2. NÄDAL
INVASPORT
Melbourne´is kurtide olümpiamängudel sai Hans Kristjan Paukson meeste teivashüppes kolmanda koha.
Meeste kümnevõistluse võitis Paukson, Andres Liiviste oli neljas. Martin Kuusk sai 200 m seliliujumises seitsmenda, 200 m rinnuli-ujumises kuuenda ja 50 m seliliujumises seitsmenda koha.
Kairit Olenko võitis nii 100 meetri tõkkejooksus kui seitsmevõistluses kuldmedali.
JALGPALL
Mart Poomi koduklubi Sunder land võitis Inglismaa karikavõistluste kolmandas ringis Londoni Crystal Palace.i 2:1 ja pääses 32 tugevama hulka, kus kohtub Premier League’i meeskonnaga Everton.
Riias Livonia Cup 2004 mängus alistas Läti meister Riia Skonto Eesti meistri Tallinna FC Levadia 4:3.
JUDO
Jaapanis Tokyos kaotas Indrek Pertelson turniiril Kano Cup avaringis brasiillasele Daniel Hernandesile ja langes konkurentsist välja.
KERGEJÕUSTIK
Balti noorte mitmevõistluse maavõistluse Tallinnas võitis kõikides võistkondlikes arvestustes Eesti.
KÄSIPALL
Eesti meeskond võitis EM-valikturniiril Luksemburgi 29:22 ja 38:34.
LASKESUUSATAMINE
Eesti meeskond koosseisus Janno Prants, Indrek Tobreluts, Roland Lessing ja Dimitri Borovik sai MK-sarja 4 x 7,5 km teatesõidus Oberhofis 13. koha.
Samas peetud MK-sarja sprindietapil sai Lessing 31., Prants 48., Borovik 59. ja Tobreluts 64. koha. Järgnenud 12,5 km pikkusel jälitussõidul sai Lessing 48. koha, Prants ja Borovik ei startinud.
MALE
ESS Kalevi 15. rahvusvahelise kiirmaleturniiri «Meenutades Paul Kerest» võitsid Aleksei Ž.irov (Hispaania, pildil) ja Jekaterina Kovalevskaja (Venemaa).
ORIENTEERUMINE
Soomes Joutsenos suusaorienteerumisvõistlustel sai meeste 19 km distantsil Tõnis Erm 7., Raul Kudre 10. ja Taavi Nurmel 19. koha. Lühirajal sai Erm 4. ja Kudre 7. koha.
SUUSAHÜPPED
Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee neljanda etapi valikvõistlusel Bischofshofenis hüppasid nii Jaan Jüris kui Jens Salumäe 112 meetrit ja põhivõistlusele ei pääsenud.
MK-etapil Willingenis hüppas Jüris valikvõistlusel 116 meetrit ja pääses lõppvõistlusele, kus hüppas 102 meetrit ja sai 45. koha, Salumäe ei võistelnud.
SUUSATAMINE
Otepää MK-etapil võitis naiste 10 km klassikasõidu Marit Bjørgen (Norra) Hilde G. Pederseni (Norra) ja Katerina Neumannova (Tšehhimaa) ees. Kristina Šmigun sai 6., Silja Suija 25., Katrin .migun 41., Õnne Kurg 42., Piret Pormeister 43. ja Kaija Udras 45. koha. Meeste 15 km klassikasõidu võitis Andrus Veerpalu Frode Estili (Norra) ja Jaak Mae ees. Kaspar Kokk sai 16., Priit Narusk 25., Meelis Aasmäe 43., Risto Roonet 53., Aivar Rehemaa 54., Priit Talves 55., Martten Kaldvee 56, Jaan Kallak 57. ja Kein Einaste 59. koha.
Otepää sprindietapp jäeti halbade ilmastikuolude tõttu ära.
FIS Marathon Cupi teisel etapil, 38. Jizerska 50 km suusamaratonil Tšehhimaal Bedrichovi ümbruses sai Raul Olle teise koha.
Jana Rehemaa sai USA murdmaasuusatamise meistrivõistlustel naiste 15 km klassikasõidus 5. koha, klassikasprindis oli Rehemaa 13.
TENNIS
Maret Ani võitis Canberras 110 000 USA dollari suuruse auhinnafondiga naiste turniiril valikturniiri avaringis Saori Obata (Jaapan) 6:3, 3:6, 6:3, kuid kaotas teises ringis Sandra Klöselile (Saksamaa) 6:7, 7:5, 3:6 ja põhiturniirile ei pääsenud.
VÕRKPALL
Eesti meistriliiga Schenker klubide treenerid valisid desembri parimaks mängijaks Janis Sirelpuu.
Poiste (1987. a ja hiljem sündinud) EM-võistluste alagrupiturniiril Pärnus võitis Eesti Horvaatia 3:0, Hollandi 3:1 ja Leedu 3:0, kuid kaotas Serbia ja Montenegrole 1:3 ning pääses märtsi lõpus-aprilli alguses Riias peetavale finaalturniirile.
Mõõganaiste uus elu ehk tuld, veteranid!
Motiveeritus sünnitab suuri tegusid. Ma pole ammu nii innustunud olemise ja usust laetud sõnadega sportlasi näinud, kui möödunud nädalal sisekaitseakadeemias meie kuulsamate naisvehklejate Heidi Rohi ja Maarika Võsuga kohtudes. Nad on taas järjepeal, asjad liiguvad, nad ootavad pealetungi Hiina müürile.
Mäletate, möödunud aasta kevadel, pärast ootamatut tõsiasja, et kindlana tundunud pääs Ateena olümpiamängudele ühtäkki minetati, oli Eesti saavutustest tulvil epeevehklemine kui piksest rabatud. Olümpiast jäid eemale nii meeskond kui naiskond, tagatipuks kaotasid ühe torkega (!) individuaalse olümpiapileti Võsu ja ka Kaido Kaaberma. Üldpilt oli leebelt öeldes kurb, maad võttis masendus.
Nagu sellistel puhkudel ikka, lõid välja hõõrdumised, pillati sõnu, mida praegu vist enam ei korrataks. Kauaaegne vehklemisliidu president Ants Veetõusme pani vastu talve ameti maha. Oli põhjust arvata, et loobub ka mõni meie tippvehklejatest, kõik ju üle kolmekümne.
Ei midagi sarnast, kriis elati üle. Mõõgaga vehkimise isu tuli tagasi, kõrvale ei astunud ükski. Atlanta olümpia viies, MM-2002 pronksine ja EM-2003 hõbedane naiskond on end uuesti leidnud, tunneb vehklemisest rõõmu, naudib toetajate sooja suhtumist ega põlga vaeva usalduse õigustamiseks. Loobumisest pole teatanud ka ükski meeskuulsus. Et seda mõista, ei pea olema tippatleet, ei ole lihtne kauaaegne armastus päevapealt maha jätta. Sügisel andis sellest märku Jüri Jaanson, äsja ka Erki Nool.
Tallinnas Maarjamäel sisekaitseakadeemia rektori Peeter Järvelaiu kabinetis rektori, vehklejate ja nende uue mäned.eri Imre Tiidemanni entusiastlikele tulevikumõtetele kaasa elades ei olnud võimalik kahtlema jääda – ka nemad polnud lõppsõnaks valmis. Ja jumal tänatud. Miks peaks taanduma küpsed meistrid, kui noored neile liiga teha ei suuda? Detsembris peetud Eesti karikavõistlused epeevehklemises võitis 32-aastane, kolmandaks tuli 38-aastane, kaotades vaid karikavõitjale poolfinaalis.
Taanduda tasub siis, kui on, kellele teed teha. Möödunud aasta parima vehkleja au pälvisid Maarika Võsu ja Nikolai Novosjolov (24). Tugev koondis vajab nii kogemusi kui värsket verd. Ka parim meesvehkleja valis õpipaigaks sisekaitseakadeemia.
Mõõgastatud maksu- ja tolliametnikud
Ees on Euroopa meistrivõistlused (juuni-juuli vahetusel) Ungaris ja maailmameistrivõistlused Saksamaal (8.-15. okt). Muidugi ei jäeta vahele universiaadi Türgis (augusti keskpaiku), sest kõik Eesti vehklemiskoondnaiskonna liikmed on üliõpilased.
Kõik õpivad ja treenivad ühes kohas, Eesti Sisekaitseakadeemias, kõigist võivad saada maksu- ja tolliametnikud. See on midagi erakordset. Mis neid sinna tõmbab?
Tuleb välja, et seda pole sugugi vähe. Akadeemia on andnud vehklejate käsutusse oma sportimis-, elamis- ja õpperuumid, rääkimata Pirita linnaosa üldteada plussmärkidest . Maarjamäe on kaunis ja ideaalne koht väljas jooksmiseks, võimlemiseks, jalgrattasõiduks ja muul moel liigutamiseks. Kui vaja, liigutatakse ka õppeplaane, et maailma paremikku kuuluvatel sportlastel hädavajalik võistlus ega treeningutsükkel vahele ei jääks. Paar nädalat tagasi saabuti heas tujus treeningulaagrist Egiptuses. Arvukalt tippmedaleid võitnud naised põlevad jälle tungist võistlustulle. Uskugem vehklemisnaisi, kui nad ütlevad, et tunnevad rõõmu Imre Tiidemanni juuresolekust.
Sügisel end samuti akadeemiaga sidunud viievõistleja on nendele nüüd nii õpingukaaslane, treeningupartner, nõuandja kui mänedžer. Juba valmistatakse ette rahvusvahelise treeningulaagri korraldamist Maarjamäel, akadeemia järjepanu uuenevas spordihoones. Pole mõeldav täristada mõõka üksnes isekeskis, ka treeningurutiinist läbimurdmiseks tuleb võimalusi leida.
Imre Tiidemann (34), kes oma pika karjääri kestel paljut kogenud, on samuti särtsu täis. Epeenaised võtsid ta kohe omaks. Viievõistleja on naistega vehelnud ja tunnistab, et võib nendele ka kaotada. Aga tal on naiste võitmiseks liiga hea süda, ta hoiab end alateadlikult tagasi, ei taha neile haiget teha.
Juuraprofessor Järvelaid tõi päris karmi võrdluse: «Tunneksin rõõmu, kui mul oleks rohkem sellise tasemega professoreid nagu Imre sportlasena . kolmekordne olümplane, kolmekordne MMi neljas mees, Euroopa meister.»
Õpingud sisekaitseakadeemias toimuvad eesti keeles. Ka Irina Embrichi ja Olga Aleksejeva jaoks, kel emakeeleks vene keel. Nad saavad hakkama, kinnitab rektor. Kes hakkama ei saa, teevad kõigepealt läbi sajatunnise keelekursuse. Jõuludeks kinkis rektor vehklejatele uued õpikud. Vabariiklik vehklemisaktiiv vastas Peeter Järvelaidi ettevõtlikkusele tema valimisega Eesti Vehklemisliidu asepresidendiks. See on alles algus, on rektor hasartselt lubanud. Akadeemia juhi spordisõbralikkuse tagamaad pole vaja kaugelt otsida . abikaasa Mari Palm-Järvelaid kuulus omal ajal NSV Liidu sõudmiskoondisse.
Kunagi ammu perspektiivika sportlasena Moskvasse edutatud ja seal spordiinternaatkooli lõpetanud Heidi Rohi tunnistab, et tahab õppida: «Kummaline, aga see meeldib mulle isegi väga,» imestas ta. Kaalukam oli tol kohtumisel rektori kabinetis siiski Rohi järgmine lause: «Poleks sisekaitseakadeemia meile pakkumist teinud, poleks me tippspordis jätkanud.»
Hüljatute naasmine
Juuni 2004. Olümpiapääsmeta jäänud Eesti epeenaiskond on EMil Kopenhaagenis. Juhendamas pole kedagi, peatreener Samuil Kaminski sõlmis töösuhte norralastega, asendajat pole. Nii tuntud ja tunnustatud. Milline materjal, kui kõnekad saavutused! Ideaalne võimalus silma paista treeneril, kel auahne soov silma paista -tule ja võta valmis meistrid üle!
Eesti naiskond lõpetas tolle EMi viiendana, individuaalturniiril pääses 16 hulka neljast koguni kolm. Vara veel meid maha kanda, tundsid nad.
