Aleksius II (kodanikunimi Aleksei Ridiger).
• Sündinud 23. veebruaril 1929 Tallinnas, isa Mihhail Ridiger emigreerus Peterburist Eestisse Vabadussõja ajal, abiellus siin Jelena Pissarevaga
• 1940 – lõpetas kolmeaastased vaimulikukursused Tallinnas
• 1940 – 1947 alustas teenimist Tallinna kirikutes
• 1947 – astus Leningradi vaimulikku seminari
• 11. aprill 1950 – abiellus Veera Aleksejevaga, lahutasid abielu varem kui aasta pärast
• 1953 – lõpetas Leningradi vaimuliku akadeemia
• 1950–1958 – Jõhvi koguduse preester
• 1958 – Tartu Uspenski koguduse ülempreester
• 1961 – astus mungaseisusesse, Tallinna piiskop
• 1964 – Vene õigeusu kiriku valitsuse – Püha Sinodi liige
• 1968 – Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
• 1986 – Leningradi ja Novgorodi metropoliit
• 1958–1990 paljude kiriku välisdelegatsioonide liige, kristliku rahukonverentsi esimees
• 1990 – valiti Venemaa õigeusu kiriku peaks
Allikas: EPL
07.06.1990 valiti Aleksei Ridiger Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks – Aleksius II. On Leningradi ja Novgorodi metropoliit ning Eesti õigeusu kiriku valitseja.
Kuremäe kloostri arengu alaline toetaja.
Avo Blankin
***
Patriarhi suguvõsa saladused
Tarmo Vahter Eesti Ekspress, 04.02.2003
 |
|
|
Aleksius II esiisad olid Eestimaa aadlikud, väidab ajaloolane Aarne Veedla üllatava avastuse põhjal.
“Ei ole siin mingit saladust,” vastas patriarh Aleksius II hiljuti Izvestija ajakirjaniku küsimusele oma päritolu kohta. “Meie suguvõsa oli nõukogude võimu eelsel Venemaal päris tuntud.”
Patriarhi ametlik elulugu annab teada järgmist: “Katariina II valitsemise ajal astus Kuramaa aadlik Friedrich Wilhelm von Rüdiger õigeusku. Fjodor Ivanovitši nime all pani ta aluse tuntud Vene aadlisuguvõsale. Abielust Darja Fjodorovna Jeržembskajaga sündis seitse last, sealhulgas patriarhi vanavanavanaisa Georgi.”
Eesti ajaloolast Aarne Veedlat nii napp seletus ei rahuldanud. Regionaalministri nõuniku hobi on maailma valitsejate päritolu uurimine. Kes olid Friedrich Wilhelmi esivanemad ja millega nad silma paistsid? Kust nad tulid?
Veedla ei kahelnud, et 18. sajandi lõpus usku vahetanud Friedrich Wilhelm peab olema kirjas baltisaksa sugupuudes.
1791. aastal said Saksa riigiaadliks
Rüdigeride sugupuu uurimine valmistas Veedlale üllatuse. “Nende seas pole olnud ühtegi Friedrich Wilhelmit, kes oleks olnud abielus Jeržembska-nimelise naisega.”
Siinkohal ei osanud aidata ka patriarhi sugulane ja liivakastimängukaaslane sõjaeelses Tallinnas Alexander Rüdiger. Praegu Saksamaal elav pensionär kirjutas Veedlale: “Meie perekonna ja Kuramaa krahvide Rüdigeride vahel pole ühendust leitud. Kuskil kaob kõik genealoogilisse Bermuuda kolmnurka.”
Veedlal tuli mõte, et äkki tekkis kahesaja aasta eest viga perekonnanime ümberpanekul slaavi tähtedesse. “Võibolla ei olegi tegemist Rüdigeridega?”
Edasine oli juba lihtne. 1935. aastal ilmunud Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust leidis ta von Rüdingeride suguvõsa. Nende sugupuus on Friedrich Wilhelm ja tema naine Jeržembska ilusti olemas!
“Järelikult pidi rüütelkonna genealoogia koostajal von Stackelbergil olema vastav asitõend,” arutleb Veedla. “Miski dokument pidi tõestama, et Friedrich Wilhelmi isa oli kindralmajor Karl Magnus von Rüdinger. On kaks võimalust. Tegemist oli kas Karl Magnuse enda poolt rüütelkonnale esitet tunnistusega või väljavõttega Peterburi luteri kiriku arhiivist.”
On küll väikesi erinevusi. Balti genealoogid annavad Friedrich Wilhelmile kolm last, tegelikult oli neid seitse. “Aga need on tavalised eksimused, mida tuleb ette usuvahetamisega,” seletab Veedla.
Alexander Rüdiger saatis Veedlale e-kirjaga ümberkirjutised vähestest dokumentidest, mis tema esiisa kohta on Peterburi arhiividest leitud. Need otsiti välja 1990ndate algul Aleksiuse palvel seoses tema valimisega Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks.
Friedrich Wilhelmit ümbritsev salapära ei haihtu, vaid tiheneb veelgi. 1803. aastal kirjeldab 7. klassi riigiametnik Bibikov teda järgnevalt: “Räägib vene, saksa ja prantsuse keelt, oskab joonistada, tunneb aritmeetikat, geograafiat ning oskab lugeda ja kirjutada.” Päritolult nimetatakse Friedrich Wilhelmit Poola aadlikuks.
Kummalisel kombel on ta kantud Peterburi kubermangu aadlimatrikli teise ossa. Sinna kanti Venemaal ainult need aadlikud, kes olid aadliseisuse teeninud välja sõjaväelise teenistuse eest. Ohvitserina oli Rüdigeril selleks ka õigus.
“Imelik on see, et ta ei taotlenud enda tunnistamist aadlikuks, kuna tema esivanemad olid aadlikud. Väga võimalik, et peeti liiga koormavaks vastavate tõendite hankimist, mida Venemaal alati nõuti. Või oli probleem selles, et Friedrich Wilhelm oli sündinud vallaslapsena?” esitab Veedla uue hüpoteesi.
Veel 1821. aastal ajas Friedrich Wilhelm osasid asju luteri kirikus. Sellest ajast on säilinud Peterburi Püha Peetri kiriku pastori Folborti märkmed tema poja kohta.
Viimased andmed pärinevad aastast 1832, kui 57aastane Friedrich Wilhelm teenis Preobraženski ihukaardiväerügemendi kasarmuinspektorina. Seega sündis ta viis aastat varem kui von Stackelbergi koostatud rüütelkonna genealoogia järgi. Too annab mehe sünnipäevaks 2. novembri 1780.
Teistest paberitest selgub, et 1796. aastal heideti Friedrich Wilhelm välja Vene armee Soome jäägrikorpusest. Noor leitnant naasis teenistusse alles rohkem kui kaks kuud pärast puhkuse lõppu. Dokumentidest nähtub, et mees oli ka kohtu all. Kus, millal ja millega asi lõppes? Selle kohta andmed puuduvad.
Veedla peab just seda ammust pahandust Aleksius II suguvõsa salapärase päritolu võimalikuks lahenduseks: “Kas mitte see ei saanud põhjuseks, et mitte heita varju oma kindralist isale ja kindralist vennale, nii nimevahetusele… kui usuvahetusele?”
|
||||||||||||||||||||||||||
Aleksius II sugupuuAVALDATAKSE ESMAKORDSELT! Venemaa patriarh pärineb silmapaistvast baltisaksa suguvõsast.
Allikas: Patriarhi täditütre Helene Kamzoli valduses olev Rüdigeride sugupuu, onupoja Alexander Rüdigeri ja ajaloolase Aarne Veedla kogutud andmed. xxx
|
Kolmapäeval, esitleb kunstnik Aapo Pukk Vene Föderatsiooni saatkonna galeriis kahte portreemaali Moskva ja Venemaa patriarhist Aleksius II.
