• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Bhutto, Benazir – Pakistani opsitsiooniliider, ekspeaminister

Autor Avo | Avaldatud: 28. dets. 2007

Suitsiiditerrorist tappis Pakistani tipp-poliitiku

28. detsember 2007
Paber | Trüki

Autor: Kaivo Kopli

Üks opositsiooniliidreid Benazir Bhutto mõrvati valimisüritusel Rawalpindi linnas.

Ekspeaminister Benazir Bhutto teadis, kuivõrd ta riskib oma eluga, otsustades pärast aastatepikkust eksiilis olemist alustada taas kodumaal võitlust demokraatia taastamise ja ühtlasi ka enda võimule tõusmise nimel.

Vaid mõni tund pärast naasmist oktoobris ründas suitsiiditerrorist tema autokolonni Karachis. Bhutto pääses tookord, surma sai aga ligi 150 inimest.

Julgeolekuallikate väitel on nii al-Qaida, Taliban kui ka muud sõjakad islamistlikud rühmitused saatnud aastate jooksul korduvalt tapjaid Bhuttoga arveid klaarima. Viimastel aastatel oli Bhutto äärmuslaste märklauaks suuresti põhjusel, et ta toetas USA sõda terrorismiga ning on öelnud, et lubaks võimule pääsedes USA armeel ka Pakistani territooriumil al-Qaida ja Talibani tegelasi jahtida.

Valimiste ootuses

“Nad võivad üritada mind tappa,” nentis 54-aastane Bhutto ühes intervjuus enne seda rünnakut. Ka eilsel valimiskampaania üritusel esinedes puudutas Bhutto enda ees seisvaid riske. “Ma panin oma elu ohtu ja tulin siia, sest ma tunnen, et see maa on ohus. Rahvas on mures. Me toome maa sellest kriisist välja,” kuulutas ta.

Politsei teatel tulistas suitsiiditerrorist Bhutto pihta paar lasku, kui ta hakkas miitingukohast lahkuma, ning lasi end seejärel õhku. Surma sai veel vähemalt 16 inimest.

Esialgu jäi selgusetuks, kas üldvalimised toimuvad kavakohaselt 8. jaanuaril või lükatakse need edasi. Valimispäeva paikapanek tekitas juba varem tõsiseid pingeid pärast seda, kui kindralist president Pervez Musharraf oli lasknud end tagasi valida ning kuulutanud välja erakorralise seisukorra. Bhutto oli üks häälekamaid eriolukorra tühistamise nõudjaid, soovides ühtlasi, et Musharraf lahkuks sõjaväejuhi kohalt. Pärast riigipeaks kinnitamist ta seda tegigi, lõpetades ka eriolukorra.

Kuid seis jäi endist viisi pingeliseks ning võimalik, et seda poleks leevendanud ka valimiste toimumine. Osa parteisid boikotib valimisi ja kuigi Bhutto Rahvapartei koguks ilmselt suurema arvu hääli, ei pruukinuks Bhuttost siiski peaministrit saada. Teine peamine opositsioonierakond, mida veab samuti eksiilist naasnud ekspeaminister Navaz Sharif, kavatses varem valimistel osaleda, et tõrjuda Bhutto võimalikku võitu ja valitsusjuhiks saamist. Kuid nüüd otsustasid nad boikotiga liituda, sest pärast Bhutto tapmist pole vabad valimised nende hinnangul enam võimalikud.

Pakistani poliitikas aastakümneid olulist rolli etendanud Bhuttode perele pole vägivaldsed surmad võõrad. Tema presidendist ja peaministrist isa Zulfikar Ali hukati pärast võimult tõukamist mõrvas süüdistatuna.

Vend Murtaza põgenes seejärel Afganistani ning asus seal ja mujal võitlema sõjaväevalitsuse vastu sõjaka rühmitusega al-Zulfikar. 1993. aastal valiti ta eksiilis olles provintsiparlamenti, kuid kodumaale naasmise järel tapeti ta segastel asjaoludel 1996. aastal. Teine vend Shahnawaz oli samuti poliitiliselt aktiivne, kuid mitte niivõrd vägivaldne kui Murtaza. Tema leiti aga 1985. aastal surnult oma korterist Prantsuse Rivieras.

Kaks ametiaega ja süüdistusterahe

Lääne haridusega

huntade vastu võitleja

•• 1953. aastal jõukas perekonnas sündinud Benazir Bhutto sai alghariduse kristlikus misjonikoolis Karachis ning õppis politoloogiat Harvardi ja Oxfordi ülikoolis.

•• Kodumaale naasis ta 1977. aastal vahetult enne seda, kui sõjavägi haaras võimu tema isalt, kuus aastat presidendi ja peaministri ametis olnud Zulfikar Ali Bhuttolt. Kaks aastat hiljem tema isa hukati, Benazir pandi aga vangi, kust vabanedes ta asus eksiilis võitlema sõjaväejuhina võimu haaranud kindral Mohammad Zia-ul-Haqi vastu.

•• Pakistani tagasi tuli Bhutto 1986. aastal, kui rahvas talle tohututel meeleavaldustel toetust avaldas. Pärast kindral Zia hukkumist oma lennukis toimunud plahvatuses 1988. aastal, võitis Bhutto valimised ja temast sai islamimaailma esimene valitud naispeaminister. Kaks aastat hiljem tagandas president ta korruptsioonisüüdistuste alusel, mis on Bhuttot ja tema abikaasat Asif Ali Zardarit saatnud pidevalt.

•• Ka eksiilis elamine viimase kaheksa aasta jooksul oli tingitud asjaolust, et Pakistanis oleks ta trellide taha saadetud. Sügise hakul president Pervez Musharrafiga sõlmitud kokkulepe aga vabastas süüdistustest nii Bhutto kui ka Zardari.

•• Suurem rahariisumine sai väidetavalt teoks Bhutto teistkordsel valitsusajal, kui Zardari oli tema valitsuses investeeringuteminister. Bhutto sai taas peaministriks 1993. aastal, kui president vallandas tema mantlipärija Nawaz Sharifi. Kuid seegi valitsusaeg jäi lühikeseks ning 1996. aastal oli rivaal Sharif omakorda valitsuse eesotsas. Seda kuni 1999. aastani, kui  sõjavägi kindral Musharrafi juhtimisel võimu haaras.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pärkson, Elisabeth – eestlane ka Eesti kodakondsuseta

Autor Avo | Avaldatud: 22. dets. 2007

Maailma vanim eestlane Elisabet Pärkson saab 108 aastaseks
21-12-2007 Nädaline
 

 Maailma vanim eestlane Elisabet Pärkson, kes on Märjamaa valla elanik, tähistab täna 108. sünnipäeva. Haruldase tähtpäeva puhul kingib vald talle 8000 krooni.

Elisabet Pärkson sündis 1899. aastal ning on seega elanud kolmel sajandil. Praegu elab ta oma 79aastase tütre Alviine Laanemaa juures. Täna läheb teda õnnitlema Märjamaa valla esindus. Mullu toodi „Pealtnägija” saates välja fakt, et kuigi järjest saavad mõned eriliste teenete eest kodakondsuse, pole Eesti vanimale elanikule seni veel Eesti kodakondsust antud.

Elisabet Pärksoni sünnikoht on Venemaal Oudova lähistel Peðkova külas, kus elasid eestlased. Tema isal oli võimalus sinna maad osta ja pere lahkus Eestist. Nende perekonnanime Vares muutsid venelased Vaaruskiks, mis on kirjas ka Elisabeti sünnitunnistusel. Isa ehitas üles suured taluhooned.

Elisabet abiellus endast kuus aastat noorema naabripoisiga. 1937. aastal viidi mees Arhangelski vangilaagrisse, kus ta suri. Nende talumaja lammutati ja naine pidi nelja väikese lapsega aidas elama. 1943. aastal tõid sakslased sealtkandi inimesed sõja jalust Eestisse.

Elisabet Pärksonil on neli last, viienda põlve järeltulijatega järglasi kokku ligi poolsada, kellest on sirgunud tublid inimesed, sh kaitseväe ohvitser kapten Tarmo Ränisoo, muinsuskaitseameti juhtivtöötaja Helen Pärkson jt.

1991. aastal, kui murdus puusaluu, kadus Elisabetil ka nägemine, sestap on ta aastaid vaid oma voodiveerel veetnud. Kui sugulased külla tulevad, kutsub ta nad enda juurde istuma ja juttu vestma. Nüüdseks pole ka kuulmine kõige parem, kuid see on veel niisugune, et võimaldab vanamemmel ümbritsevatega suhelda. Ka mälu pole aastad täielikult ära võtnud. Kuigi juba pikki aastaid pime, tunneb ta temaga rääkima tulnud lähedased ikka ära. Vanainimesel on aidanud vastu pidada tütre hoolitsus. Vaimu aitab virgemana hoida, et teda pole üksi oma maailma jäetud, vaid pidevalt suheldakse. Voodi kõrvale auguga potitoolile suudab ta end enamasti veel ise nihutada. Kuid tütar hoiab ikkagi silma peal, et vajadusel aidata, et ta ei kukus, nagu paar korda on juhtunud.

Tütretütar Milvi Romot, Märjamaa koolisöökla juhataja, rääkis, et hiljuti, kui suguvõsa kogunes Soosalu külla tema ema sünnipäeva pidama, oli vanaema Elisabet hästi suhtlemisaldis. „Ta kuulis oma tuppa ära, et on palju inimesi kogunenud, ja hüüdis, et teid on seal nii palju, tulge keegi minuga ka rääkima,” meenutas tütretütar. “Käisime kordamööda temaga juttu ajamas.”

Maire Kõrver
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Evelini horoskoop

Autor Avo | Avaldatud: 20. dets. 2007

EVELYN SEPP: “vaikiva ajastu” hingus võib koalitsioonile saatuslikuks saada

20. detsember 2007 kl 14:00
Online | Trüki
Erik Rand

Toimetaja: Erik Rand Autor: Evelyn Sepp, riigikogu liige (Keskerakond)
 

Kordamine on tarkuse ema – koalitsioonid lagunevad alati seestpoolt. Hirmutamine opositsiooniga on ainult taktikaline, mõeldud peamiselt nõrganärvilistele.

Sellistele vähese fantaasiaga inimeste elule õige mõtte andmiseks. Tõsi, vahel see ju ka aitab. Ja mis seal salata: sogases vees ujuvad mõned isendid palju paremini kui teised ehk seega päris hästi.

Nüüd mõned väga lihtsad põhjused koalitsiooni püsimiseks.

Esiteks. Majanduses läheb ju väga hästi – riigieelarve õitseb. Äsja kindlustati ka kodanik Rustam Aksenenkole kodakondsuse andmisega eriliste teenete eest valitsusparteidele kindel rahavoog. Seega on seisud päris head.

Teiseks. Eesootav juubeliaasta. Ajalugu on siin küll taustaks paraadidele, paatosele ja võltsimisele. Aga, mis sellest. Keegi meist ei ole suurem kui ta elu. Seega on seegi hea põhjus kannatamiseks.

Kolmandaks. Üleriigiliste valimiste vaheaasta.

Seega on malelaual ainult sellised väiksemat sorti figuurid, mitte aga nii väga strateegilised positsioonid poliitilises plaanis. Seetõttu võib tülitseda ainult armastusest, mitte vihkamise pärast.

Eesti Panga nõukogu esimehe koht pole enam isegi sahvrihoidja oma, ehkki välja näeb soliidne. Uus õiguskantsler ja riigikontrolör – kes küll nende pärast valitsusest lahkuks. Ei kujuta küll ette.

Mis aga valitsuse tõesti lõhki võiks ajada? Hirm. Hirm iseenda ees. Suutmatus end muuta ja vastutada selle ühisrahu lõhkumise eest, millega 2006-2007.aastal usinasti tegeleti.

Esimesena hakkasid sellest rääkima „tänamatud” sotsiaalteadlased ja haritlased, siis anti Juhan Kivirähki pihta turmtuld ja püüti seda hiljem mõõga ja ruupori annetamisega parandada, edasi ka Andrus Saar. Üks õigus, üks tõde võib kolme peale väheks jääda. Selles on küsimus.

Ehk siis see mõneti presidendivalimistega alanud, aprillisündmustele eelnenud, õiguskantsleri valimata jäämisega jätkunud ja mine tea, millega veel lõppeva „vaikiva ajastu” hingus on see, mis võib murdumatud musketärid üksteise vastu pöörata.

Kõik muu klaarivad nad isekeskis ilusasti ära. Olen selles täiesti kindel. Seniks aga jõulurahu ja avatumat, tolerantsemad ning targemat uut aastat!

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VR: Torma kihelkond (ristiusu tulekust Eesti omariikluse alguseni)

Autor Avo | Avaldatud: 20. dets. 2007

1. Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VR: Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad

Autor Avo | Avaldatud: 20. dets. 2007

 Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad

Torma-Lohusuu alla kuulusid järgmised mõisad: Torma, Kõnnu, Tarakvere, Tõikvere ja Vaiatu rüütlimõisad, siis osa Rääbise ja Roela rüütlimõisatest, osa Laiuse-Lossi ja Laiuse-Tähtvere kroonu mõisade maadest, Avinurme ja enne Laiuse-Tähkverega seotud olnud Võtikvere kroonu mõisad. See käib hilisema, enne iseseisvuse tulekut oleva aja kohta.

Tahame vaadata tagasi ordu aega, mõisate tekkimise ajajärku.

Ei tohi ette kujutada, et ühes sakslaste tulekuga ehitati kohe suured lossid ja mõisa hooned. Kõik tekkis ajajooksul. Maaalad jaotati ordu ja piiskoppide vahel ära. Anti vasallide kätte kasutada ehk jagati seda ka teenete eest. Ajajooksul omandasid üksikud isikud ikka suuremaid maaalasid. Ka vasallid hakkasid enam võimu püüdma. Algul ei lubatud aga vasallidel losse ega muid kindlustatud kohti ehitada, see oleks võinud kardetavaks saada maa peremeestele. Alles 14. sajandil hakkavad tekkima lossid. Samuti tekivad ka teised suuremad keskkohad – mõisad 14 ja 15 sajandil ja hiljem.(Vaata prof. Silla loengud kodumaa kirikuloo üle).

Torma kihelkonna mõisad esinevad kaua aja jooksul külade nimede all. Kõnnu ja Võtikvere mõisad tekivad alles rootsi ajal.

Bruiningk´i Livl. Güterurkunden´is leidub vanemast ajast järgmiseid teateid:

Dok. 155. 18. juulil 1402 laenab ordumeister Conrad von Vitinghof Laurentius Crysov´ile Nagkitu ja Somel´i külad. Ladinakeelne algupärand on Õp. Eesti Seltsi arhiivis.

Leping algab nii: Meie, vend Conrad von Vitinghof, Saksa Hospidali ja Jerusalema püha Maria Vendade ordu Meister Liivimaal j.n.e. tunnistame siis avalikult, et meie ühes oma kaasvalitsejate täieliku nõu ja nõusolekuga jne. laename ustavale Laurentius Crysov´ile, teisiti nimetatud Steenhover´ile ja tema õigetele ja seaduslikkutele pärijatele, käesoleva ettenäitajale ühe küla, nimega Wagkitu ühes külaga Somele, ühes kõigi, nende küladega kaasaskäivate õigustega, viljaga, kasudega, suurte ja väikeste juurdekuuluvustega, mitte midagi väljaarvatud jne. et ta neid igavesteks aegadeks vabalt, laenuõiguse kohaselt võiks omada, enese käes hoida, meie ja kõigi meie omadena ees vabalt ja rahulikult. Selle täheks ja igaveseks kinnitamiseks oleme meie oma pitseri siia külge riputanud. Antud Põltsamaa lossis ehk majas aastal 1402, Teisipäeval enne Maria Magdalenat”.

Sellega siis on siin nimetatud “Waiatu küla ühes Someli ” külaga. Mõisat ei ole veel. Alles hiljem hakatakse Somelit mõisaks nimetama. Rahvasuu on aga ka Somel ikka Vaiatu. Ja nii tekibki Waiatu /Somel´i/ mõis ja Waiatu /Wagkitu/ küla.

Järgmine dokument on aastast 1408. 23 sept. Nr. 170.

Orduminister Vytinghove laenab Tyle Brincke´le Rääbise mõisa. Laenab Rääbise mõisa ühes Sätsuvere külaga, 11,5 adramaa suuruse maaala. Rääbise on siin juba mõis /hof Repes/, samas dokumendis nimetatud Toykwere /Tõikvere/ on aga veel küla nime all. Sellega siis esineb Torma kihelkonnaga seotud Rääbise mõisa nimetus dokumentides kõige enne. Samas dokumendis nimetatakse ka Nedovere /Nädovere/, Immowere /Imukvere/ ja Oyentachen /Ojataga/ külasid.

Tyle Brincke käes on rohkesti maid, hiljem a. 1412.02.25. dok. 184 annab Gerd van dem Levenwolde temale pandiks ka Tulivere /Tuulavere/ küla.

Umbes samal ajal nimetatakse ka Somel´i küla mõisaks. Nimelt sama Laurentius Crysov, kellele Somele ja Wagkitu külad laenati “Igaveste aegade peale” on oma õigused edasi andnud oma auväärt sulastele Hans ja Andresele. Dokumendis nimetatakse auväärt sulaseid vennaksed Hans ja Andres, nimetatud Wolff /liignimi/. Kuigi nimi Andres väga eestipärane tundub, tuleb meeles pidada, et sel ajal ala-saksa keeles tarvitati sagedasti Andreas´e asemele Andrese nimetust.

Selles asjas on ta 1418.II.97. Põltsamaa Vogt Herbert van der Heyde ja paljude “tarkade inimeste” ees. Siin nimetatakse “Hof zu Somel” (vaata lhk 26,27) ühes veskiga. Vaiatu küla ühes tema alla kuuluva osaga Coynemula /Koimula/ külast, kokku 18 adramaad. Osa Coynemula /Koimula/ külast oli Crys ow juba enne ordumeister Vittinghov´ilt laenuks saanud, nimelt 4 adra maa, milline maatükk nimetati Kayky´ks /Kayky/ dok. nr. 166/. Samas dokumendis nimetatakse ka Hof Katko /Ookatku küla/ ja Tonickefer /Coynikverre/. Kuigi nimetatakse Hof Katko, on raske oletada, et seal mõis oli, kuna järgmises dokumendis 1419.a. No 209 nimetatakse Hofenkatko küla. Koha nimesi tuleb ette ka dok. nr. 209, 1419. 01. 05. kus ordumeister laenab Oder Reval´ile 12,5 adra maa ühes Hovenkatke /Ookatku/ külaga. Piiriks nimetatakse Vaiatu juures Raulbethe talu, siis Vaiatu sild, üks “perne” – peenar, tee, mis tuleb Ookatkust ja läheb Counemula /Koimula/ poole, siis tee, Counemulast Codimal´i /Kodisma/ poole läheb. Nimetatakse ka Candekall /Kantküla/ ja Satyal´i küla /Sadala/.

