Jõhvi kihelkonna suurpäev – nii võib nimatada esmaspäeva, nelipühade
teist püha, 10. juunit 1935.aastal, mil avati mälestsussammas Vabadussõjas langenutele.
Kell 12.45 saabus rongiga Jõhvi riigivanem Konstantin Päts koos kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri, teedeminister
O. Srenbecki ja saatjaskonnaga. Alev võttis riigivanema ja teised
kõrged külalised vastu pidurüüs: raudteejaama juurde oli püstitatud
rohelisega ehitud auvärav, kõik majad olid lipuehtes.
Kogu alev oli väljas, kümnete kilomeetrite tagant oli kohale sõitnud ümbruskonna elanikke.Üle 3000 inimese palistas tänavaääri ja koondus hiljem mälestussamba platsile, kus toimus pidulik talitus.
Turuplatsile oli rivistatud 4. jalaväepataljoni aukompanii. Riigivanem tervitas kompaniid ja siirdus kooliõpilaste, naiskodukaitse ja tuletõrjujate spaleeride vahelt läbi mälestussamba platsile.
Platsi ümber olid ümbruskonna kaitseliitlased. Aukohtadel istusid Vabadussõjas langenud kangelaste omaksed.
Avasõna ütles samba komitee nimel reservkapten Nikolai Vildenau, kes andis ülevaate samba saamisloost ja palus riigivanemal avada mälestussammas.
Pikkamõõda langes valge lina obelisk-sambalt , mille tippu ehtis Vabadusrist.
Oma avamiskõnes lausus riigivanem:
“Kaaskodanikud! Paljude rahvaste elus on need aastad, kus luuakse riiki, kaunis väikesed. Aga Eesti rahva elus on nad olnud suured. Suurte võitlusega saavutati iseseisvus Eestile. Meie püha kohus on mälestada neid, kes oma isamaale andsid kõik, mis neil oli anda – oma tervise ja elu. Avades täna Eesti riigivanemana ja valitsuse juhina Jõhvi langenud kangelaste mälestussamba, loodan ma, et kodanikud siit mõõda minnes tõsises aukartuses tuletavad meelde neid kangelasi, kes väärivad tänu ja austust. Kestku see tänutunne niikaua, kui Eesti rahvas ja see põline sammas!”
Mängiti hümni, mida rahvas hoogsalt kaasa laulis. Järgnes samba õnnistamine pastor J. Variku poolt , kes oma jutluses ütles, et püstitatud sammas õpetagu eestlastele, et alati peavad kõik oma kohtadel
olema. Sest õnnetuse võib ära hoida juba sepp, kes ankruketi lülisid
teeb. Kui ta teeb oma tööd hoolega , siis kett ei katke ja mõnigi
õnnetus jääb ära.
Kohalike seltskondlike organisatsioonide nimel andis tervitusi edasi Jõhvi Gümnaasiumi direktor V.Sõerd.
Lõppsõna ütles samba komitee esimees H.Lill, kes avaldas tänu kõigile neile, kelle abil sammas teoks sai.
Avamisel mängis kaitseväe orkester ja laulis Jõhvi ühendatud laulukoor. Samal päeval avati mälestussammas ka Narva lähistel Riigikülas.
Jõhvi kodu-uurija Lembit Kiisma kirjalike materjalide alusel
Arthur Ruusmaa.
Lisana võiks märkida, et Vabadussõja mälestussammas Jõhvi kihelkonna Vabadussõjas langenuile on olnud üldrahvalik üritus. Nii korraldati esimese samba avamiseks Jõhvi laulupäevi, kust saadud tulusid kasutati samba püstitamiseks.Nii esimese kui ka kolmanda samba püstitamiseks saadi raha spetsiaalsete rinnamärkide müümisest ( ka 1992-1993 aastal müügil olnud rinnamärkide tegemise aluseks oli 1930 aastatel müügil olnud rinnamärk). Samba autoriks oli Jõhvist pärit skulptor A. Kask .