Jaan Pakk – paljude tuntute Rakverest pärit muusikute, sh. ka Arvo Pärdi ande avastaja ja õpetaja. Oli läbi aastakümnete Rakvere muusikaelu vedaja.
VE: Peep, Helend – näitleja ja teatrimees
29.07.1910 sündis Iisaku mail Vaikla külas Ernst-Helmut PEEP, kes 15.03.1937.a-l muutis oma eesnime Helend´iks. Lugemise õppis selgeks kodus ja juba viieaastasena luges soravalt Kampmanni “Lugemiseraamat”-ut ette.
Vaikla (Porskovo) algkoolis lõpetas ta neli klassi ja siit läks edasi Iisakusse, kus lõpetas veel kaks klassi (V ja VI). Ema soovitusel läks edasi õppima Jõhvi Gümnaasiumi, mille lõpetas juunis 1931. Jõhvis ilmnes tema joonistusanne, mida ka korduvalt kasutati ja siin oli ta sageli esinemas deklamaatorina (ilulugejana nagu ta ise on märkinud).
Suvevaheajad veetis kodus ema abistades (isa oli ammu surnud) ja vaba aega kasutas osalemiseks kohaliku laulukoori ja näitemänguringi.
Peale Jõhvi Gümnaasiumi lõpetamist ootas ees teenistus kaitseväes ja H. Peebust sai kahurväelane Rakveres, kus tuli ka teatrit teha. Sõjavägi läbi ja tuli oma koolivenna Erich Subka (Virumäe) juurde, kes toona oli Iisaku Tarbijate Ühisuse kaupluse juhataja. Ja Helendist sai talle aastaks abiline, kuid peagi tuli tööst loobuda, sest kauplus läks pankrotti ja nüüd jäi töötule Helendile rohkem aega teatritegevusega tegelda – temast sai aktiivne näitleja Iisaku näiteseltsis. 1932.-t märgivad osatäitmised etendustes “Nutikad mehed” ja operetis “Silva”, mõlemad oli lavastanud kohalik pastor V. Kuljus.
1933.a suursündmuseks Iisakus kujunes opereti “Dolly” lavastus, kus nimiosas esines Estonia teatri primadonna Milvi Laid ja Dolly õepoja Emmerichi osas H.Peep, siis juba täieõigusliku Iisaku näitetrupi liikmena.
Nendel aastatel läks V. Kuljuse elu raskeks ja nii tuli ka H. Peebul endal hakata lavastama ja tegema dekoratsioone oma lavastuste tarvis. Suurimate lavastustena on kirjas 1936.-l lavastatud A.Kitzbergi “Kosjasõit” (moodsas laadis), A. Antsoni “Tšempionaat”,1937.-l A. Gailiti “Toomas Nipernaadi” ja 1938.-l vabaõhuetendus F. Karelsoni “Kalevipoeg ja Sarvik”, samas oli ta ka ise osaline tükkides.
Näitlejapisik oli Helendi täielikult haaranud ja kui Iisakus andis külalisetendust “Vanemuise” teater, siis tihkas H. Peep küsida, et kunas on “Vanemuises” katsed uute näitlejate vastuvõtuks. Ja nii leiamegi ta 1938.a augustis “Vanemuise”teatri vastuvõtukomisjoni ees (direktor Otto Aloe, lavastajad Alfred Mering, Kaarli Aluoja, Ida Urbel). Ja Helend pidi muusikataktis kõndima, improviseerima teksti, lauluhäält proovima, solisti temas veel ei leitud ja kirja pandi Helend Peep kui maalt tulnud näitleja-näitejuht. Järgmisel päeval olid katsed kooriliikmete vastuvõtuks ja siin avastati H.Peebu talent lauljana ja ta võeti koheselt tööle “Vanemuise” koori 35 kroonise kuupalgaga.
1939.-l kutsus äsja Kuressaare Teatri juhiks valitud Riivo Kuljus H. Peebu 65 kroonise kuupalgaga tööle oma teatrisse näitleja-dekoraatori ametikohale ja siin töötas ta 1942.-ni.
Uueks töökohaks valis H. Peep Tallinna Töölisteatri, kuigi R. Kuljus kutsus teda Pärnusse, ja peagi töötas ta Tallinnas Väikeses Teatris (hilisem Noorsooteater).
Peale sõda liitus H.Peep Tallinna Riikliku Raadiokooriga J. Variste juhatusel ja samas jätkas tööd Noorsooteatri kooris.
04.10.1946 sai Helend Peebust Kaarel Irdi kutsel “Vanemuise ” teatri näitleja ja ta saabus jälle koduteatrisse, millele on truuks jäänud siiani. Esimene roll “Vanemuises” oli kubjas G. Ernesaksa ooperis “Pühajärv”, mille lavastas K. Ird, esietendus oli 18.04.1947.
23.09.1955 esietendus B.Kõrveri operett “Ainult unistus” Epp Kaidu lavastuses ja siin oli Helend Peebul episoodiline osa, “puujalaga mees”, kuid tema lauldud “Kerjuse laul” sai nii kuulsaks, et saadab teda siiani. See tegi selle episoodilise rolli suureks. Peale seda esietendust ütlesid kolleegid: nüüd on sul sissetuleku allikas olemas ka vanul päevil. “Kui nälg näpistama hakkab, võta aga kitarr kaenlasse, istu kusagil tänavanurgal maha ja lauldes “Kerjuse laulu” kukuvad peagi Su mütsi rublad ja kroonid või dollaridki ja oledki omadega mäel.”
Sellele vastab aga Helend talle omase huumoriga, nüüd on mul aastaid 90 aga tänavanurgal pole istumist vaja olnud.
“Vanemuise” teatris on H. Peep näinud häid ja raskeid aegu, mis on olnud täis poliitikat ja kibestumist, samas ka suuri õnnestumisi ja häid kolleege, siin sai ta ka koos mängida poja Aoga.
Oma näitlejakarjääri jooksul (kirja on pannud aastad 1920-1998) on Helend Peep mänginud 46 lavastaja käe all ja tal on olnud 189 erinevat rolli, neist kõige rohkem on ta mänginud Kaarel Irdi (36 lavastuses) ja Epp Kaidu (31 lavastuses) käe all.
Ise on Helend Peep Iisaku ja Kuressaare Taetri perioodil lavastanud ja ka kaasa mänginud 21 etenduses ja siia tuleb veel lisada mitmeid lavastusi Tartu ja tartu lähistel asutustes, kus ta ise kaasa ei mänginud.
H. Peebu loomingusse kuulub ka 16 filmirolli. Peale laulu, muusika ja teatri on Helend Peebu lahutamatuks kaaslaseks olnud paber ja pliiats ja aastate jooksul on jäädvusttaud hulgaliselt sõbralikke ðarþe ja joonistusi oma kolleegidest (eriti “Vanemuise” perioodist), oma noorusajast, oma kooliteest ja nii mõndagi võib ka näha tema mälestusteraamatus ja Iisaku muuseumi ekspositsioonis.
Helend Peep on kirja pannud oma kodukandi ajalugu ja nii on Iisaku muuseumis tallel tema kirjutised:
üks väga mahukas ja heal tasemel töö kooli vilistlaskonnast,nende
elusaatustest.
Need kodu-uurimuslikud tööd töid H. Peebule ka eelmisel aastal (2001) Iisaku Muuseumi kodu-uurijate preemia (asutatud eelmisel aastal) elutööpreemia nime all.
Helend Peebu üheks heaks mõistmiseks on 2001.a-l ilmunud mälestusteraamat “Helend PEEP. Nende helinate saatel” (minu põgus elulookirjeldus mõningate teatrisündmuste märkimisega), milles on autori illustratsioonid ja kena kogu sõbralikke šarže. See on mõnu materjal lugemiseks, mis on täis head huumorit ja südamlikkust ja on hea teatriajalooline käsitlus, kus on see kogu H. Peebu teatritee oma rollide ja lavastustega, oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, oma kolleegidega ja Iisaku kandi hindamatu kultuuriloo käsitlusega.