Sellega siis on mõisu nimetatud ainult kaks – Rääbise ja Somel/Waiatu/.

Kohanimedest nimetab sel ajal Bartholomeos von Tiisenhusen omas testamendis “Juriien Vragelin Wayel /all märkus:/ wohl Waygel Ksp. Koppestfer = Kapstever, Torma/.

Dok. nr. 437 a. 1467.VI.6. Diedrich Brincke müüb Vromolt Brincke ja Hana Ergemas´ile Lemmewere mõisa ühes 3 külaga. Üks neist on Lynastver /Lilastevere/ küla kolme taluga, asub Capstever kihelkonnas. 3,5 adra maa.

Dok, nr. 504. Ordumeister laenab Hans Ergemysz´ile ka Kivijärve mõisa ühes kõigi selle alla kuuluvate osadega. Kivijärve mõisa alla kuuluvaks nimetatakse ka “Fischerei to der Kassenpe“, mis juba vanast ajast Kivijärve alla kuulub”. See on muidugi Kasepea küla Peipsi ääres, Torma kihelkonda kuuluv.

Samas nimetatakse ka Rittergut Repes – Rääbise rüütlimõis, mis kuulub Laiuse alla. Kohanimedest esineb dok. 545. 1480.XIII.17. ka dorpp to Veytver /Võidivere/ Captzeveri kihelkonnast. See panditakse Volberth Wesseler´ile.

Dok. nr. 505. 1475.I.17. Võtab pandiks Elseben Engelbrecht Nalingrodeni lesk Claver Veypte´lt ja ta naiselt Margaretelt mõisa, mille nimi on dokumendilt kustunud, ühes Kysse külaga ja Peipsi äärse kalapüügi kohaga /Fischere/. Selle lepingu tegemise juures on ka Jurgen Wrangel (“Fischerey in dem Poybas”).

Märkuseks: Arvatavasti on siis tegemist Kisi külaga ja kustunud kohal peaks seisma Patoves´i mõisa nimi. Dokumendis nimetatakse, et see asub Kapstvere kihelkonnas. Pandivõtja Elsebe astub teist korda abiellu Hermann Nigerathi´ga /Nuvernrait/ kes 1494 a. esineb Patoveri mõisa laenajana. 1475 – 93 vahel pidi aga pandileping kaubelepinguks ümber tehtama.

Dok. Nr. 616. II.05. a.1493 Ordumeister Johan Frydach von dem Lorickhove laenabki Hermann Nuvenrait´ile Pattoves´i mõisa ja Torme /Torma/ küla ühes sinna juurde kuuluvate maaaladega – kokku 30 adramaad.

Piirideks: ristikivi Pattoves´i, Tõikvere, Kattkul`i ja Torme küla maade vahel. Nimetatakse küladest veel “Lieffkamischer Weg” /Liikatku/, Leyges /Laiuse/ poolt tulevat teed, siis veel Mustut´i /Mustveesse/ minevat teed, samuti Vace /Wägo/ küla, Nadower /Nädovere/, Raszke /Rasiko/, Koude /Kõnnu/ külasid, samuti Pallastvere ja Hausz Wolffer Scheidungisi /vist Terastvere/.

Sellest 30-st adramaast on Kapstvere kirikul 2 adramaad ja peab talle jääma. See dokument on tähtis sellepärast, et siin nimetatakse esmakordselt Torma kiriku maid, 2 adramaad, mis nähtavasti juba ammugi kihelkonna asutamise ajal, kiriku jaoks oli määratud ja mida siin seaduslikult kinnitatakse.

Samuti nimetatakse siin ka Pattowes´i ehk Padefesti mõisat ja Torme /Torma/ küla. Torma mõisa nimetus tekkis mitusada aastat hiljem. Siin kõneall olev Padefesti mõis on endine Mäemõis ehk hiljem nimetatud Wanamõisa, mida praegu enam olemas ei ole. Wanamõisa, Alt-Padefest´ist eemale rajati Neu-Padefest, mida hiljem läheduses oleva Torma küla järele hakati nimetama Torma mõisaks. Ja sellepärast hakati 17-1 sajandil ka kihelkonda kutsuma Torma kihelkonnaks. Torma küla võis aga juba väga vanal ajal olemas olla.

Millest tekkis Padefesti nimetus? Seda on püütud ka seletada: Bertham, Wagien lhk.42, tahab sealt leida sõna “Veste” /fest – kandel/ ja seletada, et see pidi üks “kindel maja olema”.

Omapärase seletuse aga annab praegune Torma köster h-ra Kommussar. Ta seletab, et Vanamõisa oleva viinavabriku tõttu hakanud rahvas seda hüüdma mõisaks, kust tuleb “patu vesi”, sellest ka nimetus Pattowes, millise nimega mõisat edaspidi nimetama hakati.

Seletab, et ta olla leidnud vanades kirjades isegi täpset nimetust – “p a t t o w e s s i”. minagi otsisin siis “vanadest kirjadest”, kuid ei leidnud kusagilt sarnast nimetust. Igatahes on üsna kerge Pattowes´ile sarnast seletust anda, keeleliselt näib see päris tõenäolik olevat (vis. prot. 1646. nimetatakse ka „Paddafest“).

Kuid tuleb meeles pidada, et rahvasuu pole kunagi tarvitanud seda nimetust. Alt-Padefesti nimetati eesti keeles ikka Mäemõis ja siis kui asutati Neu-Padefest, hakati seda “Wanamõisaks” kutsuma. Uut Padefesti aga Torma mõisaks. Pealegi esineb Pattowes´i nimetus juba 15-al sajandil ja vaevalt saab teda sellep. piirituse vabrikuga ühendusesse viia.

Kuigi mõisa nimetus dokumentides esineb esmakordselt alles 1493a. võib arvata, et ta on üks vanem mõis kihelkonnas, kui mitte kõige vanem ja moodustas juba ristiusu tuleku algaastatel teatud keskkoha. Läheduses oli ka Linnutaja maalinn ja ümbruskonnas nähtavasti rohkesti elanikke. Sellepärast ehitati sinna ka kirik.

Nüüd tekib aga küsimus, kust sai kihelkond oma nimetuse “Capstever”, “Capzefer”. Sellenimelist mõisat aga küla ei nimetata kusagil. Kõige lähemal asus Torma küla. Capstewer kõlas eestikeeles vast Kaapstwere ehk Kapstwere. Sarnase koha nimi pidi kahtlemata esinema. Võib arvata, et Kaapstweresse asutatigi mõis, mida hakati nimetama Padefestiks, Mäemõisaks ning Kaapstvere, kui koha nimetus kadus ära, jäi aga alles kihelkonna nimetusena. See oletus paistab tõenäolisena põhjusel, et kihelkonna õpetajaid nimetati vaheldumisi “Capstfer´i” ja “Padefesti” pastoriteks. Nii nimetatakse veel 1675a. II.26. Ülem-Konsistooriumi protokollis õp. Andreas Rudeliust “Padefastischer Pastor”.

Kokkuvõttes tuleks tähendada, et katoliku usu ajajärgul, s.o. 13-16 sajandi alguseni esinevad Torma kihelkonda kuuluvate mõisadena ainult Pattowes /Padefest/ ja Somel /Waiatu/. Rääbise mõis kuulus Laiuse alla, osa sellest mõisa järele olevaid külasi aga nagu Toikwere /hiljem mõis/ kuulusid Torma kihelkonda.

Külanimedest esinevad: 1) Wagkitu /Waiatu/, 2) Toykewere /Tõikwere, 3) Nedowere /Näduwere/, 4) Immowere /Imawere/, 5) Oyentacken /Ojataga/, 6) Tulywer /Tuulawere/, 7) Coynemula /Koimula/, 8) Koimulaga ühenduses kohanimi Kayky /Rayky/, 9) Hof Katko, Howenkatko /Ookatku/, 10) Tonickefer /Counikwerre/? 11) Codimal /Kodisma/, 12) Caudeküll /Kautküla/, 13) Satyall /Sadala/, 149 Wayel /Waygel, Weia?/, 15) Lynastwere /Lilastvere/ kolme taluga, 16) Kassenpe Fischerei /Kasepea/, 17) Weytwer /Woidivere/, 18) Kysse /Kisi/, 19) Kattkull?, 20) Liefekamischer Weg /Liikatku/, 21) Wace /Wägo/, 22) Konde /Kõnnu/, 23) Pallawere /Palastwere/, 24) Raszke /Rasiku/, 25) Satsiwerer /Sätsuvere/.

„Wagien“ lhk 65-72 püüab Schulz-Bertram selgitada kohanimede tekkimist. Külanimede lõpp „-vere“ ei ole krgesti seletatav ja veel tänapäevalgi vaieldakse selle õige tähenduse üle. Schulzi arvates tuleb see sõnast „veri“, (gen. „vere“).

Ta püüab leida seletust ka Tormale, sest see nimetus oli tarvitusel kahtlemata juba vanal ajal (Torma küla). Kas tuleb ta sõnast „torm“ (tormama) või sõnadest Taara maa, Torama, Torma? Oli ju kihelkond arvatavasti ka Taara-kultuse keskkohaks.

