27.04.1915.a. sündis Narvas kergejõustikutreener Aleksander Tshilkin
kelle sportlasteed märgivad ENSV teatemeeskonna hõbemedal 1945.a. ja pronksmedal 1946.a.
Ta on tulnud 9-kordseks Eesti meistriks keskmaajooksudes.
Hiljem sai temast “Kalevi” kergejõustikutreener ja kuulsamateks õpilasteks on olnud V. Kuts, Mart Vilt, Tõnu Lepik ja Tõnu Kaukis
NSVL teeniline treener.
Arthur Ruusmaa
27.04.1922.a. sündis Maidla vallas lukksepp Jaan Põld, kes sattus
madrusena Soome sõtta 11.12.1943.a.
Lahingutee lõppes 18.09.1944 ja tal õnnestus pääseda Rootsi, kus elas surmani 31.07.1992.a.
Arthur Ruusmaa
27.04.1924.a. sündis Narvas Viktor Preiman, kes õpilasena läks Soome 16.12.1943.a. ja oli väljaõppel Taavettis, lahinguristsed sai Viiburi lahel ja Vuoksel.
19.08.1944.a. saadeti Kehra õppelaagrisse (sisuliselt sõjavangilaagrisse), kust tal õnnestus põgeneda 1951a. Algas metsavenna tee.
V. Preiman on hiljem töötanud treeneri ja õpetajana Tallinnas.
Arthur Ruusmaa
Ka 2002. a. elab Tallinnas. Tegeleb aktiivselt soomepoiste mälestuse jäädvustamisega; hoolitseb Metsakalmistul soomepoiste matmispaiga eest.
Fidel
27.04.1961.a. sündis Kohtla-Järvel õpetaja perekonnas kirjandusteadlane Arne Merilai.
1968-1979.a. märgib õppetöö Kehra Keskkoolis ja 1984.a-ni Tartu Riiklikus Ülikoolis filioloogia teaduskonnas.
1984. oli aasta jooksul õpetajana ametis Tartu 2.Keskkoolis ja sellele
järgnes õppejõu töö ülikoolis, kus 1990.a. kaitses kandidaadi töö
“Eesti ballaad 1900-1940” ja nooremteadurina Kirjanduse ja Keele
Instituudis.
Ülikoolis õpetab ta eesti kirjandust ja rahvaluulet.
On avaldanud rida artikleid ajakirjades “Akadeemia”, “Keel ja Kirjandus” ja “Vikerkaar”.
Kodu-uurija Sulev Hurma kirjalike andmete alusel Arthur Ruusmaa.
26.04.1929.a. sündis Porkuni vallas Kadila külas muusikateadlane ja
helilooja Harry Olt.
1944.a.-st elab Rootsis.1945-47 õppis siin Arvi ka Kõrgemas Muusikakoolis ja edasi kaks aastat Stockholmi erakonservatooriumis klasverit (S.Sundelli klassis) ja muusikateooriat (H.Eppsteini klassis) ja 1949-1952.a-ni eraviisiliselt Olaf Rootsi juures dirigeerimist ja repititsiooni, 1959-1962.a. Eduard Tubina juures kompositsiooni.
1955-57 ja 1959-1962.a-l täiendas end Uppsala Ülikoolis muusikateadust.
1953-1957.a-il andis eratunde ja 1959.a-st oli aasta aega Stockholmi Muusikakooli juhatajaks.1960.a-st oli nelja aasta jooksul Rootsi Raadio muusikasaadete toimetaja, sellele järgnes neljaaastane tsükkel Rootsi Riikliku kontsertbüroo mänageri kohal. 1970.a-st on ametis Södertälje kultuurinõukogu teatri- ja muusikaintendandi kohal ja Stockholmis Balti Instituudi teatri- ja muusikareferent.1987.a.-st alates viimase sekretärina.
