| Peasekretär Leonid Brežnevi kabinetti tema Moskva-lähedases suvilas kogunes 1979. aasta 12. detsembri pealelõunal NSV Liidu kõige mõjuvõimsam nelik: Brežnev, KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister marssal Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko.
Koosviibimisest koostas lühikese protokolli peasekretäri lähim usaldusalune Konstantin Tšernenko, keda seetõttu peetakse mõnes käsitluses ka viiendaks otseseks asjaosaliseks. Sellel koosolekul otsustati lõplikult viia NSV Liidu väed Afganistani, et seal olukord stabiliseerida.
Vägede sisseviimine naaberriiki oli NSV Liidu tippjuhtkonnal olnud õhus juba mitu kuud ning Afganistani valitsus oli saatnud kümmekond sellelaadset palvet. Kuni 12. detsembrini olid võimalikud, teoreetiliselt võttes, veel üsna erinevad stsenaariumid. NSV Liidus oli sõjalisi ettevalmistusi tehtud juba mitu kuud, aga kõik võis vaid ühe kõrge käsklusega peatada.
Nüüd läks aga sõjaline masinavärk otseselt käima: veel samal õhtul nimetas kaitseminister Ustinov oma salajase käskkirjaga Turkestani sõjaväeringkonna ülema asetäitja kindralleitnant Juri Tuhharinovi uue formeeritava, 40. üldarmee juhatajaks. Veel samal ööl aeti samas sõjaväeringkonnas häire korras jalule üks motolaskurdiviisi pataljon ja paisati piiri äärde, peagi järgnesid neile 108. motolaskurdiviisi kõik väeosad.
Ei Brežnev ega tema lähimad kaaslased mõistagi aimanud, et 12. detsembri otsusega paisatakse NSV Liit üheksaks aastaks Afganistani sõtta. See nõudis NSV Liidult üle 15 000 inimelu ja asetas nõrgeneva suurriigi majandusele kolossaalse lisakoorma.
Kui aastaid hiljem, juba pärast NSV Liidu lagunemist, otsiti arhiividest poliitilist otsust, mis otseselt vallandas sõja Afganistanis, siis selgus, et selleks ongi Tšernenko käsitsikirjutatud lühike otsus. See otsus vormistas nn väikese poliitbüroo tahte: resolutsioon nr 176/125, mis kiitis heaks rea «meetmeid A».
Need meetmed olid salajased isegi poliitbüroo liikmete jaoks ja neid ei pandud paberile, vaid räägiti suuliselt läbi. Järgnevalt ja enamasti veel sama talvepäeva hilisõhtuks kritseldas enamik NLKP KK Poliitbüroo liikmeid sellele dokumendile kas oma nime või initsiaalid. Nii vormistus poliitbüroo otsus.
Detsembris formeeriti 40. armee juhatuse alluvusse 34. õhujõudude korpus, neli laskur- ja üks õhudessantvägede diviis, suurtükibrigaad, õhutõrjebrigaad, dessantvägede ründebrigaad jt lisaväeosad.
25. detsembri varahommikul alustati NSV Liitu ja Afganistani eraldava Amudarja piirijõel Usbeki NSVs Termizi piirkonnas suure pontoonsilla kokkupanemist.
Täpselt keskpäeval, kell 12 Moskva aja järgi jõudis 40. armee staapi kaitseminister Ustinovi direktiiv: alustada kell 15.00 edasiliikumist ja ületada riigipiir. Ettenähtud ajal liikus esimesena sillale kergete soomusmasinatega dessantpataljoni luureüksus.
Afganistan on meist väga kaugel, Eesti NSV-d ning Afganistani lahutas hiiglaslik NSV Liit, ometi on karm tõsiasi, et juba pika sõjakäigu esimese ja kolmanda päeva järel tuli saata sellelt kaugelt maalt Eestisse teele tsinkkirst – sõda oli nõudnud siit kaks ohvrit.
NSV Liidu vägede esimesed inimkaotused tulid juba 25. detsembri õhtul.
Pimeduses ja rasketes ilmastikuoludes Kabuli lennuväljale maanduma hakanud neljamootoriline suur transpordilennuk IL-76 (NATO klassifikatsioonis Candid) kaotas halvas nähtavuses orientatsiooni ja sööstis kell 19.33 vastu kõrgmägesid. Selles lennukis paiknes kaks veoautot, neist üks bensiinitsisterniga. Hiiglaslikus plahvatuses hukkusid kõik seitse lendurit, 37 õhudessantväelast ja üheksa meest muudest väeosadest.