Heidi Rohil on siiani valusalt südame peal eemalejäämine Ateena mängudest: «Seda, kuidas meile enne olümpiat ära tehti, me enam korrata ei lase.» Ta peab silmas suurriikide vahelisi kombineerimisi olümpiapunktide kogumisel ja kohtunike tegevust, mille tulemusena Eesti naiskond olümpiapiletita jäi.
Püüdsin oponeerida: kaotustega vehklemisrajal aitasite sellele ise kaasa… Nad pole nõus, nad on veel tänagi veendunud, et nendega käituti äärmiselt ebasportlikult. Neid võib mõista. Raskem on olümpiale saada, kui seal medal võita -selliseid sõnu võib meie epeenaiste kohta küll julgelt kasutada.
Imre Tiidemann ennast vehklemiskoondise juhendajaks ei pea, ta nõustub end nimetama vaid aitajaks. Aga naiskonna eesmärki võistelda kolme ja poole aasta pärast Pekingi olümpiamängudel kinnitas ka tema.
Ja ise?
Tiidemann võistleb veel, niipea küll mitte viievõistluses, kuid siiski rohkem kui ühel alal. Varsti on Eesti meistrivõistlused laskmises, kõigepealt läheb viievõistleja püstolimehi kimbutama. Aga ta teab, ja küllap mitte juhuslikult, et Euroopa meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises toimuvad veebruari lõpus siinsamas, Tallinnas. Tiidemann laskmise EMile? Saame näha.
See pole kõik. Suur rahvusvaheline vehklemisturniir Tallinna Mõõk peetakse seekord märtsis, mitte jaanuaris. Tiidemann on seal aastate jooksul paljusid pärisvehklejaid võitnud, eestlastest parimgi olnud. Võimalik, et ta tõmbab jälle mõõga tupest. Viievõistlusest esialgu hoidub, niipea ei proovi.
Aga päriselt ei loobu ka. Niisiis, veteranid ei astu mängust välja. Suurepärane. Keskmiselt kolmekümne viiene keskmine ärimees, kelle-suguseid on ekssportlaste hulgas lugematul hulgal, ei lähe kellelegi korda. Samas eas tippsportlase suutlikkus huvitab paljusid. Andku aga tuld.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja
NÄDALA TEGIJA: ANDRUS VEERPALU
Kodus võita oli eriti magus
Viis aastat on Otepääl oodatud oma suusataja võitu. Korraldajad on selle nimel vaeva näinud ja tööd teinud, et suusapeole ükskord ometi ka sportlikult poolelt väärikas kroon panna. Sest seni lahutas sajaprotsendilisest meelerõõmust ikka vaid esikoht. Nüüd parandas olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu sellegi iluvea.
Kehva suveilma trotsinud publik sai laupäeval MK-võistluste Otepää etapil elamuse täie raua eest. Võistluste peakorraldaja Alar Arukuusk ja peakohtunik Tiit Pekk olid täieõiguslikud võidu kaasautorid ning võtsid vastu õnnitlusi.
«Mees teiselt planeedilt,» öeldi Veerpalu kohta suusastaadionil ja pärastisel pressikonverentsil. Päevakangelane ise oli tagasihoidlikum. Kinnitades küll, et mitte tema ise, vaid suusad olid seekord teiselt planeedilt.
Määrdemeister Are Metsa ettevalmistatud suusad andsid Veerpalu sõidule erilise lennukuse ning tõusudel pidasid kui roomikud.
«Suusad lippasid tõesti nii hästi, et laskumistel pidin valima, kummalt poolt eessõitjatest mööduda,» muheles elu viienda suurvõidu saanud Veerpalu. Tema sõnul võinuks see võit kodurajal varemgi tulla, kuid puudus õige distants. «Ühisstardi lõpp ei ole minu tugevam külg. Seekord oli kõik nii kui vaja,» arutles kodupubliku ees võidu võtnud sportlane.
«Täna oli siin minu päev. Magasin öösel nagu karu. Kõrgmägedes treenimine mõjus hästi. Kõik klappis, enesetunne ja suusad olid superhead. Olen samade suuskadega varemgi võitnud. Määrded tegid täna suusad veelgi paremaks,» säras Veerpalu pärast võitu.
Samas oli meie esisuusataja seda meelt, et ega ainult Otepää raske rada temast kindlat võitjat teinud. Sportlik vorm peab ikka samuti vastav olema.
Treener Mati Alaver märkis õigesti, et tänavusel hooajal on MM-võistluste kõrval iga suusataja jaoks tähtsuselt järgmine võistlus kodune MK-etapp. Eesti meestel see õnnestus ja nüüd on MMile mõeldes kuidas kellelgi: natuke vormiteravikku paremaks timmida või püüda seda säilitada. (ESL)
Mees, kes andis endast kõik. Mees, kes riskis, et võit koju jääks. Mees, kes võitis
kõiki suurelt. Andrus Veerpalu, Eesti. TARMO MERI
MEHED. 15 KM, KLASSIKATEHNIKA
Andrus Veerpalu (Eesti) 37.17,1
Frode Estil (Norra) +42,3
Jaak Mae (Eesti) +45,4
Harald Espen Bjerke (Norra) +59,3
Axel Teichmann (Saksamaa) +1.08,5
Mathias Fredriksson (Rootsi) +1.09,7
Kurvastav kurtus
Tehes aasta lõpul kokkuvõtteid läinud spordiaastast, leiti üsna üksmeelselt, et see oli hea. See hea sisaldas nii olümpiamedaleid, uusi spordibaase, sportlaste toetusi kui muudki. Niisugune polnud mitte ainult ülemuste, vaid ka ajakirjanike hinnang.
Samas vaimus möödus ka spordirahva aastalõpupidu, senistest kõige õnnestunum.
Ette astunud ülemused kiitsid sportlasi ja omaenda panust, auhinnatud sportlased kiitsid iseennast ja abistajaid. Voolas šampus, mürtsus muusika. Pidu nagu peab.
Mine tea, ehk on kosutavgi see spordirahva eneseusk, et kui kõigil muudel elualadel leiab alati vajakajäämisi, möödalaskmisi, muresid ja soovidajätmisi, siis spordis erandlikult laabub kõik hästi ja probleemideta. Rahval rõõmu sellestki.
