sõitis 13 päevaga kuuendal katsel õhupalliga üksi ümber maailma, läbides 32 000 kilomeetrit.

Mootorlendusid proovisid paljud

Vene mereväeohvitser Aleksandr Možaiski, Prantsuse insenerid Clement Ader ja Octave Chanute, sakslased Karl Jatho ning Gustav Weisskopf (hiljem Ameerikas Gustave Whitehead), Eesti päritolu Šveitsi leidur Alexandre Liwentaal, uusmeremaalane Richard Pearse, inglane Hiram Maxim ja paljud teised. Kõiki neid peetakse tihti esimesteks, kes lendasid mootoriga varustatud lennukiga.

Venelane Aleksandr Mo?aiski ehitas 1883. aastaks Peterburi lähedal puulennuki. Viimasel oli kaks inglise päritolu aurumasinat. Katsetusel lennuk purunes.

Clement Aderi osa lennunduse ajaloos on vastukäiv. Tema 6,5 meetri pikkune ja 20hobujõulise mootoriga lennuk Eole olevat 9. oktoobril 1890. aastal Armanvilliersis «lennureisil» läbinud 50 meetrit.

Karl Jatho olevat 18. augustil 1903. aastal Hannoveri lähedal oma triplaaniga läbinud 18 meetrit. Hiljem asutas ta lennukitehase, Hannoversche Flugzeugwerke eelkäija.

Ameerikasse emigreerunud sakslane Gustav Whitehead lendas enda esimese sõidukiga Bridgeportis (Connecticuti) ning olevat läbinud 800 meetrit. See juhtunud 14. augustil 1901.

Eesti päritolu Šveitsi leidur sooritas juba 1894. aastal isevalmistatud purilennukitel 8 õhulendu.

Allikad: internet, ENE ning ajakirjandus

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Hepburn, Audrey – Hollywoodi printsess

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

 Audrey Hepburni poeg: «Ema ei suutnud sõja hirme unustada.»Triin Tael, SLÕL, laupäev. 13. detsember 2003

All Over Press
ÕHKÕRN, ELEGANTNE AUDREY: Ehkki Audrey Hepburn on öelnud, et sai näitlejaks vastu kõiki ootusi, võitis ta Oscari juba esimese Hollywoodi rolliga, printsess Anne’ina romantilises komöödias «Puhkus Roomas» (1953). Järgnes rida menukaid filme, neist tuntumad «Sabrina» (1954), «Hommikueine Tiffany juures» (1961) ja «Minu veetlev leedi»(1964). Audrey Hepburni viimseks linateoseks jäi Steven Spielbergi romantiline «Alati» (1989).

Printsess Anne’ina komöödias «Puhkus Roomas» ning Eliza Doolittle’ina «Minu veetlevas leedis» õhkas Audrey Hepburnist sisemist rahu ja enesekindlust. Ent näitlejanna poeg Sean Hepburn Ferrer mäletab oma ema naisena, keda alatasa näris nukrus ja ebakindlus.
 

Sean Hepburn Ferrer on kirjutanud emast raamatu «Audrey Hepburn – elegantne hing». Suures formaadis, rohkete piltidega teos kirjeldab maailmakuulsa filmitähe elu õnnetust lapsepõlvest kuni siitilmast lahkumiseni 1993. aasta jaanuaris. Poja väitel vajutas ema elule sügava pitseri Teine maailmasõda.

«Ema ei unustanud iialgi hirmu, mida ta tundis lapsena, kui Saksa väed vallutasid Arnheimi linna Hollandis, kus ta veetis enamiku sõjast,» meenutab 43aastane Sean intervjuus uudistekanalile CNN. «Ta rääkis meile ka seda, kuidas tema vennad sõid koeraküpsiseid, kui midagi muud süüa ei olnud… kuidas leib oli roheline, sest ainsana oli saada hernestest tehtud jahu. Ema istus terve päeva voodis ja luges, et nälga unustada.»

Sõi sõja ajal tulbisibulaid

Hilisemates intervjuudes tunnistas näitlejanna, et sõi sõja ajal isegi tulbisibulaid ning osales vastupanuliikumises, viies põrandaalustele võitlejatele kinga sees sõnumeid. Läbielamiste tõttu keeldus Audrey mängimast filmis «Anne Franki päevik», kartes, et natside eest redutava juuditüdruku kehastamisega kaasneks liiga valusaid mälestusi.

Hepburn igatses taga ka isa, jõukat inglise pankurit, kes jättis oma parunessist naise ning lapsed sõja väljakuulutamisel maha. Audrey nägi teda uuesti alles 20 aasta pärast, juba eduka filminäitlejana.

Poeg Seani sõnul jaguneski ema elustsenaarium kolmeks: filmikarjäär, kahe poja kasvatamine (noorem poeg Luca sündis 1970. aastal abielust psühhiaater Andrea Dottiga) ning tegutsemine UNICEFi hea tahte saadikuna, kui pojad olid juba täiskasvanud. Sean Ferreri raamatu tulud lähevadki Audrey Hepburni nimelisele lastefondile, mida ta juhatab.

«Ma usun, et emotsionaalsed märgid jätavad jälje juba väga varajasele elule,» ütleb Ferrer. «Isegi kui suudad neid suurest peast mõistusega võtta, jätavad nad endast ikkagi järele rõske nukruse, mida inimene ei suuda endalt maha raputada. Sellepärast uskuski ema, et ühiskonna prioriteete peaks olema puudustkannatavate laste abistamine.» See ei tohiks Seani meelest piirduda tassitäie supi või mõne vitamiinitabletiga.

«Ema leppis varajase surmaga.»

Audrey Hepburni ja näitleja ning re?issööri Mel Ferreri pojana on Sean Ferrer üritanud filmimaailmas läbi lüüa, kuid tulutult. Enda meelest pole ta edukas produtsent seetõttu, et keeldub linale toomast kommertsfilme, mis meeldiksid kõigile. «Minus on kirge teha midagi head, mitte üksnes keskpärast,» ütleb ta. Kuid ta pole loobunud unistamast. Seni pühendub Ferrer ema mälestusele.

Miks ta otsustas raamatu välja anda alles nüüd, kümme aastat pärast ema surma? «Kirjutasin juba varem. Mõte tekkis veidi pärast ema surma. Ma ei teadnud, et sellest saab raamat, aga ma tahtsin maha istuda ja kirjutada oma lapsepõlvest oma lastele.»

Audrey Hepburn oli surres vaid 63aastane. 1992 opereeriti näitlejannal Californias maovähki, kuid tõbi levis edasi. Teine lõikus näitas, et Hepburni ei saa enam päästa. Filmitäht naasis koju Šveitsi, kus ta suri 20. jaanuaril 1993.

«Ema oli küll pettunud, et teda ei saa enam opereerida… Aga ta oli leppinud. Ta tundis, et surm on elu loomulik osa.»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kuuba – a´la Villu Zirnask

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Kordumatu Kuuba
Villu Zirnask, Kuuba

Uudise pilt
Kuuba on ideaalne rattamatkamiseks – liiklust pole ja ookean käeulatuses.

Kes Kuubat üksnes mõnusaks rannapuhkuse maaks peab, on eksiarvamusel. Kuuba pakub palju enamat, ta on kummaline segu erinevatest ajastutest ja kultuuridest, sotsialismist ja kapitalismist, ookeanist, mägedest ja tasandikest.