Siebmacheri Wappenuch´is lhk. 10. leidub teade 23 juunist 1551.a. Ordumeister Heinrich V. Galen annab laenuks Kantzler Cristopfer Bodecker´ile Terrastfere mõisa ja muutis kevadel 1552.a. Lehnbesitzrecht´i (lääniõiguse) Allodialsrecht´iks (omandiõiguseks), mille peale Bodecker mõisa otsekohe edasi müüs.

Siia juurde tuleb tähendada, et enamasti anti maid lääniks teatud sugukonna kätte ühes päranduse õigusega, kuid läänimehed ei tohtinud kohti müüa. Sagedasti saadi sellest asjast ometi üle ja lääniõigus muudeti allodiaal õiguseks ning läänimehed võisid kohti edasi anda. Nii käesoleval juhusel, kuid ka juba enne, nagu eelpool nimetatud Crisov, kes Waiatu koha Hans ja Andres Wolffidele edasi andis.

Sarnane lääniõiguse muutmine andis küllaldasi võimalusi maadega spekuleerimiseks, mida ka ohtrasi kasutati.

Lisan veel juurde teateid Bruningki Güterrkunden II, mis käsitab ajajärku 1500-1545.

Dok. 42 käsitab tüliküsimust, mis tekkinud pärandusasjas Reinolt Ergemes´i ja Hans Wrangell´i ning ta abikaasa vahel.

Hans Wrangell´i abikaasa oli enne mehel Laurens Ertgemes´il, sellest abielust olid järelejäänud ka lapsed. 1503. mai 26. oli Laiusel see asi harutusel. – Tüliõunaks oli Satsiwerer /Sätsuvere/, Lybastwer /Lilastvere/ ja Kyrenpe külad. Lähemaid teateid ei ole.

Veel 1573, 38. /dok.288/ on tüli Hans Wrangelli ja ta võõraspoja – Fromhold Ermis /Ergemis/ vahel. Fromhold Ermis vahepeal sureb ja ta lesk kaebab 1539.okt. 22. Hans Wrangelli peale Rääbise mõisa asjus. /dok.766/. Vahepeal, 1538. 23 sept. oli arutusel ka Franz Ergemis´i ja Wrangelli vaheline asi, kus esimesele Rääbise mõisa asjus õigus anti. Kuid veel 1540. /dok./ kestavad tülid Hans Wrangelli ja Ergemis´te vahel Rääbise ja ka Kivejärve mõisade asjus.

26.V.1540. määratakse komisjon nende asjade lahendamiseks.

Arvatavasti olid Rääbise mõis ja eelpool tähendatud külad Ergemes´i sugukonna käes. Hans Wrangel aga kosis Reinolt Ergemes´i lese ja tahtis selle läbi ka mõisade omanduse õiguse saada, kuid ta võõraspojad ei leppinud sellega. Kahjuks pole mul teateid tüli lõpptulemustest.

Teiste külade kohta varemast ajast dokumente ei leidu. Lohusuu ja Avinurme poolset kihelkonna osast ei leidu ainustki kohanimetust. Nähtavasti oli seal elanikke vähe, metsakolgastes üksikud talud või külakesed. Suured läbipäesemata metsad ja sood. Avinurme nimetus tuleb ette alles Poola aja lõpu poole /1599/. Et aga seal piirkonnas juba vanal ajal inimasulaid oli, seda tõendavad üksikud leiud raudajast, samuti on Avinurme juba loodusliselt elamiseks kohane paik, võrreldes ümbruskonnaga. Elanikke oli seal aga siiski võrdlemisi vähe. Veel 1775 a. teatab Torma õpetaja Eisen, et Avinurme ümbruskonnas on paljude ruutkilomeetrite kohta ainult mõnikümmend elamut. Maad olid seal viletsad, ümbritsetud metsadest ja rabadest väljapääs vast ainult lumeteega võimalik. Peaaegu täiesti eraldatud väljasilmast. Juba asjaolu, et hiljem asutatud Avinurme mõis paari sajandi jooksul järgimööda riigimõis oli, laseb arvata, et ta kuigi ihaldusväärne ei olnud. Tuleb meeles pidada, et osa siin esineivast küladest ei kuulunud tol ajal veel Torma kihelkonda. Nagu eespool näeme, võeti mõned siin nimetatud küladest Torma valla üle.

Tol ajal oli maakohtade pilt hoopis teistsugune. Igal pool põlised metsad, siin-seal üksikud külakesed, üksikud elamud, vaevaga ülestöötatud põllukesed ja kütised. Metsades põdrad, karud, hundid ja palju muid loomi. Andis ju ka jahipidamine häid võimalusi igapäevase leiva saamiseks.

Ajajooksul tekkisid aga suuremad keskkohad – külad, mõisad, muudeti põlduseks põlised metsad, hariti üles ikka rohkem ja rohkem Maarjamaa pinda. Rajati teid läbi metsade, muutusid paremaks liikumise võimalused. Tartu poole tulev tee viis läbi Tormast ja Mustut´ist /Mustveest/, sealt edasi Peipsi kallast mööda põhja poole.

Praeguses Mustvee alevis võis sel ajal olla vaid mõned üksikud elamud. Veel rootsi ajal nimetatakse seal kõigest nelja talu. Hiljem alles tekib ka teisi elamuid Peipsi kaldale.

Võiks arvata, et Peipsi ääres elas rohkesti kalamehi, sest oli ju järv väga kalarikas. Ometi ei olnud see nii. Seal elasid ainult üksikud perekonnad, kes ei elanud aga mitte kalapüügist, vaid seda ainult kõrvalteenustena võtsid. Hiljem kuuluvad rannaäärsed kohakesed ümbruskonna mõisade alla. Peaaegu iga mõis pani sinna elama paar talupoega, kes neid siis kaladega varustama pidid.

Nii kuulus näit. Kasepea 15 sajandil Kivijärve mõisa alla. Hiljem kuulub Kasepea ja ka Mustvee-Raja küla Laius-Tähkverele, Tiirika küla Padefestile ja hiljem patoraadile, Mustvee Laius-Tähkverele, Kükita – Tarakverele, Tiheda – Waiatule.

Neis külakestes talupoegadele anti kasutada ka väikesed põllulapikesed, mille eest mõisale veel eraldi päevi pidid tegema.

Ei saa öelda, et elu sakslaste all esimestel sajanditel oleks eestlastele raskem olnud kui teistegi riikide talupoegadel. Kes oli hoolas ja töökas, võis oma maksu – ja töökohustuste kõrval ka oma elujärge paremini sisse seada. 1428 a. provintsiaal – kontsiili protokollides kõneldakse isegi jõukatest talupoegadest. Nimelt keelatakse vaimulikudel ära “saadana leidus” – würfli mäng, millega sagedasti kallide pühade aegadel aega surnuks lüüakse. Samuti mõistetakse hukka igasugused joomapeod, mida sagedaste üheskoos ilmalikkude isandate ja jõukamate talupoegade juures korraldatakse.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VR: Ristiusu tulek. Capstvere kirik

Autor Avo | Avaldatud: 20. dets. 2007

 Ristiusu tulek. Capstvere kirik

Tartu langes lõplikult aastal 1224. Enne seda olid allaheidetud ka ümberkaudsed maaalad. Peab arvama, et Torma kihelkonnas ja selle ümbruskonnas käisid eriti ägedad võitlused, sest asub ju Torma Virumaa piiril. Põhja poolt tungisid peale taanlased, kes võistlesid ordu rüütlitega allaheidetud ja ristiusustatud maaalade pärast. Püüdsid rahvale üksteise võidu ristimist peale sundida. Mindi isegi niikaugele, et poodi üles üks vallavanem, kes oli end vastaspoolest ristida lasknud. Ei ole küll teateid sarnase võistluse kohta Torma kihelkonna piirides ja Läti Hindrek kõneleb ainult ordu rüütlitest, Somelinde juures, kuid arvata võib, et Torma kihelkonna pärast, kus asuvad mitmed maalinnad, pidi käima kibe võitlus mõlemalt poolt. Samuti oli tarvis peale allaheitmise oma seisukohti kindlustada ning ristiusu levitamisele suuremat rõhku panna. Eriti veel enne taanlaste ja ordumaade piiride lõplikku kindlaksmääramist.

Asuti kirikute ja kabelite ehitamisele. Kõige esimene kirik, mis selles ümbruskonnas ehitati, on Palamuse. Sai valmis juba esimese Tartu piiskopi ajal. Kuid Torma kiriku kohta leidub teateid alles palju hilisemal ajal. Busch´i “Materialien” („Torma“, lhk 554), “Ev.Lut.Gemeinden in Russland” („Torma“, lhk 266 II.k) ja teistes leidub teade, nagu oleks Torma kirik neitsi Maarjale pühendatud, asutatud enne 1314 aastat. Ma ei tea aga, kust see teade on võetud. “Urkundenbuch´is”, “Bunge-Toll´i” kirjakogudes. “Güterurkundeni is” ega ka mujal ei ole ma leidnud midagi sarnast. Sarnase dokumendi olemasolu puhul peaks ta kindlasti kusagil kirikute kogus üleval seisma. Võib aga ka olla, et aeg on siiski dokumentaalselt tõendatud. Kahju ainult, et Busch´i “Materialides” ei ole kusagil allikaid ära märgitud.

