Sompa – meie oma Tšetšeenia
22.11.2003 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Kui keegi arvab, et Narvast hullem ei saa elu Eestis olla, siis eksib ta rängalt. Loomulikult saab, ja kuidas veel! Sompalasele paistab Narva tõelise paradiisina. Nende enda kodulinn meenutab lahinguvälja, kust sõda üle käinud.
Varemed, varemed, kümnete kaupa süngeid tondilosse. Mustendavad aknaaugud, tolknevad trepid, võimalus vaadata kunagisse magamistuppa või tualetti. Just selline, nagu Tšetšeenias näha võib.
Oma korteri vang. Elupõline kaevur Leo Metsatalu vaatab raevus oma erastatud korteri riismetele. Aruserva tänav 22, suur viiekorruseline hoone näeb välja, nagu oleks siin äsja lõhkenud vaakumpomm. Mustendavad aknaavad, ripnevad betoontrepid, seintel aknast välja käinud tulelondi tahmane vari. Ka kõige košmaarsemas unenäos poleks Metsatalu osanud näha, millise supi sisse ta vanaduspäevil satub. Jõudis parajasti kollased kaardid ära kulutada, sai korteri täieõiguslikuks peremeheks, remontki sai tubades tehtud. Siis aga pandi kaevandus kinni.
Rahvas hakkas Sompast lahkuma, korterid jäid üksteise järel tühjaks. Mida vähem elanikke majja jäi, seda röögatumaks muutusid arved, mis viimaste mohikaanlaste õlgadele laoti. Tühjadesse korteritesse kolisid parmud ja tänavalapsed.
«Viimased kuus-seitse aastat on Kohtla-Järve meile oma parme saatnud,» räägib Metsatalu. «Ma küll anusin, et ärge pange siia vargaid sisse, aga ikka pandi.» Ei läinud palju aega, kui uus naabrimees, narkomaan, Metsatalul vaagnaluu puruks lõi.
Hea veel, et hullemini ei läinud. Naabermajas peksis 17-aastane Deniss samal ajal paar aastat noorema Vassili koomasse.
Siis keerati küte välja, radiaatorid läksid lõhki, algas maja kollaps. Veel paar kuud ja hoonest oli saanud tondiloss. Kõik, mis vähegi võtta andis – uksed, aknad, põrandalauad –, absoluutselt kõik tassiti laiali. Isegi lahtikangutatud tellised läksid kaubaks, nelikümmend senti tükk.
Metsatalu jättis oma vara ja kolis uuele pinnale. «Müüa pole korterit kellelegi,» ahastab mees, «aga maksta tuleb selle eest ometi.»
Nii sai peremehest oma korteri pantvang. Mis kõige kohutavam, tema lugu on Sompas lausa igapäevane. Märkimisväärne on vaid see, et Metsatalu on Eesti Vabariigi kodanik, enamikul tema saatusekaaslastest on aga taskus kodakondsuseta isiku hall pass.
Kägistaja Eriku juures. Kanarbiku ja Ülase uulitsa nurgal seisab üks lugematutest surnud majadest. Vaid teise korruse üks korter on asustatud – seal elab kägistaja Eriku pere. Kuigi pereisa istub Vasalemmas, veereb elu omasoodu edasi. Betoonplokile asetatud jäme spiraal on elutoa kuumaks kütnud. Abikaasa Irina ja Eriku 18-aastane tütar Vika lösutavad üks kušetil, teine tugitoolis, nurgas loeb keegi mees, pehmed sussid jalas, raamatut Tšušima merelahingust.
«Just siin see juhtus,» näitab Irina kohta, kus abikaasa poeg Aleksei surnuks kägistas. Vaatan fotograaf Toomasele otsa. Toomas kükitab täpselt sama koha peal, kus Aleksei igavesti 19-aastaseks jäi. Seinalt vaatab vastu noor Jessenin, hele juuksesalk vallatult silmadele langenud. Kui pildid mõistaksid rääkida, võiks poeet jutustada, kuidas pere ühel märtsiõhtul, nagu ikka, puskarit võttis. Mis edasi juhtus, jõudis nendeni alles järgmisel hommikul. Midagi erilist selles polnud. Voodilinaga kägistamine oli Eriku leivanumber. Esimest korda tegi ta seda 1989. aastal. Pärast istus 12 ja pool aastat Vasalemmas. Nüüd istub järgmist satsi, seekord üheksa-aastast.
«Tegelikult on Erik tore mees,» räägib naine tänaval. «Ega tema ei teinud s e d a, tema võttis s e l l e asja lihtsalt enda peale.» Inimene tänavalt ronib mulle lausa kõrva: «Tegelikult tegi seda t o o mees.»
«Too, kes Eriku toas raamatut loeb, pehmed sussid jalas?»
«Tak totšno.»
Vadik pageb Iirimaale. Vadik ja Dima saevad toru tükkideks. Dima kangutab toru seinast eemale, Vadik saeb. Nagu paljudel teistel Sompa noortel, mööduvad ka Vadiku ja Dima päevad varemetes askeldades. Ühed otsivad metalli, teised toksivad telliseid lahti, kivi eest võib tervelt nelikümmend senti teenida! Aga õhtuti, pärast päevatööd, koguneb noorem rahvas bussipeatuse kitsukese varikatuse alla.
«Sinna ärge mingil juhul oma nina pistke,» hoiatab kohalik võim. Bussipeatus olla narko- ja muidu joobes noorte lemmikkohaks.
Dima ja Vadik bussipeatuses ei käi, nemad unistavad Sompast põgenemisest. Vadik isegi teab, kuhu. Ikka Iirimaale. Seal ootavad Vadikut ees õde Tanja, onu Tolja ja tädi Nataša. Vadik ei murra pead, mida ta Iirimaal tegema hakkab. Kuigi onu Tolja, tädi Nataša ja õde Tanja põgenemisest on vaid paar aastat möödas, pole keegi neist tööta.
Kohtla-Järve linnaisadele on Sompa üksnes tüliks kaelas. Tulu ei tule kopika eest, muret seevastu jagub koormate kaupa.
Linnaisad tahaksid Sompa, Viivikonna, Kukruse, Sirgala ja Oru ripatslinnadest iga hinna eest lahti saada. Samas pole ka ümbruskonna vallad vaestest ja vigastest pruutidest vaimustatud. Sellise pruudiga koos läheks isegi põhja.
«Meil on nelikümmend totška’t,» kinnitab Sompat põhjalikult tundev mees. «Ja kaks narkodiilerit.» Arvestades, et Sompas elab tsipa üle tuhande inimese, on see arv muljetavaldav. Samas loomulik. Hing valutab, mis sa ikka teed.
«Meie lapsed joovad puskarit, narkootikumid on nende jaoks liiga kallid,» väidab kunagine konstaabel. «Üksteise peale nad üldiselt kitse ei pane. Kui asi just surmaga ei lõpe, saab vigastustest teada alles ambulantsist. Küsisin kord ühelt nuga saanud mehelt seletuskirja, kirjutas ta, et kooris köögis kartuleid ja lihtsalt kukkus noa otsa. Ja nii tervelt kaks korda!»
Pidu põhjamineval Titanicul. Sompas on vaid üks koht, kus inimestel silmad säravad. Hiiglaslikus sammastega majas, kultuuripalees.
Ümberringi varemed, viletsus ja vägivald, aga seal, purpurpunaste kardinate taga, säravate lühtrite all laulavad väikesed sompalased heledal häälel emast, kodust ja tulevikust. Margarita Volubujeva, idamaiste näojoontega kaunitar, sõidab siia Narvast. Kuigi Margarita lõpetas majanduse, heliseb tema hing sedavõrd kõvasti, et ta otsustas Peterburis veel ka dirigendiks õppida. Kunagi seisab Margarita kuulsate orkestrite ees ja tema nime teab terve ilm. Esialgu õpetab ta aga väikesi sompalasi laulma.
Ängistus vajub peale – oleks nagu Titanicule sattunud. Laev vajub kohutava kiiruga põhja, samal ajal aga käib ballisaalis pidu. Esialgu pandi kaevandus kinni, kaks aastat tagasi kool – 70 lapse õpetamine olevat ebarentaabel. Lasteaed läks juba varem allavett, mis sest, et Sompas elab praegu 222 last ja noorukit, nende hulgas 48 mudilast. «Seni kui kultuur elab, elab ka rahvas.». Seda öeldes vaatab Sveta Korotkova, kultuuripalee direktriss, mulle ööpimeduses sügavalt silma. Sveta silmad säravad täpselt samamoodi nagu kõigil ta «tüdrukutel» – lauluõpetaja Margarital, Olgal, kes väikesi baleriine varbaotstel üle parketi juhib, Oksanast rääkimata. Oksana käe all lihvitakse parasjagu uusaastaetendust.
Tõsi ta on – rahvas elab seni, kuni elab kultuur. Kunagi varem pole ma sellest nii selgesti aru saanud kui Sompas, unustatud linnas, meie oma Tšetšeenias.
AB fotod
Malev Toom
NELJA TÜTRE ISA JA END VABAKS LASKNUD MUUSIK: «Pere on mulle palju tähtsam kui mingi eneseupitamine või -näitamine,» ütleb Mäks, Liis-Katrini, Maarja, Liidia ning veel nimeta tüdruku isa. Elukogenud muusik ei hoidnud end viimase plaadi «Siirius» puhul tagasi, vaid proovis ja katsetas asju, mida seni pole täinud teha.
Miki-Hiirel saab teisipäeval 75 aastat vanaks: esimene etteaste kinolinal toimus novembris 1928 lühifilmis «Aurulaev Willie,» kirjutab AFP.
Kalev Lilleorg
VE: Kilgas, Tõnu – näitleja
«Korraks võttis pildi eest…»
Kirsti Vainküla, SLÕL, teisipäev, 25. november 2003
Esmapilgul süütu suitsuküsimine lõppes näitleja Tõnu Kilgasele suure muhu ja tühjade taskutega. Et varaste saagiks langesid ka kodu- ja autovõtmed, vahetas Kilgas kärmelt koduukselukud ja kodeeris ümber auto signalisatsiooni.
«Elu on karm, väga karm,» hindab Kilgas juhtunut tagantjärele.
Mängis põrnikat
Kui vabakutseline näitleja Tõnu Kilgas ülemöödunud reede öösel kodu poole astuma hakkas, oli ta enda sõnul pisut svipsis. Äsja olid lõppenud
Eino Baskini lavastuse «Linnud» õnnestunud esietendus ja meeleolukas pidu teatris.
Kesklinnas elav Kilgas ei võtnud taksot, vaid läks jala. «Tavaliselt sõidan ju autoga ja taksot ka ei hakanud tellima. Hea tuur oli sees ja mõtlesin, et lähen ja lihtsalt kõnnin. Võtan värsket õhku,» hindas Kilgas võimalusi tervelt koju jõuda heaks.
Sakala tänavalt alanud jalutuskäik lõppes peaaegu koduukse ees – Pärnu maanteel endise ajakirjandusmaja vastu jääva maja, apteegi ja prillipoe vahelises kangialuses. Vaid mõni meeter eemal kohast, kus varem on kurjategijate küüsi langenud re?issöör Tõnis Kask.
«Nii kui kangi alla keerasin, olid kaks – ütleksin, et väga noort – vene poissi, nii 15-16aastased, mu vastas ja küsisid suitsu. Hakkasin rõõmsalt andma, aga siis keegi kolmas virutas mulle tagant millegagi pähe,» kirjeldab Kilgas elu öises kesklinnas. «Korraks võttis pildi eest. Nad hakkasid kohe taskutes sorima ja mõtlesin, et olen parem vait. Et mängin, et olen nende põrnikas, et ei liiguta. Igaks juhuks – võib-olla oleksid nad mu näo ära rikkunud, oleksid hakanud jalgadega panema…»
Kui tänavaröövlid plehku panid, valitses Kilgase taskutes tühjus: kadunud olid rahakott oluliste dokumentidega, mobiiltelefon, kodu- ja autovõtmed.
Suur oli aga ta rõõm, kui järgmisel päeval helistati ja rahakoti leiust teatati. Õnneks polnud vargad hoolinud ei Kilgase ID- ega pangakaardist.
Näitlejapaar Katrin Karisma ja Tõnu Kilgas ei jäänud ootama, kui leitakse kadunud võtmed. Selle asemel vahetasid nad kärmelt oma korteri ukselukud ja kodeerisid ümber auto signalisatsiooni.
«Pääsesin siiski rõõmsalt,» hingab Kilgas kergendatult, sest teab, kui õnnetult läks kolleegidel Paul Poomil ja Rednar Annusel. «Nad said kõvad koslepid. Tõnis Kasest rääkimata, tema ei näe ju siiamaani ühest silmast. Ja Gunnar Kilgas, tema sai ka omal ajal nii õnnetult peksa, et oli haiglas,» loetleb Kilgas avaliku elu tegelastega juhtunut.
Suureks õnneks peab ta muide, et tal kallaletungiööl müts ja kapuuts peas olid – need päästsid hullemast. «Muhk oli päris korralik, selline piiripealne, kärn tuli juba peale,» ütleb Kilgas löögi tugevuse iseloomustamiseks. Kuigi kahel järgmisel päeval pea pisut valutas, ei kiirustanud ta arsti juurde. Samuti ei tulnud mõttessegi politseisse pöörduda. «Ei usalda. Katsuks ikka omal jõul hakkama saada,» ütles ta neile, kes soovitasid tal mundrimeestele avaldus kirjutada.
«Tuleb välja, et Eesti vabariigis ei saa endale sellisel kellaajal jalutuskäiku lubada,» on Kilgas pahane. «Kõige hullem on see, et ma olen ju tegelikult hirmus trennipoiss. See teeb kõige rohkem tuska. Olen kümme aastat jõusaalis käinud ja sõbrad on mul seal ka parajad eluvennad, poksivad ja teevad karatet. Aga kui ikka keegi tagant tuleb, siis ei aita miski… Urmas Sisaskiga oli ju samamoodi, kaks tulid eest, üks tagant ja siis virutasid millegagi. Pesapallikurikaga tavaliselt.»
Oli ka ise pätipoiss
Omajagu tunneb Kilgas ka ennast süüdlasena, et liiga julgelt tänavale uitama läks. «Ma olen endas alati piisavalt jõudu tundnud ja pole osanud karta. Võib-olla sellepärast, et olin nooruses ise ka pätipoiss. Sai venelastega tänaval kakeldud, muidugi mitte röövimiste pärast, seal olid teised tagamõtted,» tunnistab ta.
Vanalinnastuudio lavastaja Eino Baskin kuulis kallaletungist Tõnu Kilgasele SL Õhtulehelt. «Tõesti, ma ei teadnud mitte midagi,» tunnistas vanameister. Samuti ei olnud tema silm tabanud Kilgases midagi kummalist, kui ta 15. novembri etenduses mängis.
Oma noorusajale tagasi mõeldes nentis Baskin, et nõukogude ajal selliseid muresid küll ei olnud. «Kui nüüd öösel kolme-nelja paiku tänaval olla, võib kõmmu saada küll. Ega see normaalne pole, et öösiti tänaval ei julge käia,» arvab ta.