Tegelikult oleks Kuubasse rumal kõigest rannamõnude pärast sõita, sest sama häid randu leiab mujaltki, kuid odavamalt ja eeskujulikuma teenindusega. Samasugust eluolu nagu Kuubas aga mujal maailmas ei näe.
Näiteks vanade Ameerika autode arvult tänavakilomeetri kohta on Kuuba kindlasti maailmas esikohal. Peale nende näeb Kuubas muidki huvitavaid liiklusvahendeid – rik‰asid, härjavankreid, tõldu, veoautode taha pandud haagisbusse jne. Mis veoautodesse ja traktoritesse puutub, siis tundub, et nende kastis veetakse Kuubas sagedamini inimesi kui kaupu. Samas on Kuubas ka väga mugavaid busse kasutav ja punktuaalselt sõiduplaanidest kinni pidav bussikompanii Viazul, millele saab isegi internetist piletid valmis osta.

Esimesed muljed
Havanna lennuväljale laskuvalt lennukilt paistab Kuuba lopsakalt rohelise, veidi hooletusse jäetud päikesepaistelise maana.
Järgmiseks näitab Kuuba oma bürokraatlikku palet – lennuki kapten palub kõigil istuma jääda, kuni Kuuba ametnik on lennukisse sisenenud ja kontrollinud, kas paberid on korras. Pärast kümneminutilist ootamist teatab stjuardess rõõmus-iroonilisel häälel: “Võite tõusta, jällegi klappis kõik!” Passikontrollis näitab Kuuba politseiriigi palet – piiriametnikud vaatavad igale riiki sisenejale kullipilgul otsa ja siis sama uurival pilgul tema passi, niimoodi vaheldumisi 3-4 korda. Aega võtab, aga läbi lastakse siiski kõik.

Havanna
Havanna on kahe ja poole miljoni elanikuga suur linn, kus pidevalt midagi toimub – kontserdid, etendused, spordivõistlused, isegi sihitult ringi jõlkumine ei tüüta. See tähendab, et Havanna ei ammenda ennast, kui kõik ajaloolised hooned on üle vaadatud ja kõik muuseumid läbi käidud.
Kes majade ja muuseumide vaatamise peale kaks-kolm päeva plaanib, ei pinguta üle. Kõige enam muljetavaldavaid hooneid on Vana-Havannas (Habana Vieja). Seda linnaosa on nüüd ka restaureerima hakatud, mis tähendab, et tasapisi hakkab Vana-Havanna meenutama Tallinna vanalinna – käidavamates kohtades läikima löödud linnaosa, mille tänavaid kõrghooajal põhiliselt turistid täidavad.
Mulle meeldis seepärast hoopis enam Kesk-Havanna (Centro Habana), mis on küll räpane, käest lastud ja sama silmatorkavate hooneteta kui Vana-Havanna, aga see-eest kihab seal kohalik elu. Kui tihedast liiklusest ja heitgaasidest küll saab, pole kaugel rannapromenaad, Malecón, kus meretuul pea selgeks puhub.
Vana- ja kesklinnast pisut eemale jääb Revolutsiooni väljak, mille ühes servas kõrgub José Martí monument, teises servas oleva maja seinal aga hiiglaslik Che Guevara portree. Kui Kesk-Havanna põhitänavatele mahuvad autod, jalgrattad ja jalakäijad vaevu ära, siis Revolutsiooni väljakule suubuvad tänavad on üüratult laiad, kavandatud sotsialistliku suurejoonelisusega.

Santa Clara ja Trinidad
Santa Clara on kohustuslik sihtpunkt Che Guevara austajatele – selles linnas asub Che Guevara mausoleum ja talle püstitatud hiiglaslik ausammas. Muidu Santa Clara millegi erilisega silma ei torka, ka Che pildiga T-särke leiab näiteks Havannast laiemas valikus.
Trinidad on vaikne ja meeldiv linn, kus saab koloniaalajastust pärit majade vahel munakivisillutisel jalutada ja teha retki lähedal asuvatesse randadesse ja mägedesse. Aga päris segamatuks ei pruugi linnas jalutamine kujuneda, eriti õhtusel ajal, kui kohalikud turiste enda juurde sööma meelitavad. Neil pole mingeid pahatahtlikke tagamõtteid (kuigi Kuuba seaduste järgi pakub enamik neist illegaalset teenust) – nad tahavad lihtsalt dollareid teenida, pakkudes riigirestoranidest pisut odavamat hinda (alates 6-7 dollarist, sõltuvalt toidust). Palju odavam oleks muidugi süüa Kuuba peesode eest, aga selliseid kohti pole kerge leida.

Santiago de Cuba
Santiago de Cuba on parim linn Kuuba muusika kuulamiseks. Havannas toimub kontserte küll ilmselt rohkem, aga esinemispaigad asuvad seal üle linna laiali. Santiagos on need kompaktselt koos, valiku tegemiseks tuleb lihtsalt kesklinnas ringi jalutada ja kuulata, mis akendest kostab.
Kuulsaim koht on Casa de la Trova (võiks tõlkida – trubaduuride maja), kus hiljemalt pärastlõunast alates keegi esineb. Kellele ütlevad midagi (ja tekitavad positiivseid emotsioone) sellised nimed nagu Buena Vista Social Club või Compay Segundo, kuuleb seal kindlasti midagi meelepärast. Compay Segundo on küll surnud, aga Kuubas on küllalt vanu mehi, kes sama hästi pille ja häält käsitlevad. Mina sattusin kuulama bändi nimega Estudiantina Invasora, mis tegutseb juba 65 aastat ja mille ainsal elusoleval asutajaliikmel on vanust 92 aastat (aga ta mängib endiselt).
Muu hulgas on Santiagos ka Kuuba kõige agaramad jintera’d (viisakalt öeldes eskortteenuse pakkujad), kes keskväljaku lähedastel tänavatel meesturiste varitsevad, end politsei pilgu eest kõrvale hoides. Jintero’sid – nooremapoolseid mehi, kes alati valmis turistile sigareid, naisi, öömaja jms hankima või tema kulul kõrtsis jooma – on Santiagos ka palju. Aga üldiselt on sellised tegelased Kuubas hästi kasvatatud, nad jätavad sind rahule, kui ütled, et nende abi ei vaja.

Rattamatk Kuubal
Kuubas on hulk häid kohti rattamatkamiseks. Näiteks ookeani ja Sierra Maestra mägede vahele surutud paarisajakilomeetrine teelõik Pilónist Santiagosse – suuremal osal teest liiklust praktiliselt pole (päevas möödub paarkümmend autot) ja rand enese ookeani kastmiseks, kui palav hakkab, pole kunagi liiga kaugel.
Suurepärane teelõik rattamatkaks on ka Guantánamost Baracoasse. Suplemisvõimalusi on selle ääres küll vähem ja ületada tuleb suhteliselt kõrged mäed (tee tõuseb ca 500 meetri kõrgusele merepinnast), aga sellegipoolest on asi pingutust väärt. Umbes 20 km kaugusele teisel pool Baracoad jääb Playa Maguana, hea koht rannapuhkuseks neile, kes eelistavad Varadero-taolistele paikadele n-ö naturaalset olustikku.

Kulud
Teoreetiliselt on võimalik Kuubas väga odavalt hakkama saada, sest peesohinnad on väga odavad. Ainus häda, et peesode eest ei saa kõike. Välismaalane, kes tahab süüa ka muud kui riisi ubadega, juustupitsat ja sealihahamburgereid, peab arvestama vähemalt 7-8 dollari kulutamisega päevas toidule.
Legaalne kodumajutus maksab enamasti 20-25 dollarit ning uuest aastast läheb s
ee vähemalt Havannas kardetavasti kallimaks, sest valitsus tõstab kodumajutuse pakkujate maksu kolmandiku võrra. Illegaalne kodumajutus maksab tavaliselt vähem – 10–15 dollarit – ja kõrvalisemates kohtades on see ainus võimalus öö voodis veeta. Kuubalastele mõeldud võõrastemajadesse välismaalasi alati ei võeta, aga kui võetakse, on tasu 10-15 dollarit, mõnikord väga näruste tingimuste eest.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kiipsaare tuletorn Harilaiul

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Saaremaa Pisa torn ajas end ootamatult sirgu

28.02.2008 00:01Andres Sepp, Meie Maa 

Tugeva kalde tõttu Saaremaa Pisa torniks ristitud Kiipsaare tuletorn keeras end soodsate ilmastikutingimuste toel taas sirgeks.

 

Kihelkonna vallas Harilaiu poolsaarel asuv majakas, mis praegu enam ei tööta, ehitati 1933. aastal Kiipsaare neeme mõlemast rannajoonest 100–150 meetri kaugusele.

Kiipsaare majakas.jpg: Kiipsaare majakas viltusena ja püsti. Foto: Andres Sepp

Ajavahemikus 1981. kuni 1990. aastani taganes rannajoon kolm meetrit aastas ja jõudis lõpuks päris tuletorni jalamile, ütles aastakümneid Harilaiu rannaprotsesside toimimist uurinud geoloogiadoktor Kaarel Orviku.

1991. aastal oli tuletorni üks pool tema sõnul juba paljas. Mõne aasta järel vajus lainetuse tulemusel merepoolsest küljest ilma pinnase toeta jäänud torn 7 või isegi kuni 9 kraadi viltu.

«Kunagi oli ju majakas päris maa peal, siis jäi astangu pervele ja astangu perve alt oli lainetel pinnast väga lihtne ära uhada. Mere poolt uhati ära ja nii ta vajuski veepiirile viltu,» selgitas Orviku.

Tuletorni sirgumist märkas esimesena Riikliku Looduskaitsekeskuse loodusvaht August Järvelaine 25. jaanuaril. Justkui Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaks rihtides, ajas torn end 22. veebruariks nii püsti, et Järvelaine mõõtis loodiga kaldeks vaid ühe kraadi.

Orviku sõnul on torni maa poole sirgeks tagasi mineku põhjus see, et nüüd on lainetus pääsenud õgvendama tornialust pinnast maapoolsest küljest.

«Seetõttu on tuletorn kergelt päripäeva ümber oma telje pööranud ja vajunud maa poole tagasi,» sõnas ta. Geoloog väidab, et selle on tinginud üleüldine kliima soojenemine, sest meri on jäävaba ja lainetel aasta ringi tegevust.

xxx

 

Vald müüb Kiipsaare majakat koos talle mittekuuluva maaga
EPL, 13.12.2003
Airi Ilisson

Ruut  Kihelkonna valla lubatud krunti peaks ostja hiljem eraldi taotlema

Ruut  Looduskaitsjad nõuavad Kiipsaare tuletorni müügi peatamist

KiipsaareTT.jpg: Foto: Tambet Tamm
15 aastaga on rannajoon Kiipsaare tuletornile lähenenud 31 meetrit. Suurte lainetega on torn vees ning kui Kihelkonna vald müügiga ei kiirusta, pole varsti enam, mida müüa.
Foto: Tambet Tamm

Kihelkonna vald Saaremaal müüb Kiipsaare tuletorni koos 0,7 hektari maaga, kuigi seaduse järgi peaks ostja lubatud maatüki erastamist pärast ostutehingut eraldi taotlema.

Roheliste viimased nädalad tuure kogunud pahameel Kihelkonna valla Kiipsaare tuletorni müügi üle lahvatas eile Eesti Looduskaitse Seltsi pöördumises keskkonnaministri poole. “Palume teid kasutada kogu teile seadustega antud ja teie positsioonist tulenevat moraalset mõjuvõimu, et kõnealune tehing peatada,” seisis kirjas. “Seda seni, kuni vald on avalikustanud müügi motiivid ja on teatanud oma otsusest määrata teenindusmaa vaid tingimusel, et sellel oleks nii avalikkuse poolehoid kui rahvuspargi kooskõlastus.”

Vald lubab müüa maad, mis tegelikult on riigi oma Looduskaitse seltsi esimehe Juhan Telgmaa sõnul on lubamatu, et vald müüb maad, mis talle ei kuulu. “Vald annab erastajale katteta lubadusi,” kinnitas Telgmaa. “Praegu saab vald müüa ainult tuletorni, mille ta kui peremeheta valduse enda omandusse võttis.”

Maa-ameti peadirektori Kalev Kanguri sõnul määratakse seaduse järgi ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehi- tisalune ning ehitist ümbritsev vähem tarvilik maa, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise ja hooldamise. “Valla müügikuulutus on eksitav, tuletorni ostmisel omandab ostja teenindusmaa erastamise õiguse,” kinnitas Kangur.
Uue hoone ehitamine veekogu lähedal on keelatud, kuid ehitusluba saaks taotleda varemetes majakavahimaja taastamiseks. Teenindusmaa loa andmisel on otsustav sõna jällegi vallal.
“Vaevalt et tuletorni üksinda keegi osta tahaks, pealegi on see juba otsapidi vees, lained on ta maast ära uhtunud,” tõdes Telgmaa. “Võib juhtuda, et omanik saab teenindusmaad kolm meetrit ümberringi, kus tegelikult on vaid paljas vesi.”
Loodusesõbrad on kaalunud rahakorjandust, millega torn ise ära osta. “See on meie südamevalu üks väljendus, tegelikkuses on selle raha saamine keeruline,” selgitas Telgmaa. “Harilaid ise on väga loodusväärtuslik koht ning saanud maailmas üheks Eesti sümboliks, filmitegemisest rääkimata,” viitas ta Sulev Keeduse filmile “Somnambuul”.

Müügist saadavale rahale juba otstarve leitud Saare maavalitsus otsustas eilsel koosolekul Kihelkonna vallast välja nõuda tuletorniga seotud dokumendid. Maaosakonna juhataja Merike Toose hinnangul pole 0,7 hektari suurune maatükk teenindusmaana põhjendatud.
Kihelkonna vallavanema Marju Lõbusaga eile rääkida ei õnnestunud. Veel kaks päeva tagasi kinnitas Lõbus ajakirjanduses, et müük toimub kõigist takistustest hoolimata. Tallinnast pärit kuulsa ostja nime, kes on poole miljoni kroonise alghinnaga torni eest pakkunud 777 777 krooni, pole Lõbus avaldanud. “Oleme selle rahaga eelarves juba arvestanud,” kinnitas ta Maalehele.
Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja järgi on igasugune majandustegevus Harilaiul 1996. aastast keelatud. Varem oli tuletorn veeteede ameti oma.

