•• Mida arvate Viru Pojaks nimetatud Viru hotelli juurdeehituse kavast?
Ega ma seda õigeks ei pea, sest tänavakaubandust on basseinide kohale juba niigi palju pandud, aga eks äri on äri.
See võtab ära Viru selge vaate, viimase, mis on jäänud, ja eks ta parki võtab ka. Kõrge hoone mõjub nii taimestikule kui ka inimestele, heidab pikki varje.
Autorile võib asi ju meeldida, aga see kerkib ühiskasutava ala arvelt.
•• Miks te juurdeehitusele siis kooskõlastuse andsite?
Künnapu ja Padrik tulid minult kooskõlastust saama alles aasta tagasi, kui kõik oli valmis ehitatud. Viru Pojast ei olnud juttugi. Ma andsin selle siis, sest autoril pole sellist võimu, et takistada. Kunstis on teine asi, aga arhitektuuris keegi ei köhata ka, kui teiste asju ümber tehakse.

Ka minu tehtud Eesti Kaabli tehasehoonest (praegune Preatoni maja, siin asub ka Eesti Päevaleht – A.A.) sai äri- ja kaubandushoone, ning nii on ju parem.
Viru oli enne keraamiliste plaatidega kaetud. Kui nad nüüd ümber tegid, siis võeti need maha ja pandi tehisplaadid asemele. Kumerad vormid kadusid ka ära.
Ega me saa ehitamist seisma panna. Sellist võimu ei ole, et ärgu minu loodu ümber midagi tehtagu. Aga iga tulemuse eest vastutab selle autor.
•• Kuidas iseloomustaksite Künnapu ja Padriku Viru keskuse arhitektuuri?
Nad on sõna otseses mõttes funktsionalistid, kogu asi lähtub sisemisest loogikast ja vajadustest. Mida rohkem tulusat funktsiooni on, seda parem. Keskus on väga otstarbekas, aga see on ka kõik.
Sisule on autorid püüdnud leida adekvaatset vormi, mis on rahuldanud nii omanikke kui ka külastajaid. Mööda poode on seal sees ju päris hea käia. Aga väljastpoolt… Välisvärk tuli nagu ikka. Soovisime kõige paremat, aga välja tuli nagu tavaliselt.
•• Mis probleeme Viru kompleksi puhul näete?
Madalast asukohast tingitud uputuseohtu. Seal on küll avariipumbad – kui vesi tõuseb, saab selle välja pumbata –, aga pumbatakse kanalisatsiooni, mis ei suuda kõike vastu võtta. Ka bussiterminal on uppumisohus. Seal peaksid olema tõusukohad, künnised. Praegu neid minu meelest pole. Kui suur paduvihm tuleb ja vesi kanalisatsiooni pumbatakse, tuleb see tänavalt ju uuesti tagasi. Sulavete korral on sama oht. Tänapäeval paraku kipub merepind tõusma ja tõsised tormid näitavad end ka meil, Pärnust on hoiatav näide olemas.
Kõige suurem ebameeldivus on ühendus kaubamaja ja keskuse vahel. See on ikka tohutu lai tunnel. Seal oli neli võimalust. Üks oli, et majad jäävad eraldi. Kaupmeestele see ei meeldinud, kõik pidi olema koos.
Siis oleks võinud olla maa-alune ühendus, kuna seal on jalakäijad niikuinii juba maa all. Kolmas võimalus oli teha klaasseintega õhuline galerii, mis õhtul sätendab.
Nüüd on seal aga linnaelanike arvelt linna peamagistraali kohale ehitatud tohutu äripind, kahel pool umbsed seinad – reklaamalused. Seal oli enne ju puiestee, nüüd puid pole. Valgustatud ega kena vaadata pole see samuti. Pigem meenutab tunnelit kusagil tehase territooriumil.
Klaar, et asjad muutuvad ja üht-teist tuleb uutele vajadustele vastavalt ümber teha.
•• Kas Viru hotell kui oma aja tähtehitisi tuleks säilitada samal kujul ja võtta ehk ka arhitektuurimälestisena kaitse alla, et kellelgi ei tuleks mõtet seda lammutada?
Praegu on ainus kaitsja muinsuskaitse. Vahel on kaitse all vanad hooned, mis polegi eriti põnevad, aga liikluslahendusele kahjuks nagu Viru väljakul säilitatav Aleksandri kool.
Linnahall lasti käest, et sihilikult kehva muljet jätta.
Ka Raine Karbi rahvusraamatukogu ning Sakala keskus on olulised ehitised. Kui need oleks korras, siis peaks nad täiesti kaitse all olema.
Aga millegipärast on valdav seisukoht, et nõukogude ajal oli kõik kehv – arhitektid, materjalid, ehitajad jne.
•• Viru ringi ääres jäetakse muinsuskaitse all olevast gümnaasiumist välisfassaad alles.
Paraku liikluslahenduse kahjuks.
Harju tänaval oli ka mõte taastada vanad fassaadid. Harju tänava puhul imestan, kuidas iga linnavalitsusega suhtumine muutub. Küsitluste korraldamine on otsustamatuse näitamine.
Kõik väliskülalised on ka rõhutanud, et kui on kaks platsi: Vabaduse väljak ja Raekoja plats, siis ei tohiks vahepeal enam lagedust olla. Vajalik kontrast läheb kaduma.
Sõidutee laius võiks olla selline, nagu praegu on. Jalakäijatele saaks teha kaarkäigu hoonete alla. Hoonete ülemised osad toetuksid postide reale.
•• Kui kõrgeid maju võiks Tallinna ehitada?
Kõrgusel ei pruugikski piiri olla.
Kui oleks korralik linnaehituslik põhilahendus, mis rõhutaks linnaehituslikku, tänavate, platside kompositsiooni, võiks küll ehitada kõrgeid hooneid.
Rublaajal pidi juhuks, kui mürakas käib ja tornmaja ümber kukub, olema see ehitatud poole kõrguse võrra teest eemale. Evakuatsiooni ei tohtinud takistada, vene normid arvestasid ka sõja ja terroriga.
Juhuslikult paiknevate kõrghoonetega on paraku nii, et kui midagi juhtub, siis ei pääse tuletõrjemasinadki läbi.
•• Kuidas suhtute tänapäeva linnaplaneerimisse?
Vene ajal käis siin üks Lääne-Saksa arhitektide grupp. Vaatasid meie projekte ja asju ja ütlesid, et kadestavad siiralt kahte asja. Esiteks, et meil on roheline mõtteviis – eelistati ühistransporti. HrusÐtsÐov oli ju öelnud, et isikliku autoga keegi kommunismi ei sõida, aga trammiga võis küll sõita. Teiseks, et meil on autoritaarne juhtimissüsteem, sest demokraatias läheb ehitamine liga-loga. Igaüks ehitab ise, kuhu ja mida tahab.
Tartu maantee on selge näide, kuidas tee laiendamiseks paari-kolme maja lõhkuda on väga suur probleem, sest omanikud küsivad mitmekordset hinda. Aga magistraal, plats ja puiestee ning teised sellised asjad peaks olema esmatähtsad. Nüüd ei rajata enam isegi eriti puiesteid kui tülikaid maa raiskajaid.
Linnaehituse ainuõige suund on üldiselt üksikule, praegu on asjad kahjuks vastupidi ja linn muutub ebaselgeks fragmentide kogumiks.

Mart Port ja Viru hotell
Mart Port
Sündinud 4. jaanuaril 1922
•• 1955–1979 Eesti NSV Arhitektide Liidu esimees
•• Tuntumad tööd: Viru hotell, välisministeeriumi maja, Maarjamäe obelisk, Lasnamäe, Väike-Õismäe, Mustamäe, Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi üldplaneering, Eesti Projekti maja, tehas Eesti Kaabel, Tallinna loomaaed.

Viru hotell
•• Arhitektid Heino Sepmann ja Mart Port, ehitasid aastail 1969– 1972 Repo OY ja Haka. Autoritele määrati 1975. aastal riiklik preemia.
•• Sisearhitektid V. Tamm, V. Asi, L. Raudsepp, T. Gans, K. Laanemaa, konstruktorid U. Pall ja K. Soonike
•• Hotelli 23-korruseline torn oma massiivse mahuga sai Tallinna siluetis uueks aktsendiks.