Kõige vanem minul teadaolev dokument leiduv Hildebrandt´i “Livinica´s” dok.nr. 48, kus kõneldakse, et Torma kogudus on vakantne “Per Mortem”. /Sellele juhtis minu tähelepanu prof. J.Kõpp/. Samal ajal on vakantne ka Laiuse kogudus. Sellega on siis sel ajal /1319 ehk 1318/ Torma koguduse endise preestri surma tõttu vakantne. Lähemaid teateid ei leidu. Igatahes võib arvata, et 13 ja 14 sajandi pöördel oli juba Tormas oma kogudus, kihelkond, kirik ja preester.

Kui raske on ette kujutada, et enne seda kihelkonnas mingit jumalakoda ei olnud. Ja et nii suure ringkonna jaoks, nagu seda on Palamuse, Maarja-Magdaleena, Laiuse, Kodavere ja Torma – leidus aastakümnete jooksul üksainus – Palamuse kirik. Arvan kindlasti, et teistes kihelkondades, ka Tormas olid juba aegsasti ehitatud kabeleid, puukirikud, kus preestrid jutlustamas käisid. Ning 1319.a. oli juba olemas Torma, või, nagu seda sel ajal nimetati – Capzevere rp. Capstvere kivikirik. /Torma nimetus tekkis alles 17-dal sajandil/.

Nii võib ka tõsi olla, et Tuulaveres asus katoliku kaabel.

Rahvasuu kõneleb, et ka Veial. Ühel künkal olnud vana eesti kirik, mis aga juba ammu kadunud. Võib väga võimalik olla, et ka seal oli kabel ja enne seda eestlaste ohvripaik. Veia oli juba vanal ajal asustatud: rootsi ajal asutati sinna ka Roela karjamõis, nagu eespool näeme.

Katoliku aja pärandus on vistist ka Sirguveres asuva „Kuio mäe“ nimetus. Seal võis asuda sel ajal ristilöödu kuju või neitsi Maarja pilt. Rahvas hakkaski mäge Kujumäeks nimetama.

Tuulavere kabelimäe kohta tähendatakse, et seal veel mõni inimpõlv tagasi, olla salaja ohverdatud. Sealt olevat ka leitud üksikuid hõberahasid.

Tuulavere kohta tähendab Dr. Schulz-Bertram („Wagien“, lhk 36):

Kabelimäel olnud umbes 60 a. eest, s.o. umbes 1806-07 viie põlise pärnapuu tüved. Karjapoisid armastanud puuõõnsustesse tuld teha, või ennast sinna ärapeita. Schulz arvab, et seal võis kindlasti vanal ajal kabel olla; seal olnud ka suuri põllukive. Kabel võis olla ehitatud juba esimeste ristiusus toojate ajal.

Tuulavere kuulus Roela mõisa alla. Läti Hindreku kroonikas nimetatud Riole`t peabki Schulz-Bertram Roelaks. Ta arvab (lhk 35), et see tähendab „riiule“, sõnast riidlema (taplema, võitlema). Seal ristinud liivlaste rändav apostel Meinhard Läti Hendriku saatel 500 eestlast. Tolleaegne maalinn (Riole) asus „linnamäel“, praegusest Roela mõisast verst maad lõuna poole.

Schulz kirjeldab, et tema ajal (1868) leidus seal selle linna mälestusena üks sügav kraav ja arvtavasti seal unagi seisnud Torni ase.

Samuti teatakse rääkida Sätsuveres asunud vanade eestlaste palvepaigast. Seal olnud hiis ja ohvripaik. Praegu põld. Et katoliiklased oma kirikuid ja kabeleid armastasid paigutada endise paganliste ohvripaikade asemele, on ammutunud tõsiasi, samuti nagu nad paganliste pühadele ja tähtpäevadele määrasid oma pühurite päevi. Sellega saavutasid nad küll väliselt mõndagi, andsid aga rahvale võimalusi ka paganlistest kommetest kinni pidada. Kuid ristiusu toojad leppisid kaunis vähesega. Ei suutnud nad rahvale selgeks teha, mis ristiusk on. Piirdusid ainult välise küljega ja olid rahul, kui pärismaalased ristimist maha ei pesnud ja mõne sõnaga usku tunnistada oskasid.

Kuigi ristiusu toojate seas ka eesti keele oskajaid ja võib olla ka eestlasi oli, nagu arvama peab, kes, kui mitte preestrite, siis vähemalt tõlkidena kaasa aitasid, oli enamus kohtadele asunud vaimulikkudest ometi umbkeelne ja ei suutnud rahva õpetajatena oma ülesannete kõrgusel seista.

Sajandite jooksul nimetatakse eestlasi ikka veel “neofites”- noorristitud, noorkristlased, kes veel küpsed ei ole ristiusu tundmises. Jumalateenistused olid ladinakeelsed, rahvas neist midagi ei mõistnud. Osa rahvast ühendas oma paganlised kombed katoliku kultusega, katoliku kabelites toodi ohvreid Ukule ja Tõnnile, sakramentides nähti ainult omapärast nõiakunsti, õpitud palveid kasutati nõiduse ja soolapuhumise juures. Muist inimesi aga ei tahtud endisest usust sugusi taganeda, salaja pesti maha ristimine, salaja ohverdati ikka vandes ohvripaikades ja maeti surnuid metsadesse ja kalmudesse.

Rahvas nägi ju ristiusu toojates ainult halba. Juba sunnimisjon ise, mis Clairvaux Bernhardi õhutusel maad võttis ja millega küll väliselt suuremaid tagajärgi saavutati, – tundus rahvale tõelise ikkena. Ja kui sellega ühenduses hakati rahvast maksustama ja järkjärgult orjaikkesse vaotama, siis võime küll mõista, miks Jüriöö mässu ajal Padise kloostri munkadele armu ei antud.

Kuid põli muutus ikka raskemaks, kuni viimaks pärisorjus maksma hakkas.

Kuidas see just sündis ja millistel põhjustel nimelt, on raske öelda ja arvamised lahkuminevad.

Kas asjaolu, et talupojad nõuetavaid kohustusi täita ei suutnud ja võlakoorma kasvades isandate omaduseks jäid, nagu mõnelt poolt arvatakse, või oli peapõhjuseks asjaolu, et talupojad liiga suurel hulgal teistesse mõisatesse ja linnadesse põgenesid, mida takistada tahtes, neid pärisorjadeks tehti, või mõnel muul põhjusel, – selle kohta on arvamised lahkuminevad. Kuid selge on igatahes see, et kui alguses talurahva põli enam-vähem väljakannatav oli, muutus ta iga sajandiga raskemaks ja viimaks pärisorjuseks, kus isandal võim oli ta elu ja surma üle.

Seal juures ei pandud kuigipalju rõhku rahva vaimlise ja usulise arenemisele.

Ülevaatliku pildi katoliku aegsest olukorrast annavad 1428.a. Riias peetud provintsiaal kontsiili protokollid. /Urkundenbuchis/.

Seal räägitakse, et isegi pühapäeviti sunnitakse talupoega raskele tööle ja ei tunta nende vastu mingit halastust. Peetakse kinni barbaarsest kohtupidamisest, kus tulise rauaga või veega otsustatakse inimese süü või süütuse üle.

Kontsiil mõistis sarnase teguviisi hukka, kuid väga huvitavatel ja katolikuaegset pimedust iseloomustavatel motiividel: nimelt uskusid nad, et vastava nõiavõimu abil võis süüdlane sellest proovist süütuna välja tulla, süütu aga oma endiste pattude pärast süüdlaseks jääda ja hukkamõistetud saada.

Siis kõneldakse seal ka mitmesugustest kõlbelistest pahedest, lubamatusest ja eriti aga mitmesugustest nõia kommetest. Rahvas kummardab madusid, müristamist, loodusvõime, metsa puid ja kive, mispärast Jumal seda ka õnnetut maad mitmesuguste tõbedega, näljaga ja muude karistustega nuhtleb.

Kurdetakse ilmalikkude isandate ja varaahnuse üle ja ähvardatakse neid karistusega, eriti sellepärast, et nad ka kirikute varanduste järele käsi sirutavad.

Samuti mõistetakse hukka seisukord, et paljudes kogudustes on ametis tummad karjased, see on, nad ei mõista rahva keelt, ega suuda neid õpetada. Kästakse rahvale selgeks õpetada vähemalt “Meie Isa”, “Ave Maria”, “Credo” ja ka muid palveid. Samuti kästakse preestritel õppida rahva keelt ehk muretseda enestele abilisteks vastavaid isikuid. Kuid see kõik ei saanud palju parandust tuua ja olukord muutus ühtelugu viletsamaks. Üks paragrahv nimetatud protokollis väärib aga tähelepanu: see kõneleb ristimisest. Seal öeldakse, et ristimist võivad hädakorral toimetada ka pärismaalased “In Ydeomati suo” s.o. omas keeles. Katoliiklased panid suurt rõhku sellele, et ükski laps ristimata ei sureks. Sellega siis pidi neil olema valmistöötatud eestikeelne ristimise vormel, mis arvatavasti igal preestril pidi kirjapantud olema ja mida ka rahvale kätte õpetati. Nõuti, et ristimise sõnu tuleb selgelt välja öelda, sest sõnas peitub sakramendi vägi. Kui hädaristitu olema jäi, siis võis olukord tekkida, et preester kahevahel oli, kas ta ka küllalt hästi ristitud oli. Jaataval korral toimetas preester ainult salvimist. Kahtluse korral käskis aga kontsiil tervitada järgmist vormelit: kui sa ristitud oled, siis ma ei risti sind, kui sa aga ristimata oled, siis ma ristin sind. Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Nii said nad asjast ikkagi üle.

Katoliku Jumalateenistus oli ladinakeelne. Ainult üksikud teadeanded pidid sündima eesti keeles, nagu tarvilikkude määruste, seaduste kuulutamine, samuti sama kontsiili otsustega maksmapandud määrus, et iga pruut-paar kantslist kolmel pühapäeval enne laulatust maha kuulutatakse jne. Nii sai emakeelt eestlane väga vähe kuulda. Pole siis ka ime, et nad ristiusu tundmises kuigi palju edasi ei jõudnud. Asja aitasid vast parandada küll rändavad mungad, enamasti frantsisklased ja dominikaanid, kes rahva hulgas liikudes ka nende keelt paremini tundsid. Kuid ka see ei suutnud palju valgust tuua kehaliselt orjastatud ja vaimlises pimeduses olevale rahvale. Katoliiklaste püüded seisukorda parandada ei andnud tagajärgi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

Tehvandi K-90 hüppemägi

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2007

Suusakotkad kibelevad Tehvandi hüppemäele

13.12.2007 00:01Priit Rajalo, Postimees. Foto: Margus Ansu 
Oleks vaid lund või siis vähemalt miinuskraadegi – ja Eesti kotkad tuhiseks Otepää vastvalminud suusahüppemäelt alla nii mis vuhiseb. Isegi soomlased ootavat mäe avamist.

Tehvandi.jpg: Tehvandile ehitatud K90 suusahüppemägi oli SA Tehvandi Spordikeskuse juhataja Alar Arukuuse väitel valmis esimesi hüppajaid vastu võtma juba oktoobri lõpul – novembri algul ehk ajal, mil mägi tähtaja järgi pidi valmis olema –, kuid siis tuli külm.

Asja kurbloolisus on selles, et tehiskattega mäel saab hüpata plusskraadidega, kuid siis peab maandumisnõlva katet ja hüppetorni nn suusajälge veega niisutama, ent need süsteemid miinuskraadidel ei tööta. Nii kaetigi maandumisnõlv võrguga ja jäädi lund ootama, kuid ilmad läksid soojaks.

Vaja miinuskraade

Nõlv aga kaetakse kunstlumega, mille tootmiseks on vaja külma, kuid seda pole piisavalt olnud ja ka järgmise paari nädala ilmaennustus ei luba püsivat viit külmakraadi.

Esimese hüppega õnnistatakse mägi sisse kõige varem 27. detsembril, siis on seal plaanis Eesti suusahüppe meistrivõistlused. Eesti kahevõistluse ja suusahüpete juhataja Roomet Pikkori sõnab, et Eestis on 50 poissi ja noormeest, kes vaid ootavad, millal saaks 70 miljonit krooni maksvale Otepää hüppemäele.

Teist sama palju olevat olnud soomlasi, kes soovinud tulla siia algul novembris toimuma pidanud võistlusest osa võtma. Nüüd, mil hooaeg juba käimas, neid nii palju Otepääle tulemas poleks.

Aga kus on kõik need Eesti hüppajad praegu, sest eesotsas Jens Salumäega leiab ka ülejäänud paar ajakirjanduse veergudele pääsevat hüppepoissi tavaliselt võistluste lõpuprotokolli tagaotsast?

Tõeline tähtsündmus

Pikkor kinnitab, et nad kõik on olemas ja seni treeninud Tehvandi vanal 70 meetri, Mustamäe 50 meetri ja Otepää Apteekrimäe 40 meetri mäel ning ka Elva, Viljandi ja Võru kuni 25-meetristel mägedel.

«Meie hüppajatele on uue 90 meetri mäe avamine tõsine tähtsündmus, sellest on 30 aastat juttu olnud,» sõnas Pikkor. «Treeningukvaliteeti peaks mägi parandama, sest erinevalt vanast mäest on uuel kõik profiilid õiged.»

Kui vanasti oli kaugele lendamise eelduseks tugev äratõuge, selgitas Pikkor, siis uutel mägedel on ka lendlemine oluline komponent. Seda need õiged profiilid tagavatki.

«Kahevõistlus on olnud Eesti paraadala, suusahüpped on kuulunud esimeste talispordialade hulka, loodetavasti need traditsioonid taastuvad,» mõtiskles Pikkor.

Kõhklejate küsimusele, kas nii suurt investeeringut nii väikesele hulgale sportlastele tarvis on, vastas Pikkor, et loomulikult ei saa suusahüpetest rahvaspordiala, kuid ilma sellise mäeta on võimatu saada siia häid rahvusvahelisi võistlusi.

Näiteks kahevõistlejate tarvis on hüppemäe kõrval suvel maailmatasemel rolleri-, talvel suusarajad. Ka naiste suusahüpped hakkavad Pikkori selgitust mööda maailmas pead tõstma ning Otepää sobiks nende võistlus- või treeningpaigana suurepäraselt.

Kes Tehvandi hüppemäe avab, on veel lahtine, kuid Pikkori hinnangul võiks selleks olla Eesti nimekaim hüppaja Jens Salumäe.

Kuid enne hüppajaid tulevad tavakülastajad: Arukuusk loodab, et veel jõulude eel avatakse tornis vaateplatvorm. Tuleval suvel läheb ronimissein, mis asub hüppetorni ülal hoidva tagumise ehk kõrgeima betoonposti tagaküljel.

Tehvandi mägi

• Rahvusvahelistele nõuetele vastava K-90 hüppemäe ehitust alustati möödunud aasta juulis ja see läheb maksma umbes 70 miljonit krooni.

• Hüppemäe tagatorn võib vajadusel olla nii vaatetorn, suusahüppemägi kui ka ronimissein.

• SA Tehvandi Spordikeskus loodab, et Tehvandist tuleb tänu hüppemäele sama populaarne treeningkeskus kahevõistlejaile, nagu see on seni olnud murdmaasuusatajaile.

• Hüppemäel on Norrast pärit portselanrenn, mis sarnaneb libisemisomadustelt rohkem lumega kui too metallrada, mida mööda suusalendurid vanal K70 mäel äratõukenukile sööstavad.

• Euroopast saabuvad mäe tarvis veel stardivalgusfoorid, suusataja ja tuule kiiruse mõõtjad.

Allikas: Postimees

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Raag, Ilmar: Avalikud saladused ja õiguskantsler

Autor Avo | Avaldatud: 18. dets. 2007

ILMAR RAAG: Avalikud saladused ja õiguskantsler (26)

18. detsember 2007, EPLO 
Paber | Trüki

Autor: Ilmar Raag, Avatud Eesti Fondi nõukogu liige
 

Kui kuulsin, et senist õiguskantslerit Allar Jõksi tahetakse esitada teiseks ametiajaks, ei arvanud ma midagi. Keegi ei öelnud, et see oleks väljaspool seaduslikke raame.

Ma ei olnud üllatunud ka veel siis, kui kaks erakonda hakkasid pooldama alternatiivset kandidaati, kellel on samuti väga hea maine. Ärevaks muutusin alles siis, kui üks erakond põhjendas Jõksi väljavahetamist tema liigse sekkumisega poliitikasse. See kõlas nii tuttavalt. Alles see oli, kui üks poliitik soovitas kultuuriinimestel jääda oma liistude juurde. Nüüd siis öeldakse, et ametiisik, kelle ülesandeks on jälgida põhiseaduse kehtivust, on oma ütlemistes liialt poliitiline. Huvitav, millal see siis juhtus, et põhiseadus lakkas olemast poliitika objekt ja muutus paljalt juriidilise järelevalve objektiks? Või kas on üldse võimalik käsitleda näiteks erakondade rahastamist, ilma et mis tahes avaldus ei omandaks poliitilise seisukohavõtu varjundit? Tuletagem meelde, et ka poliitilise seisukoha puudumine annab poliitilise signaali. Jõksi väljavahetamise avaliku selgituse esimese raundi taustal tundus, et rünnatakse üht põhimõtet, mis niigi hakkab Eesti-suguses demokraatias hääbuma. Pean silmas iga kodaniku panust oma riigi saatuse määramisse.

Kõige hullem vaenlane

Praegu ei ole Eestile hullemat vaenlast kui lootuse kaotanud ignorantne kodanik, kes orienteerub ainult lühiajalisele kasumile, mida jagavad populistlikud erakonnad. Ainult tema abiga on võimalik ajada Eesti lühinägelikkuse ja ambitsioonituse kuristikku.

Ma ei soovi siin demoniseerida erakondi ja ametnikke. Vaatleme tekkinud olukorda kahel konfliktsel teljel. Esiteks tunnevad paljud tõesti siirad ja patriootilised ametnikud ja poliitikud populismi hukutavat mõju tegelikule poliitikategemisele. Nende eesmärgiks on täiesti siiralt edukas Eesti. Vallates rohkem informatsiooni kui tavakodanikud, nähakse tihti ka ebapopulaarsete otsuste vajadust. Samal ajal on neid pea võimatu avalikkusele maha müüa. Kui viia neurokirurgia või mõne välisriigiga sõlmitava topeltmaksustamise vältimise leping kõige laiema avalikkuse ette, on tulemuseks ainult otsuste vastuvõtmist takistav segadus. Harvad ei ole juhud, mil poliitikud on mõelnud, et sümpaatse valgustusliku despootia korral oleks otsuseid  vastu võtta lihtsam ja valitseda tervikuna efektiivsem. On ju ajaloost teada ka perioode, mil diktatuuriaeg on langenud kokku riigi majandusliku õitsenguga. Probleem on muidugi piisavalt valgustatud despoodi leidmises. Reaalselt on sääraste hoiakute mugandatud versiooniks arusaamine, et tegelikke otsuseid tuleb ka demokraatia tingimustes vastu võtta ainult kitsas vastavat informatsiooni juba valdavate isikute ringis, vastandina arusaamisele, et otsuse vastuvõtmiseks tuleb vajalik informatsioon kõigile kätte viia. See kitsam versioon sarnaneb väga demokraatiaga enne üldise ja ühetaolise valimisõiguse andmist. Seepärast siis näiteks ei kuule me riigikogu saalis pikemaid ja detailsemaid arutelusid, kuna väga kompleksne riigiteadus on viinud spetsialiseerumiseni ja otsuste tegemiseni komisjonide tasandil. Mis omakorda tähendab seda, et rahanduskomisjoni liikmed ei pruugi jutust arugi saada, kui välisasjade komisjoni liikmed rääkima hakkavad. Ja vastupidi. See on komplekssuse paratamatu tagajärg. Kuna sellega on lepitud, saab otsuseprotsesse kõige paremini torpedeerida neid ühekülgse kajastusega avalikkuse ette viies. See, kes teeb seda esimesena, saab alati edumaa jututeemade kujundamisel, isegi kui tegelikult võib tegemist olla vägagi küündimatu ja tendentsliku käsitlusega. Nii näiteks võidakse kodanike turvalisusest rääkides mainida avastatud kuritegude hulka, ehkki peamiseks turvalisuse eesmärgiks ei saa iial olla kurjategija vangipanek, vaid kuritegude vältimine.

Paraku on selles omajagu ratsionaalses arutluses üks oht. Hetkel, mil avalikkus kui väheinformeeritud mass jäetakse kõrvale ja lepitakse, et tegelikud otsused sünnivad nüüd juba väheste gruppide omavaheliste kokkulepete tasandil, avastatakse tihti, et omavahel on võimalik kokku leppida ka palju rohkemates küsimustes. Kui inimesel on nõrkused, siis on alati võimalik, et ta annab neile järele. See kehtib ka korruptsiooni kohta ühiskondades, mis on loobunud kodanikkonna kaasamisest.

Viisakas poliitkorrektne jutt

Ka meil Eestis on praegu aretatud üks paralleelne avalik ruum. Kuna tegelikke otsuseid ja nende tagamaid ei ole võimalik ilma protsesse kahjustamata avalikustada, on leiutatud paralleelsed tegevusloogika kirjeldused. Teinekord on need vägagi pikad ja loogilised. Allar Jõksi väljavahetamise puhuks leiutati jällegi jutt, mis oli viisakas ja poliitiliselt korrektne. Alles siis, kui tekkis väitlus, tulid riburada välja ka argumendid, mis avasid tegeliku väljavahetamissoovi tagamaid. Aga ma olen kindel, et kuna ma ei kuulu poliitikute siseringi, siis ei tea ma kindlasti terviktõde. See on nende avalik saladus.

Selle informatsiooni põhjal, mis minul on, võin ma teha vaid piiratud järeldusi. Kui ma pean valima, mis on suurem kahju, kas liigsest poliitiliste protsesside avalikustamisest tulenev otsuste vastuvõtmise ebaefektiivsus või avatuse vähenemisega kaasnev korruptsioonivõimalus, mis võib halvata ühiskonda katastroofilisel määral, siis valin ma kahtlemata populistliku õiguskantsleri. Sest esiteks sunnib tema avalik seisukoht riiki avalikkuse ees oma toimimist selgitama ja see on kõigile kodanikele hariv. Ja isegi kui õiguskantsler peaks mõnes väitluses kaotajaks jääma, võidab kodanikuühiskond sellest alati.

Teiseks on õiguskantsleri kriitika alati vormiliselt piiratud. Tal ei ole erilist võimalust lihtsalt ütelda, et meie haridus või tervishoid on halb. Tema kriitika osutab alati ex officio konkreetset meedet, mida on võimalik muuta. Ja ainuüksi see säte teeb temast parema kriitiku kui suvaline poliitmõtiskleja enne valimisi. Seepärast olen ma kodanikuna vastu, kui õiguskantslerit tahetakse vahetada ainult seepärast, et ta toob avalikkuse ette teemasid, mis on otsustajatele ebamugavad. Õiguskantsleri institutsioon on musterkodaniku sümbol. Ta ei taha võimu, aga tal on võim, et sundida võimu teostajat aru andma.

Ma olen vastu brežnevistidele, kelle eesmärgiks on sulgeda võimu teostamine avalikkuse eest kaitstud klannide kätesse, tagades sellega igavene stagnatsioon ehk rammestumine edu õlgedel.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Eestlusest Venemaal

Autor Avo | Avaldatud: 17. dets. 2007

Venemaa eestlastel sai eestlusest pronkssõduri tõttu kõrini

17.12.2007 00:01Priit Pullerits, Postimees 

Sel kevadel, nagu tundub Valter Germanile, Lõuna-Venemaal elavale põliste eestlaste järeltulijale, sai temast fašist. Aga paljud teised, keda ta tunneb ja kelles voolab samuti eesti verd, ei taha enam eestlasedki olla.

Nii German kui tema eestlusest ära pööranud tuttavad elavad kõik Venemaa lõunaservas, Kaukaasia mägedes Krasnaja Poljanas ehk, kui küla endist nime kasutada, siis Punasel Lagedal. Ja süüdi nende muutuses on pronkssõduri saatus.

«Mul pole probleemi, et see ära viidi,» kuulutab German vene keeles, sest vene keskkonnas elanuna on see lihtsalt palju libedamalt suus. Eesti keeles suhtles ta viimati emaga, umbes 15 aastat tagasi. «Sest kui mul on oma aed, siis las mu õunapuu olla siin või seal või raiun selle üldse maha, ja kui naaber ütleb, et ilus puu, mis sa ta maha raiud, siis vastan, et eks istuta endale oma puu ise. Minu aed!»

Tugevalt hallisegused juuksed lokki kiskumas ja käed rääkides elavalt vehklemas, ei püüagi nii välimuselt kui olemuselt hiljuti manalateed läinud lõuapoolikust kettaheiteässa Aleksander Tammert seeniori meenutav German varjata, et on ärritunud. Elu on tema eesti päritolu tõttu Venemaal pingelisemaks läinud, ja selleks et tagaselja heidetavaist fašisti-süüdistustest vabaneda, on ta toonud reisilt Tallinna kaasa kaks raamitud fotot, kus seisab teisaldatud pronkssõduri ees, nelgid käes.

Jalaga tagumikku

Ent German ei usu, et neist fotodest enam midagi kasu oleks. Vaevalt keegi nüüd, üle poole aasta hiljem, Venemaal mäletabki, millest kevadel Eestis probleem tekkis.

«Minusse see ei puutu, mis seal tehti,» kinnitab suurt talu pidav 55-aastane German. «Aga see, mis tehti, andis siinsetele vanakestele jalaga tagumikku.»

Tagajärg: need Punase Lageda ja küllap nii mõnegi teise sealkandi küla eesti päritolu inimesed ei taha enam eestlusest midagi kuulda, väidab German.

Tal on selle kohta ka tõendeid. Kaks eesti juurtega tüdrukut, kes pidid sõitma sügisest Eestisse kõrgkooli õppima, ütlesid pronkssõduri sündmuste tõttu sellest ära.

Krasnaja Poljana ja naaberküla Esto-Sadoki eestlastest, kellelt German sealse eesti seltsi tegevuse arendamiseks toetust on palunud, ei ole enamik tahtnud rahakotti rohkem avada. «Väga raske on olla eestlane,» möönab German. «Raske…»

Diana_Gubareva.jpg:

Eesti päritolu Diana Gubareva oma kodu õuel Krasnaja Poljanas, käes fotod kohalikest eestlastest.
Foto: Raigo Pajula

Diana Gubareva, neiupõlvenimega Orav, ja tema abikaasa Vlad ei ole põrmugi vaimustunud, kui leiavad Krasnaja Poljanas oma kahekorruselise maja ukse tagant külalised Eestist. Gubarevid seletavad, et nende juurde astub pea iga päev küll eestlasi, venelasi ja välismaalasigi, ja neil on sellest kõrini. Neil on villand olemast nagu muuseumi eksponaadid, lausub Diana Gubareva.

Kaks kümnendit töötas ta kohalikus klubis, nüüd on olnud aasta tööta. Abikaasa Vlad, kelle vanaema oli samuti eestlane, elatub sellest, et aitab Mosfilmil aeg-ajalt sealkandis võtteid korraldada. Neil on kaks last, kellest poeg teab ema sõnul vaid üksikuid eestikeelseid väljendeid, nagu «head ööd».

Krasnaja Poljana eestlased on 120 aastaga lihtsalt segunenud, nendivad Gubarevid, sest ega juurde ole ju kedagi sinna tulnud. Etnilisi eestlasi pidi Punasel Lagedal ja naaberkülas Esto-Sadokis, mida vanasti nimetati Eesti-Aiakeseks, elama kummaski saja ringis. Kogu Sotši piirkonnas pidi neid leiduma 700–800, kellest Germani väitel vähemalt pooled eesti keelt üldse ei räägi.

Rikastumise allikas

Sellegipoolest üritab German ühingut Eesti-Aiake elus hoida. Aga kerge see pole, sest raha napib. Laulukooris Sügis, kes osales isegi viimasel üldlaulupeol Tallinnas, on järel vaid viis naist. Pole, mille eest osta uusi rahvarõivaid, nii et poleks häbi vanade räbaldunutega Sotši rahvuslike haridusühingute kokkusaamisel osaleda. Puhkpilliorkester on aga laiali lagunenud.

Mõned sealsed eestlased on leidnud kiire rikastumise allika. Pärast seda, kui Sotšist sai 2014. aasta taliolümpialinn ning Krasnaja Poljana ümbrusse kerkib moodne suusakeskus, on sealne maa läinud kõrgesse hinda. Sajandik hektarit pidi magusamais kohtades maksma kuni 50 000 dollarit ehk pool miljonit krooni.

Germanil on maad üheksa ja pool hektarit. Naljaga pooleks või tõsiselt – võta nüüd kinni! – nimetab ta ennast kodukandi jõukaimaks talupidajaks. Müüb ta osa maast maha?

«Müün!» vastab ta. Ja lisab kavalalt: «Aga ainult kilogrammi kaupa. Pakkides.» Aga siis märgib tõsinedes: «Maa müümine – ega see elu paremaks tee.»

Sisimas põleb tal tegelikult vihaleek. Põleb selle peale, et Eesti on Kaukaasia eestlased hüljanud. Et kui Rootsi või Kanada eestlased saavad eestluse alalhoidmiseks Eestilt rikkalikku tuge, siis Lõuna-Venemaa ja Abhaasia eestlased on kui teise sordi inimesed, kellele kukuvad sandikopikad. «Olen vihane nagu dobermann nartsu peale,» tunnistab German.

Sedasi, tundes pronksiöö järel põlu alla sattumist ning tajudes esivanematemaa poolt hoolimatust, ei teagi German öelda, kas õnnestub sealseid rahvuskaaslasi enam eestlaste järeltulijaina koos hoida. Aitab sellest eestlusest, parem elada omaette rahulikult, on kostnud tema kõrvu.

Eestlased Punasel Lagedal

• 1864 lõppes Punasel Lagedal (nüüd Krasnaja Poljana, tollal Kbaada) viimane Kaukaasia sõda. Siis elas auulis 10 000 inimest, peamiselt abhaaslased ja adõgeed, kes varastasid Kaukaasiast tüdrukuid ning müüsid neid kreeklastele ja türklastele orjaks.

• 1871 lahkus Eestist 73 perekonda Lõuna-Venemaale maad otsima, kuraditosin aastat hiljem jõudis 36 peret Mzõmta jõe äärde Punasele Lagedale, kus tollal elasid valdavalt kreeklased.

• 1895 ehitasid eestlased kooli, mis tegutses ka kirikuna.

• 1912 rajasid eestlased Punase Lageda külje alla Eesti-Aiakese küla. Samal aastal ravis end seal kirjanik Anton Hansen Tammsaare.

• 1929 loodi kolhoos Edasi, mis oli ümbruskonna majandeist edukaim.

• 1933 valmis 7-klassilise kooli kahekorruseline hoone.

• 1937 repressioonide käigus jäi kadunuks 48 eestlast.

• Praegu elab nii Krasnaja Poljanas kui Esto-Sadokis kummaski sadakond etnilist eestlast.

Allikad: Valter German, Aleksei Puškarjov

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kremli must kassa

Autor Avo | Avaldatud: 17. dets. 2007

FSB saatis Kremli musta kassa paljastaja Venemaalt välja

17.12.2007 00:01Igor Taro, Postimees 

Samal ajal kui Vene poliitiline maastik kubiseb teadetest opositsioonierakondade peatsest pankrotistumisest, avaldas ajakiri The New Times, et kolmandik parteidele mõeldud rahast on kadunud Kremli musta kassasse.

 
Ajakirja The New Times veergudel kirjeldatud parteide hämara rahastamisskeemi üheks peategelaseks on nimetatud Venemaa presidendi Vladimir Putini (vasakul) administratsiooni asejuhti Vladislav Surkovi.
Foto: AFP / SCANPIX

Hämaratest rahastamisskeemidest pajatanud lugu jäänukski suure publiku jaoks kahe silma vahele, kui mitte selle autorit poleks ootamatult eile hommikul Domodedovo lennujaamas kinni peetud.

Ajakirjanik Natalja Morar oli tagasiteel Iisraeli lähetusest Moskvasse, kui piirivalvurid ei lasknud teda Venemaale põhjendusel, et said Föderaalsest Julgeolekuteenistusest (FSB) selleks käsu. The New Timesi Moldova kodakondsusega korrespondent suundus enda sõnutsi pärast mõnetunnist deporteeritavate ruumis viibimist kodumaale.

Ajakirja viimases numbris kirjeldas ta, kuidas võis hiljuti lõppenud riigiduuma valimiste ajal käia kõigi neil osalenud erakondade rahastamine Kremli administratsiooni kaudu. Mitmed ajakirja poolt küsitletud eksperdid ei välistanud, et kogu valimiskampaania raha liikus läbi ühiskassa, mida kontrollisid Kremli kõrged ametnikud.

Maht miljardites

Ajakirja allikate sõnul panustavad ühiskassasse regulaarselt suured riigifirmad, mille esindajad toovad andami kokkulepitud kohta sularahas. Sularaha on eelistatud seetõttu, et siis pole vaja ka ametlikku arvepidamist ning summadest ei jää jälgi. Selle musta kassa suuruse kohta ei andvat keegi teadjatest infot välja ka surmaähvardusel.

Kui arvestada parteide väljaöeldud valimiseelarveid, mis küündisid sadadesse miljonitesse dollaritesse, siis peaks säärase fondi mahtu arvestama miljardites. 1996. aastal raputas Vene poliitilist maastikku niinimetatud Xeroxi skandaal, kui Moskva Valge maja lävel konfiskeeriti paljundusmasina kast miljoni dollariga. Kuhu siis on võimalik mahutada tuhandeid sääraseid kaste?

Endine Vene Keskpanga juht Viktor Geraštšenko selgitas ajakirjale, et võimudel on olemas pank, mis võiks sääraste operatsioonide jaoks sobiv olla. Tegu on Vene väliskaubanduspangaga Vnešekonombank, millest veel 1992. aastal sai riigipanga asemel Nõukogude võla kustutamise vahendamisega tegelev organ.

«Neil pole keskpanga litsentsi, mida pole ka vaja, kuna see pank ei tegele kommertstegevusega,» selgitas Geraštšenko. «Seoses litsentsi puudumisega on tegu ainsa pangaga, mida keskpank ei kontrolli – neil pole selleks õigust. Tänapäeval on ju paljudes suurtes pankades peale eraseifide olemas ka suured seifid, turvakapid ja isegi terved hoidlatoad.»

Valimiskassa hoidlate täitumus sai ühe valimiskünnist mitteületanud partei liidri sõnutsi tagatud selliselt, et enne kampaania algust olla presidendi administratsioon nõudnud kõigi erakondade kampaaniaeelarvet ja eeldatavate sponsorite nimekirja.

Summad hilinesid

Sealtpeale olevat administratsioon ise asju ajanud – võtnud endale kõigi rahavoogude vahendaja rolli, leppides kokku ärimeestega maksegraafiku ja omakorda lubades erakondadele kokkulepitud piirsummade piires ülekandeid teha.

Väidetavalt pani piirsummad paika administratsioonijuht Sergei Sobjanin, tema asetäitja Vladislav Surkov tegeles juba otsese vahendamisega.

Kokkulepete olemasolu Kremliga ei päästnud sellest hoolimata opositsiooniparteisid. Paremjõudude Liidul jäi ühe parteijuhtkonda kuuluva allika teatel saamata 150 miljonit dollarit.

Ärimehed võisid ajakirja allikate kinnitusel otse parteidele kanda ainult väikesemahulisi annetusi, mis ei ületanud 10 miljoni dollari piiri. Kõik muu käis administratsiooni kaudu ning summad jõudsid isegi võimuparteideni tihti kahe- või kolmenädalase hilinemisega.

Administratsioonile lähedalseisva isiku kinnitusel jäi kokkuvõttes erakondadel 3. detsembri seisuga saamata umbes kolmandik nende tarbeks sissemakstud rahast.

Laupäevane Kommersant kirjutas, et riigiduuma ukse taha jäänud erakondadest tabas valusaim rahapuuduse löök Paremjõudude Liitu. Partei ootab kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvat arvet nn tasuta eetriaja eest, kuna nad ei kogunud piisavalt hääli.

Maagilised protsendid

• Kui partei ei ületa riigiduumasse pääsemiseks vajalikku valimiskünnist, võib see teatud häältearvuga siiski pääseda nn kautsjoniraha loovutamisest ja tasuta eetriaja kinnimaksmisest.

• Nii tuleb näiteks Paremjõudude Liidul jätta hüvasti keskvalimiskomisjonile kautsjoniks makstud 60 miljoni dollariga, kuna erakond ei kogunud nõutavat 4 protsenti häältest.

• Alla 2 protsendi kogujatel tuleb maksta ka nn tasuta eetriaja eest riiklikes tele- ja raadiokanalites.

• Alla 3 protsendi häälte saajad jäävad järgmisteks aastateks ilma ka riiklikust rahastamisest, mis on 5 rubla iga saadud hääle eest igal aastal järgneva nelja aasta jooksul.

Allikas: Kommersant

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

  • Arhiiv