Raamatut lugedes helisevad ikka kõrvus H.Peebu lauldud “Kerjuse laul”oma 90. juubelil Iisakus.
Arthur Ruusmaa, kasutasin H. Peebu mälestusraamatu materjale.
xxx
AB foto
xxx
Suri näitleja ja laulja Helend Peep
Vanemuise teatri kauaaegne näitleja ja laulja Helend Peep suri täna 97-aastaselt.
Helend Peep astus kutselise näitlejana lavalaudadele 1938. aastal. Tema lavakarjäär algas Kuressaare teatris, vahendas ETV24 Aktuaalse kaamerat.
1946. aastast sai Helend Peebust vanemuislane, olles koorilaulja, ooperisolist ja alates 1957. aastast draamanäitleja.
Ta on kaasa teinud ka mitmes filmis. Eesti teatri grand old man on mitme põlvkonna mällu jäänud Kerjuse lauluga Boriss Kõrveri operetist “Ainult unistus”.
1970. aastal pälvis Helend Peep Eesti NSV rahvakunstniku tiitli.
xxx
Helend Peep 1910 – 2007
21.10.2007 15:31PM
<!– –>
Nekroloog teatrilt Vanemuine
Laupäeval suri 97-aastasena kauaaegne Vanemuise laulja ja näitleja Helend Peep.
Foto: Margus Ansu
Helend Peep sündis 29. juulil 1910 Iisaku vallas Vaikla külas ning lõpetas 1931. aastal Jõhvi gümnaasiumi.
Oma pikka teatriteed alustas Helend Peep 1938. aastal koorilauljana Vanemuise teatris, töötas seejärel Kuressaare teatris näitleja ja dekoraatorina (1939–1942), 1942–1944 Tallinna Töölisteatris ning 1944–1946 Noorsooteatris näitlejana.
Alates 1946. aastast kuni 2001. aastani töötas Helend Peep Vanemuises ooperisolisti ning draamanäitlejana. 55 töörohket aastat Vanemuises tõid tipprolle nii muusika- kui ka draamažanris: Lenski P. Tšaikovski ooperis «Jevgeni Onegin» 1950; Leo Saalep E. Vilde «Tabamata imes» 1952; Õhk A. Kitzbergi «Rätsep Õhk ja tema õnneloos» 1962; Peachum B. Brechti / K. Weilli «Kolmekrossiooperis» 1964; Mats E. Vaiguri, K. Irdi ja V. Tormise «Külavahelauludes» 1972; Trei O. Lutsu «Tagahoovis» 1974.
Publiku südamesse laulis Helend Peep ennast 1955. aastal B. Kõrveri operetis «Ainult unistus». Kerjuse laul Helend Peebu esituses sai tuntuks üle Eesti.
Helend Peebu viimaseks rolliks Vanemuise laval oli Valvur lavastuses «Kaksteist vihast meest», mis jõudis 1997. aastal lavale Mikk Mikiveri käe all.
Lisaks teatritöödele osales Helend Peep ka mitmetes mängufilmides ning tegutses aktiivselt koduloouurijana. Pikkade aastate jooksul tunnustati näitlejat tema tööde eest korduvalt: 1957. aastal Eesti NSV teeneline kunstnik, 1970. aastal Eesti NSV rahvakunstnik, 1997. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, 1999. aastal Suure Vankri auhind, 2001. aastast Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler; 2006. aastast Vanemuise hõbemärgi kavaler.
Sümboolne, et suur teatrimees lahkus päeval, kui tema koduteatris Vanemuises oli järjekordne esietendus – märk sellest, et eesti teater kestab edasi oma pidevas arengus ja muutumises. Mälestame lahkunud teatrimeest, kelle pikk ja väärikas elutöö on lõppenud.
Teater Vanemuine