Eesti Päevaleht

xx

xxx

Kiipsaare majakas

Vilsandi rahvuspargis kaitsealusel maatükil asuva viltuse Kiipsaare majaka müümise pärast meeleheitele aetud loodusesõbrad hakkasid raha korjama, et tuletorn Kihelkonna vallalt ise ära osta. (PM)

Rohelised käivitasid rahakogumise kampaania üleeile kohe pärast seda, kui said teada, et Kihelkonna vallavalitsus kavatseb Pisa torniks kutsutud viltuse majaka ja majakavahi maja varemed iga hinna eest maha müüa.

Kinosõpradele Sulev Keeduse filmist «Somnambuul» tuttav 25-meetrine majakas asub Saaremaa läänerannikul, Harilaiu poolsaarel. Kuna see ala jääb Vilsandi rahvuspargis Kiipsaare sihtkaitsevööndisse, on seal igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine keelatud.

k.jpg:  

Majakaostja juba olemas

Loodusesõbrad kardavadki nüüd, et kui Kihelkonna vald majaka erakätesse müüb, tekib Eestisse taas üks selline hindamatu loodusväärtusega kaunis mereäärne koht, kuhu rahvas enam juurde ei pääse.

Rahakogumise initsiaator, topiste ja mulaažide valmistamisega tegeleva firma Studio Viridis juhataja Val Rajasaar nentis, et rahakogumisega alustati sisuliselt viimasel hetkel, sest nad ei teadnud müügiplaanist varem midagi.

Seega pole neil korjanduse jaoks palju aega, sest vallavalitsus tahab majaka müümise ära otsustada juba järgmise nädala alguses. Ostjagi on vallal väidetavalt olemas ja see Tallinnast pärit prestiižikas inimene, kelle nime vallavalitsus veel avalikustada ei taha, on pakkunud majaka eest 750 000 krooni.

Paari päevaga on loodusesõprade interneti vestluslistide vahendusel tekkinud rahakogumismõte kogunud kümmekond toetajat igaüks umbes tuhande krooniga. «Neid inimesed ei huvita üldse, kui palju seda maad seal on ja palju sellest kümne aasta pärast alles on,» rääkis Rajasaar. «Nad tahaksid lihtsalt, et see ei läheks eraomandusse. Küsimus on põhimõttes.»

Rajasaar ütles, et kui tõsiselt pingutada ja kampaaniat laiendada, saaks summa ka kokku, kuid iseasi, kas pabereid jõuab piisavalt kiiresti korda ajada. Ühe võimalusena näeb Rajasaar, et majaka ostuks teeks pakkumise mõni usaldusväärne juriidiline isik, näiteks Eestimaa Looduse Fond või roheline liikumine.

Roheliste pakkumine

Eile liituski majaka erakätesse müümise vastaste seltskonnaga ka Eesti Looduskaitse Selts, mille esimees Juhan Telgmaa saatis keskkonnaminister Villu Reiljanile kirja. Ta palus tehingu takistamist kuni Vilsandi rahvuspargi kooskõlastuse ja avalikkuse poolehoiu saamiseni.

Rajasaarel on Kihelkonna vallale teinegi pakkumine – leppida kokku, et objekt võetakse müügist maha ja vald saab selle eest korjandusega kogutud summa. «Kui nad on nii hädas, et peavad majaka müüma, siis jumala pärast, rahvas tuleks appi ja aitaks nad hädast välja,» lisas ta.

Problemaatiliseks muudab majaka müügi asjaolu, et geoloogide hinnangul kukub torn mere pealetungi tõttu ühel hetkel kokku, samuti ei ole kuigi kindel see, kas tulevane omanik tohib Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis asuva maja juures asuvale vundamendile midagi ehitada või ei anta talle selleks luba.

Omanik hoiab randa

Kihelkonna abivallavanem Tormi Lepik ütles, et rohelised teevad kära vale asja pärast, sest riigist erinevalt hoiab omanik reeglina oma randa korras ja mingit mereni ulatuvat aeda ei luba sinna keegi ehitada. «Riik ise pole selle peremeheta majaka vastu siiani huvi tundnud,» osutas ta. «Ja kui nüüd üritab pisike vald seda pisikest tükki maha müüa, tehakse sellist kära.»

Lepik viitas ka sellele, et kui keskkonnaministeerium tahab, võib ta kahe kuu jooksul pärast müügilepingu sõlmimist kasutada eelisostuõigust. Selleks annab õiguse Vilsandi Rahvuspargi kaitse-eeskiri.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Hanno Zingel ütles, et eelisostuõigust ei saa praegu arutada, sest keegi pole selleks ministeeriumile ettepanekut teinud. Kõigele lisaks pole ka maad, mida eelisõigusega osta, sest Kiipsaare majakas on müügis vallasvarana.

«Me ei näe, et seal saaks üldse toimuda mingit suurt ega ka väikest arendustööd, sest igasugune ehitus on seal keelatud,» märkis ta. «Selge on see, et kui meile eelisostuks ettepanekud tulevad, saame sellest ka rääkida.»

Maavalitsuse järelevalve

Eile õhtul teatas Saare maavalitsus, et algatas järelevalve Kihelkonna vallavalitsuse ja volikogu õigusaktide üle, mis puudutavad Harilaiu poolsaarel asuva Kiirassaare ehk Kiipsaare majaka viimastel nädalatel avalikkuse suure huvi all olnud müügiprotsessi.

Saare maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Tarmo Pikner ütles, et nad nõudsid välja vastavate aktide ja dokumentide koopiad, et anda hinnang vallavõimude tegevusele.

«Järelevalve algatati seoses avalikuks tulnud probleemidega müügi ümber ja ajakirjandusest saadud infoga, mille põhjal ei ole olnud see protsess meile arusaadav,» lisas ta.

xxx

Harilaiul müüakse tuletorni koos maaga

Külli-Riin Tigasson, RVE, 09. detsember, 2003

 

700 tuhat krooni ei ole Tallinna kinnisvaraturul just suur raha – just nii palju maksab kolmetoaline Mustamäe korter. Kuid täpselt sama summa eest võib Saaremaal Vilsandi rahvuspargis osta tüki Harilaiu poolsaarest koos sinna juurde kuuluva Kiipsaare tuletorniga, mis sai filmisõpradele tuntuks Sulev Keeduse filmiga “Somnambuul.”

– – – – –

Kihelkonna vallavalitsus kavatseb juba tuleva nädala esmaspäeval langetada otsuse, kellele müüakse kohalikuks Pisa torniks kutsutav viltune Kiipsaare tuletorn. Inimtühjal Harilaiu poolsaarel asuva majaka juurde kuulub veel 7000 ruutmeetri suurune kolmest küljest veega piiratud maatükk ning vana vundament, kuhu ostja võib tulevikus endale maja ehitada.

Abivallavanema Tormis Lepiku sõnul on müük tingitud valla vaesusest ning tehingust loodetakse teenida 600-700 tuhat krooni.

“Asi on selles, et ta [Kiipsaare tuletorn] jääb vallast kaugele,” ütleb Lepik. “Me oleme pisike ääremaa. Vallal on niigi rahadega, sotsiaaltoetustega probleeme. Rikkaid meid ei ole, kellelt üksikisiku tulumaksu laekuks.”

