|
IME avaldusele söandas nime alla kirjutada vaid neli inimest
 Täna 15 aastat (26.09.1987) tagasi avaldati isemajandava Eesti idee
Ajaloolise avalduse loomise juures oli kümmekond inimest
|
 |
|
| Eraülikooli EBS rahvusvaheliste suhete professor Tiit Made (62) tähistab isemajandava Eesti idee avalikustamise aastapäeva hea veiniga. foto: Marko Mumm |
|
Tiit Made avab tänaseks päevaks spetsiaalselt ostetud Tðiili punase veini pudeli, et meenutada päeva 15 aastat tagasi, kui ajalehes Edasi ilmus nelja mehe ettepanek Eesti üleviimisest isemajandamisele.
1987. aasta augusti algul hakkas Eesti NSV Plaanikomitee kompartei sekretäri kabinetis koos käima kümmekond inimest. Jaak Leimann, kellest hiljem sai esimese, Edgar Savisaare valitsuse majandusminister, mäletab, et ajendiks oli Moskvas juuli lõpul toimunud järjekordne juhtimispleenum, kus arutati, kuidas Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatðovi perestroika-poliitika edu saavutaks.
Juhtimisteadlasena aasta Soomes staþeerinud Leimann kutsus seltskonda välismaal käinud majandusteadlase Tiit Made.
Gruppi kuulusid veel ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja Siim Kallas, noorte majandusteadlaste klubis ebanõukogulike majandusaruteludega silma paistnud Erik Terk, Ivar Raig, Ivi Proos ja Rein Kaarepere. Viimane oli teinud kiire tõusu karjääriredelil ning saanud ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli abiks.
Made sõnul imbusid seltskonna plaanid komparteile just Kaarepere kaudu.
Lisaks eespool mainitutele osalesid töös ka juhtimisspetsialist Peeter Kross, teaduste akadeemia majandusinstituudi direktori asetäitja Olav Lugus ja veel paar inimest.
Kaks meest jäid kõrvale. Made sõnul jäid Kaarepere ja Lugus töögrupist kõrvale. Kallas nimetab selle põhjuseks seisukohta, mida nad tuliselt pooldasid – saata idee esmalt arutamiseks ja kooskõlastamiseks Bruno Saulile.
Kuna kõik ülejäänud pooldasid selle kohest ajakirjanduses avaldamist, toimuski lõhenemine. Valminud tekstide kokkukirjutamisel ja ühtlustamisel on tihti mainitud Ivi Proosi suurt osa. Made sõnul tegi selle töö Proos koguni 90 protsendi ulatuses.
Proos lükkab selle väite siiski ümber. ”Eks seda niimoodi üheskoos tehti,” lausus ta. “Minu mäletamise järgi kirjutas lõpliku teksti kokku Savisaar.”
Omaette peatükk IME tekkeloos oli allkirjade andmine. Kallas meenutab, et neid oli vähe, kes valminud tekstile allkirja nõustusid andma.
Näiteks loobus avalikule artiklile alla kirjutamast Marju Lauristin. Made oletab, et selle põhjuseks võisid olla tema läbielamised seoses kuulsa 40 kirjaga.
Kallas ja Made tunnistavad küll Savisaare organiseerivat osa töögrupi moodustamisel ja selle töö korraldamisel, kuid ei omista talle siiski algidee autorlust, mida oma kirjutistes on näiteks väitnud Vilja Savisaar. Kallase sõnul sündisid säärased ideed tollal ilmselt mitmes peas korraga.
Kirja teekond Tallinnast Tartu. Ehkki Kallas oli Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja, ei õnnestunud kirjutist selles lehes avaldada, sest peatoimetaja Toomas Leito oli puhkusel ja Kallasel ei olnud otsustamisõigust.
Siis otsustaski kannatuse kaotanud Savisaar kihutada Tartu. Eesti isemajandamise idee kirjaliku variandi viis ajalehte Edasi Edgar Savisaar koos oma sekretäri Vilja Laanaruga.
Tiit Made sõnul startis käsikiri Tallinnast kolme mehe allkirjaga ja kusagil teel lisandus neljas nimi – Mikk Titma. Ta oli tollal sotsioloogiateadlane ja teaduste akadeemia instituudi juht, kellest hiljem sai kompartei ideoloogiasekretär.
Titma ise meenutab seda seika veidi teistsuguselt. “Savisaar otsis neljandat allkirja teadlaselt, kellel oleks kaalu väljaspool Eestit. Rein Otsason oli esimene valik, kuid tema keeldus oma allkirja andmast,” ütles ta.
Titma sõnul piirdus tema osa idee teksti lõppvariandi ülevaatamisega, et pehmendada kohti, mis võisid saada süüdistuste põhjuseks.
Kadastik kohendas teksti. Tollase ajalehe Edasi peatoimetaja Mart Kadastiku mälestustes jõudis Savisaar koos tundmatu kena noore blondiiniga Tartu kell üksteist õhtul. Järgmise päeva lehte ei jõutud kirjutist enam panna ning Kadastikul jäi aega teksti keeleliseks kohendamiseks.
Kadastiku sõnul muutis ta kirjutise pealkirja, mis algul oli kõlanud – “On tulnud idee: lähme üle isemajandamisele!” Ajalehes ilmus isemajandava Eesti idee pealkirja all “Ettepanek: viia Eesti üle isemajandamisele”.
Made sõnul kavatsetigi IME-idee avaldada laupäevases lehes, et see jõuaks alles esmaspäevaks Tallinna seltsimeeste töölauale kompartei peahoones.
Pärast Eesti isemajandamise idee avaldamist hakkas Edasi saama hulgaliselt kirjutisi selle peatükkide arendamiseks. Avaldati ka üksikuid arvamusi idee vastu. IME levis kiiresti rahva seas, kes nägi selles majanduslikku mõtet Nõukogude Liidust eraldumiseks.
Mingil määral püüdis kompartei juhtkond kiusata artiklile alla kirjutanuid, kellest kõige enam kannatas Made, kellel oli selleks ajaks juba raadio- ja teleesinemiste keeld.
Kompartei ei suutnud muud välja mõelda kui nende meeste isikliku küsimuse arutelu töökoha parteibüroos. Komparteist väljaviskamine oli nõukogude inimesele karm karistus, kuid ajad olid juba muutunud. Kõik mehed jäid oma kohtadele.
IME ettepanekud
Väljavõtteid ettepanekust viia kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. 26.09. 1987
Millised võiksid olla uue majandusmehhanismi põhijooned täielikule territoriaalsele isemajandamisele üleviidud Eesti NSV-s?
Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtusseaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted.
Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas.
Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastitega kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele.
Võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aksepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondade asutuste ja ettevõtetega.
NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidu Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu, Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest.
|
VE: IME – isemajandav Eesti
IME avaldusele söandas nime alla kirjutada vaid neli inimest
Tiit Made avab tänaseks päevaks spetsiaalselt ostetud Tðiili punase veini pudeli, et meenutada päeva 15 aastat tagasi, kui ajalehes Edasi ilmus nelja mehe ettepanek Eesti üleviimisest isemajandamisele.
1987. aasta augusti algul hakkas Eesti NSV Plaanikomitee kompartei sekretäri kabinetis koos käima kümmekond inimest. Jaak Leimann, kellest hiljem sai esimese, Edgar Savisaare valitsuse majandusminister, mäletab, et ajendiks oli Moskvas juuli lõpul toimunud järjekordne juhtimispleenum, kus arutati, kuidas Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatðovi perestroika-poliitika edu saavutaks.
Juhtimisteadlasena aasta Soomes staþeerinud Leimann kutsus seltskonda välismaal käinud majandusteadlase Tiit Made.
Gruppi kuulusid veel ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja Siim Kallas, noorte majandusteadlaste klubis ebanõukogulike majandusaruteludega silma paistnud Erik Terk, Ivar Raig, Ivi Proos ja Rein Kaarepere. Viimane oli teinud kiire tõusu karjääriredelil ning saanud ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli abiks.
Made sõnul imbusid seltskonna plaanid komparteile just Kaarepere kaudu.
Lisaks eespool mainitutele osalesid töös ka juhtimisspetsialist Peeter Kross, teaduste akadeemia majandusinstituudi direktori asetäitja Olav Lugus ja veel paar inimest.
Kaks meest jäid kõrvale. Made sõnul jäid Kaarepere ja Lugus töögrupist kõrvale. Kallas nimetab selle põhjuseks seisukohta, mida nad tuliselt pooldasid – saata idee esmalt arutamiseks ja kooskõlastamiseks Bruno Saulile.