Esimeste Afganistani sõjaohvrite seas oli ka eestlane, Kiviõlist pärit dessantväe reamees Aarne Vinni. Tema paisati Afganistani Vitebskist sealse õhudessantdiviisi koosseisus. Aarne Vinni teenis sel ajal komandandiroodus. Ta hukkus veel enne, kui maailma ja ka Eesti inimesed said teada «piiratud Nõukogude väekontingendi» sisseviimisest, et osutada «sõbraliku naaberriigi» valitsusele «internatsionalistlikku abi».
Aarne Vinni sündis 14. novembril 1959 Kiviõlis ja lõpetas seal 8-klassilise põhikooli. Hinded nagu ikka keskmisel koolipoisil, lisaks head spordieeldused. Kooli järel töötas Aarne mõnda aega Kohtla-Järve kaubandusvalitsuse juurviljalaos transporditöölisena. Seejärel õppis ta auto- ja kraanajuhiks ning sooritas edukalt kõik eksamid. Uus amet selge, töötas ta koondise Kohtla-Järve Autoveod Kiviõli filiaali autojuhina.
Lühidalt – igapäevane elu ja tavaline eesti perekond, kus pereisa Lembit oli kaevur, ema
Aino töötas põlevkivitehases ja pere ainus laps oli alustamas iseseisvat elu. 1978. a. mais kutsuti Aarne Nõukogude armee teenistusse.
Aarne Vinni teenis Valgevene NSVs Vitebski lähedal kuulsas traditsioonidega dessantväeosas. Detsembri teisel poolel läkitati väeüksusi järjest Turkmeeniasse. Õhudessantdiviisi komandandirood saadeti sealt esimeste väeosade seas õhusillaga Kabuli.
Aarne Vinni saatis oma viimse kirja koju 10. detsembril.
«Praegu on meil väga pingelised päevad. Igasuguseid ülemusi võib siin näha. Täna jõudis ka meie polku ülemjuhataja VDV-st (õhudessantväed – toim) Suhorukov, kindralpolkovnik. Praegu on siin polgus väga palju polkovnikuid ja kindraleid. Meie polk on üks paremaid polkusid VDV-s. Siin siis vaadatakse meie valmisolekut häire ajal ja üldse meie elamist siin,» kirjutas noormees.
«Kevadel olime valmis Hiinasse sõitma. Sügisel anti käsk olla lahinguvalmis. Kolm päeva olime lahingolukorras. Meiega elasid ohvitserid kasarmus. Sügisel oli konflikt Afganistanis. Sellest ma ei kirjutanud koju. Kui midagi kuskil juhtub, siis tuleb meil jällegi olla lahinguvalmiduses. 1968. aastal toimus Prahas Tšehhoslovakkia pealinnas ülestõus. Sellest võttis meie polk osa. Selline on see meie elu siin, keegi ei tea, mis homme võib juhtuda meiega,» jätkas Vinni.
Vahemärkusena lisagem, et 1979. a. jaanuaris ületas Vietnami SV armee Kambodža piiri ja Hiina vastas sellele omapoolse sõjakäiguga Vietnami vastu ning Põhja-Vietnamis arenes mitmekuine sõjategevus. Lähtuvalt järsult teravnenud olukorrast Kagu-Aasias viidi Nõukogude väed kevadel ja suvel Kaug-Idas ning Siberis kõrgendatud valmisolekusse. 5. augustil 1979. a. tõstis valitsusvastast mässu Kabuli külje all Bala-Hisari kindluses paiknenud õhudessantpolk.
Keskpäeval sõitsid mässulised soomusmasinatega Kabuli kesklinna, et kukutada parteijuht Taraki ja «peksta venelasi».
Valitsusväed lõid mässulised veel samal õhtul puruks ja kõik vangivõetud mässajad lasti maha. See mäss näitas, et valitsusvastased rahutused on jõudnud juba pealinna, ning peaminister Amin palus NSV Liidu juhtkonda saata Kabuli kolm Nõukogude erivägede pataljoni. NSV Liidu juhtkonnas kaaluti seda palvet mitu päeva. Nagu näeme, kajastusid mõlemad kauged sündmused omal moel Vitebski õhudessantdiviisi igapäevaelus.
Veel lisas Aarne Vinni oma viimasesse kirja olmelisi kü-simusi: «Saada siis sõrmikud ja villased sokid mulle. Talv on veel ees. Ja mõned tuubid PVA-d veel. Ma juba alustasin albumi tegemist.» Ning lõpetuseks tavapäraseid küsimusi: «Kus see Villu nüüd ka elab? Kuidas teil ka elu läheb? Millega tegelete ka? Kuidas isa tervis on? Kuidas vanaema tervis on? Mida tädi Marta ka teeb. /—/ Sellega hakkan kirja lõpetama. Tervita kõiki. Tervitades Aarne. Jään vastust ootama !!! 10. XII. 79.» (kirja tervikuna loe AK esikaanelt-toim).
Lennukatastroofi järel Kabulist väljasaadetud otsimisgrupp tuli tühjalt tagasi, sest mägitee lõppes peagi ära. Prooviti ka jalgsi kõrgemale tõusta, kuid see ei õnnestunud.
27. detsembril hakati Alma-Atas kiiruga kokku otsima Kasahhi NSV tippalpiniste, öeldes, et neid ootab salajane missioon. 28. detsembril lendasid alpinistid Kabuli ja sealt kopteriga IL-76 allakukkumise piirkonda, kuid väga lähedale ei õnnestunud pääseda.
Järgmisel, kogenud kopteripiloodil õnnestus 29. detsembril lennata katastroofipiirkonda. Pöörastes ilmastikutingimustes, tugevas tuules ning ligi 50- kraadises külmas visati alpinistid koos varustusega kopterilt mõne meetri kõrguselt lumme. Seal nad ka ööbisid ja võtsid vastu uue aasta. Alles 1. jaanuaril 1980 said nad tööd alustada, et üles leida lennuki mustad kastid.
Plahvatus oli olnud sedavõrd võimas, et isegi üks must kast oli vigastatud. Nad leidsid veel lennukitükke, mõned dokumendid jms. IL-76 oli kokkupõrkes purunenud kaheks osaks ja lennukitükid pillutatud kahele mäeküljele. Alpinistid lõpetasid oma töö 3. jaanuaril. Neilt võeti vaikimisvanne, mida kinnitati allkirjaga. Alles 2001. aastal, kui üks neist külastas Vitebski õhudessantvägede diviisi, rääkis ta sõjameestele esimest korda sellest operatsioonist.
Aarne Vinni säilmed saadeti suure tsinkkirstuga Eestisse. Tema ärasaatmine toimus Kiviõlis 11. jaanuaril ja ta sängitati Lüganuse kalmistule. Kohtla-Järve sõjakomissariaadis öeldi vanematele, et lennuk riivas tiivaga mägesid, ja see vastas tõele. Veel öeldi, et poja säilmed on tsinkkirstus, mida lahti ei võeta. Siiski kiskus Aarne isa tsinkkirstu lahti.
Kirstus olnud vaid väike punane puust kirstuke, mille peatsis väike kast. Kiviõlis tehti tsinkkirstule ümber valge puukirst ja nii saadeti Aarne Vinni oma viimsele teele.
Aarne surma järel, nädal hiljem, tõi post Kiviõlisse tema õnnitluskaardi uueks aastaks, mis vahetult enne väljalendu postitatud, samuti jõudsid kohale Vitebski väeosa kasarmust kokkukogutud isiklikud asjad. Sealt saadeti koju ka Aarne sõjaväealbum. Ringiga jõudsid Kiviõlisse tagasi ka kodus kootud villased sokid. Need pandi kirstu kaasa.
Aarne Vinni surm ja matus põhjustas kohalikule parteikomiteele, täitevkomiteele, julgeolekule jt suurt peavalu. Nad olid ärevuses, justnagu peljati midagi ja ilmselt anti neilegi matusepäevaks «kõrgendatud valmisolek». Matustele tuli sõjakomissar ja kohalikke võimuesindajaid ning arvukad KGB-mehed jälgisid eemalt, kuidas Aarne ära saadeti, algul kodunt ja siis suurema matusetseremooniaga asutuse klubi ruumidest.
Kuigi Aarne Vinni kirstu lahtitegemisest teadsid vaid lähemad sugulased, läks peagi jutt sellest liikuma. Nii tuli mõni aeg hiljem Vinnide ühe sugulase juurde, kes töötas spordikaupluses müüjana, vene mees, kes tutvustas end Aseri elanikuna. Ta rääkis, et temagi lähisugulane on Afganistanis surma saanud ja kirst juba Eestis, ning uuris selle lahtivõtmist. Müüja vastas, et tema ei tea sellest midagi. Tegemist oli ilmse provokaatoriga, sest pärast Aarnet ei hukkunud enam kui pool aastat Afganistanis ükski idavirumaalane.
25. ja 26. detsembril hõivasid Nõukogude väed pealinna ja tähtsamad linnad, olles tulnud Afganistani valitsuse kutsel neile «appi». Afganistani juhtkonnal polnud vähimatki aimu, et nende «sõbrad ja liitlased» on juba mitu nädalat plaanitsenud valitsuse kukutamist ja koostanud üksikasjalikud ründeplaanid.