Müügi lähemate detailide teadasaamiseks soovitavad vallaametnikud pöörduda vallavanema Marju Lõbusa poole. Kuid too keeldub intervjuust.

“Mina ei tea, kes mul seal toru otsas on. Mina tean ainult Uno Raadiot, mina ühtegi teist raadiot ei tea. Ma ei tee ühegi ajakirjaniku elu nii kergeks, et ta saab oma linnukese telefoni teel kirja,” ütleb Lõbus ja viskab toru hargile.

Kuid on neid, kellele Vilsandi rahvuspargi alla kuuluva Harilaiu maatüki minek erakätesse kohe sugugi ei meeldi. Rahvuspargi asedirektori Vello Putki sõnul võib osa Harilaiust muutuda sel viisil avalikkusele ligipääsematuks – seda juhul, kui vanale majakavahi majaasemele taastatakse maja ning krundi ümber ehitatakse aed.

“Me näeme tulevikus, et neile rahvuspargi ametnikele, kes tegelevad järelevalvega, toob see kaasa igavese hulga probleeme,” nendib Putk. “Mul on küll seadusest tulenev õigus rannas jalutada, aga kui aed on ees, siis inimene ju ei lähe teise õuele jalutama. Sisuliselt pannakse üks osa vaatamisväärsusest, nagu Harilaiu tipp on, elanikkonna jaoks lukku. See on asi, mille vastu me oleme, aga me ei saa midagi ette võtta.”

Sama meelt on ka rezhissöör Sulev Keedus, kes just Harilaiul filmis suurema osa oma filmist “Somnambuul.”

“See koht on niivõrd haruldane – tema võlu on minu jaoks mitte just ainult liivarandades, aga selles mahajäetuses, et seal keegi ei ela. See on tühermaa oma võlude ja romantikaga,” ütleb Keedus. “Pärast müüki satuvad need, kes tahavad sinna rännata, eramaale. Ma arvan, et on natuke kergemeelne ja lühinägelik, et vald sellised asjad maha müüb. See oleks neile endile tulevikus võibolla omamoodi kasulik ka ärilises mõttes.”

Rahvuspargi asedirektori Vello Putki sõnul oleks tema hing rahul vaid juhul, kui tuletorni koos Harilaiu maaga ostaks mõni filantroop, kes teeks torni korda ning jätaks nii majaka kui maa avalikkusele ligipääsetavaks.

“Kui leidub selline eraomanik, kes tahab lihtsalt Eesti rahvale kingituse teha ning võtab muinsuskaitset vääriva objekti enda hoole alla, taastab ja hoiab korras, siis see on küll vääriline inimene,” ütleb Putk. “Aga täna me ei tea, kelle kätte see läheb – kõik on kardinate taga ning me kuuleme alles siis, kui asi on otsustatud.”

Kihelkonna vallavalitsusest öeldi täna, et tuletorni müügist saadav raha on tuleva aasta eelarvesse juba sisse planeeritud.

xxx

Liikuv liiv kisub Kiipsaare majaka Saaremaa loodetipus viltu
Laupäev 14.09.2002

Saaremaa tuletornihooldajad imestavad, kuidas kümme aastat tagasi viltu vajuma hakanud Kiipsaare majakas seni püsti seisab ega ole vaatamata silmanähtavalt suurele kaldenurgale ikka veel ümber läinud.

Saaremaa loodetipus Harilaiu poolsaarel asuv kohalikuks Pisa torniks nimetatud tuletorn hakkas vajuma 1992. aastal, mil raudbetoonist torni alust uuristav meri oli jõudnud majakani.

Veeteede ameti Saaremaa navigatsioonimärgistuse talituse elektroonikamehaanik Peeter Kask mäletab, et veel 1988. aastal oli veepiir 11 meetri kaugusel majakast. Inimtühja neeme tipus toona veel Vene sõjaväe kasutuses ja valve all olnud tuumakütusel töötanud tuletorni kalle suurenes ajapikku tänu liikuvale liivale.

Tänaseks on Kiipsaare nukas asuv torn nii palju vajunud, et peaks Kase hinnangul juba ammu ümber läinud olema. «Raskuskese peaks olema juba nii ära nihkunud, et seenekujuline vundament ei tohiks teoreetiliselt torni enam loodis hoida,» selgitas Kask.

Liiv viis kordoni ära

Kask mäletab, et pääses nõukogude aja lõpul 1988. aastal sõjaväe alluvuses olnud hüdrograafiateenistuses töötades majakasse tööd tegema vaid koos kohaliku sõjaväeosa komandöriga.

«Seal oli alaline valvepost, piiratud okastraataedadega, mille küljes kolinat tekitavad konservikarbid. Ka majakat üle vaatav komandör ei saanud sinna sisse, kui polnud võtnud luba Kuressaares asuvast piirivalvestaabist,» meenutas Kask.

Liikuvate liivade õnge polnud läinud mitte ainult eestiaegsed majakaehitajad, vaid ka Vene sõjavägi, mis jättis enne ehitustööd samuti geoloogilised uuringud tegemata. Koos majaka viltuseks uhtumisega viisid rändavad liivad minema ka sõjaväelaste ehitatud silikaadist kordonihoone, mille riismeid võib madala veega praegugi majakast paarisaja meetri kaugusel meres näha.

«Meri uhtus suure maja minema ja piirivalvurid pidid vahti pidama majaks kohandatud veoautohaagises,» rääkis Kask. «Keegi ei tea, mis liiva nii järsku liikuma pani.»

Veel samal aastal kolisid lahkuvad Vene sõjaväelased seni töötavast majakast tuumakütusel töötava energiaallika välja ning torn jäi pimedaks. Majakavaht jäi tööta ning viltust torni said kõik huvilised uudistama tulla.

Üheks tuntud turismiobjektiks Saaremaal on Vilsandi looduskaitsealal asuv torn tänaseni. Möödunud sügisel filmiti torni juures majakavahi perest pajatavat mängufilmi «Somnambuul».

Filmivõteteks ehitati kõrgele õhku jäänud majakaukseni laudadest tee ning sellele putka. Tänaseni seisab püsti ka merest kaugemale rajatud kunagine majakavahi elamu, kuurist on järel vaid vundament.

Kuna Vilsandi saare varju jääv atraktiivne musta-valgetriibuline torn ei kujuta enesest tänapäeva meresõidule enam niivõrd olulist tähist kui Vene sõjalaevastikule, pole veeteede amet sinna majakatuld vilkuma pannud. «Kiipsaare on meresõiduteatmikes kirjas kui orientiiriks kõlbav päevamärk ja kui ta ükskord ümber peaks minema, kustutatakse ta lootsiraamatutest lihtsalt maha,» ütles Kask.

Torn ei kuulu veeteede ametile, sest ühena vähestest jäi see venelaste poolt Eesti riigile üle andmata, kuna polnud kasutuskõlblik objekt.

Kiipsaare tuletorn ehitati 1933. aastal saja meetri kaugusele merest.

Betoontorni ehitanud Arronet & de Vries oli viimane firma, mis juhtis majakaehitamise projekti, sest toonane veeteede valitsus leidis, et sellist tööd hiigelkasumeid saanud firmalt tellida on raiskamine ning tuletornide rajamisega saab edukalt hakkama ka riik. Samas oli Kiipsaare aga ka legendaarse Eesti majakate rajaja Armas Luige esimene suurem töö.

Järgmised tuletornid projekteeris ja ehitas Luige juba iseseisvalt. Praktiliselt sama projekti järgi rajati hiljem veidi kõrgem Abruka tuletorn.

Loodimine ei tasu ära

Kase sõnul on kangekaelse torni püstipüsimise üheks põhjuseks ilmselt see, et torni seenekujuline betoonist valatud vundament toetub liivas olevatele kividele. «Hiljuti, kui meri tornini jõudis, uhtus vesi liiva üldse ära ja vundamendi alt sai läbi vaadata, siis olid kivid ja valgus näha,» selgitas Kask. «Meri ajab seal liiva kogu aeg edasi-tagasi, vahel matab vundamendialuse jälle kinni.»

Kase sõnul on ehitustehniliselt võimalik torn endisse asendisse seada, kuid pole teada, kaua ta pärast seda loodis püsib. «Kuna torn ei kuulu meile ega oma meresõiduohutuse-alast tähtsust, pole veeteede ametil alust selle püstihoidmisele raha kulutada,» seletas Kask.

Samamoodi viltu oli kunagi ka Manija tuletorn, mille kalle oli lausa 30 kraadi ja mille veeteede amet lasi taas loodi sikutada. Kiipsaare majaka kallet pole viimastel aastatel mõõdetud, kuid see on silmanähtavalt suurenenud.

Omapärane poolsaar Harilaid

• Harilaid asub Saaremaa äärmises loodetipus, Vilsandi saarest põhjas Tagamõisa poolsaare läänejätkuna ning on Saaremaa omapärasemaid, «noori» – laidudest tekkinud poolsaari.

• Harilaiul on ebakorrapärane, piklik, kagust loodesse suunatud lainjate piirjoontega trapetsi kuju.

• Ta on madal tasandik, mille kõrgem punkt poolsaare loodeosas ei ole üle 5 m.

• Poolsaare pindala on 3,62 km².

• Tema kaarduvad piirjooned moodustavad madalakaarelisi lahemoodustisi – lõukaid.

• Poolsaare kaelaosa on kitsas ja ei ületa laiuselt 300 m.

Allikas: internet

Küllike Rooväli
kyllike.roovali@postimees.ee

xxx

(17.12.2003)

Uus omanik lubab torni korda teha
Svea Aavik, Meie Maa

Ruut  Meelis Osa on kindel, et mere pealetung majakat ei ohusta

Ruut  Ärimees ostis tuletorni vaid enda tarbeks

Uudise pilt
Foto: tambet tamm

Kihelkonna vallas asuva Kiipsaare tuletorni ostis 777 777 krooni eest muhulasest kinnisvaraärimees Meelis Osa, kes lubab majaka korda teha.

Osa pidas tuletorni hinda soodsaks. Kinnisvarafirmade Semu ja Landolini juhatuse esimees Osa kinnitas, et ostis tuletorni, endise majakavahi elumaja varemed ja loodetava, selle juurde kuuluva 0,7 hektari suuruse maatüki vaid enda tarbeks.
“Pigem oli minu eesmärk emotsionaalne, mitte äriline,” märkis ta. Osa ütles, et kavatseb kindlasti taastada elumaja ning võimaluse korral ka majaka korda teha. “Niipalju tahan seda korda teha, et oleks julge üleval käia,” sõnas ta. Seaduse järgi peaks ostja lubatud maatüki erastamist pärast ostutehingut eraldi taotlema. Osa on ise varem Sõrve sääre tuletornis majakavahi ametit pidanud. “Minu huvi ei ole mitte ainult ilus loodus, vaid ka see viltune majakas,” ütles ta. Kuigi keskkonnaminister Villu Reiljan hoiatas veel eile hommikul Kihelkonna vallavanemat Marju Lõbusat, et elamu taastamine sihtkaitsevööndis ei tule kõne alla, on vastne omanik kindel, et sel jutul pole alust.

“Mind on kõigest sellest hoiatatud. Seadusel on omad nüansid. Kui vana vundamenti ei tohi taastada, peab olema väga hea põhjendus. Ka vallavanem on kindel, et ükski seaduslik nüanss ei saa takistada majaka kuulumist eraomanikule,” ütles Osa. “Oleme täpselt seadusi järginud,” lisas ta. Meregeoloog Kaarel Orviku hoiatus, et meri tungib peale ja maa võib mõne aasta pärast jalge alt kaduda, uut omanikku ei häirinud. “Ju siis vaatame. Arvan, et majakas ümber ei kuku.” Osa kinnitusel ei hakka ta poolsaare tipus liikumist piirama. “Ei olegi päris sellist mõtet, et ehitaks nüüd kõrge plankaia ümber, kuhu keegi ei näe ega kuule,” ütles ta.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Uibo, Harald – meeskoorijuht ja õppejõud

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Harald Uibo oli üks RAMi dirigentidest.

Harald Uibo 1998.jpg:

Hilisem TPI AM dirigent ja Tallinna Konservatooriumi õppejõud.

TPI AM 500.kontsert.jpg: Dirigendid Harald Uibo ja Ants Üleoja. Estonia kontserdisaal.

Dirigendid Harald Uibo ja Ants Üleoja. Estonia kontserdisaal.

 

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE. Reiljan, Villu – tipp-poliitik

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

Villu Reiljan sai kahtlustuse altkäemaksu võtmises

16. oktoober 2007 kl 14:57 
Toimetaja: Kerttu Rannamäe
Foto: Rauno Volmar

Endisele keskkonnaminister Villu Reiljanile esitati täna kahtlustus altkäemaksu võtmises.

Reiljani advokaadid süüdistasid täna toimunud pressikonverentsil õiguskaitseorganeid uurimisandmete lekitamises, sellel teemal olevat möödunud ka enamus riigiprokuratuuris veedetud kahest tunnist.

Villu Reiljan ise ütles, et ootas seda ülekuulamist juba ammu, kuna arestimisähvardusi oli kuulda juba peale 2006. aasta oktoobrit.

“Maadevahetustehingud toimusid avalikes huvides,” sõnades Reiljan ja kinnitas, et mingeid maid, raha, kortereid ja muid hüvesid ta saanud ei ole.

Reiljani advokaadi sõnul ei ole ka prokuratuur välja öelnud, milliseid hüvesid endine Rahvaliidu juht saanud on.

Eile esitati AS Merko Ehitusele ja nõukogu esimees Toomas Annusele ametlik kahtlustus altkäemaksu andmises ja usalduse kuritarvitamises. 9. oktoobril tunnistas kaitsepolitsei ka rahvaliitlasest endise põllumajandusminister Ester Tuiksoo kahtlustatavaks altkäemaksu võtmises.

Maadevahetusskandaaliga seotud äritehingud:

Merko tütarfirmad andsid:

•• sotsiaalmaad Kiviaia tee 9 ja 10b, laoplatsi Kiviaia tee 11c Pirital, vastavalt 9,3, 6,2 ja 4,8 ha
•• 8 ha metsa Soomaa rahvuspargis
•• 28,6 ha metsa Pärnumaal Avaste looduskaitsealal
Ja said riigilt vastu:
•• 6 ha elamumaad Õismäel
•• 6 kinnistut Räägu, Kännu, Lehe ja Mooni tänaval
•• 5 kõrvutist elamumaad Tabasalus
•• 2 elamu- ja ärimaad Sõpruse puiestee alguses
•• 2 siilu elamu- ja ärimaad Hobujaama tänaval
•• elamu- ja ärimaad Kentmanni ja Kristiina tänaval ning Kolde puiesteel
•• liivarannaga metsatüki Noarootsis.

Einar Vettusele kuulunud Iru Jõekääru OÜ andis:
•• kinnistu Narva mnt 201a; kaitsealune ja elamumaa, 7 ha
•• 27,76 ha maatulundusmaad Võrumaal Rõuge vallas Jugu,
Haki ja Pulli külas
•• 42,5 ha maatulundusmaad Võrumaal Antsla vallas Jõepera külas
Ja sai riigilt vastu:
•• Poska 13 kinnistu, elamumaa 1664 m2
•• Herne 23 kinnistu, elamu- ja ärimaa 616 m2
•• Tondi 10 kinnistu, ärimaa 1340 m2
•• Peterburi tee 52d kinnistu, äri- ja tootmismaa 27 864 m2
•• Gonsiori 40/Vilmsi 49 kinnistu, ärimaa 1050 m2
•• Vesivärava 16/Vilmsi 17; elamumaa 1956 m2
•• 6,84 ha maatulundusmaad Läänemaal Elbiku külas

Tullio Libliku firma OÜ Saarte Investeering andis:
•• Priisle tee 9 kinnistu Pirital, ligi 74 000 m2
•• Vete 16 kinnistu Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal,
ligi 25 000 m2
•• valdavalt metsaga kaetud maatüki Otepää looduspargis, 6 ha

Ning sai riigilt vastu:
•• elamumaa Tehnika tänaval
•• kinnistu Vana-Kuuli ja Liikuri tänava nurgal
•• 2 kõrvutiasetsevat kinnistut Saue vallas, kokku 7 ha
•• 2 kinnistut piki rannajoont mõlemal pool Sillamäe sadamat, kokku 14 ha
•• tootmismaa Tartu-Räpina-Värska maantee ääres
•• 4 paarikaupa asetsevat kinnistut Pärnus
•• kinnistu Haapsalus otse Tallinna ja Rohuküla tuiksoonel
•• ärimaa Narva linnas
•• tiigiga kinnistu Valgamaal

Allikas: Äripäev, Eesti Ekspress, Päevaleht

xxx

 

Villu Reiljani imeteod
Andrus Kivirähk, (13.12.2003)

Uudise pilt
Villu Reiljani jaoks pole siinilmas enam ükski asi liiga raske.

Villu Reiljan pühib suud ja köhatab pidulikult. Kõik lauasistujad jäävad paugupealt vait ning vaatavad talle aupaklikult otsa, oodates, et mis sealt nüüd tuleb.

“Jah, armsad sõbrad!” alustab Rahvaliidu esimees aeglaselt. “Imeväärne on see elu! Kaua olen ma siin ilmas elanud, aga alles nüüd saan aru, millised suured võimed on jumal mulle kinkinud! Eks ole see ju tõsi, et just mina tõstsin õpetajate palka ning kinkisin ka tuletõrjujatele kena rahakopika? Eks ma räägi õigust?”
“Õigust, ikka õigust!” noogutavad kõik ning Jaanus Männik ajab end püsti ja hüüab valju häälega:
“Ma tahaks näha, kes on nii alatu ja julgeb öelda, et austatud Villu valetab! Tulgu siia, minu ette, ma tapan ta oma käega ära!”
“Rahune, Jaanus!” manitseb Reiljan muigelsui. “Meil ju siin kõik omad inimesed, kõik tunnevad mind ja teavad, et mina tühja juttu ei aja. Jah, sõbrad! Palju imesid olen ma korda saatnud, tuhandeid hädasolijaid aidanud! Vahel vaatan oma lihtsat talupojakätt ja ise ka imestan – kas tõesti seesama kare kämmal jagab miljoneid, trööstib vaeslapsi ja pühib põllumeeste palgeilt valupisara?”

“Kuldsed käed on sul, õilis Villu!” pomisevad kõik hardunult. “Kõik, mida sa teed, läheb korda!”
“Jah, nii see on!” noogutab Villu Reiljan mõtlikult pead. “Aga et see mind upsakaks teeks – seda ei ole! Iga lihtinimene võib mu juurde tulla, annan talle terekäe ja räägin paar sõna juttugi!”
“Tõsi!” ümisevad jälle lauasistujad. “Suur on sinu tagasihoidlikkus, imekspandav sinu headus!”
“Kallid kaimud, ehk on teil veel soove, mida ma täita suudaks?” pärib nüüd Villu Reiljan. “Tulge aga oma palvetega lagedale, minu käes pole ju miski võimatu!”
Alguses ei julge keegi midagi lausuda, siis vudib keegi vanaeit Villu juurde, teeb kniksu ja paristab:
“Peas kasvab miski kärna moodi asi! Ehk saaksite aidata!”
“Sellise murega mine tohtri juurde!” kärgatab Reiljan vihaselt. “Mina olen maa peale saadetud suuri tegusid tegema, totakas! Kas siis suurtükiga varblast lastakse! Urjuhh!”
Vanaeit põgeneb, tema asemel ajab end püsti Jaan Õunapuu.

“Samune et… Kui saaks enesele mõned maavanemad!” kõneleb ta anuvalt. “Oleks seltsis segasem!”
“See on teine jutt!” noogutab Reiljan kiitvalt. “Kannan selle asja eest hoolt. Saad enesele sada maavanemat, kõik vähemalt kaks meetrit pikad, tugevad ja sitked, pasunapuhuja kõige ees! Lõvipojad! Juba homme hommikul seisavad nad sul ukse taga.”
Õunapuu tänab ja istub maha, tema asemel aga nihutab end Reiljani kõrvale Tammsaare Tiit.
“Armas Villu, eks sa ju tead, et mina olen põline seakasvataja,” alustab ta magusalt. “Oled isegi mu kesikute sinki maitsnud…”
“Olen, olen! Tean, et oled tubli mees. Ära nüüd keeruta, palu otse! Mida sa tahad!”
“Äraütlemata suur on minu soov!” õhkab Tammsaar. “Kangesti armastan oma rõngassabasid, soovin neile head… Vaata, kas ehk saaksid sedasi teha, et üks minu siga raketiga kosmosesse pääseks! Saaks üle ilma kuulsaks!”
“Au sulle sinu hea südame eest!” sõnab Villu. “Täidan ka sinu soovi. Räägin juba täna kaitseministriga – las muretseb NATO-st raketi, paneme sea peale ja saadame ülesse, toogu kuulsust Eestile ja sinu seafarmile! Kas tahad, et ta otse Kuu peale lendaks?”
“Seda ma ei julgenud paludagi!” sosistab Tammsaar, pisar silmas.
“Aga miks? Pisike asjake minu käes! Ole mureta, Tiit, sinu siga lendab varsti tähtede seas!”
Tammsaar hakkab suurest õnnest lahinal nutma ja talutatakse eemale. Villu Reiljan vaatab võidukalt ringi ja märkab oma venda Jannot.
“Ja mida soovid sina, mu enda liha ja veri?” pärib ta. “Küsi julgelt, armas Janno, sinu heaks teen ma kõik, mis võimalik!”
“Oh, mina ei taha midagi!” puikleb Janno.
“Häbelik oled sa, vennaraas!” naerab Villu. “Aga mina tean, mis sulle rõõmu teeks, mida sa salaja igatsed ning kelle nime sa unes hõikad! Pole paha valik, tüdruk on otsekui kompvek – magus! Annan ta sulle, võta! Tänada pole vaja, oleme ju vennad!”
“Aga kui ta nõus pole…” pomiseb Janno ja pühib erutusest uduseks tõmbunud prille.
“Noo!” venitab Villu ja ajab end puhevile. “Kuidas ta saaks keelduda! Saadan kohe praegu Partsile ukaasi! Katsugu ainult! Teen talle sellist sõitu, et…”
*
“Uued nõudmised Rahvaliidult!” teatab Parts ja vahetab Siim Kallasega morni pilgu.
“Noh, mis seal on?” pärib Kallas murelikult.
“Hm…” teeb Parts kirja lugedes. “Oh taevas… Tahavad siga kosmosesse saata… Nojah… Mis sa teed hädaga, peame vist nõustuma… Aga see… Oi-oi-oi… Säh, loe ise, Siim!”
Kallas loeb ja lahvatab näost punaseks.
“See on ju häbematus! Kristiina Ojuland Janno Reiljani naiseks! See on liig! Mina sellega nõus ei ole!”
“Aga muidu läheb valitsus lõhki,” kurdab Parts. “Villuga ei saa vaielda. Midagi pole teha, katsu Kristiinale selgeks teha, et nii on vaja. See on poliitika!”
“Olgu, aga ainult järgmiste valimisteni!” poriseb Kallas.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: vaal Keiko, filmistaar

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003

(15:13 13.12.2003)

Norras suri filmistaar Keiko

OSLO, 13. detsember (AP-EPLO) – Norras suri reedel „Free Willy” filmidega tuntuks saanud tapjavaal Keiko.

Umbes 26aastane Keiko suri pärast kopsupõletikku nakatumist Taknesi fjordis Norras.

Vaala eest hoolitsev Dane Richards ütles AP-le, et haigus murdis kaheksameetrise imetaja kiiresti maha. „Me kontrollisime tema hingamist ja see oli ebastabiilne… tal ei läinud hästi,” ütles Richards. „Pärastlõunal ta suri.”

Looduses elab vaal keskmiselt 35aastaseks. Keiko sündis usutavasti 1977. või 1978. aastal Islandi lähedal.

Keiko tähendab Jaapani keeles „õnnelikku”.

Kuuetonnine Keiko sai tuntuks mängides „Free Willy” seeria filmides.

Eesti Päevaleht
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Antropov, Robert – politsei peadirektor

Autor Avo | Avaldatud: 13. dets. 2003
Antropov: olin loll

www.DELFI.ee
13. detsember 2003 13:59
Robert Antropov
Postimees/Scanpix

Hummeriga kihutanud politseijuht Robert Antropov oma tegu ei õigusta ning arvab, et oli loll, kuna ronis suurde ja läikivasse autosse.

“Olin loll, et ronisin suurde ja läikivasse autosse. Ma ei tunne end kindralina, kes käsib, poob ja laseb. Ma ei pööranud tähelepanu, et selles positsioonis ei saa ma lubada endale, mida teisel positsioonil võib-olla saaks,” ütles Robert Antropov intervjuus SL Õhtulehele.

Suurim šokk oli politseijuhi jaoks, et headest tuttavatest ajakirjanikest, kellega ta varem oli politseiasju arutanud, said kangelased, kes skandaali keerutasid. “Eesmärgiga näha mind surnu asendis.”

“Uskumatu, aga tutvusringkond jaguneb kaasvõitlejateks ja vaenlasteks. Tean nüüd, et mul on vaenlasi,” lisas Antropov.

Suvel tegeles politseiamet sõidukite testimisega, et leida julgestuspolitseile sobiv. “Mul oli kavas neljapäevane visiit Saaremaale. Samal ajal oli politseiametil testimata üks auto, Chevrolet Tahoe. Julgestuspolitsei tahtis seda presidendi saateautoks. Teadsin, et juhtinspektor oli tellinud selle testimiseks. Tuli plaan, et teha seda koos Saaremaal. Päev või kaks enne väljasõitu teatati, et Tahoed ei saa, pakkuda oli Hummer. Mulle ei öelnud see mark midagi. Olin vaid kuulnud, et Pugatšoval või Kirkorovil on vist Hummer. Mulle anti suur ja punane auto. Mõtlemata tagajärgedele, hakkasime Saaremaa poole liikuma. Mu tiheda ajagraafiku tõttu pidas juhtinspektor vajalikuks kasutada vilkureid. Mu tavalises tööautos on need olemas. Juhtinspektor pidas loomulikuks, et tõstab lisavarustuse üle Hummerisse,” selgitas Antropov.

Numbri vahetamisest sai Antropov teada alles siis, kui ajalehed sellest kirjutasid.

“Ja ma ei osanud aimata, et isik, kel on riigis ainuõigus väljastada alarmsõidukikaarte, peab andma ka iseendale käskkirja alarmsõidu sooritamiseks. See on nonsenss ja ma ei tulnud selle peale. Oleksin võinud selle autos käsitsi kirjutada. Teel tagasi selgus, et mul on kiire kohtumine mandril kell 17. Praam oli kella 15ks, üritasime kell 14 peale saada, kuid seda meile ei võimaldatud. See on ka tõendatud. Autojuht esitas kassas nii töötõendi kui ka operatiivsõidukikaardi, kuid talle näidati koht üldjärjekorras.”

Kõige rohkem süüdi tunneb politseijuht end selles, et olles kõrge juht, ei kontrollinud ta kõiki asjaolusid, mis olid sõiduga seotud. “Istusin autosse ja mul oli ükskõik. Mind sõidutati ja ma ei pööranud autole, numbritele, vilkuritele ja teistele detailidele tähelepanu. Ükskõiksuse eest tuleb karistada, kuigi seda on ka mitut sorti. Ükskõiksust näitab seegi, et ma ise ei sõitnud Hummeriga ühtegi meetrit ega istunud seisvas autos isegi rooli taga. Mul oli lihtsalt ükskõik.”

Ajalehe küsimusele, kas Hummeri-skandaali päevil politseijuht ka tagasiastumise mõtteid mõlgutas, vastas Antropov: “Absoluutselt mitte. Ajakirjandusega lõpetasin suhtlemise, sest mu sõnu hakati pressis moonutama. Iga mu sõna tuli mulle endale kahjuks. Mu teo hind ei saa olla politseireformi peatamine.”

Lähiajal sõidab Antropov perega soojale maale puhkama. “Skandaali tõttu kannatas kõige rohkem just perekond. Võite ette kujutada, mida tundsid lapsed koolis ja naine tööl. Olen õnnelik, et tekkis võimalus veeta nädal perekonnaga. Aga see sõit polnud planeeritud seoses skandaaliga. Mul on hetkel täielik pingelangus, sest kõik väljakuulutatud reformid käivituvad 1. jaanuarist.”

www.DELFI.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv