Austusavaldus kurjusele
04.03.2005 00:01Vytautas Landsbergis, Euroopa Parlamendi saadik, Leedu esimene iseseisvuse taastamise järgne president
Vytautas Landsbergis kirjutab, et 9. mai on peale Balti riikide traagiline päev paljudele rahvastele, sest kahe suurriigi kokkuleppe eest maksid miljonid inimesed oma eluga.
Mais tähistab maailm Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva Euroopas. Aga selle asemel et rõõmsalt eesootavaks sündmuseks valmistuda, on Eesti, Läti ja Leedu, kes 15 aasta eest said tagasi Teises maailmasõjas kaotatud iseseisvuse, üsna rahutud.
Kolme riigi juhid on kutsutud Moskvasse paraadile, mis tähistab punavägede võitu Natsi-Saksamaa üle. Aga peo korraldaja Venemaa, kuigi Nõukogude Liiduks maskeerununa, oli ise üks selle, Euroopa ajaloo veriseima sõja põhjustajatest, mille lõppu nüüd tähistatakse. Muidugi, Nõukogude Liit päästis sõja valla koostöös Adolf Hitleriga, ent tema vastutust ei saa eitada.
Mida tähistab Venemaa?
Punasel väljakul pidutsedes ja nii oma Nõukogude ajalugu tähistades tähistab praegune Venemaa ühtlasi ka oma sõjas saadud võite.
Üks neist võitudest on minu kodumaa Leedu, mille inkorporeerimisega Stalini impeeriumisse kaasnesid lugematud tragöödiad. Vastupidiselt Saksamaale ei ole Venemaa kunagi tunnistanud oma vastutust ega süütute ohvrite massihaudu.
Järelikult tähistab endine anastajarahvas oma vallutuste aastapäeva. Seepärast tunneb enamik leedulasi – tegelikult ka enamik Balti riikide elanikke – iiveldust, mõeldes võimalusele, et nende riikide juhid tähistavad seda sündmust Moskvas. Aga eestlased, lätlased ja leedulased ei ole ainsad eurooplased, kes nii mõtlema peaksid.
Kui Stalin pakkus Hitlerile 1939. aasta suvel oma sõprust, mis formaalselt kinnitati tol suvel Molotovi-Ribbentropi paktiga, lepiti kokku, et natside agressioonile ei lööda idast nuga selga ja Hitler saab sellega vabad käed teha läänes, mida ta soovib.
Pakt sõlmiti pärast Kristallöö pogrommi Saksamaal, nii et kokkuleppe Nõukogude Liidu poolsed eestvedajad teadsid päris hästi, millise saatuse nad allkirjastamisega Poola ja Leedu juutidele määrasid. Just need alad pidid pakti esimese salaprotokolli järgi, millele Ribbentrop ja Molotov 23. augustil alla kirjutasid, minema Hitlerile. Kuu aega hiljem, salaja, müüs Hitler Leedu Stalinile.
Suurvõimud-hävitajad
Teised riigid, mis asusid Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidid samuti rahvustena varem või hiljem kaduma. Seal elavaid inimesi käsitleti nii, nagu neid ei eksisteeriks, vallutajaid huvitas vaid territoorium.
Näib, et surmamõistmisi ja piinamisi, mida rakendati miljonite inimeste kallal, aktsepteeritakse nüüd vaikimisi ja koguni tähistatakse kärarikkalt. Mõned Venemaa ametiisikud tahavad sõja lõpu pidustusel koguni Stalini monumendi avada.
Kui Hitleri Wehrmacht läände tungis, toetas Nõukogude Liit Saksamaad täielikult tema sõjas Poola, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Taani, Norra ja Suurbritannia vastu. Selle tulemusena ei hävitanud linnu ega tapnud inimesi mitte ainult natsid, vaid ka nende Nõukogude liitlased, kes ründasid Poolat ja varustasid Wehrmachti kõigega, mida tarvis, et sõda läänes jätkata.
Kurjus jääb kurjuseks
Tänutäheks olid Stalinil vabad käed ründamaks Soomet ja okupeerimaks Eestit, Lätit, Leedut ja osa Rumeeniast.
Kui kaks kurjategijat kinnitavad oma lepingu ohvrite verega, jääb see juriidiliselt kuriteoks isegi siis, kui nad hiljem relvad üksteise vastu pööravad. Sama kehtib 20. sajandi kahe suurima kurjategija kohta Euroopas.
Me ei tohi unustada Hitleri ja Stalini poolt liitlastena toime pandud kuritegusid ainult seepärast, et nad hiljem üksteise vastu pöördusid.
Teise maailmasõja ohvrite veri nõuab õigust ja õiglust, aga kõigepealt ausat tunnistamist, kes ja mis on nende ohvrite traagilises saatuses süüdi.
Kui need, kes 9. mail Moskvasse kogunevad, teevad midagi Nõukogude sõjakuritegude heakskiitmiseks, näitavad nad, et on tundetud kümnete miljonite Teise maailmasõja süütute ohvrite vaikivate karjete suhtes. Ainuke tõeline võitja on selle kurjuse põhjustanud rahva hing.
Eesti poiste võistkond võitis Naganos eriolümpia viimasel päeval 4×1 km teatesõidus kuldmedali ajaga Norra ja Tšehhi ees.
All Over Press
SEADUSTEGA PAHUKSIS: Vene estraaditäht Alla Pugatšova peab oma suvilakompleksi sauna veekogust kaugemale nihutama.
VE: Landsbergis, Vytautas – Leedu president
Austusavaldus kurjusele
04.03.2005 00:01Vytautas Landsbergis, Euroopa Parlamendi saadik, Leedu esimene iseseisvuse taastamise järgne president
Mais tähistab maailm Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva Euroopas. Aga selle asemel et rõõmsalt eesootavaks sündmuseks valmistuda, on Eesti, Läti ja Leedu, kes 15 aasta eest said tagasi Teises maailmasõjas kaotatud iseseisvuse, üsna rahutud.
Kolme riigi juhid on kutsutud Moskvasse paraadile, mis tähistab punavägede võitu Natsi-Saksamaa üle. Aga peo korraldaja Venemaa, kuigi Nõukogude Liiduks maskeerununa, oli ise üks selle, Euroopa ajaloo veriseima sõja põhjustajatest, mille lõppu nüüd tähistatakse. Muidugi, Nõukogude Liit päästis sõja valla koostöös Adolf Hitleriga, ent tema vastutust ei saa eitada.
Mida tähistab Venemaa?
Punasel väljakul pidutsedes ja nii oma Nõukogude ajalugu tähistades tähistab praegune Venemaa ühtlasi ka oma sõjas saadud võite.
Üks neist võitudest on minu kodumaa Leedu, mille inkorporeerimisega Stalini impeeriumisse kaasnesid lugematud tragöödiad. Vastupidiselt Saksamaale ei ole Venemaa kunagi tunnistanud oma vastutust ega süütute ohvrite massihaudu.
Järelikult tähistab endine anastajarahvas oma vallutuste aastapäeva. Seepärast tunneb enamik leedulasi – tegelikult ka enamik Balti riikide elanikke – iiveldust, mõeldes võimalusele, et nende riikide juhid tähistavad seda sündmust Moskvas. Aga eestlased, lätlased ja leedulased ei ole ainsad eurooplased, kes nii mõtlema peaksid.
Kui Stalin pakkus Hitlerile 1939. aasta suvel oma sõprust, mis formaalselt kinnitati tol suvel Molotovi-Ribbentropi paktiga, lepiti kokku, et natside agressioonile ei lööda idast nuga selga ja Hitler saab sellega vabad käed teha läänes, mida ta soovib.
Pakt sõlmiti pärast Kristallöö pogrommi Saksamaal, nii et kokkuleppe Nõukogude Liidu poolsed eestvedajad teadsid päris hästi, millise saatuse nad allkirjastamisega Poola ja Leedu juutidele määrasid. Just need alad pidid pakti esimese salaprotokolli järgi, millele Ribbentrop ja Molotov 23. augustil alla kirjutasid, minema Hitlerile. Kuu aega hiljem, salaja, müüs Hitler Leedu Stalinile.
Suurvõimud-hävitajad
Teised riigid, mis asusid Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, pidid samuti rahvustena varem või hiljem kaduma. Seal elavaid inimesi käsitleti nii, nagu neid ei eksisteeriks, vallutajaid huvitas vaid territoorium.
Näib, et surmamõistmisi ja piinamisi, mida rakendati miljonite inimeste kallal, aktsepteeritakse nüüd vaikimisi ja koguni tähistatakse kärarikkalt. Mõned Venemaa ametiisikud tahavad sõja lõpu pidustusel koguni Stalini monumendi avada.
Kui Hitleri Wehrmacht läände tungis, toetas Nõukogude Liit Saksamaad täielikult tema sõjas Poola, Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Taani, Norra ja Suurbritannia vastu. Selle tulemusena ei hävitanud linnu ega tapnud inimesi mitte ainult natsid, vaid ka nende Nõukogude liitlased, kes ründasid Poolat ja varustasid Wehrmachti kõigega, mida tarvis, et sõda läänes jätkata.
Kurjus jääb kurjuseks
Tänutäheks olid Stalinil vabad käed ründamaks Soomet ja okupeerimaks Eestit, Lätit, Leedut ja osa Rumeeniast.
Kui kaks kurjategijat kinnitavad oma lepingu ohvrite verega, jääb see juriidiliselt kuriteoks isegi siis, kui nad hiljem relvad üksteise vastu pööravad. Sama kehtib 20. sajandi kahe suurima kurjategija kohta Euroopas.
Me ei tohi unustada Hitleri ja Stalini poolt liitlastena toime pandud kuritegusid ainult seepärast, et nad hiljem üksteise vastu pöördusid.
Teise maailmasõja ohvrite veri nõuab õigust ja õiglust, aga kõigepealt ausat tunnistamist, kes ja mis on nende ohvrite traagilises saatuses süüdi.
Kui need, kes 9. mail Moskvasse kogunevad, teevad midagi Nõukogude sõjakuritegude heakskiitmiseks, näitavad nad, et on tundetud kümnete miljonite Teise maailmasõja süütute ohvrite vaikivate karjete suhtes. Ainuke tõeline võitja on selle kurjuse põhjustanud rahva hing.