Õiguskantsleri institutsioon loodi Eesti Vabariigis Skandinaavia riikide kogemusi arvestades 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uue põhiseadusega. Õiguskantsleri määramine tulenes vajadusest tagada riigivõimu seaduslikkus ja anda õigusabi tollasele Vabariigi Presidendile. Õiguskantsler oli ministri õigustega kõrgem ametnik Vabariigi Presidendi juures, aruandekohustuslik Vabariigi Presidendile. Tollane õiguskantsler esitas oma tegevuse ülevaated Riigivolikogule ja Riiginõukogule (parlamendi kahele kojale) teadmiseks. Põhiseadusest lähtuvalt andis riigihoidja 7. aprillil 1938 dekreedina välja õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse.
President Konstantin Päts nimetas põhiseaduses sätestatud eriõiguse alusel oma käskkirjaga 1. septembrist 1938 sellele ametikohale Riigikohtu administratiivosakonna esimehe ja ühtlasi Riigikohtu abiesimehe Anton Palvadre. Õiguskantsleri ametiruumid paiknesid Kadriorus presidendi kantselei ruumides. Ametkond oli väikesearvuline: õiguskantsler, kaks nõunikku (üks neist asetäitja), kantselei sekretär ja masinakirjutaja. Lisaks oli võimalik kasutada ka praktikante ja presidendi kantselei abitööjõudu. Õiguskantsleri tegevus kujunes lühiajaliseks. Esimene õiguskantsleri ülevaade parlamendile ühe aasta ja nelja kuu töötulemuste põhjal jäi tol perioodil ainsaks. Selles ülevaates esitati ettepanekud õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse puudujääkide kõrvaldamiseks, kuid need jäid paraku täitmata. Õiguskantsleri ametkond likvideeriti pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 25. juulil 1940. Õiguskantsler Anton Palvadre arreteeriti ja mõisteti surma. Ta suri enne otsuse täideviimist 1942. aastal Venemaal Sosva vangilaagris.
Anton Palvadre
Kui II maailmasõja ajal Saksa väed taganesid Eestist, tehti katse Eesti iseseisvust taastada. Okupatsioonieelne peaminister Jüri Uluots moodustas 18. septembril 1944 Eesti Vabariigi valitsuse, mille koosseisus oli ka õiguskantsleriks nimetatud Richard Övel. Õiguskantsler arreteeriti 1945. aasta algul Nõukogude julgeolekuorganite poolt, ta viibis 10 aastat vangilaagris ning suri 1958. aastal Eestis. Eesti iseseisvuse taastamine ebaõnnestus, ent näitas rahva püüdu omariiklusele.
Eesti pagulasvalitsuse juures oli 1949-81 õiguskantsleriks Artur Mägi.
Õiguskantsleri institutsioon taastati taasiseseisvunud Eestis 1992. aasta põhiseadusega. 1938. aasta põhiseaduse eeskujul õiguskantsleri institutsiooni taasloomine näitas selle struktuuri olulisust meie riigiehituses ja õiguskultuuris.
Märkimist vajab seejuures siiski asjaolu, et enne II maailmasõda oli õiguskantsler Vabariigi Presidendi juures asuv institutsioon, kuna ka riik ise oli presidentaalne.
1992. aasta põhiseaduse kohaselt on presidendi ettepanekul Riigikogu poolt 7 aastaks ametisse nimetatav õiguskantsler oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ja kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Taasiseseisvunud Eesti esimeseks õiguskantsleriks nimetati Riigikogu poolt 28. jaanuaril 1993 Eerik-Juhan Truuväli, kes andis ametivande 17. juunil 1993. Eesti Vabariigi Valitsuse 25. mai 1993 istungi protokolli alusel tehti Arhiiviametile ülesandeks anda Õiguskantsleri kantseleile kasutamiseks tööruumidena Tallinnas, Tõnismägi 16 asuvas hoones neljas ja viies korrus. Järkhaaval komplekteeriti ametkonna koosseis ja 1993. aasta lõpul oli tööl 16 töötajat, neist 8 nõunikku.
Eerik-Juhan Truuväli
Eesti riikluse areng tingis vajaduse luua ka ombudsmani institutsioon, mille kaudu oleks tagatud isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitse (õiguskantsleri ametikoht on kasutusel ainult kolmes riigis: Rootsis, Soomes ja Eestis). Ühiskonnas ja õigusteadlaste seas toimus diskussioon selle üle, kas luua ombudsmani institutsioon parlamendi juurde või siduda need ülesanded õiguskantsleri ametikohaga. Õiguskantsleri seadus, mis jõustus 1. juunil 1999, andis ombudsmani ülesanded õiguskantslerile. Eestis on sellega loodud riigiõiguslikult unikaalne olukord, kus ombudsmani funktsioonid on ühendatud õiguskantsleri ülesannetega.
20. veebruaril 2001 nimetati Riigikogu poolt õiguskantsleriks Õigusinstituudi õppejõud, ringkonnakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu esimees Allar Jõks, kes andis ametivande 7. märtsil 2001.
Õiguskantsleri büroo koduleheküljelt
xxx
Õigus kantslerita ei võida
“Meie juristkond ei ole nii nõrk ja vaene, et kuude kaupa uut õiguskantslerit ei leita,” arutleb 600 liikmega Eesti Juristide Liidu president Maido Pajo, üks maaõiguse loojaid.
Miks siiani ei leita sobivat õiguskantslerit?
Senine õiguskantsler Erik-Juhan Truuväli oli oma erudeerituse ja elukogemuse tõttu autoriteet nii juristidele kui poliitikutele. Kahtlemata on temale raske väärilist järglast leida.
Igas ühiskonnas on kaks põhimõttelist probleemi, mis tuleb lahendada samaaegselt – luua võimalused kiiremaks arenguks ning tagada ühiskonna püsivus. Õiguskantsleri näol on tegemist põhiseadusliku riigiorganiga, kes teostab järelevalvet õigusaktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Ainult temal on muu hulgas õigus teha ettepanekuid kõrgete riigiametnike kriminaalvastutusele võtmiseks.
Seega on õiguskantsler olemuselt üks meie riigikorra alustugesid kõrvuti Riigikogu, presidendi ja Riigikohtuga. Tema ülesanne on eelkõige tagada põhiseadusliku demokraatliku õigusriigi toimimine, mis on üks ühiskonna püsivuse aluseid.
Oma loomult on areng noorte päralt ja püsivuse hoidmisega tulevad paremini toime elukogenud inimesed.
Ma usun, et president mõistab seda kindlasti.
Kas justiitsministeeriumi asekantsler Priit Kama ei olnud teie meelest sobiv kandidaat?
Sõltumata Priit Kama isikuomadustest on selge, et normaalses riigis ei täideta põhiseaduslikke ametikohti õpipoiste ega sellidega. Meistriks saamine nõuab aega. Juristide liit leiab, et liiga vara on nii noort ja vähese kogemusega inimest niisugusele kohale panna. Kantsleri positsioon nõuab elukogemust, ja see tuleb aastatega, tööga, praktikaga.
Õiguskantsler on mõnes mõttes vahekohtunik põhiseaduse tõlgendamisel ning selle ühetaolise rakendamise tagaja oma kontrollimehhanismi kaudu. Sel positsioonil peab olema inimene, kel tänu elukogemustele on oskus näha probleeme laiemalt kui ainult õigusteaduse või teooria vaatevinklist.
Kes teie meelest õiguskantsleriks sobiks?
Seda saab otsustada ainult Riigikogu presidendi ettepanekul. Kahjuks ei ole president pidanud minu andmetel vajalikuks selles asjas juristide kutseühendustega konsulteerida.
Kuidas hindate meie õiguspoliitikat?
Arutlema peaks selle üle, kuhu meie õigusloome ja seaduste rakendamise praktika üldse läheb. Kas me liigume normaalse demokraatliku ühiskonna poole või vastupidi: rahva võimu kitsendamise suunas.
Põhiseaduses on põhimõtted, et kõrgem võim on rahva käes ja rahval on otsustamisõigus. Aga mulle tundub aeg-ajalt, et need põhimõtted ei ole realiseerunud.
Näiteks ei ole Eesti taasiseseisvuse üheksa aasta jooksul läbi viidud ühtegi referendumit peale põhiseaduse rahvahääletuse 1992. a. Meie ühiskonnas on väga tõsiseid probleeme, kas või erastamine, kus tegelikult võiks rahva käest nõu küsida. Šveitsis on täiesti tavaline, et igal aastal pannakse rahvahääletusele teatud ühiskonnaelu tähtsaid küsimusi.
