Valdavalt hallipäisele publikule Lääne-Virumaa keskraamatukogus on Helmi Puuri ja Heino Kiige nimed enam kui tähenduslikud.

Helmi Puuri tantsitud “Luikede järv” on seda näinute hinges värske aastakümneid hiljem. Traagilise kukkumise ja katkenud priimabaleriinikarjääriga eesti balletiloo nukraimaks legendiks saanud Puurist kiirgab kurbuse asemel malbet headust, mõistvust ja huumorimeelt. Tema repetiitorikäe all on kasvanud mitu balletipõlvkonda ja kaks poega, tema leebel toel valmivad Heino Kiige teosed.

Mullanäpust kirjanik

Heino Kiigest teatakse ennekõike legendaarset “Tondiöömaja”, oma tõetruuduses riigivastaseks peetud romaani kolhoosielust.

Eesti suurima, 125 000-eksemplarise trükiarvuga romaan “Maria Siberimaal” ning avameelse poeetilise seksuaalsusega “Mind armastab jaapanlanna” olid ilmumisajal tõelised menuraamatud. “Need liikusid rahva seas käsikirjadena. Inimesed olid õnnelikud, et said neid lugeda,” ütleb Helmi Puur.

Heino Kiige loomingusse kuulub muu hulgas “Arve Jommi” romaanisari, 15 annet päevikuid ning kaks oma kätega rajatud dendroparki.

“Seal on seitsmel hektaril 400 taksonit,” räägib Kiik Loksa lähistele tallu rajatud dendropargist ehk geenifondi aiast, kust saab tulevikus paljundusmaterjali.

“Möllan seal, nagu ise tahan, keegi ei keela eriti,” märgib Kiik.

Endise, Mähe aia 300 000 kroonile hinnatud taimed jäid tasuta omanikele tagastatud maale.

“Mul on targemad mutid kui naabril – ükski pole lõksu läinud,” räägib Kiik aia põhivaenlastest.

Taraga piiratud parki seal varem peremehetsenud kitsed ja jänesed enam ei pääse.

Helmi Puur tunnistab, et on “aianduses sama suur asjatundja kui Heino balleti alal” ja kuigi see pole tema suur hobi, on tal oma lillepeenar, millele “Heinol pole mingit õigust”.

Kiik kinnitab, et Helmi on tubli aednikuhakatis – istutas hommikul potti vaasis juured alla võtnud lilli, mis on küll rohkem umbrohi.

Tants kui töö ja hobi

“Ballett on minu hobi. Olen kõige rohkem balletti vaatamas käinud mitte-balletiinimene,” on Heino Kiik kindel. “Helmi kui repetiitor käis oma lapsi vaatamas, mina autojuhina kaasas. Olen näinud maailma paremaid Giselle’i tantsijaid ja arvustanud neid pereringis.”

“Huvitav, et balletitantsija ei armasta eriti tantsida muid tantse. Me ei käinud koolipidudel,” sõnab Helmi Puur tasakesi.

Lisab vabandamisi, et tantsijad ongi nii väikese häälega.

“Tegime Helmiga minu juubelil avavalsi. Mina sain Moskva tantsukorüfeelt kiita, Helmi kohta ei öeldud midagi,” sekkub Heino Kiik. “Olin Saksa ajal kõva tantsupoiss ja Tartu ülikoolis rahvatantsurühmas.”

Estonia balletis lahvatanud vastuoludest kõneldes möönab Puur, et see oli teatrile raske periood ja Kaie Kõrbile on liiga tehtud. “Kaie Kõrb on selline rahvuslik andekus, et teda ei tohiks puutuda. Kaie on tubli, ta saab sellest üle,” sõnab Puur ja arvab, et Kõrb võib edukalt tantsida veel viiekümnesenagi.

Vastates küsimusele, kas Puuril-Kiigel on teineteise tegevuse suhtes alati kindel usk, räägib kirjanik oma võitlustest KGB-ga ja käsikirja konfiskeerimisest Viljandis. “Olen alati tegutsenud nagu vaba mees vabal maal. Aga sel ajal ei tohtinud seda olla, selle eest võis vangi minna,” tähendab Heino Kiik.

“Sel hetkel, kui ta tuli Viljandist, oli ebameeldiv tunne. Aga ta on niisugune optimist ja nii tugeva karakteriga inimene, et alla ei anna, kui tal on õigus. Teadsin, et tal on õigus,” räägib Helmi Puur.

Vabaduse närvikulu

Nõukogude Liidu esimese erakirjastuse Kupar loonud Heino Kiik märgib selle peale, et võimu rikutud närve käis tema kui rahvakunstniku abikaasa sellesama riigi kulul taastamas nii Tallinna “neljandas” ehk parteieliidi haiglas kui ka sanatooriumides Musta mere ääres.

“Mul seisis avaldamata kuus raamatut, elasime Helmi väikesest palgast, meil olid lapsed…,” iseloomustab Kiik tollast närvesöövat seisu. “Praegu on riigil kergem – ma ei nõua, et ta mu närve parandaks, sest ta ei riku mu närve.”

Nõukogude elu on kirjas Heino Kiige päevikutes, mille viimane 15. anne sisaldab tohutut nimede registrit. “Kõik on samal päeval kirjutatud. Mitte ühtegi vastukaja pole olnud. Keegi pole üritanud midagi ümber lükata,” väidab Kiik.

Päevikud said alguse Moskva kirjandusõpingutelt. “Ei hakanud Helmile iga päev kirjutama, mõtlesin, et pean parem päevikut, ta pärast loeb,” mainib Kiik.

Tänapäevani kirjutab Kiik tindiga ja arvutit ei pruugi. “Igal hommikul tuleb ta oma toast: “No nii, no nii.”,” räägib Helmi Puur. “Siis hakkab lugema. See on nii mõnus. Temas on veel see emotsionaalne seisund, milles ta kirjutas. Kui ta loeb hiljem, on see hoopis teine asi. Kirjanik elab väga läbi seda, mida ta kirjutab.”

Gorki peab oksjonit

“Pojad ei loe mu raamatuid. Noorem poeg ütles paar kuud tagasi: pean sinust lugu kui kirjanikust, aga kunagi ma loen ka. Küllap naine rääkis talle, et isa on kirjanik,” muigab Heino Kiik maksimgorkilikku vuntsi ja lisab, et on arhitektiharidusega arvutikunstimagistrist ja majandusinimesest poegadega väga rahul.

“Mul on võimsamad vuntsid kui Gorkil,” kiidab Kiik ja räägib loo, kuidas nende sarnasus Jaltas Gorki ausamba juures elevust tekitas. ”Ütlen tavaliselt, et olen Gorki sohilaps.”

Päevikukomplekt alghinnaga 5 krooni omandab 105 krooni eest daam, kel on kaasas roosid Helmi Puurile. Omaniku leiavad “Mind armastab jaapanlanna” ja “Maria Siberimaal”.

Kingitusena laotab Kiik lauale kenakese hulga oma Õllu kirjastuses välja antud teoseid, mis kaovad hetkega. Looklev autogrammisaba teeb vahepeatusi Helmi Puuri juures.

Paberilehega autogrammiküsijale leiab kavalailmeline baleriin abikaasa koti põhjast tema värskeima teose. Kirjanik Kiigel tuleb päevikutekomplektist salapäraselt haihtunud raamat koolivennast malemehele Jakob Kiigele hiljem postiga saata.