Kuna kõik ülejäänud pooldasid selle kohest ajakirjanduses avaldamist, toimuski lõhenemine. Valminud tekstide kokkukirjutamisel ja ühtlustamisel on tihti mainitud Ivi Proosi suurt osa. Made sõnul tegi selle töö Proos koguni 90 protsendi ulatuses.
Proos lükkab selle väite siiski ümber. ”Eks seda niimoodi üheskoos tehti,” lausus ta. “Minu mäletamise järgi kirjutas lõpliku teksti kokku Savisaar.”
Omaette peatükk IME tekkeloos oli allkirjade andmine. Kallas meenutab, et neid oli vähe, kes valminud tekstile allkirja nõustusid andma.
Näiteks loobus avalikule artiklile alla kirjutamast Marju Lauristin. Made oletab, et selle põhjuseks võisid olla tema läbielamised seoses kuulsa 40 kirjaga.
Kallas ja Made tunnistavad küll Savisaare organiseerivat osa töögrupi moodustamisel ja selle töö korraldamisel, kuid ei omista talle siiski algidee autorlust, mida oma kirjutistes on näiteks väitnud Vilja Savisaar. Kallase sõnul sündisid säärased ideed tollal ilmselt mitmes peas korraga.
Kirja teekond Tallinnast Tartu. Ehkki Kallas oli Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja, ei õnnestunud kirjutist selles lehes avaldada, sest peatoimetaja Toomas Leito oli puhkusel ja Kallasel ei olnud otsustamisõigust.
Siis otsustaski kannatuse kaotanud Savisaar kihutada Tartu. Eesti isemajandamise idee kirjaliku variandi viis ajalehte Edasi Edgar Savisaar koos oma sekretäri Vilja Laanaruga.
Tiit Made sõnul startis käsikiri Tallinnast kolme mehe allkirjaga ja kusagil teel lisandus neljas nimi – Mikk Titma. Ta oli tollal sotsioloogiateadlane ja teaduste akadeemia instituudi juht, kellest hiljem sai kompartei ideoloogiasekretär.
Titma ise meenutab seda seika veidi teistsuguselt. “Savisaar otsis neljandat allkirja teadlaselt, kellel oleks kaalu väljaspool Eestit. Rein Otsason oli esimene valik, kuid tema keeldus oma allkirja andmast,” ütles ta.
Titma sõnul piirdus tema osa idee teksti lõppvariandi ülevaatamisega, et pehmendada kohti, mis võisid saada süüdistuste põhjuseks.
Kadastik kohendas teksti. Tollase ajalehe Edasi peatoimetaja Mart Kadastiku mälestustes jõudis Savisaar koos tundmatu kena noore blondiiniga Tartu kell üksteist õhtul. Järgmise päeva lehte ei jõutud kirjutist enam panna ning Kadastikul jäi aega teksti keeleliseks kohendamiseks.
Kadastiku sõnul muutis ta kirjutise pealkirja, mis algul oli kõlanud – “On tulnud idee: lähme üle isemajandamisele!” Ajalehes ilmus isemajandava Eesti idee pealkirja all “Ettepanek: viia Eesti üle isemajandamisele”.
Made sõnul kavatsetigi IME-idee avaldada laupäevases lehes, et see jõuaks alles esmaspäevaks Tallinna seltsimeeste töölauale kompartei peahoones.
Pärast Eesti isemajandamise idee avaldamist hakkas Edasi saama hulgaliselt kirjutisi selle peatükkide arendamiseks. Avaldati ka üksikuid arvamusi idee vastu. IME levis kiiresti rahva seas, kes nägi selles majanduslikku mõtet Nõukogude Liidust eraldumiseks.
Mingil määral püüdis kompartei juhtkond kiusata artiklile alla kirjutanuid, kellest kõige enam kannatas Made, kellel oli selleks ajaks juba raadio- ja teleesinemiste keeld.
Kompartei ei suutnud muud välja mõelda kui nende meeste isikliku küsimuse arutelu töökoha parteibüroos. Komparteist väljaviskamine oli nõukogude inimesele karm karistus, kuid ajad olid juba muutunud. Kõik mehed jäid oma kohtadele.
IME ettepanekud
Väljavõtteid ettepanekust viia kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele. 26.09. 1987
Millised võiksid olla uue majandusmehhanismi põhijooned täielikule territoriaalsele isemajandamisele üleviidud Eesti NSV-s?
Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtusseaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted.
Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas.
Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastitega kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele.
Võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aksepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondade asutuste ja ettevõtetega.
NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidu Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu, Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest.