Kui ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist, kõlab Eesti tuntuima loodusmehe soovitus kiirelt muutuval ajastul. Tal on teisigi väärt soovitusi, sealhulgas jõuluajaks ja uueks aastakski. Lugege – kuulake! – ja pange tähele!

Fred Jüssi oli veel hiljuti neljajalgne. Nüüd, nagu ise täheldab, on kolmejalgne. Ehk käib kahe kepi asemel ühega. Puusaliigeses olid mõned kohad sedavõrd kulunud, et närvid hakkasid valu tegema. Ei lasknud öösel õieti magadagi. Arstid pidid lõikuse tegema.

Jüssi, kes on käinud elu jooksul looduses maha tuhandeid kilomeetreid ja talletanud kogetu-nähtu nii arvukaisse raamatuisse, pikkadele raadiolintidele kui ka sädelevaile laserplaatidele, pääses kergelt. Kirurg nentis, et tal on kõvad luud nagu mammutil, mistõttu liigest polnud tarvis vahetadagi.

Nüüd, vastu talve tulekut, olete sunnitud juba kolm nädalat korteris konutama, aga hing kisub vist tugevasti loodusesse?

Muidugi kisub! Aga praegu seisan tõsiasja ees, et ei saa minna ja kõik.

Juhiluba autoga sõitmiseks teil jätkuvalt pole?

Ei. See raud, millest minu auto on tehtud, on veel maa sees, ja nii sügaval, et minu elu ajal seda välja ei tooda.

Mulle tundub, et olete hiiglama õnnelik inimene. Sest olete saanud teha tööna seda, mis on tegelikult teie hobi. Kas on nii?

On küll. Arvan, et olen üks väga väheseid [loodushuviga] inimesi, kes on sellest ka elatunud. Alates 1976. aastast, kui olen olnud täielikul isemajandamisel, pole ma kuskilt sentigi palka saanud, vaid elanud ikka sellest, mida teen.

Kuidas olete suutnud oma hobist ära elada?

Omal ajal oli mul pidev suhe raadioga. Mul oli iganädalane saade, mis jooksis seal kaheksa aastat – «Looduse aabits» –, lisaks muud asjad, mis raadiosse tegin. See andiski elatise. Nii palju, et nahk seisis seljas toores.

Kas loodusega tegelemine on olnud pelgalt hobi? Või ka missioon?

Kui mulle anti koos [orientalist] Haljand Udami ja [baleriin] Tiiu Randviiruga Avatud Eesti Fondi tänupreemia, siis Udam ütles, et mis ta ikka teinud on – elanud lihtsalt oma elu. Ta võttis mul sõnad suust.

Millest tuli äratundmine, et seesugune elu looduses on teie elu?

Olen juba 13. eluaastast olnud metsa poole. See teismelise aeg, kui sain metsades kolada, oli õnnelik aeg mu elus. Mäletan, et ükskord kevadisel ajal tegin koolist poppi ja ema leidis mu portfelli diivani alt. Ta ütles, et poiss, nüüd sa küll metsa ei lähe mõnda aega, kindlasti mitte. Ütlesin, et metsast ei too mind keegi välja. Meil tekkis konflikt. Ja ema ütles selle peale rahulikult, et naine toob su metsast välja.

Tõi siis naine teid metsast välja?

Vaimses plaanis muidugi tõi naine mind välja. Kunagi üks noor naine küsis minult, miks ma üldse abiellusin. Ma ei osanud vastata. Mõtlesin mitu päeva. Siis ütlesin talle, et tead, aeg oli käes lihtsalt. See aeg tuleb ja siis sünnib see, mis peab sündima.

Mis oli see jõud, mis sundis teid võtma loodushariduse jagamise oma ülesandeks?

See on mulle sobinud. Kui inimene otsib oma teed või rada, ja kui ta on selle raja ära tundnud, siis hakka seda rada astuma! Mida veel vaja?

Kas olete oma tegevusel ka käega katsutavaid vilju märganud?

Kunagi räägiti Armeenia raadio nalju. Näiteks sellal, kui Nõukogude Liidu ja Hiina suhted läksid sassi, sai Armeenia raadio küsimuse, kas maakera on ümmargune. Vastus oli, et on küll: sest see saast, mis me oleme kogu aeg läände ajanud, on hakanud meile idast tagasi tulema. Mäletan, et läks kümme aastat, kui üks noormees, üliõpilane, tuli Tallinna-Tartu rongis minu juurde ja palus autogrammi. Siis sain aru, et maakera on ümmargune. Siis sain aru, et pole tühja tööd teinud.

Metsad, teie lemmikpaigad, on saanud tuhandetele eesti inimestele rikkuse allikaks. Kuidas sellele vaatate?

Olen väga õnnelik, et olen näinud teistsuguseid aegu kui need, mille tunnistajaks praegu olen. Pean silmas muutusi Eesti looduses.

Mis tunde tekitavad need muutused?

Kui sa ei saa muuta olusid, tuleb muuta suhtumist. Ma ei saa olusid muuta. Ma ei saa muuta maakasutust. Ma ei saa muuta seda, mis toimub rändlindudega Aafrikas või Vahemere ääres.

Mis veel on meie looduses võrreldes teie kooliajaga eriti silmanähtavalt muutunud?

Ei tarvitse isegi kooliaega minna. Tegin paarkümmend aastat tagasi ühe heliplaadi, «Konnalaulud». Seal peal on kõik Eesti kahepaiksed, kes häält teevad. Seda plaati ei oleks enam võimalik teha.

Kui palju plaadimaterjali nüüd kokku saaksite?

Ma ei oskaks näiteks kuhugi minna lindistama rohekärnkonna.

Käisime Mark Soosaarega 1982. aastal Manilaiul, kui lindistasin kõrede [juttselgkärnkonnade] koori. Mürises kõik! Kui nüüd taanlased käisid Eestis Manijal kõret otsimas, siis seda liiki ei olnud enam seal. Seesuguseid näiteid võin palju tuua. Need helipildid on kadunud.

Millest see teile räägib, et loodus on nii palju muutunud?

Aga vaadake, mis ümberringi kerkib! Me nimetame seda kinnisvaraarenduseks. Ega see tule pühast vaimust. See tuleb merest, maast, mullast, metsast. See totter arusaamine, et raha teeb raha, on nõme.

Miks loodus on enamikule võõraks jäänud?

Inimestel on nii palju muid huvitavaid asju. Mu viimaseid kõnelusi ühe metsavahiga oli Aegviidu kandis, ja temalt oli kuus inimest, kõik pärijad, käinud küsimas, kus nende metsa piirid on ja kuidas nad metsa kätte saavad. Vanasti oli mets viimane asi, mille kallale talumees läks. Aga nüüd ei huvita mets kedagi, inimesi huvitab ainult raha, mida metsast saab.

Mis on huvitavamad loodusnähtused, mida olete oma silmaga näinud?

Need nähtused ei pea olema nähtavad. Nad võivad olla kuuldavad. Väga huvitav on elada kõrvadega – maailm on väga rikas, kui õpid teda kuulama.

Kui hakkasin mikrofonidega hääli jahtima, siis lubasin, et enne kolme aastat ma sellest protsessist ei räägi. Tegelikult pidasin suu viis aastat kinni. Viie aastaga sai mulle selgeks, mis on see maailm, kus olin üle 30 aasta elanud. See maailm on otsatult rikas ja ilus ja huvitav. Kui liigud metsas või mere ääres – kui palju varjundeid on tuulel! Puud kohavad, mühavad, sahisevad. Vaadake, kui palju on eesti keeles selle kohta sõnu. Vene keeles on ainult üks – šumit. Selle eest olevat vene keeles tapmise kohta palju sõnu, sünonüüme. Aga kui palju on eesti keeles elusate häälte kohta sõnu!

Tean, et kogute muljeid. Aga kui enda pealt vaatan, siis mul tekitavad muljed rahutust, sest tahaks neid veel ja veel kogeda. Ja kui ei saa, siis see tekitab ängi ja igatsust. Kas teis ka?

On asju, mida saab uuesti kogeda. Mul meeldib Hiiumaal käia Kõpu poolsaarel Kalestes. Tuulise ilmaga. Väga ilus muusika: männimetsa müha, ja kui metsa taga on meri, tekib topeltmüha. Selle järgi, kui kaugel merest oled, saad muuta mühade vahekorda. Eriti meeldib mulle pimedas, sest pimedas ei eksita mu kuulmist nähtav. Ja ma võin seda korrata, kui mul tekib vajadus sellise elamuse järele.

Aga on asju, mida korrata ei saa. Mäletan, kui peatusin Jägala jõe ääres jahimeeste onnis, kuidas võtsin kirve ja läksin jõe äärde ämbriga vett tooma. Väljas oli 24 kraadi külma. Kui kirvega augu lõin, siis need jäätükid, mis sattusid vee alla, tekitasid seal vastu jääd kõlksudes imelist heli. Tahtsin hiljem, öösel kella kahe ajal, sellest mõned lindistused teha. Panin mikrofoni jää peale. Aga temperatuur oli tõusnud kaks kraadi, ja enam seda heli polnud. Olid tuhmid kolksud.

Kuhu võiks inimesed jõulude ajal minna, et samalaadseid looduselamusi saada?

Soovitaksin minna rabade vaikusesse. Raba on meie kõige vanem maastik Eestis. See elamus, mille seal saab, ei tarvitse end kohe ilmutada. See võib ilmutada end mitu aastat hiljem.

Kuidas seda elamust saada?

Sõltub sellest, mis sul endal on sinna kaasa viia. Jaan Kaplinski tõlkis kunagi raamatu «Annapurna», esimese üle 8000-meetrise mäetipu vallutamisest prantslaste poolt. Selle eessõnas on öeldud, et mäetippudelt ei leia inimene midagi enamat kui üksnes selle, mis tal endal on sinna kaasa viia. Nii on ka rabaga. Nii on kinosaali, raamatu, naisega. Ikka leiad sa eest selle, mis sul endal on sinna kaasa viia.

Kust te ennast turvalisemalt tunnete, kas öises metsas või Tallinna kesklinnas?

Metsas loomulikult. See ei too mulle üllatusi. Õigemini, see võib tuua meeldivaid, huvitavaid üllatusi. Astun rada mööda ja järsku hüppab minu jalgade eest üles metsnugis. Ta on nii kohkunud. Ta ei kuulnud minu tulekut. Ta klammerdub esimese männi külge. Panen taskulambi põlema ja võiksin talle sõrme suhu pista, sest ta on pimestatud valgusest, segadusest. Niisugune elamus on tore.

Või kui lähed õhtuhämaruses välja ja mäger, ööloom, tuleb sulle sihti mööda vastu. Jää seisma ja kükita maha. Tal on vilets nägemine ja kui tuul on tema poolt, siis ta ei tunneta su lõhna ka. Ta jääb seisma viie meetri kaugusele. Ta tuleb veel ligemale ja sa näed tema tatist nina, kuidas ta sõõrmed liigutavad. Sa võiksid torgata teda näpuga ninasse.

Ei ütleks, et sedalaadi elamusi pakuks mulle mõni kangialune või vanalinna kõrvaline tänav.

Armastate Hiiumaal käia. Mina samuti. Mis teid sinna tõmbab?

Kui astud esimest korda Hiiumaa pinnale, siis seda muljet enam korrata ei saa. Aga ma mäletan seda, mis tunne mul oli. Tundsin end niivõrd hästi. Olen määratlenud, et Hiiumaa on mu saatus. Ma ei oska seda muud moodi seletada. Hiiumaal võid kogeda vaikust – mitte ainult akustilises, vaid ka psühholoogilises mõttes. See on segamatus.

Miks te Hiiumaal oma maja valmis ei saanud?

Sain aru, et see pole mulle koht elamiseks. Kui tahan minna külasse elama, pean ise ka sulanduma külasse. Pean külaga suhtlema. Ma ei saa ju üksinda midagi teha.

Vajan traktoristi, aga ta ei taha raha, ta ütleb, et tal on endalgi seda. Küsin, et mida ta siis tahab. Ta vastab, et kui saaks lõuad märjaks. Ostan talle pudeli, aga ta tahab selle koos minuga ära juua. Ja kui ma temaga koos seda ära ei joo, siis ta järgmine kord ei tule appi, vaid ütleb, et tal pole aega. Tal on aega küll – aga ta istub poe taga meestega. Ja kui oleme ühe pudeli ära joonud, võtab ta istme alt mutrivõtmete vahelt teise pudeli veel. Pean selle ka koos temaga ära jooma. Võin ju korraks endale niisugust lõbu lubada, aga ma ei saa lasta sellest teha oma elamise viisi.

Ma ei sobi külasse, ja seepärast loobusin mõttest sinna elama minna. Mu vaimne keskkond on mujal, mu tõelised sõbrad elavad teises keskkonnas. Mäletan ka oma endisi õpilasi Emmastes. Kui paljud neist on praegu sealsel surnuaial. Kui paljud jõid ennast surnuks, kes sõitis ennast surnuks…

See on vaimne keskkond, kuhu ma ei sobi. Kui tahad külas elada, on kaks võimalust: küla kas neelab su alla või sülitab välja. Kui ta neelab su alla, siis oled kadunud. Mõtlen täiesti siiralt, ma vastutan oma sõnade eest.

Millest elus veel unistate?

Tiit Paulus ütles kord toredasti: noh, mis ma siis olen – elu lõpusirgel; anna gaasi nii kaua, kuni paagis on bensiini!

Tahaksin oma elada jäänud aastad olla õnnelik, nii nagu olen olnud. Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes vahel on õnnetud. On suur hulk õnnetuid inimesi, kes vahel on õnnelikud.

Millal olite viimati õnnetu?

Vaat, kui sa üksi jääd, siis sellega harjumine – see nõuab aega. Nüüd olen olukorras, milles varem pole olnud. Kui mu naine jäi haigeks, siis diagnoos oli teada, asjade käik oli teada. See oli raske haigus.

Ma ei oska öelda, kas see [olukord] on nüüd õnnetu. See on ikkagi paratamatusega leppimine. Aga kui see ees seisab, mis perekonnas või abielus paratamatult tuleb, siis see on eriti raske. See on raske ka siis, kui see on selja taga.

Aga siis on see teistmoodi. Asi ei ole üksinduses. Asi on tühjades tubades… Ega toad ole tühjad, rahvast liigub. Aga siiski tühjad toad teises mõttes. Isegi surija su seina taga on midagi muud kui tühi tuba. Püüdke sellest aru saada, kuidas soovite.

Jah, see on raske teema. Aga kui vaataks lõpuks rõõmsalt tulevikku!

Mul on hiigla vahva see, et saan jälle oma jalad tagasi. Mul on alati hirmsasti meeldinud käia. Aga see pagana puus – kui see mulle haiget hakkas tegema, siis ei saanud seljakotiga enam käia. Nüüd tean, et häda on ära rohitsetud ja mind ootab jälle ees võimalus minna oma seljakotiga kõndima oma radadele.

Mul ei ole kiiret kuhugi. Mul ei ole mingit kohustust. Aga see on väga vahva kevade ja suve ootus! Elu läheb edasi.

Fred Jüssi (71)

Zooloog, loodusfotograaf ja looduse populariseerija.

Sündinud 29. jaanuaril 1935 Kariibi meres asuval Aruba saarel.

Lõpetanud Tallinna 20. keskkooli (1953) ja bioloogi-zooloogina Tartu Riikliku Ülikooli (1958). 

Töötas 1958-60 õpetajana Hiiumaal Emmastes, 1962-75 looduskaitseinspektorina.

1976. aastal sai Eesti Raadio mittekoosseisuliseks kaastööliseks, tegi kümme aastat populaarset saatesarja «Looduse aabits».

Pälvis 1989. aastal kõige esimese väljaantud Eerik Kumari looduskaitsepreemia.

Olnud Eesti Looduse Fondi president.

Ligi 20 loodusraamatu autor, nagu näiteks «Räägi mulle rebasest», «Eesti linde ja loomi», «Kajakad kutsuvad», «Merest sündinud», «Rebasetund», «Jäälõhkuja», «Ajamustrid», «Maailma mõte», «Vaikus kui loodusvara », «A Sense of Estonia», samuti välja andnud mitu helikandjat looduse häältega, nagu näiteks «Eestimaa looduse hääled», «Eesti laululinde», «Konnalaulud».

Hiljuti surnud abikaasa Helju töötas pikka aega raadiotoimetajana, neil on kaks poega ja tütar.

Arvamus

Mari Jüssi
tütar, Säästva Eesti Instituudi projektijuht, Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige

Kevaditi ja suviti olime isaga koos sageli Hiiumaal. Need on mu parimad mälestused lapsepõlvest, mis ma sealsetelt laidudelt kaasa olen saanud. See oli kui võlumaailm – paar nädalat väiksel saarel omapäi. Taat – nii me isa kutsusime – läks hommikul oma retkedele, õhtuks tulime kõik jälle kokku sööma.

Minult on küsitud, kas olen isaga koos palju väljas käinud. Tegelikult keskendus isa ikka väga palju oma asjadele. Väikestel lastel ei ole nii palju püsivust, et kõiki tema pildistamisi ja lindistamisi kaasa teha.

Mind ajendas keskkonnakaitset õppima see, kui olin aasta Norras ja nägin seal lääne tarbimismaailma. Minu eriala puudutab seda, kuidas inimese igapäevane eluviis mõjutab keskkonda. Ma ei ole loodusteadlane nagu isa, olen pigem ühiskonnateadlane. Aga väärtuste baas kogunes mul küll kodus.

Isa töö on olnud panna teisi inimesi nägema, et loodusel on väärtus. Minu arvates on see tal väga hästi õnnestunud.