1952-1958.a-il tegi Stockholmi Ülikooli juures elektronmuusikaga eksperimente ja ta on teinud palju tööd kartoteekide ja arhiivikogude korrastamisel, eriti mahukas oli Ed. Tubina käsikirjade fondi korrastamine ja palju on tema sulest ilmunud muusikakriirilisi artikleid ajakirjadele
ja leksikonidele.
1960.-a-tel kujunes peamiseks Eesti ja Rootsi kultuuri vahendajaks ja on korraldanud ridamisi kontsertreise, seminare ja konverentse, tema kaasabil on toimunud Rootsi Raadio muusika-saated Eestisse ja heliloomingu näiteks on lasteooper “Reinuvader Rebane” (1958.a-st) ja rida koori- ja instrumentaalmuusikat. Ta on avaldanud ka rida muusikateaduslikke raamatuid ja üheks parimaks peetakse kaastööd muusikaleksikonile “Groves Dictionary of Music”.
Arthur Ruusmaa, aluseks kodu-uurija Sulev Hurma kirjalikud materjalid.
26.04.1941.a. sündis Tallinnas arhitekt Maire Annus, kes on projekteerinud Ahtme vanadekodu (1984.a.) ja muuseas ka olümpiavõitjale Erika Salumäele kingitud maja (1987.a.)
Arthur Ruusmaa
26.04.1951.a. sündis Kohtla-Järvel kulturist Olev Annus, kes 1977.a.
lõpetas Tallinnas Pedagoogilise Instituudis kehakultuuri eriala ja
1967.-st tegeleb kulturismiga.
1973-1979.a. oli Eesti absoluutne meister, 1976-1986 võitis tiitleid üleliidulistel esivõistlustel.
1986.a. saavutas amatööride seas euroopa meistritiitli ja aasta hiljem saavutas võidu ka maailmameistrivõistlustel ja nüüd algas edukas tee eluktseliste seas, samal aastal tuli prestiizhikas Mister Univesumi tiitel ja 1988.a. märgib elukutseliste maailmameistritiitel.
Kuna Eestis oli raske toime tulla kulturistidele vajaliku dieedi ja treeningtingimustega, siis siirdus O. Annus elama Soome ja 1989.a. on ta Soome Vabariigi kodanik ja jätkab oma edukat teed elu kutseliste seas.
Arthur Ruusmaa
Lembit Kiisma on sündinud 06.09.1929. aastal Jõhvis ja on elanud
seal kogu oma elu. Aastatel 1948-1996 töötas ta raudteel Jõhvi ja
Toila raudteejaamades erinevatel ametikohtadel.
Kodu-uurimisega hakkas tegelema 1980-te aastate algul ja tema huvialadeks on olnud Eesti ja Jõhvi raudtee ajalugu, veidi ka Narvat, Alutagusemaa ajalugu ja sõjandust.a on aastate jooksul teinud väljavõtteid vanadest ajalehtedest ja teavitanud Jõhvi linnavalitusust mitmetest ajaloolistest sündmustest.
L.Kiisma on koostanud järgmised trükised: 1993.a. Jõhvi kihelkonna Vabadussõja mälestussambad” ja see on ajalooline täiendus 1935.aastal ilmunud brosüürile. Brosüüri koostamine oli seotud Jõhvi kihelkonna Vabadussõja mälestussamba taasavamisega 1993.a. võidupühal.
1994.a. ilmus memuaarteos “Poisikesena suure sõja tee ääres”, suurepärane teos sõjaaegsest Virumaast läbi poisikese silmade. Koostamiseks on kasutatud oma päevikuid ja märkmeid läbi aegade.
1997.a. ilmus Ida-Viru SOMS-i (Sõjaohvrite Mälestusselts) tellimusel koosstöös seltsi liikmete ja fotograaf Arvo Lekiga eesti- , saksa- ja vene keeles trükis “Sõdade mälestusmärgid Alutagusemaal”, rikkalik infomaterjal erinevate Virumaad läbinud sõdade mälestusmärkide ajaloost.
1998.a. ilmus Jõhvi ajaloo ülevaade ” Vana Jõhvi” Jõhvi Linnavalitsuse tellimusel ja see on huvitav foto-ja tekstiajalooline ülevaade Jõhvi linnast, mis märkis Jõhvi linna 50 juubelit.
2001.a. memuaarteos “Elasin Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vaba-
riigis”, mis oli valminud Jõhvi esmamainimise 760 aastapäevaks ja
Jõhvi linnaõiguse taastamise 10 aastapäevaks ja on kirja pandud
põlisjõhvilase mälestused ja on valminud Eesti Kirjandusmuuseumi
eluloovõistluse teemal “Minu ja minu pere elu ENSV-s ja Eesti Vaba-
riigis”.
Jõhvi Kiisma on koostatnud rida fotonäitusi Jõhvis, Iisakus ja Püs-
sis ja enamus on koostatud tema fotokogu baasil.
Läbi aegade on ta kogunud materjali mappidesse ja fotodest on koostatud mitu fotoalbumit, mida on kasutatud korduvalt näituste koostamiseks ja vana Jõhvit puudutava ajalooliste trükiste ja artiklite illustreerimiseks.
L. Kiisma on teinud kaastööd ajalehtedele “Virumaa Teataja”,
“Põhja Kodu”, “Leninlik Lipp” ja “Põhjarannik” ja üheks paremaks
võiks pidada tema rubriiki Jõhvi eile, täna, homme …, mis oli pühendatud Jõhvi esmamainimise 750-le aastapäevale.
Lembit Kiisma on aktiivne osaleja Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi juures tegutseva kodu-uurimise ringis ja alati on tal huvitavat lisada käsitletavatele teemadele. Lembit Kiisma kirjutisi läbib meeldiv huumorisoon,
mis pakub meeldivat ja kaasahaaravat lugemist.
1980-te lõpust on ta teinud väljakirjutisi Jõhvi kaasaegsest ajaloost ja need on koodatud Põlevkivimuuseumi kogudesse ja allakirjutanu kätte, kes kasutab neid materjale ka oma ajalooliste rubriikide koostamiseks.
26.04.1988.a. avati Jõhvis, toonases kultuuripalees “Oktoober”, praeguses Jõhvi Kultuurikeskuses Lembit Kiisma koostatud fotonäitus “Jõhvi läbi aegade”, mis oli pühendatud Jõhvi linna 50. aastapäevale ja andis märku, et peagi peab taastuma iseseisev Jõhvi linn.
Näitus oli üleval neli päeva ja teenis vaatajate heakskiidu ja veelkord on
see näitus jõhvilasi rõõmustanud ka hiljem, sedakorda Jõhvi Muusika
kooli akendel, aga siis oli asjal teine mekk man.
1988.a. näitus oli omamoodi julgustükk “suure venna” – Kohtla-Järve – suhtes ja andis märku, et ajalugu mäletatakse väga hästi.
Praegu tegeleb L. Kiisma aktiivselt Jõhvi kiriku muuseumi seltsis ja
tema kaasabil on valminud ka Jõhvi kiriku ajalugu käsitlev buklett.
L. Kiisma sai kodu-uurijatelt sünnipäevakinkideks trükimasina (osa
summast) ja fotoaparaadi, mis on saanud tema lahutamatuks kaaslaseks ja tänu neile on säilinud Jõhvi ajalugu tulevastele põlvedele.
Heast ja tänulikust kolleegist Arthur Ruusmaa
25.04.1906.a. sündis Klavi vallas Aseris tulevane kunstnik-graafik
Eduard Salu (1937.a-ni Sallo). Kooliteed alustas E. Salu Aseri vabriku algkoolis ja kui ta oli 12 aastane, siis juhtus temaga raske õnnetus – nimelt sõjaaegne lõhkekeha purustas parema käe ja sõrmed tuli tal ampulteerida. Nooruk jäi invaliidiks ja nüüd tuli otsida mingi kergem elukutse, mis võimaldaks hädapärase äraelamise.
Kuna E. Salule oli loodus kaasa andnud hea kunstiande, siis hakkas ta seda arendama nüüd vasaku käega ja nii süveneski tema armastus kunsti ja joonistamise vastu ja kui Aseri kool sai läbi, siis läks ta õppima Rakvere Poeglaste gümnaasiumi, kus sekkus tegusalt joonistusringi töösse. Kui Eduard lõpetas esimese klassi, siis suri isa ja ema jäi üksinda kasvatama nelja last ning see ähvardas lõpetada poisil lootuslikult alanud koolitee. Siiski tänu ema töökusele ja kohalike elanike abile sai poiss jätkata oma kooliteed ja seda soodustas veelgi tasuta elamine ema sünnikodus Rakvere läühistel, kus elas ema õe perekond ja tema suvised tööotsad koolivaheaegadel. Eduard õppis ühe käega niitma ja loogu võtma ja peagi oli ta arvestatatv töömees ka muude tööde juures. Kogu Salu perekond oli tänulik Aseri tsemendivabriku direktorile Rudolf Jansenile, kes võttis posi suvevaheaegadeks oma kontorisse kirjatöid tegema ja tõhusat lisa tõid ka Rakvere Poislaste Gümnaasiumi joonistamisõpetaja ja kunstiringi juhendaja poolt korraldatud õpilastööde näitused ja parimate tööde väljamüügid, kus Eduardil õnnestus korduvalt oma tõid müüa. Nii pingutades ja kindlaid elusihte seades õnnestus E. Salul edukalt läbida gümnaasiumikursus ja edasi õppida Tallinna Riiklikus Kunstitööstuskoolis graafika erialal. Kool oli tasuta ja paremad õpilased said ka stipendiumi ja nii lõpetas E. Salu kuueaastased kursused viie aastaga 1933.a. kevadel.
Juba noorpõlves hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele kuulutustekstide, reklaamide, plakatite ja kaanekujunduste näol ja kaua aega ilmusid tema kaanekujundusega lasteajakiri “Laste Rõõm”.
Eesti Punasele Ristile tegi ta nahkehistöö tarvis kujundusi albumitele, rahakottidele, järjehoidjatele, vöödele, ehiskarpidele ja teistele tarbeesemetele.1935.a.-l kui tähistati Eesti Raamatu 400 aastapäeva, siis võttis ta osa Nobeli preemia laureaatide raamatusarja kujundamise võistlustele ja koos E. Kollomi ja N. Sisajeviga sai õiguse kujundada sarja soliidne hõbedane ümbrispaber.
Selline lisategevus ja kõrvaltöö võimaldas lahedama äraelamise ja
eduka koolitöö.
Peale kooli lõpetamist hakkas E.Salu tööle ajalehe “Päevaleht” litograafiaosakonnas, kus töötas ühtejärge 33 aastat kuni pensionile minekuni, elades üle kõik reorganiseerimised ja ka nimemuutused.
II maailmasõja aastail töötas ta lühikest aega ka õppejõuna kunstitööstuskoolis.
Eduard Salu suri Tallinnas 1967.a-l.
Kirjutamise aluseks on Aseri kodu-uurija Veedi Peneku väljavõtted
uurimistööst “Eduard Salu, kunstnik -graafik 1906-1967”.
Mulle isiklikult on meelde jäänud tema lakooniline ja suursugune graafiline
töö Tartu Kivisillast. Arthur Ruusmaa
Uudised
VE: Borodin, Nikolai – sõjamees
27.04.1896.a. sündis Narvas tulevane noorem-allohvitser Nikolai Borodin. Peale Narva-Jõesuu 5.-klassilise algkooli lõpetamist sattus I maailmasõja rinnetele, lahinguteed viisid teda suurtükiväelasena Kroonlinna, Narva-Jõesuusse ja Merekülla.
Sakslaste ajal, N. Borodin vangistati,8 kuud peeti teda vangilaagris.
Eesti Vabadussõja ajal teenis 4. jalaväerügemendis. Teda autasustati II liigi 3.järgu Vabadusristiga.
Edasise elukäigu kohta teatakse, et suri peale 1937.a-t.
Arthur Ruusmaa