Nii et selles mõttes on meil rahva osa võimu teostamisel alahinnatud. Ka presidendivalimised on praegu parlamendi käes.
Põhiseadus ütleb, et Eesti riik on üles ehitatud õiglusele ja õigusele. Kuidas seda printsiipi järgitakse?
Põhiseaduse järgi on Eesti ühiskonnas õiglus kui eetiline ja moraalne kategooria esikohal võrreldes õiguse ja seadusega. Aga vaadates kihistumist, pingeid ja vastuolusid ühiskonnas, on näha, et õigluse printsiipi ei ole eriti silmas peetud.
Kui mõnedes seadustes või seaduste elluviimisel õigluse printsiibist kinni ei peeta, tuleb selline tegevus lugeda põhiseaduse mõttega vastuolus olevaks. Inimesed tunnetavad õigluse ja ebaõigluse probleeme väga teravalt ja seda tuleb poliitikutel ja riigiametnikel silmas pidada.
Ka kohtusüsteemis on terve hulk probleeme, kohtupraktika ei ole päris ühtlustunud. Eri kohtutes tehakse erinevaid otsuseid, seaduste tõlgendamine on isesugune. Kui põhiseadusest tulenevat õigluse printsiipi on eiratud, teeb see muret.
Milline on teie osa seadusloomes?
Eelnõude ettevalmistamine on üldiselt kollektiivne töö. Olen osalenud väga paljude seaduseelnõude ettevalmistamisel, sealhulgas taluseaduse, maareformi seaduse ja ka põllumajandusreformi seaduse väljatöötamisel, mille esialgne sisu poliitiliste vaidluste käigus paljuski kaduma läks. Siinjuures meenutan sügava lugupidamisega oma õpetajat Vilma Kelderit, kes kahjuks on meie hulgast juba lahkunud.
Väga tõsine töö on olnud maareformi seaduse koostamisel ja täiendamisel Paul Varuli, Kalev Kanguri ja teiste juristidega. Kui olin Riigikogus, õnnestus läbi viia üsna olulisi muudatusi maareformi seaduses, mis viis seaduse põllumajandustootja- ja ettevõtjakesksemaks.
Mis töö on praegu pooleli?
Praegu koostan koostöös teiste juristidega käsiraamatut “Pereadvokaat”, mis annaks õigusalast teavet kõige olulisemates küsimustes sünnist surmani: lapsendamine, ülalpidamine, perekonnasuheted, abielu, lahutus, pere varalised suhted. Teavet saab nii abieluvaralepingu, testamendi tegemise kui ka pärimisõiguse kohta. Raamatus on üle 600 küsimuse ja vastuse.
Miks maaõigust on nii raske ellu viia?
Mitte seadused pole keerulised, vaid elu on keeruline. Kuhjunud on aastatetagused probleemid. Esimese Eesti vabariigi lõpul polnud kõik kinnistusraamatu kanded enam absoluutselt õiged, osa olid tegemata, osa ei jõutud sisse kanda. 40. aastatel kõik maad võõrandati. Pärast sõda on maavaldused muutunud seoses maaparandusega, inimeste ümberasumisega, küüditamisega.
Maareformi seadus kajastab ka üsna täpselt Riigikogus ja valitsuses olnud poliitiliste jõudude vahekorda ühe või teise seadusemuudatuse vastuvõtmisel. On toimunud nihked ühes või teises suunas vastavalt sellele, kes võimul olnud. Kuna maareform ja maaseadused haakuvad väga paljude muude seadustega, siis on vaja lisaks väga palju rakendusakte, milleta pole võimalik seadust ellu viia.
Maaprobleemide lahendamine ei ole kerge olnud kunagi ega üheski riigis. Maa kui kinnisvaraga tehtavad toimingud peavad olema õiguslikult väga täpselt fikseeritud. Oluline on kinnistusraamatu õiguskindluse põhimõte, samuti maakatastri ja muude registrite andmete täpsus ja usaldusväärsus. See töö vajab aga rohkem aega, kui eemaltvaatajale tundub.
Me peame arvestama sellega, et õiguskindlus nõuab protseduure, millest ei saa üle hüpata.
