on Virumaa virulaste hoida

Sotsiaalministeerium on kui kaardimängu võitja, teavitades oma koduleheküljel kahekümne ühest asjast, mis on alates 1. jaanuarist 2004 paremini kui aasta tagasi. Ja ometigi ollakse olukorras, kus pensionärid ähvardavad riiki kohtuga, haiglad põevad kroonilist meditsiiniõdede puudust ja tervishoiureform on kui surematu Kaðtðei, omamata algust ja lõppu. Võitja kohta on see seis nadivõitu. Miks nii?

Õnn ei tule õuele ei kuu, aasta ega kahega. Heaolutootmine ongi väga vaevaline protsess ja tegelikkuses ei saa teda mitte kunagi küllalt.

Sotsiaalministrit võib nimetada ka suitsiidiministriks, sest pinguta, palju tahad, rahvalt heakskiitu ära looda.

Tegelikult ma ei ole üldse enesehävitajalik tüüp.

Te olete öelnud, et inimene, kes nõustub sotsiaalministriks hakkama viie minutiga, on kas nõrgamõistuslik või tal puudub vastutustunne.

Kui palju teil see aega võttis?

Sotsiaalministri kandidaadi vajadusest sain teada mõni minut pärast kella 11. Partsil oli seda inimest vaja järgmise päeva hommikul kella üheteistkümneks. Minu “jaa” sai ta hommikul kell 7, pärast seda kui ma olin rahulikult kodus asja vaaginud ja leidnud, et see ei ole enesetapu sooritamine.

Teie ema, kes lastelastega meelsasti vutti taob, peab teie tugevamaks küljeks seda, et te ei lase endaga likerdada, nõrkuseks aga sissepoole pööratust. Tsiteerin Virumaa Teatajat: “Ta hoiab enda sees kõik asjad, mida peaks ikka rohkem välja laskma. Ma ikka ütlen talle, et kui sa välja ei ela, siis ühel päeval infarkti sured. Löö mõnel lõug üles või viska kauss puruks.” Kas olete ema nõu lõpuks kuulda võtnud?

Ta ise küll käitub niimoodi, aga mitte mina. Katsun ilma selleta hakkama saada ja mõista, mis toimub, ilma et ma ennast segi või infarkti mõtleks. Aga ma olen tõesti probleemide suhtes pigem kinnine kui selline õudselt avatud inimene, nagu ma paistan.

Seda lehelugu teie emaga oleks pidanud lugema endine haridusminister Peeter Kreitzberg, kes riigikogu valimistel teile häältega kõvasti alla jäi ja teie populaarsuse üle suured silmad tegi. Nimelt selgub selles, et teie populaarsus sai alguse juba sünnitusmajas, kus karmile külastuseeskirjale vaatamata oli juba teisel päeval palat rahvast täis.

Sel hetkel oli lihtsalt mu ema populaarne.

Nüüd aga teie – isegi sotsiaalministri ametis –, käies Viljandimaa lastekodudesse kommikotte viimas, Astangu kutse- ja rehabilitatsioonikeskuses lastega piparkooke küpsetamas ning Kadrina saunas emapalka arutamas. Populaarsus on seotud suhtlemisaldisusega. Kas teie motoks on nagu Toila vallal “24 tundi avatud”?

Jaa ja ei. Mis tähendab seda, et põhimõtteliselt olen olnud küll valmis 24 tundi suhtlema. Aga nüüd, kus peaminister mu mobiiltelefoninumbri avalikustas ja ma olen mõnda aega olnud Eesti rahvale eriti avatud, olen teinud otsuse, et ma ei tee seda pere arvelt: kui ma olen puhkepäeval kodus ja söön näiteks lõunalauas oma perega pitsat, siis ma ei torma telefoni vastu võtma, et äkki kellelgi kuskil Eestimaa nurgas on mure. Kui on kiired asjad, siis Eestis on sellised hädaabinumbrid nagu 110 ja 112.

Kas te olete oma telefoninumbri samaks jätnud?

Praegu on see mul igatahes endine (intervjuu toimus nädala eest laupäeval – toim.) ja mul ei ole ka järgmisel nädalal plaanis seda vahetada.

Kas Partsi numbrit te ikka veel rahvale avalikusta ei taha?

Ühel päeval üks mees küsis mult, et kuulge, mina kirjutasin talle augustis kaks või kolm korda, vastust üldse ei ole. Andke mulle nüüd see Partsi number ära. Aga ma ei andnud. Ma püüan Partsi innustada, et ta teeks seda ise. Ma olen talle pakkunud ka võimalust suunata minu telefon tema telefonile, et temagi saaks osa Eesti rahva arusaamadest.

Rakvere teatri klubi, mille asutajaliige te olete, tuleb igal aastal välja ühe näitemänguga. Mida te tänavu mängite?

“Kümmet neegrit”.

Mitmes teie olete? Ma mõtlen surmasaajatest. Selles tükis notitakse ju kõik maha.

