on Virumaa virulaste hoida

Arvo Antropov juhtis ja arendas sajanditevanust tööstusharu – oli Moe piiritusetehase direktor 1968-1998.

xxx

Päevaintervjuu: Rakvere põletab ka riigivilja

Rakvere Piiritustehase juhataja Arvo Antropovi nimi on sattunud viimasel ajal meedias mitut puhku ebameeldivasse valgusesse, olgu see viljariisumine Rakveres või Tapa kütusepesu. 30 aastat piiritusetehast laitmatult juhtinud Antropov ise arvab, et tema nimega saab lugusid lihtsalt paremini müüa.

Mis te arvate, kust need rünnakud tekkisid?

Paistab, et need rünnakud hakkasid sellest ajast peale, kui Robert (Arvo Antropovi poeg – toim.) sai politseiameti peadirektoriks. Ning pärast seda iga kord, kui on tegemist looga tehasest või meie äritegevusest, on alati mainitud ka Robertit.

Millist mõju see teile isiklikult avaldab?

Eks ta oli ootamatu. Kuid et need süüdistused on nii absurdsed, siis ei tasu isegi vihastada.

Mis selle Tapa Transiga siis tegelikult oli?

Tapa Transil oli kuus omanikku, meil (Arvo ja tema pojal Artur Antropovil – toim.) oli kahe peale 15 protsenti aktsiaid. Meie ei võinud seal ise midagi otsustadagi. Selle rendilepingu kohta, mille tegevdirektor tegi, ei olnud meilt nõusolekut küsitud ja seda ei peagi küsima. See on tema õigus, kellele ta hooneid ja territooriumi rendib.

Teine asi, rendile andja ei vastuta selle eest, millega tegeleb rentnik. Näiteks, kui korter on rendipinnal, kas siis rendile andja vastutab selle eest, kui seal korteris tekib kaklus?

Ometi te loobusite oma osalusest Tapa Transis.

Ma loobusin juba eelmise aasta augustis. Äripäevas oli kirjas, et me müüsime oma aktsiad Nikolai Teele. Aga vaadake seda notari juures tehtud tehingut – see on hoopis teine inimene, Aleksander Skorik, ma ei tunnegi Nikolai Teed.

Miks te üldse võtsite sellest osa?

Kuna ma töötasin Moel ja ma teadsin Tapa Autobaasi (Tapa Transi eelkäija – toim.) tegevust, sest ta vedas meie vilja ja piiritust, siis mõtlesime, et aitame teda. Kuid tuli välja, et nende tehnika oli selleks hetkeks halvemas olukorras, kui me arvasime. Sest kõikidel omanikel oli soliidne põhitöö, kellelgi polnud aega seda tehnikat enne üle vaadata. Me ei saanudki vajalikku töömahtu, firma läks miinustesse ning müüsime koos Arturiga oma aktsiad ära.

Tuleme nüüd vilja juurde. Äripäev kirjutas, et teil on viljaäris ka omad huvid. Teie poeg Artur on viljaga tegelevas Viru Market OÜ-s osanik.

Peaks alustama sellest, et meil piiritusetehastes oli läinud aastal ja selle aasta alguses raske rahaline olukord, mis tekkis Moe tehasega ühinemisest ning selle taaskäivitamisest.

Siis tulid suured võlad meile peale, näiteks gaasivõlgnevus oli ligi miljon krooni, samuti masuudi eest. Masuudi tarnija ähvardas meid pankrotiga, Eesti Energia ähvardas elektri välja võtta.

Tekkis olukord, kus tuli need võlad maksta, kuid samal ajal ka edasi toota, siis Arturi firma panigi viljaostuks oma raha, et me saaksime tööd edasi teha. See oli suur risk, kuid et oli teada tulevasest lepingust, siis see sundkäik õigustas end.

Need võlad, mis olid, olidki tema firmale. Praegu on kõik korras.

Vahepeal oli Moe piiritusetehas jälle suletud, mis tegi meelehärmi Saksi vallavanemale. Kas tehas seisis viljapuuduse tõttu?

Asi polnu päris selles. Meil ei olnud vahepeal seal realisatsiooni.

Kuidas tehastel praegu läheb?

Mõlemad tehased töötavad täie võimsusega. Rahaline olukord on normaalne, sest saime head ekspordilepingud, praegu veame Eestist välja kuni 100 000 liitrit piiritust nädalas pluss siseturg. Praegu on olukord väga hea ja piirituse müügimahud suured.

Kui kaua ja kuhu te ekspordite selle lepingu alusel?

Ütleme niimoodi, et ida poole ei lähe. Kuni 1. maini tahetakse meilt miljon liitrit. Seda kogust meil reservis ei ole, me peame seda tootma. On võimalik, et nad tahavad ka edaspidi, kuid suvel on praaga äraandmisega probleemid ja puhkused-remondid.

Kuidas teraviljaga praegu on?

Praegu oleme normaalselt varustatud, kuigi vahepeal oli raskusi, sest Eestis on teravilja vähe ja hind tõusis, kuid kui otsida, siis ikka leiab, sest meie kvaliteedinõuded ei ole nii kõrged kui pagaritööstuses.

Kus kohast leiate?

Ajalehtedes avaldame kuulutusi ja nii see kogu aeg käib. Kui vaatame seda aastat, siis oleme Kesko Agrolt ostnud 2500 tonni, Mangelbergilt 456 tonni, aga Rakvere Viljasalvest oleme ostnud nisu ainult 10,9 tonni.

Aga viljaskandaal. Kas teie teate, kus riigivilja hoitakse?

See on ka absurdne süüdistus, et Rakvere põletab riigi viljareservist piiritust. Asi on selles, et ega meie tohigi teada, kui palju riigil reservi on ja kus ta seda hoiab, see on ju riigisaladus, mis vili, mis mahus, kus kohas. Eile tõi talunik meile vilja, kelle oma see siis on? Meie vormistame ära, meil on leping ja tema vastutab selle eest, et see on tema oma.

Rakvere Viljasalv hoidis ju ka Kesko ja teiste firmade viljavaru, loomulikult sõidab sealt viljasalve territooriumilt auto siis meile.

Täna (eile – toim.) osalesime riigi korraldataval viljaoksjonil. Ettemaks oli 50 000 krooni, ostsime 500 tonni. Ja see nüüd on tõesti riigi vili ning võib öelda, et me põletame riigi viljast piiritust.

Millise hinnangu teie annate riigi reservvilja kadumisele Rakverest?

Vladimir Semjonovit (Rakvere Viljasalve direktor – toim.) ma üldse ei tundunud, olin temaga vaid ühel korral kohtunud, seegi Tallinnas.

Aga mul oli selline tunne, et tegemist oli soliidse firmaga. Ent kuna vili läks kalliks ja seda oli vähe, siis võimalik, et neil olid kindlasti lepingulised kohustused pagaritööstustega, mis tuli täita, ning võtsid siis sealt. Raske ütelda.

Nad on meile ka üle 800 tonni vilja võlgu (praeguste hindadega umbes 1,5 miljonit krooni – toim.), tegime neile ju ettemaksu.

Käisite just Onistaris omanikega kohtumas, kuidas nemad suhtuvad sellistesse negatiivse varjundiga artiklitesse teie ja piiritusetehaste kohta?

Eks nemad ka küsivad, et millest sellised alusetud süüdistused on tingitud. Küsivad, et miks käib selline mustamine, kui senised 30 aastat oli nii minul kui ka tehastel hea maine. Aga ega mina ka saa aru. Võib-olla minu nimega on hea ajalehte müüa.

Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee