 Üle 30 aasta omal käel ja omatahtsi salapäraseid nähtusi uurinud Igor Volke on veendunud Maarjamaa ja selle asukate erilisuses – sedavõrd erilisuses, et maaväline intellektki meie vastu huvi tunneb.
Aasta 2004 – milline oli see teile kui ufoloogile? Ufovaene? Või vastupidi – tulnukad ja poltergeistid möllasid mis kole?
Sügis oli huvitav – nii vene kui eesti elanikkonnalt tuli terve rida huvitavaid teateid. Ei maksa ära unustada, et Eesti on iseenesest anomaalne. Meist ei saanud korralikke nõukogude inimesi ja ma usun, et meist ei saa ka korralikke eurooplasi. Me oleme liialt omanäolised ning ühtlustamisele resistentsed. See ongi minu meelest üks põhjus, miks me alates 1989. aastast olime anomaalsete nähtuste või ufode huviobjektiks. Anomaalseid nähtusi esines aastatel 1989-1991 Eestis väga intensiivselt, sellele järgnes lauge periood, viimastel aastatel on aga jälle tegu olnud väikeste lähenemistega. Küsimus – miks? Sest maailmas pole ükski sotsialistlik süsteem kapitalismile üle läinud niiviisi, nagu meie oleme seda teinud.
Härra Volke, miks see peaks ufot huvitama?
Miks see peaks huvitama? Me ei tea, kes on ufo! Kui nad on mõistusega olendid, siis see huvitab. Kõik, mis on maailmas huvitav ja põnev, peab intellektikandjat huvitama! Filmikunst on meile loonud lihtsalt kliðee, et ufod on tundmatud lendavad objektid. Maa pealt nad pärit ei ole, Soomest ei ole, Lätist ei ole – ju nad on siis maailmaruumist. Vajutavad kangi oma metallist lennuvahendis, kus on komandör ja alluvad, ning lendavad siia. See pole mõeldav! Kes natukenegi füüsikat tunneb, see teab, et juba lähimate tähtede pealt siia jõudmiseks peaksid kütusevarud olema nii suured, et see muutub võimatuks. Aga võimalikud on aegruumi deformatsioonid ning kuskil on nende jaoks eelistatumad piirkonnad, kuskil vähem eelistatud – nii nagu kõrbed ei ole kõikjal, vaid teatud kohtades, nii nagu sajurikkad piirkonnad pole igal pool. Väga huvitavad ja võimalikud aegruumi deformatsioonid on vaid mõnes kohas. Miks mitte Eestis? Erilisus on see, mis meid rikastab, samas muidugi ka kohustab.
Miks ma küll arvan, et igas riigis on oma ufoloog, kes kinnitab, et just meie oleme nii erilised, et isegi Nemad tunnevad meie vastu huvi?
Anna olla! Ma meenutaksin nendele ufoloogidele, et praktika on tõe kriteerium. Me oleme kümnevõistluses päris kõva maa – kui need ufoloogid tuua ja panna siin kümnevõistlust tegema, ma mõtlen energoinformatsiooni, keskkonna anomaaliaid, kontakte, informatsioone…
… siis te võidaksite ufoloogide kümnevõistluse kindlapeale ära?
Mitte mina, vaid meie huvitav piirkond, kus on kõike.
Millised on teadaolevalt kõige vanemad anomaalsed keskkonnanähtused Eestis?
Huvitav ongi see, et esimesed värvikad juhtumid ja vaatlused olid Eestis juba päris varakult – 1943, 1947. Saaremaal nähti pärast Tehumardi lahingut mõistatuslikke hõbedasi objekte – skafandris mehi, kes käisid laipade vahel ja pöörasid neid ringi. Politrukid keelasid neist rääkida, kohalikud elanikud nimetasid neid aga surnute laevadeks, mida olevat seal kandis varemgi nähtud.
1945. aastal oli Lümandus üks vahva juhtum. Paar olendit külastasid üht talu ning emal tuli oma 17aastast tütart tagasi hoida, kuna too tahtis nende juurde minna. Olendid vaatasid neidu ja ütlesid: “Ei, liiga haljas.” Väga paljud juhtumid tulevad alles nüüd, kus inimesed julgevad rääkida, päevavalgele. Näiteks aastat viis tagasi rääkis üks inimene mulle sõjajärgse juhtumi, varem ta pelgas seda avalikustada.
Palju huvitavam oleks, kui inimene saaks ise kedagi jälgida, kui et enda kuklal tulnuka pilku kanda.
Jälgida on muidugi päris ahvatlev. Kui jälgida oma liigikaaslasi, rahvuskaaslasi, perekonnakaaslasi – kui veidralt me mõtleme, kui naljakalt me tülli pöörame ja kui ilusad me oleme, kui me lepime. See on fantastiline – elusa aine ja mõistuse uunikum!
Siis järsku avastatigi, et kogu mõistuslik elu ei pruugi niiviisi funktsioneerida nagu meie ja et me võime lähimaailmaruumis huvi pakkuda. Aga ma kujutan ette, et see maailmaruum ei pruugi elada niisuguste seisukohtade järgi nagu Bush Iraagi suhtes – et kui me näeme kuskil midagi, mis meie arusaamadega kokku ei sobi, siis me tormame kohale.
Kas me saame kindlad olla, et pealtnäha tavalises ruumis – näiteks Eesti rahvusraamatukogu kohvikus, kus me istume –, et siin ja praegu on kõik mitteanomaalne?
Ei saa. Raadiolained olid olemas juba Vana-Egiptuses, kuid neid ei osatud vastu võtta. Samamoodi on anomaalsete struktuuridega. Me ei tea siiamaani sedagi, kas aju on inimese minakeskuse põhiplatsdarm või lihtsalt kasutatav vahend – superpentium.
Aga kogu areng toimub step by step ning me saame aru, et tulnukad ei tulegi sealt, kust me arvasime – nad tulevad hoopis teisest kohast. Kust? Mina ka ei tea! Ma töötan raamatukogus, kus ma oskan öelda? Aga mõnikord aegruumi vahede ja kanalite tõttu pudeneb midagi välja. Ning Eestis juhtub seda rohkem kui kuskil mujal ka sel põhjusel, et meil on väga originaalne ja huvitav aluspõhi – paas oma kurdude ja murrutusjoontega. Pae sees toimuvad igasugused huvitavad füüsikalised protsessid, sest paas on kunagi olnud elu, mis on mineraliseerunud. Nõukogude ajal töötas väga kõrges ja vastutusrikkas riigiametis üks härrasmees, kes oli täiesti veendunud selles, et kummituskohad on seotud paekivi omaduste ja resonantsiga. Inimese bioväli ja vaimude infoväli resoneerub pae väljaliste omadustega ning tekitab aeg-ajalt selliseid huvitavaid ilminguid, mida inimpsüühika võtab vastu siis kas poltergeistide või kummitustena. See on suur ja huvitav valdkond – see maailma avardumine.
Hiljuti jõudis riigitelevisooni üks poltergeistijuhtum, kus ühes korteris hakkasid asjad lendama – kõik, mis nähtamatule olevusele aga pihku hakkas. Oli see tänavu värvikaim juhtum?
Poltergeistide poolelt kindlasti. Kaks juhtumit oli pärast seda veel, kokku kolm ühe aasta jooksul – see on kõva näitaja. Arvesta tuleb, et mõningad asjad ei tule välja, ja mis üldse ei tule välja, on mikropoltergeistid. Inimesed lihtsalt ei oska asjade kadumist nendega seostada. Võtate näiteks kuldketi kaelast, panete klaveri peale ja lähete pesema. Tulete tagasi – ketti pole. Maja on lukus, kedagi peale teie ja koera seal ei ole, koer seda ka ära ei söönud. Kahe kuu pärast ilmub kett välja. Telekapuldiga sama lugu – pult kadunud ning terve pere otsib paaniliselt taga. Nädala-poolteise pärast tuleb pult päevateki alt lagedale. Aga voodit on vahepeal kümneid kordi üles-alla tehtud ning päevatekki ära võetud ja tagasi pandud. Või siis selline juhtum, kus muusikakeskusest hakkab vett välja jooksma.
Olete ise näinud?
Ma käisin kohapeal, kui vesi oli ära koristatud, aga tegemist oli väga usaldusväärse isikuga, kelle renomee eeldaks kõike muud kui sellist jama.
Mul endal on paberilehele mitu tilka vett kukkunud. Pidasin suvisel ajal loengut teise korruse ruumis, kus pole torustikkugi, ning hoidsin paberit käes.
Ja veepiisad kukkusid ei kusagilt?
Ei kusagilt. Kogu auditoorium koosnes seitsmest inimesest, kes kõik olid minust poolteise meetri kaugusel, nii et tati ja vee pritsimise võimalus oli välistatud.
Või siis juhtum müntidega – käib pauk ja kukub münt, ei käi pauku ja jälle kukub münt. Kui Baskin teab rohkem anekdoote kui teised, siis mina tean niisuguseid lugusid.
Kes on ufoloogi suurim vaenlane? Inimene, kes näeb kõiges anomaaliat? Inimene, kes ei näe milleski anomaaliat? Või kapten Nemo, nagu te nimetate neid avalikkusele mitte teada olevaid tegelasi, kellest sotti ei saa, on ta tont või inimene?
Hoopis Kot-Utðonõi – õpetatud kass, nagu üks vene värsiisa nimetas neid haridust saanud inimesi, kes arvavad, et nad teavad õudselt palju ja õudselt hästi. Üleolevad inimesed.
Kui tõsiselt te võtate igat juhtumit, millest teile teatatakse? Nelli Teataja näiteks kirjutas hiljuti Jeesusest, keda olevat Kohtla-Järve tänavatel nähtud, ning tunnistajaks oli mitu päeva tina pannud mees, kes arvas isegi, et ega tema juttu eriti tõsiselt võtta saa. Te õnneks ei tea seda juhtumit?
Õnneks ei tea. Jamaga pole üldiselt mõtet tegeleda. Aga muidu on nii, et tuleb hakata kontrollima. Esimene reegel on see, et pead algallikani välja jõudma – kes on see nägija või nägijate rühm. Kui on tegemist rühmaga, siis missuguse rühmaga? Kas kollektiivse pettuse, kollektiivse hallutsinatsiooni või kollektiivse tunnistajate rühmaga. Tuleb ka kontrollida, kas tegu pole mitte eksliku vaatlusega. Näiteks tuli mulle ufoteade, et Stroomi rannas tulid tulnukad mere kohalt maale ning käisid seal ringi. Pärast paari allika küsitlemist oli aga selge, et tegemist oli õhupalliga – mehed olid sellega rannas maandunud. Mis ma oskan öelda – korrektne teade. See, et üks memm õhupalli ära ei tundnud… Õhupall Stroomi rannas ongi harvaesinev, suhteliselt anomaalne nähtus!
Kas ühe ufoloogi suurim unistus on see, et ufo temaga ühendust võtaks?
(Volkel on korraga nalja nabani.) Ei!
Ei olegi?
Nüüd te küsite, kas minuga on juba midagi sellist juhtunud. Kui ma ütlen, et on, siis te arvate, et mul on võib-olla midagi peaga pahasti. Kui ma aga ütlen, et minuga pole olnud ega saagi olla ning olen liiga kategooriline, siis te mõtlete, et ma pole üldse pädev uurija, ja nii edasi. Ma ütlen siiski ei – mingit kinnisideed ega leegitsevat unistust mul ei ole. Ma olen selles mõttes pragmaatik.
TIIA LINNARD
Reede, 31.12.2004
|
Tuuli Koch
Kaheksa aasta eest leitud väidetavalt varaseimad elu jäljed Maal tuleb ümber hinnata.
«Laine muudkui kerkis ja kerkis, inimesed karjusid ja hakkasid eest ära jooksma, siis oli hotelli õu vett täis, restorani klaasid purunesid,» kirjeldab Sri Lankal surmalaine alla jäänud Anatoli Kopijevski.
Samal teemal:
www.DELFI.ee
Eesti Raadio valis 2004. aasta muusikuks helilooja Helena Tulve. Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud eesti muusikakultuuri ja kes on teinud sealjuures koostööd Eesti Raadioga.
Aasta 2004 oli Helena Tulvele loominguliselt väga edukas. Ta pälvis esimese eesti heliloojana rahvusvahelisel heliloojate rostrumil esikoha orkestriteosega «Sula», teatab Eesti Raadio.
VE: Pauts, Katrin – Eesti elu arvustaja
Purjus Eesti naljad
Katrin Pauts, SLÕL, 4. jaanuar 2005
Klõpsisin pühade ajal meie telekanaleid lootuses midagigi naljakat näha ja jõudsin veendumusele, et mul on passis vale kodakondsus. Inglise, Vene ja isegi Ameerika naljaprogrammid ajavad mind naerma, aga kohalikud mitte. Sest joodiku õrn mörin on pigem tüütu kui naljakas.
Eesti naljasaateid vaadates pean ühtelugu juurdlema, kas tegijad olid tegemise ajal purjus või on see kummaline lällutav kõnepruuk, mis meie noorema põlvkonna koomikuid nagu ühe vitsaga löödult iseloomustab, tõepoolest nädalatepikkuse pingsa harjutamise tagajärg?
Miks on Maie teinepool Valdur pidevalt keskmises joobes ja kannatab ilmsete artikulatsioonihäirete all? Või võtame perekond Kinga, kellest ükski pole vist ilmas kainet päeva näinud. Inglaste «Minu pere» või Ameerika igihaljad Bundyd on nende kõrval vaat et karskusseltslased, aga sada korda naljakamad.
Ei oska sellest nähtusest muud järeldada, kui et purjusolek on siinmail nii populaarne, et tasub jäljendamist.
Meie rahvuslik eripära?
Aga see ei ole enam naljakas.