Ma olen palunud endale ühte esimestest surmadest, et oleks vähem teksti õppida ja saaks esimeses vaatuses asjaga ühele poole.

Te olete mänginud ka Julk-Jüri köstrit “Kevade” etenduses, mis algas hommikul kell 4.45 koos kevade saabumisega. Keda veel?

“Nukitsamehes” nimiosa, “Viimses reliikvias” vend Johannest, keda filmis Rolan Bõkov kehastas, ja mullu “Hamletis” Claudiust.

Aastavahetusel toonitasite te Virumaa Teatajas, et Virumaa pealinna määrab muu kui see, kas siin on kakskümmend riigitöökohta või mitte. Mis see muu on – kas näiteks ka see teatriselts?

See on eluolu. Kui Jõhvis ja Rakveres ringi vaadata, on selge, et tegemist on täiesti erinevate linnadega. Ka Jõhvis on arenguid, aga Rakvere on kompaktseks, mõnusaks maakonnalinnaks kujunemas. Siin tehakse selle nimel sihipäraselt tööd, et välja kujundada klassikaline linnasüda mitmekesise eluga, mille juurde käib Rakvere puhul tõepoolest ka teater. Ka Vallimägi elavneb ja äritegevus on vilgas. Jõhvi rahval on palju-palju tööd ees, et samasuguseks saada.

Millal te viimati Porkunis enda rajatud paemuuseumis käisite?

Vahest aasta-paar tagasi. Need käigud on olnud seotud laste folklooripeo Porkuni pillariga, kus ma olen Kivivanaks käinud – lastele rääkimas, mida see paekivi endast kujutab ja Eesti loodus laiemalt.

Aga Porkunis olen ma osalenud ka tünnisõidumeistrivõistlustel ning tulnud VIPide klassis võitjaks. Jüri Jaansonile kaotasin ma küll 8 sekundiga, aga see ei ole häbi.

Teie ema on teie üle sellepärast väga uhke, et te Afganistanis käinud mehena ei hakanud suitsetama, jooma ega narkootikume tarvitama. Kas kõikidel teie tuttavatel, kellega te seal 720 päeva olite, läks selles mõttes nii hästi, et närvid vastu pidasid?

Eks saatuseid ole erisuguseid, aga ma arvan, et üsna palju on selliseid inimesi ka nagu mina. Läheme sellest teemast edasi.

On profiluuletajad, on amatöörluuletajad ja on Pomerants – juhuluuletaja. Kas te uues ametis ikka jätkate luuletamist?

Valitsuse istungitel, kui kellelgi on sünnipäev, on esimese päevakorrapunktina minu poolt sellele inimesele mingisugune etteaste. Paul-Eerik (rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo – toim.) pole teinud ühtegi. Meil on ju päris professionaalne luuletaja valitsuses, aga ta ei saa vist oma talenti raisata. Mul seda häda ei ole.

Ma vaatan, et see pomerantslik juhuluule on üldse viirusena levimas.

Järjest rohkem ja rohkem inimesi juhatavad oma etteasted sisse vemmalvärssidega. Ma olen järelikult neile mingisuguse inspiratsiooni andnud.

Teleka ees istuja on teid peale uudistesaadete näinud ka mälumängus “Kuldvillak”, kus te majandus- ja kommunikatsiooniministrile Meelis Atonenile Euroopa Liiduga seotud küsimustes alla jäite, küll aga endist rahandusministrit Mart Opmanni võitsite.

Oleks ma pooltki nii tark kui abikaasa tagantjärele, tavatseb Olari Taal (riigikogu liige, endine siseminister) öelda. Mälumängudes on hästi palju sellist irratsionaalset ja Murphy seadustele alluvat, aga muidu oli see igati huvitav kogemus. Järgmisel korral oleks ma taktikaliselt kindlasti parem. Aga mitte kunagi ei peagi ju sellest lähtuma, et sina oled kõige targem, ilusam ja parem. Kõiki neid omadusi sinus niikuinii ei ole.

Ma küsiks ka ühe irratsionaalse mälumänguküsimuse, ainult ma kardan, et see on teile liiga lihtne.

Eks me näe.

Ta on apelsinitaoline, pu…

See olen mina – Citrus aurantium.

…nakas oranþ, paksukooreline ja mõrkjashapu, kasutatakse likööritööstuses, meditsiinis ja kosmeetikas. Kust üks Eestimaa mees on endale Himaalajast pärit viljapuu nime saanud?

Hiiumaalt. Umbes 1700. aastatel oli üks mu esivanematest Vaemla mõisas aednik olnud ja seal oli see puu väidetavalt kasvanud. Kui nimedepanemiseks läks, öelnud mõisnik aednikule, et sina võiksid selle puu järgi nime saada. Pomerantsi nimi on üsna muutumatult tulnud siis vähemasti läbi kahe aastasaja. Eestindamisi, venestamisi ega muid protsesse selle nime kallal käinud pole.

TIIA LINNARD
Põhjarannik, 14.02.2004