1920. a maareform lõppes alles 1938. aastal. Ega praegugi lihtsam ei ole. Suure reformi saab ehk lähema paari aastaga ära teha, kuid jääb terve hulk probleeme, jäävad kohtuvaidlused. Palju on seda, mis ei sõltu riigist, pigem inimeste endi tahtmisest oma maavaidlused lahendada.
Maa on äärmiselt tähtis igale inimesele. Maaomaniku staatus on midagi hoopis enamat kui lihtsalt rentniku või maakasutaja staatus. See on tsiviilühiskonna alus. Juristina olen maaõigusele pühendunud.
SILJA LÄTTEMÄE
xxx
(08:12 01.07.2003)
Õiguskantsler läheb lähipäevil parlamendi vastu riigikohtusse
TALLINN, 1. juuli (EPLO) – Et võimuliit eiras ka esmaspäeval õiguskantsleri nõuet viia sotsiaalhoolekande seadus põhiseadusega kooskõlla, pöördub Allar Jõks veel sel nädalal riigikohtu poole vaidlusaluse sätte kehtetuks tunnistamiseks, kirjutab Postimees.
Õiguskantsleri otsus on möödapääsmatu, sest juba neljandat kuud kestab olukord, kus Riigikogu ei ole suuteline viima sotsiaalhoolekande seadust vastavusse põhiseadusega, mida seaduse järgi tuleb teha 20 päeva jooksul. Kui seda ei tehta, on ees kohtutee.
Jõks peab põhiseadusevastaseks olukorda, kus osa isikuid on jäetud võimaluseta taotleda puuduse korral toimetulekutoetust ainuüksi seetõttu, et nad elavad ühiselamus.
Riigikogu sotsiaalkomisjon on välja töötanud ka põhiseadusvastase olukorra lõpetava eelnõu, kuid võimuliit venitab selle menetlemist ettekäändel, et 6. augustiks esitab valitsus seadusandjale kompleksse lahenduse, mis hõlmab nii sotsiaalhoolekande seadust kui ka õppetoetuste seadust.
Res Publica fraktsiooni esimees Taavi Veskimägi ütles, et ainult nn ühiselamuküsimust käsitledes oleks tegu pooliku lahendusega, mis jätaks olulised probleemid lahanduseta ja seetõttu kavatsebki koalitsioon välja tulla terviklahendusega, mis muu hulgas tagab vanematest eraldi elavatele tudengitele võimaluse taotleda puuduse korral eraldi ka toimetulekutoetust.
Terviklahendust lubas Riigikogu ees esinedes ka sotsiaalminister Marko Pomerants.
Eile katkestas parlament teise lugemise taas, kuigi oli võimalus seadus vastu võtta.
Valitsus kardab, et kui ühiselamus elavad tudengid saavad õiguse taotleda toimetuletoetust, lahkuvad riigikassast sajad miljonid, võimuliidul on aga valimislubaduste täitmisel niigi kitsas käes.
Õiguskantsler Jõks leiab, et rahanappus ei saa olla õigustuseks sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdsele kohtlemisele ega vabasta riiki kohustusest tagada oma kodanikele inimväärne äraelamine.
|
 |
VE: Hepburn, Katharine – Hollywoodi kuldaja viimane esindaja
Hüvasti, Katharine Hepburn!
Teisipäev. 1. juuli 2003
Hollywoodi kuldaja viimaseks esindajaks peetud 96aastane näitlejanna Katharine Hepburn suri Eesti aja järgi kell kaheksa pühapäeva õhtul oma kodus Connecticuti osariigis Old Saybrookis.
Märt Hiietamm
Lahkunu soove järgides ei toimu mälestusteenistust ning matusetseremooniale lubatakse vaid staari kõige lähedasemad inimesed. Sellest hoolimata avaldatakse rohkem kui viiekümnes filmis ja hulgas näidendites osalenud ning Ameerika Filmiinstituudi poolt kõigi aegade suurimaks naisnäitlejaks nimetatud Hepburnile ka avalikku austust – Ameerika Teatrite ja Produtsentide Liiga lubas naise auks täna õhtul maha keerata Broadway tuled.
Järelehüüdeid juhtis USA president George W. Bush: «Katharine Hepburn rõõmustas inimesi näitlemisega üle kuue aastakümne. Teda tunti intelligentse ja terava mõistusega naisena ning teda jäädakse meenutama meie riigi ühe kunstiaardena.»
1959. aastal Hepburniga koos mänginud Elizabeth Taylor märkis, et diiva oli olnud suurepärane eeskuju: «Ma usun, et iga näitlejatar kogu maailmas vaatas talle alt üles ning mõtles: «Oh, kui ma vaid saaksin olla nagu tema!» Me ei tundnud Katharine’i vastu kunagi kadedust, kuna ta oli nõnda graatsiline, tark ja sarmikas.»
Katharine Hepburn sündis 12. mail 1907. aastal Connecticuti osariigis Hartfordis tuntud arsti ning veendunud nais-õiguslase üsnagi jõukas perekonnas teise lapsena kuuest.
Iseloom kujunes lapsepõlves
Katharine’i, tema kahte õde ja kolme venda utsitati igati nii oma keha kui ka vaimu arendama. Väiksena tahtis tulevane Hollywoodi ikoon saada isa kolleegiks, kuid Bryn Mawr College’is köitis tema tähelepanu hoopis näitlemine. Papale oli see tõsiseks löögiks, ent ema arvates tasus tütrel kätt proovida.
Kodune kasvatus tegi Hepburnist ühe kõigi aegade sõnakaima ja põhimõttekindlaima inimese Hollywoodis ning aitas tal teenida teiste näitlejate austuse ja imetluse. «Kõige tähtsam ja kõige lihtsam asi, mida keegi minust teadma peab, on see, et ma olen kahe lihtsalt vapustava inimese looming, ja need inimesed juhtusid olema mu vanemad. Nad kasvatasid mu hirmudest vabaks,» on ta kord öelnud.
Pärast Bryn Mawri lõpetamist 1928. aastal hakkas noor näitleja kaasa lööma mitmetes näidendites ning abiellus ärimees Ludlow Ogden Smithiga, kellest küll üsna varsti lahku läks.
Filmidebüüdi tegi Hepburn 1932. aasta linateoses «A Bill of Divorcement» ning võitis järgmisel aastal esimese Oscari juba oma kolmanda osatäitmise eest filmis «Morning Glory».
Romanss ekraanil ja elus
Kolmekümnendate teisel poolel upsakana tundunud käitumise (keeldumine intervjuudest ja autogrammidest, pükstekandmine, meigist loobumine) tõttu populaarsuses kõvasti kaotanud ja hüüdnime Ülbuse Katharine teeninud Hepburni järgmine kassahitt oli 1940. aasta film «The Philadelphia Story», kus tegi kaasa ka Cary Grant. Pöördeliseks tema elus kujunes kaks aastat hiljem koos Spencer Tracyga valminud «Woman of the Year».
Hepburni ja Tracy armuafäär kestis 25 aastat ning selle aja jooksul jõudsid nad koos teha veel kaheksa filmi. Kuigi pühendunud katoliiklane Tracy ei lahutanud kunagi oma abikaasast, oli ta vähimagi kahtluseta Hepburni elu armastus. «Ma oleksin tema heaks kõike teinud,» kirjutas naine oma 1992. aasta autobiograafias «Me». «Ma armastasin Spencer Tracyt ning tema huvid ja tahtmised olid minu jaoks ülimad. Ta oli vastupandamatu.»
Armulugu lõppes 1967. aastal, kui Tracy südameprobleemide tõttu suri. Pärast seda ei seostatud Hepburni enam ühegi mehega. Nende viimane duett «Guess Who’s Coming to Dinner?» tõi naisele teise Oscari, ent ta ise ei vaadanud seda filmi kunagi.
Kolmas kuldmehike anti Hepburnile aasta hiljem linateose «The Lion in Winter» eest ning neljas ja viimane sai tema auhinnakappi aastal 1981 («On Golden Pond»). Lisaks Oscaritele hulga muid auhindu võitnud diiva käis neid harva vastu võtmas ning ütles kord, et priisid ei tähenda talle midagi: «Minu auhinnaks on mu töö.»
Katharine Hepburni viimaseks filmirolliks tema 62 aastat kestnud karjääri jooksul jäi filmi «An Affair to Remember» 1994. aasta uuslinastus «Love Affair», kuhu naise kutsus Warren Beatty. Kriitikute arvates oli tolle teose ainus hea külg just igavesti värske Hepburni näitlemine.