Kõik võinuks nii olla ja jäädagi, kui polnuks üht asjaolu. Ja nimelt – kui polnuks nii, et samal ajal olid maailma teises servas sajad tuhanded jäänud ilma elust ning miljonid ilma kõigest, mis neil oli. Kui lähinaabrite juures poleks valitsenud sügav lein. Kui juba polnuks kogu maailm muret täis ning kõige viimane asi, mis kellelegi meenuda võinuks, oli sport ja sportlased. Kui kogu aastalõpueelne maailm poleks mõelnud ainult ühest.
Sellepärast on natuke kurb, et sel spordiõhtul ei kuulnud üheski ülesastumises sõnakestki sellest suurest ühismurest ning mitte keegi ei teinud ettepanekut vaikseks leinaminutiks.
Seda ei saa nimetada teisiti kui empaatiliseks kurtuseks. Empaatia, meenutame, tähendab võõra mure mõistmist ja kaasatundmist.
Tõsi, kuuldavasti ärganud riigijuhidki viimsel hetkel ja taibanud kõned ümber teha. Neil on selleks nõuandjad. Sportlased, ilmas kõige rohkem ringi rändav, kõige internatsionaalsem rahvas, ei peaks vajama nõuandjaid, et neile meenuksid käidud maad ja kohatud sõbrad. Ja lõpuks – korjati ju peol raha lahkunud kaaslaste perede heaks. Siit olnuks üksainus samm edasi.
Ei tea, võib-olla on siin tegemist osaga ühest suuremast hoiakust. Sellest, et me oleme nüüd kaitstud Euroopa Liidu poolt ning varjatud NATO vihmavarjuga. Et meie mured on nüüd murtud. Et kurjem osa maailmast ei pääse enam meile kallale ja muuga polegi meil asja. Ning siit loogiliselt edasi: et meie spordirahvas elab keset muud elu otsekui kaitsva klaaskupli all, nautides omaenda edu ja rahva armastust, ning muuga pole tal asja.
Ütlete, et nii see nüüd ka ei ole? Veel üks näide. Olümpiavõitjate Kogu senine president Jaan Talts saatis aasta lõpul rahva sekka järgmise sõnumi: «2002. aastal, mil asutasime Olümpiavõitjate Kogu, seadsime esimeseks eesmärgiks olümpiavõitjatele sotsiaalsete garantiide loomise. Täna võime tõdeda, et see eesmärk on täitunud . 2005. aasta riigieelarves on viiele olümpiavõitjale ette nähtud riiklik toetus.»
Ehk seesama teiste sõnadega: mitme tegevusaasta jooksul oli olümpiavõitjate esimeseks (ning ainsana märgitud) eesmärgiks iseendile riikliku toetuse väljarääkimine.
See oli sõnum, mida rahvas meie spordi kõige auväärsematelt vaevalt ootas. Sest selline sõnum ei räägi kahjuks muust kui sotsiaalsest kurtusest.
Siiski usun . õigemini, ma tean seda, et mitte kõik olümpiavõitjad ei ole väljaöelduga nõus. Et on neid, kes on veendunud, et olümpiavõitja nimetus, positsioon ja au kohustavad ennekõike andma, mitte saama.
Sport läheb inimestele korda rohkem kui miski muu. Sportlased, olgu nende ego kui tahes suur, peavad mõistma, et nad ei ela suletud maailmas või üksnes iseendale.
PAAVO KIVINE, kolumnist
Aastalõpupidu pakkus paljutki. Ka kujutlusvõimele, kui rolli hästi sisse elada. Midagi igale vanusele, midagi üllatavat, ilusat. Aga pole maailmas veel peetud pidu, mille järel viimane kui üks ütleks: paremini pole enam võimalik. LEMBIT PEEGEL
Ka head võib olla liiga palju
Jõulude ja aastavahetuse paiku võinuks ka spordimaailm rohkem hingetõmbamisele pühenduda, mitte kogu aeg treenida ja võistelda. Spordiennustuse toimetajana nägin, et iga päev kuskil midagi toimus.
Ei lastud puhata. Terve aastavahetuse jaurasid Kesk-Euroopas suusahüppajad oma traditsioonilise turneega.
Venelased meie jõulude ajal mõistetavalt puhata ei tahtnud ja litter oli mängus, niisamuti käis tavapäraselt juunioride hoki-MM. Ka NBAs ei antud armu. Kohe pärast esimest jõulupüha jooksid meeskonnad väljakule Inglismaa jalgpalliliigades.
Vähe sellest, Briti saartel taoti palli 28. ja 29. detsembril ning isegi 1. jaanuaril.
Võib-olla tõesti on Briti fännidel tore 1. jaanuaril aastavahetust staadionil jätkata, aga ajal mil sportlased keset väljakut surnult kokku kukuvad, võiks pisut järele mõelda. Chelsea peatreener Jose Mourinho teatas juba jõulukuu keskel, et meeskond ei pea pühade ajal ühtegi vaba päeva. Et tegu on professionaalidega ja kõrgete eesmärkide nimel tuleb treeningule tulla nii Kristuse sünnipäeval kui igal muul päeval.
Vahetevahel, kui mõni asjaosaline on muhedamas tujus, märgitakse, et nojah, see ju kõigest mäng. Kuid meenub see üha harvemini. Pigem rõhutatakse, et eesolev kohtumine käib «elu ja surma peale» jms.
Hispaanias rõhutatakse eriti alati Madridi Reali ja Barcelona mänge, Inglismaal Chelsea, ManU ja Arsenali omavahelisi mõõduvõtmisi, Itaalias AC Milani-Milano Interi ja AS Roma-Roma Lazio vastasseise.
Järjekordne mäng «elu ja surma peale» Lazio ja Roma vahel (läinud neljapäeval) möödus särgirebimise, kohtuniku mõjutamise ning publiku huligaanitsemise meeleolus. Peaosas oli taas MMil sülitamisega mainet kujundanud Roma poolkaitsja Francesco Totti. Ta oli kas ise maas, niitis, tald ees, vastaseid, lõi lamavat kolleegi või andis tööd küünarnukkidele.
Euroopa jalgpalliliigades kasvab hiilimisi võistkondade arv, sellest hooajast eriti Itaalia Serie A-s. Inglismaal mängib Premier League.is 20 meeskonda, esiliigas koguni 24. FIFA juht Sepp Blatter on anunud, et meeskondade arvu vähemasti ei suurendataks, kui neid vähendada ei taheta. Tulutult. Sestap ei viitsi ka klubide pallurid viimasel ajal sageli koondisega liituda või mõistetakse neid klubides hukka selle eest, kui nad on koondises viga saanud. ALDO MAKSIMOV
TALTSI VEERG
Rahvaspordist tippspordini
Olin kolm päeva Lõuna-Eestis ja seal toimunust või sellest ajendatult tulebki tänane lugu. Reedel allkirjastati Põlva uues Mesikäpa spordihallis pidulikult leping, mis kajastab rahvasporti. Leping sai seitse allkirja, mis lubab loota, et asi ei jää ainult paberile.
Erilise sära andis sündmusele vabariigi presidendi Arnold Rüütli kohalolek ja spordirahvast täis tribüünid. Pidulikule sündmusele järgnes kolmekilomeetrine kepikõnnimatk, kus tempotegijaks oli, usute või ei usu, president Rüütel isiklikult.
Tänu suusaliidu kutsele olin õhtul Otepääl MK-etapi avamisel. Toimus taaskohtumine armastatud spordialaga ja mis peamine, hea tuttava ja nüüdse staar-treeneri Mati Alaveriga. Jutt läks
ilma pikema sissejuhatuseta spordile, õigemini tippspordile.
Olen lubanud oma kirjutistes luua lugejatele räägitavast reaalset pilti. Nädalavahetusel oli mul see võimalus Otepääl olemas.
Kõigepealt püüdsin saada selgust Alaveri süsteemis, saada tõest pilti tema arvamuste-lubaduste ja tegelikkuse vahekorrast.
Ütlen ausalt, et viie minutiga oli mul pilt selge ja mulle tundus, et me räägime ühest ja samast asjast, mis oleks nagu eile pooleli jäänud.
Mati sõitis ööseks Tartusse, mina Käärikule. Magasin halvasti. Und segasid mõtted, et kas see kõik ongi nii lihtne, kui oled oskaja. Mind on selles isegi süüdistatud, kui püüan öelda, et sport on küll raske, aga mitte nii keeruline, et ei saaks planeerida rekordeid ja võite. Jäin ootama järgmist päeva, et oma mõtetele kinnitust saada.
Seda, mis edasi juhtus, teate te kõik isegi. Sellest kirjutati igas lehes. Minu eesmärk ei ole aga mitte võitude kajastamine, vaid see, kuidas võitudeni jõuti või kuidas sinna võib heal juhul jõuda.
Ütleme nii, et suusaspordi pärast ei maksa esialgu väga palju muretseda. Siinkohal räägime siiski ainult murdmaasuusatamisest. Suusatamise ümber on loodud suur ühine pere-. sponsorid, treenerid, abipersonal, vabatahtlikud, fännid jt. Nimesid ei tahaks siinkohal nimetada, sest kõiki üles lugeda ei jõua ja ma ei taha kedagi solvata nimetamata jätmisega. Raske on teistel spordialadel seda järele teha, aga võtke häbenemata eeskuju.
Kuuldes peatreeneri vastuseid Kristina Šmiguni võistlust puudutavatele küsimustele, jäi mind siiski kummitama Alaveri napisõnalisus. Kas selles suures meepotis pole siiski tilgake tõrva?
Reedel üllatas president Rüütel oma suurepärase füüsilise vormiga, laupäeval aga tõestas Alaver, et ta on oma ala spetsialist ehk nagu suusarahvas teda kutsub-. suusaprofessor.
Kibestunud Paavole
Eesti olümpiavõitjad ei ela suletud maailmas ega ela üksnes endale, nagu Sina väidad. Olümpiavõitjad on aktiivsed spordi ja tervete eluviiside propageerijad. Käivad spordivõistlustel, kohtuvad kooliõpilastega ja spordivad ise vastavalt võimetele.
Kogu riigis on hakatud üha enam aru saama, et sotsiaalsed küsimused vajavad kiiremat lahendamist.
Oleme tänulikud, et vabariigi valitsus kiitis heaks olümpiavõitjate toetused, ja loodame, et seda teeb ka Riigikogu. Vaatamata sellele, et Sina ja Sulle teadaolev olümpiavõitja pole sellega nõus.
PAREMAT TUJU SULLE SOOVIDES
JAAN TALTS
Eestis on aastate jooksul avastatud 69 HIV-positiivset verd andma tulnud doonorit, kelle seas on nii tudengeid kui tööl käivaid inimesi.
Jaan Taltsi veerg
MÕTE …….
Sportiv riik
Pangandus- ja finantskeskus ei kõla ka halvasti, see on osa nägemusi, millest on räägitud. Ühed toimivad, teised mitte.
Aga mida arvata kaubamärgist «Eesti spordiriik» või «Sportiv riik»? Mulle tundub, et meil on selles osas eeldusi. Saavutusspordis oleme maailmas pidevalt kaasa rääkinud ja kui arvestada veel rahvaarvu, siis oleme kindlalt eesotsas. Võite ja saavutusi on olnud läbi aegade ja pole alust arvata, et see ei võiks jätkuda.
Ent üksi edust tippspordis on vähe. Tähtsam on kogu rahva tegelemine spordiga ehk kaugemas perspektiivis saab eesmärgiks olla sportiv rahvas-riik.
Sellise julge mõtte ütles ühes lauavestluses välja president Arnold Rüütel, kes võiks olla projekti patrooniks. Mõni võib küsida, miks seda kõike vaja on? No kuulge! Meil pole enam piisavalt kõlblikke noori mehi kaitseväkke. Palju noori neide peab prostituudi ametit. Ja kui palju noori on tegevuseta ja longib purjuspäi või narkouimas mööda tänavaid, ei tea keegi. Rääkimata siis aidsist ja kuritegevusest. Seda halba on liiga palju, nii et viimane aeg on alustada sellise riikliku projektiga.
Meil on sportlik peaminister ja president. Paljud pankurid ja ettevõtjad spordivad ise ja toetavad nii tipp- kui rahvasporti. Olümpiakomitee ja alaliidud on tuleviku suhtes optimistlikult meelestatud.
Muidugi on selle kohta vaja poliitilist otsust, mis võimaldaks rahalist katet, et ehitada juurde ujulaid, võimlaid ja lihtsaid spordiväljakuid. Suurematesse keskustesse aga staadione ja spordikeskusi. Koolidesse tuleb muretseda eelkõige spordiinventari ja -varustust.
Peab ütlema, et seda kõike ka tehakse, aga konkreetse eesmärgi püstitamise korral saab seda teostada kiiremini. Kuna alustame koolidest, kust käib läbi kogu kasvav põlvkond, siis saabub ka aeg, mil kõik tulevased riigikogulased on nakatunud spordipisikuga. Ja see loob eeldused lahendada ka suuremad rahastamisküsimused üksmeeles.
Siis ei pea ka rahvasport elama tippspordi armust, vaid rahaliste jõudude tasakaal vastab euroopalikule tavale. Nii oleksime ükskord super spordiriik, kus kõigil on hea tervis, jõutakse teha tööd ja eluiga
pikeneb. Ja taas leidub Eestis noori tugevaid mehi, kes suudavad kanda relva ja, kui vaja, siis kaitsta oma kodu ja riiki. Selline tulevikuriik oleks eeskujuks kogu Euroopale.
Eesti Spordileht nr 7
…
Selg annab tunda
Nädalavahetusel kaheksandat korda peetud Reval Cupi seitsmevõistluselt kõrgeid tulemusi oodata ei olnud. Oli teada, et paljud maailmatipud loobuvad erinevatel põhjustel ja kes tulevad, pole parimas vormis. Nii ka läks.
Indrek Turi haigestumine ja Kristjan Rahnu lubadus teha kaasa vaid paaril alal andis juba ette märku sellest, et Erki Noolele meie järelkasvust vastast ei ole.
Küll aga olid tublid Andres Raja ja Mikk Pahapill, kes tegid isiklikke rekordeid ja hankisid väärtuslikke kogemusi tuleviku tarvis. Aga tase on noortel veel madalavõitu.
Põhitegijateks kujunesid Nool ja noor Valgevene talent Andrei Kravtšenko. Erki lubaski seekord vähe, aga tegi suhteliselt hästi ja valmistas sellega iseendale ning kõigile teistele meeldiva üllatuse. Tubli.
Tänase kommentaari teravik on suunatud ühele võistluse käigus ilmnenud probleemile. Ma küsiks, kui haige või vigastatud peab sportlane olema, et loobuda võistlemisest. Ja teiseks: kes seda peaks otsustama ja kuidas see mõjutab sportlase karjääri?
Meedia vahendusel jäi mulle mulje, et Kristjan Rahnu langetas ise otsuse. Kui rääkida professionaalsest sportimisest, millega Rahnu minu teada tegeleb, siis üldjuhul sünnib selline otsus treeneri, arsti, alaliidu ja sportlase koostöös.
Kuidas asi tegelikult oli, ma ei tea. Küll aga tean, et tippsportlane ei ole kunagi päris terve ja see, et kusagilt annab tunda, on tavaline. Võistlus ja selle toimumise kuupäev on aga alati eelnevalt teada. Mida siis teha, kui alati midagi valutab? Soovitan kõigile tänastele ja homsetele suurde sporti pürgijatele – tuleb lihtsalt kannatada ja harjuda väikese ja ka suure valuga võistlema. Mida kõrgem valulävi, seda suuremad eeldused on saada võitjaks.
Profisportlane peab vigastustega arvestama. Aega, millal midagi ei valuta ja vorm hea, võib üldse tulemata jääda. Selle eest ma tahangi hoiatada. Ja kui selline õnneaeg saabubki, siis enda suva järgi valitud võistlustel saavutatud hea tulemus ei huvita kedagi. Vaja on hästi võistelda õigel ajal ja õiges kohas ning see iseloomustabki sportlase suurust.
Treenitakse ikka selleks, et võistelda. Ja kui see on töö, mille eest ka makstakse, siis tuleb seda hästi teha. Loodan, et noored teevad õiged järeldused ja suudavad meie mitmevõistluse traditsioone kõrgel hoida.
Eesti Spordileht nr 6
…
Sõudjatel suured plaanid
Laupäeval, 29. jaanuaril Tallinna spordihallis peetud sõudeeromeetrite võistluse «Alfa 2005» hea korraldus ja maailma paremiku osalemine sellel igati õnnestunud ettevõtmisel näitasid veenvalt, et sõudmise vastu on Eestis jätkuvalt suur huvi ja ala populaarsus üha kasvab.
Mullu Ateena olümpiamängudel koos Leonid Guloviga meeste paarisaerulisel kahepaadil neljanda koha saavutanud Tõnu Endreksoni uus Eesti rekord ja valgevenelasest võitja Pavel Šurmei aailmarekordi lähedane tulemus näitasid võistluse kõrget taset.
Teades, et talvine ergomeetrite jõuproov on ainult üks osa ettevalmistusperioodil suviste startide õnnestumise nimel tehtavast tööst, on võistlusel kindel koht nii treeningul tehtu hindamisel kui ka ala propageerimisel.
Nii Ateena olümpiamängudel hõbemedali pälvinud Jüri Jaanson kui sõudekoondise peatreener Jaan Tults kinnitasid, et jäid toimunuga väga rahule. Iga päevaga on muutumas usutavamaks sõudeliidu idee kuningliku kaheksapaadi projekti realiseerumisest.
Alaliidu presidendi Rein Kilgi välja öeldud idee on olnud paljude sõudjate salaunistus, mis võib teoks saada.
Teades-tundes sõudeliidu kogenud juhte, on kaheksapaadi olümpiale pürgimine tunduvalt loogilisem võrreldes paljude teiste võistkondlike spordialade olümpiaunistusega.
Ateenas oli sõudmine meie edukaim ala, aga ka varasemad võidud maailmameistrivõistlustel ja edukad sõidud eelnevatel olümpiamängudel on märkimisväärsed saavutused.
Nüüd tuleks ära kasutada tänane hea positsioon ja lisada veelgi tuure.
Arvan, et suuremat rõhku tuleks panna sõudmisalasele tegevusele Tartus ja Viljandis, tean ka seda, et selles suunas on juba esimesed sammud astutud.
Üksnes Pärnust ja Narvast võib jääda väheks, et suured plaanid realiseeruks.
Lõpetuseks tahaksin soovida, et sõudmisest saaks sama populaarne suvine spordiala kui on talvel suusatamine.
Loodan, et energiline ja optimistlik Kilk ja tema meeskond jõuavad eesmärgile. Jõudu ja tarmukust tegude realiseerimisel!
Eesti Spordileht nr 5
…
Kesine algus
Tennis ja ralli on selle nädala märksõnad. Autoralli ja tennise hooaeg algab juba aastaid jaanuari teisel poolel ja on ikka olnud meie spordisõprade huviorbiidis.
Markko Märtin on kuum nimi rallimaailmas juba paar aastat ja oma sõitude ning etapivõitudega seda ka õigustanud, kuid lubatud eesmärk – tulla maailmameistriks – on seni veel täitmata.
Tennisemängija Maret Ani üllatas eelmisel aastal Austraalias poolfinaalkohaga paarismängus ja tõusis meie esitennisistiks. Sellepärast ootasin nüüd põnevusega mõlema esimesi etteasteid. Seda enam, et tennis ja automotosport on eestlasi alati huvitanud ja olnud meile edukad alad varemgi.
Kes meist ei mäletaks Endel Kiisa ja Nikolai Sevastjanovi haaravaid duelle Pirita-Kose ringrajalt, kuhu sõideti kokku üle Eesti ning kaugemalt tuldi kohale isegi päev varem.
Kes koju jäid, said põnevast kihutamisest osa Gunnar Hololei meisterlike reportaažide kaudu.
Seda teed jätkasid Lembit Teesalu, Jüri Raudsik jpt. Pirital sõideti ka vormelitega ja siin oli tegijaks Toivo Asmer.
Mineviku rallikuulsused Toomas Diener, Eedo Raide, Georg Valdek jt sillutasid teed tänasele esipiloodile Märtinile, kellel on nüüd olemas kõik võimalused tõestada oma talendi suurust.
Juba aastaid ootame koduses tennises uut Leiust. Paistab, et noormehed on saamatumad kui neiud.
Nii ongi meie tänased lootused seotud Maret Aniga. Olgugi et need kaks ala on väga atraktiivsed ja huvipakkuvad miljonitele, on edu saavutamine tennises siiski tunduvalt raskem.
Kui Märtin konkureerib maailma etappidel tavaliselt vaid mõne ekipaaži ja piloodiga, siis tenniseneiu Maret peab seda tegema mitte sadade, vaid tuhandetega.
Nüüd kui mõlemal esimene vaatus läbi, võib öelda, et aastat alustati suhteliselt kesiselt, aga võimalusi seisu parandamiseks on kindlasti.
Loodame, et Markko sõidutrajektoor ei leia juhuslikke kive ega lumevalle. Auto peab vastu ja lubatud MM-tiitel ka lõpuks tuleb.
Mareti mäng aga muutub jõulisemaks ja ründavamaks, mis lubab vastaste vastu rohkem võidupunkte lüüa. Siis tulevad ka võidud.
Eesti Spordileht nr 4
…
Liiga palju loodame
Lootus on maagiline sõna, see aitab üle saada raskustest ja vahel isegi ellu jääda. Teame hästi Lance Armstrongi, maailma ühe parima sportlase lugu. Tänu tahtejõule, usule ja lootusele sai ta jagu raskest haigusest.
Nüüd meie sportlaste viimase nädala ootustest-lootustest. ETV lubas Kristina Šmiguni head esinemist, kuna hea vorm on säilinud. Ja võistluspaik Nove Mesto sobib Kristinale.
Raivo Laast ütles Eesti Päevalehes, et meil pole kedagi karta. Riho-Bruno Bramanis lisas, et Eesti on favoriit. Meil on oma (sala)kombinatsioonid ja tugevad rumeenlased ei kohuta. Keegi lootis, et Maret Ani võidab veel paar mängu ja saab Melbourne´is põhiturniirile.
See on vaid osa eelmise nädala lubadustest, kuid aastas on 52 nädalat. Äkki lubame liiga palju? Olen Pärnumaal ja likvideerin maakodus looduse tekitatud segadust. Aga kuna töö siin niikuinii ei lõpe, võtan laupäeva vabaks. Puhkan, naudin telesporti ja ühtlasi saan vastuse, kas ehk liiga palju pole lubatud.
Ootan põnevusega ülekannet Nove Mestost, käes värske päevaleht, kust loen, et Kristina on unustanud Otepää äparduse, tiimipealik lisab, et täna määrimisega probleeme pole, kuna tegu on 10 km uisutamisega. Tundub, et kõik klapib ja lootused on kõrged. Aga võta näpust. Meie hääletorud said esimesed vaheajad ja üllatuslikult teatasid, et Tšepalova ja Ševtšenko liiguvad väga kiiresti, Bjorgen on õppinud ka tavadistantse sõitma ning Neumannova tahab kodus võita. Nii ka läks.
Järg on käsipalli käes. Esimesed kümme minutit vaidlevad kommentaatorid, kas meeskond mängib kaitses õiget formaati. Kas vaataja ikka saab sellest aru? Seis on 1:8. Kus siis on lubatud kombinatsioonid ja n-ö positsioonimäng? Jurtšenko kurdab, et ei saa masinat käima, kui saaks, oleks kõik võimalik. Tundub, et masin läks käima, aga võimsusest on veel puudu… Tuleb edasi timmida. Alagrupid on selleks, et terad sõkaldest eraldada. Ja kuigi vahel kukub tera valesse kohta, olen täna seda meelt, et Rumeenia ja Ukraina on meist tugevamad.
Nagu teame, said ka korvpallipoisid paraja sauna ja treener Lust tunnistas kaotust. Leedukad tegid kohati jäähokiga sarnaseid vahetusi. Neil on korralik valik ja see otsustab. Meie potentsiaal on väike ja mina ei ole eriti optimistlik sportmänguvõistkondade suure edu suhtes.
Ma ei ütle, et me mängime halvasti, suurtel riikidel on paremad mängijad ja seega võiduvõimalused mitu korda suuremad.Liigsed lootused nurjusid jälle, aga need olid ka põhjendamatult optimistlikud.
Eesti Spordileht nr 3
…
Rahvaspordist tippspordini
Olin kolm päeva Lõuna-Eestis ja seal toimunust või sellest ajendatult tulebki tänane lugu.
Reedel allkirjastati Põlva uues Mesikäpa spordihallis pidulikult leping, mis kajastab rahvasporti. Leping sai seitse allkirja, mis lubab loota, et asi ei jää ainult paberile.
Erilise sära andis sündmusele vabariigi presidendi Arnold Rüütli kohalolek ja spordirahvast täis tribüünid. Pidulikule sündmusele järgnes kolmekilomeetrine kepikõnnimatk, kus tempotegijaks oli, usute või ei usu, president Rüütel isiklikult.
Tänu suusaliidu kutsele olin õhtul Otepääl MK-etapi avamisel. Toimus taaskohtumine armastatud spordialaga ja mis peamine, hea tuttava ja nüüdse staartreeneri Mati Alaveriga. Jutt läks ilma pikema sissejuhatuseta spordile, õigemini tippspordile.
Olen lubanud oma kirjutistes luua lugejatele räägitavast reaalset pilti. Nädalavahetusel oli mul see võimalus Otepääl olemas. Kõigepealt püüdsin saada selgust Alaveri süsteemis, saada tõest pilti tema arvamuste-lubaduste ja tegelikkuse vahekorrast.
Ütlen ausalt, et viie minutiga oli mul pilt selge ja mulle tundus, et me räägime ühest ja samast asjast, mis oleks nagu eile pooleli jäänud.
Mati sõitis ööseks Tartusse, mina Käärikule. Magasin halvasti. Und segasid mõtted, et kas see kõik ongi nii lihtne, kui oled oskaja. Mind on selles isegi süüdistatud, kui püüan öelda, et sport on küll raske, aga mitte nii keeruline, et ei saaks planeerida rekordeid ja võite. Jäin ootama järgmist päeva, et oma mõtetele kinnitust saada.
Seda, mis edasi juhtus, teate te kõik isegi. Sellest kirjutati igas lehes. Minu eesmärk ei ole aga mitte võitude kajastamine, vaid see, kuidas võitudeni jõuti või kuidas sinna võib heal juhul jõuda.
Ütleme nii, et suusaspordi pärast ei maksa esialgu väga palju muretseda. Siinkohal räägime siiski ainult murdmaasuusatamisest. Suusatamise ümber on loodud suur ühine pere – sponsorid, treenerid, abipersonal, vabatahtlikud, fännid jt. Nimesid ei tahaks siinkohal nimetada, sest kõiki üles lugeda ei jõua ja ma ei taha kedagi solvata nimetamata jätmisega. Raske on teistel spordialadel seda järele teha, aga võtke häbenemata eeskuju.
Kuuldes peatreeneri vastuseid Kristina .miguni võistlust puudutavatele küsimustele, jäi mind siiski kummitama Alaveri napisõnalisus. Kas selles suures meepotis ple siiski tilgake tõrva?
Reedel üllatas president Rüütel oma suurepärase füüsilise vormiga, laupäeval aga tõestas Alaver, et ta on oma ala spetsialist ehk nagu suusarahvas teda kutsub – suusaprofessor.
Eesti Spordileht nr 2
Rahulikult ja õigesti
Tänasega alustan oma iganädalast veergu Eesti Spordilehes. Eksivad need, kelle arvates läheb siin nüüd ainult hirmsaks andmiseks. See pole minu kirjutiste eesmärk.
Seda meelt olen aga küll, et tuleb anda, kui vaja ja tuleb kiita, kui vaja. Minu eesmärgiks oleks eelkõige luua realistlik pilt meie spordielust, mida sageli püütakse meie ette tuua ilustatult. Iseasi muidugi, kas minu arusaamad ühtivad alati lugejate omadega, aga nad ei peagi ühtima. Need kirjutised on siin minu vaated ja seisukohad.
Igas eluvaldkonnas on omad kriitikud ja analüütikud. Paraku spordis see puudub. Usun, et ma tunnen sporti sedavõrd hästi küll, et olla spordikriitik. Päris taevasse ma kõike ei kiida, kuid põhja ka ei lase. Mingisugune reaalne nägemus võiks aga spordist olla küll, mida sageli kuskilt ei leia ega kuule.
Üks minu lugude eesmärk peaks olema tähelepanu juhtimine väärarusaamadele spordis.
Loodan vähemalt, et keegi võtab minu kirjutistest ka õppust ja hakkab asju hindama ka teisest vaatenurgast. See ei puuduta ainult tippsporti, vaid kõike spordiga seonduvat. Praegu tundub mulle, et tippsporti käsitletakse emotsioonidest ajendatuna.
Teiseks tahan pakkuda spordisõpradele huvitavat lugemist, kus kõik ei keerle sugugi ainult spordi ümber. Püüan sporditeemade kaudu juhtida inimeste tähelepanu tegelikult hoopis sügavamatele ja tõsisematele asjadele. Et need lood oleksid õpetlikud mitmes plaanis. Teemad on sügavad, kuid tahaksin need lugejateni tuua kerges, arusaadavas vormis.
Tänane lugu ongi rohkem sissejuhatav ja lühike hinnang möödunud aastale. Aasta 2004 oli üldjoontes positiivne ja sellisena ma seda ka hindan. Kolm olümpiamedalit oli saavutus, millega Ees-ti riik võib rahul olla.
Ainult et nüüd on aeg sealmaal, et olümpiameestel võiks lasta juba rahus elada ja ajakirjanikel keskenduda uutele teemadele. Ma ei kujuta ette, mis nendest meestest siis veel oleks saanud, kui mõni neist oleks olümpiakulla võitnud.
Olümpia ei saa siiski olla spordis ainus eesmärk. Sellepärast on praegu vara rääkida ka ainult Pekingi mängudega seonduvast. Enne järgmisi olümpiamänge on veel palju teisi suurvõistlusi.
Kui laps sünnib, siis tuleb ikka vaadata, kuidas ta kasvab või kooliminekuks valmistub. Mitte aga sellest, et hakkame temast ministrit või inseneri kasvatama.
Igal ajal on omad eesmärgid. Seda ei tasuks ka spordis unustada.
Head uut spordiaastat!
Eesti Spordileht nr 1