27. detsembri õhtul alustasid KGB ründerühmad Zeniit ja Grom, üks rood piirivalvureid ja teine õhudessantväelasi, Musulmanide pataljon, 345. õhudessantvägede polgu üksused ja mitu tuhat Nõukogude sõjaväenõunikku operatsiooni «Baikal 79». See tähendas ootamatu rünnakuga Kabuli strateegiliselt tähtsate objektide vallutamist.
Suure osa operatsiooni planeerimisel tegi KGB polkovnik Grigori Bojarinov. Ta oli kahlemata parimaid mehi suures NSV Liidus selliseks ettevõtmisteks. Bojarinov (sündinud 1922) teenis relvajõududes juba 1940. aastast, võttis osa isamaasõjast, kus ta langevarjurina korduvalt saadeti sakslaste tagalasse täitma eriülesandeid. Ta töötas aastaid KGB snaiprite kooli juhatajana ja 1969–1979 juhtis KGB ohvitseride täienduskursusi. Ta oli just partisanisõja ja linnarünnakute spetsialist.
Kell 19.15 (kohalik aeg, kella 19-st kehtis pealinnas komandanditund) lasi KGB erirühma Zeniit väike diversioonigrupp õhku Kabuli peapostkontori. Nii purustati esimese hoobiga kogu riigi telefonisüsteem, samuti katkes valitsusasutuste salajane sidesüsteem ja üks plahvatus lõikas terve riigi ära välismaailmast.
Plahvatus kajas Kabuli ümbritsevates mägedes vastu ja see oli märguanne teistele rühmadele alustada rünnakut. Nii rünnati kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, tele- ja raadiokeskust, staabihooneid jms.
Viimane ja kõige raskem ründeobjekt oli Afganistani partei- ja valitsusjuhi Amini palee. See paiknes mäe tipul.
Paleed ründasid KGB rühmad Zeniit ja Grom, kelle võitlejad olid riietunud Afganistani armee halvastiistuvatesse mundritesse, mille all veel kuulikindlad vestid. Käsivarre ümber tõmmati valge side, et eristuda päris afgaanidest. Paleed ründas ka rood õhudessantväelasi, veel samal hommikul ja päeval paleed valvanud nn Musulmanide pataljon, kokku umbes 700 võitlejat. Lahingumöllus röökisid vales mundris mehed venekeelseid vandesõnu, et mitte tappa üksteist ja palees olevaid Nõukogude arste.
Kaitsjad, sh Aminile otsealluv sajameheline ihukaitse, avaldas tugevat vastupanu, Nõukogude rünnakrühmad kaotasid omavahel sideme ja üha enam mehi sai surma või haavata. Püssirohusuits, pori ja veri värvisid kiiresti nähtamatuks valged käesidemed, lisaks üldine lahingumöll – ja nii tulistasid Nõukogude sõjamehed ka üksteist.
Amini palee ründamisel langes kakskümmend Nõukogude ründajat, sh polkovnik Bojarinov. Ta sai automaaditulest surma, kui hakkas trepist jooksma teisele korrusele.
Palee ründamisel hukkus teine Eestiga seotud mees, leitnant Andrei Jakušev. Ta sündis 1956. a Moskvas, aga ilmsesti on lõpetanud Tallinnas keskkooli, sest tema vanemad tulid 1960. aastate lõpul siia elama. Seejärel lõpetas Jakušev Moskvas Ida keelte instituudi, mis oli toonases NSV Liidus parim omataoline õppeasutus.
Ta spetsialiseerus pärsia (puštu ja dari) keeltele. Ilmsesti valiti ta kooli lõpuajal välja tulevaseks tööks KGB liinis, sest Afganistan muutus NSV Liidu juhtkonnale üha tähtsamaks. Jakušev sai ka vajaliku sõjalise väljaõppe.
Sügisel 1979 teenis Jakušev KGB erirühma Grom tõlgina.
Ta langes omade käe läbi, olles saanud raskekuulipilduja tulest otsaette surmava kuuli. Andrei Jakušev sängitati 4. jaanuaril 1980. aastal Tallinna sõjaväekalmistule (praegune kaitseväe kalmistu).
Nii Aarne Vinnit kui ka Andrei Jakuševi autasustati postuumselt Punatähe ordeniga, mis anti üle nende vanematele. Aarne Vinni isa ja ema on tänaseks manalateel, Andrei Jakuševi mõlemad vanemad elavad Tallinnas. Paraku keelduvad nad oma poja haridus- ja elutee kohta ühtegi täpsustavat nüanssi lisamast.