Esimene Jõhvi Vabadussammas hävitati 25.10.1940. aastal ja taasavati 16.08.1942.a., see sammas hävitati 1945.a ja uus taastamislaine algas 1980-te teisel poolel ja kolmas avamine toimus 23.06.1993.a., samba avas kindral Einseln ja ka seekord olid aukohal Vabadussõjast osavõtjad, toona elas ka veel üks Vabadusristi kavaler. Kolmanda vabadussamba rajamiseks korraldati üldrahvalikke üritusi ja korjandusi (korjanduslehe kujundas Valve Tiirik) ja nendest summades valati pronksi Vabadusrist (autor Aivar Simson alias Simson Seakülast)
Juurde võib lisada huvitava faktina, et Jõhvi vabadussamba vabadusrist valati koos V. I. Lenini kujuga Soome tarvis ja oli üks viimaseid valutõid toonases ARS-i valukojas ja mälestusplaadi on teinud skulptor Ojaveer, kasutatud on Kase kavandeid.
Arthur Ruusmaa


Küll aeg Tarva paika paneb (VT)
Küll aeg Tarva paika paneb
Kuidas suhtuda Rakvere Tarvasse?
Tauno on üks minu läbilöögivõimelisemaid õpilasi ülepea.
Aga nõukogude ajal oli selline kunstiline komisjon, kes pakutud kavandid üle vaatas. Teinekord oleks sellist ka praegu vaja. Minagi pole sellise lahendusega rahul, nägin ju, kuidas ta (Tauno Kangro) seda looma modelleeris ja puha. Oleksin ise teisiti teinud, aga see on tema töö ning küll te ära harjute. Alati on harjutud.
See skulptuur saab ajapikku hoopis teise tähenduse, kui praegu tundub. Maailmas on palju skulptuure, mis oma loomise ajal on igasuguseid vaidlusi sünnitanud.
Lõpuks annab publik sellele loomakujule vaimse sisu. See võib kunstniku poolt plaanitust hoopis erinev olla. Eestis on kohta sellisele monumentaalsele ja ajapikku märgiks muutuvale skulptuurile küll ja küll. Kui vaid raha leiduks.
Eesti skulptorid ja need teised skulptorid.
Sinna tuleb oma 14 aastat, kui sattusin Lõuna-Prantsusmaale lume ja jääskulptuuride konkursile. Andsin end üles jääd tegema ja siis selgus kohapeal, et jääd polegi.
Kõnnin käed selja peal ja vaatan, et hollandlaste võistkonnas on üks mees haigeks jäänud. Pakkusin end appi. þürii ütles, et kui teised eesti kunstnikud on nõus, siis võib.
Holland ja Eesti sattusid veel kõrvuti platsidele. Esikoht tuli meile – tähendab, autorite esikoht anti Eestile ja zhürii esimene koht anti Hollandile. Olen käinud veel Hiinas ja Prantsusmaal mitu korda. Ka Alaskas saime esimese koha.
Milline on teie lemmikmaterjal?
Ikka see savi, millest pärast pronks valatakse. Ja järgmisel kohal ongi kohe lumi ning jää. Olen ka vaha teinud. Jakobsoni ja John Lennonit ja Jean Paul Belmondot, aga vaha on veel hullemat täpsust nõudev kui arhitektuur. Muudkui käivad ja kontrollivad, kas ninakarvad on ikka nii nagu päris elus.
Skulptorid ja kadedus.
Vaata, selline professionaalne, mitte inimlik kadedus, tuleb mõne õpilase tööd vaadates küll peale. Ja see on sellepärast hea, et paneb iseennast tööle: noh, kuidas siis nii, et mina õpetan ja tema teeb veelgi paremini, kui ma õpetan.
Kas tunnete skulptori ära, kui vastu tuleb?
Jah. Mina ei tea, millest see täpselt on, aga nad on teiste erialade tudengite seast ära tuntavad. Võib-olla sellepärast, et arhitektuuri kõrval on skulptuur ainus ala, kus tuleb tegeleda nii vormi kui ka mahuga. Ja lisaks on skulptuur ainus ohtlik kunstiliik. Kui ikka 60 tonni lund selga sajab… Skulptuur on tugevate ala.
Millise tööga te ise seni kõige enam rahul olete?
Ikka need, mis arenevad üha edasi – geneetilised skulptuurid – minu lapsed.
<!––>Indrek Silver Einberg
indrek@virumaateataja.ee