Sõda Afganistanis
Nõukogude Liidu väed ületasid 1979. aasta 25. detsembril kell 15 Moskva aja järgi Afganistani piiri. Järgnenud sõjas võitles seal teadaolevalt 1652 toonasest Eesti NSVst pärit kutsealust.
Hoolimata üleolekust relvastuses ja 100 000-mehelisest väest ei õnnestunud Nõukogude Liidul Afganistani oma kontrolli alla saada. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid 15. veebruaril 1989.
Afganistanis sai surma 36 Eesti NSVst Nõukogude armeesse kutsutud meest (neist 16 eestlast, 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane, kolme rahvus on teadmata).
Kokku nõudis Afganistani sõda Nõukogude Liidult üle 15 000 inimelu.
|
VE: Zopp, Jürgen – tennisist
Jürgen Zopp pidi Panamas kaotusega leppima
30.01.2008 13:30
Panamal toimuval 10 000 USA dollari suuruse auhinnafondiga ITF-i tenniseturniiril kaotas Jürgen Zopp (ATP 1305) teises ringis 5:7, 4:6 viienda asetusega Salvadori valgepallurile Rafael Arevalo-Gonzalezele (ATP 512).
Läbi kvalifikatsiooni põhiturniirile jõudnud eestlane oli avaringis 6:1, 1:6, 6:3 alistanud argentiinlase Franco Tamagnone (ATP 1305), vahendab etvsport.
Turniiri lõppes aga juba esimeses ringis Vladimir Ivanovile (ATP 1199), kes pidi tunnistama 2:6, 4:6 hispaanlase Roberto Rodriguez-Alonso (ATP 1393) paremust.
Toimetas Ann Hiiemaa, Postimees
xxx
Jürgen Zopp valitses taas koduväljakul
Eesti kaheksa parema meesmängija turniiril Gild Masters võttis võidukarika ja 85 000 krooni teist aastat järjest Jürgen Zopp.
19-aastane Zopp alistas finaalis Vladimir Ivanovi 6:4, 6:1. Aasta meesmängijaks nimetatud Mait Künnap kaotas poolfinaalis Ivanovile 4:6, 6:7, poolfinaaliga piirdus ta ka Eesti meistrivõistlustel.
Ent Künnap on mänginud rohkem turniire kui tema nooremad konkurendid ning seeläbi on ka tema koht ATP edetabelis kõrgem. Äsja Praha tenniseakadeemias kahekuulise treeningumahvi saanud noored põevad võistlusnälga.
“Võistlused ongi peamine, mida uuelt aastalt ootan!” tunnistas Zopp. “Vaatamata Mastersi võidule oli mu aasta lahja. Audentese kooli lõpetamine, sunnitud pausid ja muu kõrvaline. Uuel hooajal saan pühenduda ainult tennisele.”
Sihid suuremad
Zopp ihkab tennises enamat kui üle-eestiliste turniiride võitmine. “Mul tuleb läbi lüüa, kergitada end maailma edetabelis viiesaja parema hulka. Vaevalt see küll ühe hooajaga õnnestub, kuid igal juhul üritan,” lubas Zopp, kellel jätkus Tšehhimaa laagri kohta ainult kiirusõnu.
“Ainuke miinus: lõpus harjutasime peaasjalikult neljakesi omavahel. Juhendamine oli asjatundlik. Ent kahe kuu kohta tuli ainult kaks turniiri. Vähe…” lisas Zopp, kes eilses Mastersi finaalis pani oma paremuse maksma.
“Olen liivaväljakutel kindlam, segasid ka kerged vigastused. Jalad olid tuimad ja kippusid krampi kiskuma, servil tundsin randmevalu. Jürgen oli selgelt parem, kiitus talle,” tunnistas Zopist aasta vanem Ivanov, kes tahab end samuti tõestada tipptennises. Ainsana ei osalenud kodusest eliidist USA-s õppiv ja treeniv Jaak Põldma.
Tänu hulgale sponsoritele said Masters-turniiril osalejad soliidset auhinnaraha. “See on treeningu- ja võistlustoetus. Iga kulutus tuleb dokumenteerida, sularaha me poistele ei maksa,” ütles turniiri korraldajaid Heino Raivet.
• Eesti Masters-turniir tennises
Poolfinaalid: Jürgen Zopp – Mikk Irdoja 6:1, 6:0, Vladimir Ivanov – Mait Künnap 6:4, 7:6.
Finaal: Zopp – Ivanov 6:4, 6:1.
xxx
Loe lisa:
Torma tennisepäev