• Tere taas!

     

    Viimased postitused:

VE: Apananski, Leonid – tegija

Autor Avo | Avaldatud: 7. dets. 2004

Apananskile läks Savisaare linnavalitsuse arveid 4 miljoni krooni eest 08:10 07.12.2004

Uudise pilt

TALLINN, 7. detsember (EPLO) – Esmaspäeval selgus kohtus, et AB Kindlustuse grupi endine juht Leonid Apananski sai Savisaare-aegse linnavalitsuse arveid ligi 4 miljoni krooni eest, kirjutab Äripäev.

Kokku oli Apananskile esitatud 12 arvet summas 163 485 Briti naela, mille väärtus arvete esitamise ajal 1997. aasta augustist kuni 1998. aasta oktoobrini oli ligi 4 miljonit krooni. Enamik neist on ka tasutud.

Varem teadaoleva info kohaselt oli Apananskile esitatud arvete summa veidi üle ühe miljoni krooni. Lisaks maksis Apananski kinni Savisaare majade kindlustusarveid 1999.–2001. aasta eest kokku 48 000 krooni.

Apananskile läinud arved tulid välja Savisaare-Äripäeva kohtuprotsessi käigus, kui novembri algul kuulati linnakohtu palvel Londonis üle tunnistaja Amanda Riddle, kes töötas arvete esitamise ajal PR-firmas Grayling Ltd, mille tütarfirma Westminster Strategy osutas teenust linnale ja linnapea Edgar Savisaarele.

Tõendid tulid avalikuks esmaspäeval linnakohtus. Ühtlasi esitas Äripäeva esindaja Indrek Teder kohtule täiendavalt linnavalitsuse ja volikogu esimehe teated, mille kohaselt polnud ei linnavalitsusel ega volikogul lepingut Briti firmaga Grayling Ltd.

Esmaspäeval lõpetas kohus eelmenetluse ja kohtunik Krista Kirspuu määras põhiistungi ajaks 28. veebruari. Savisaare esindaja Üllar Talviste taotles kohtult Leonid Apananski ülekuulamist ning kohus rahuldas taotluse.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Pearl Harbor

Autor Avo | Avaldatud: 7. dets. 2004

Teisipäeval möödub 63 aastat Pearl Harbori ründamisest
11:20 07.12.2004

Uudise pilt
USS Arizona rusud pärast Pearl Harbori ründamist, laeval hukkus 1102 USA mereväelast.

PEARL HARBOR, 7. detsember (EPLO) – Teisipäeval möödub 63 aastat jaapanlaste üllatusrünnakust USA sõjaväebaasile Pearl Harboris, mis viis USA II maailmasõtta.

Jaapanlaste rünnakus hukkus 2403 inimest, hävis või sai kahjustusi 21 laeva ning 347 lennukit. Pärast lauspommitamist astus USA osaliseks II maailmasõtta.

USA president Franklin Delano Roosevelt ütles päeval pärast Pearl Harbori ründamist, et „7. detsember 1941 – see on päev, mis jääb elama oma häbiväärsuses”.

Pearl Harbor on praegu koduks 30 mereväe ja rannavalve sõjalaevale, seal asub ka 18 tuumaallveelaeva.
<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl11&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=javascript src=”http://reklaam.www.ee/cgi-bin/rot_fe.fcgi?env=EPL&country=EE-ET&zone=epl12&m=2″> </SCRIPT>

<SCRIPT language=VBScript>
on error resume next
If MSDetect = “true” Then
If Not(IsObject(CreateObject(“ShockwaveFlash.ShockwaveFlash”))) Then
flashinstalled = 1
Else
flashinstalled = 2
End If
End If
</SCRIPT>

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Venemaa vrs Baltikum

Autor Avo | Avaldatud: 7. dets. 2004

Moskva eraldas 300 miljonit baltivenelaste toetamiseks
07.12.2004 13:58PM Online

Moskva suurendas Balti riikides elavate venelastega tehtavaks koostööks mõeldud rahasummat tulevaks aastaks 300 miljoni rublani, vahendab ETV Online agentuuri RIA Novosti teadet.

Venemaa välisministeeriumi juurde loodud rahvusvahelise teadus-, haridus- ja kultuurikoostöö keskus saab tulevaks aastaks tegevuse arendamiseks SRÜ ja Balti riikide venelastega 300 miljonit rubla ehk 125 miljonit Eesti krooni, mis on 50 miljoni rubla võrra enam kui tänavu.

Lisaks on kavas 2005. aastal avada Balti riikides kaks kaugõppeülikooli, et edendada venekeelset haridust.

Lähinädalail antakse Venemaast korrektse kujutamise ning venelaste õiguste ja huvide eest seismisega 62 riigis tegelevale keskusele föderaalagentuuri staatus.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Hollandi prints Bernhard

Autor Avo | Avaldatud: 2. dets. 2004
 
Hollandi prints Bernhard:  
Prints Bernhard
Foto: Reuters

Suri Hollandi prints Bernhard
02.12.2004 15:06PM Online

Hollandi kuninganna Beatrixi isa prints Bernhard suri eile hilisõhtul 93 aastasena, vahendab AP.

Prints Bernhard oli Hollandi kuningliku perekonna üks armastatumaid liikmeid, seda hoolimata oma Saksa päritolust.

Teises maailmasõjas teenis Bernhard liitlasvägede õhujõududes ning oli natside okupatsiooni ajal Hollandi kuninganna Wilhelmina eksiilvalitsuse üks tippametnikke.

Hollandlaste erilise tunnustuse pälvis prints Bernhard tänu oma pühendumusele sõjajärgse Hollandi ülesehitamisel.

Prints Bernhard von Lippe-Biesterfeld sündis 29. juunil 1911. aastal Saksamaal Jenas. Ta õppis õigusteadust Lausanne’is ja Münchenis.

Hollandi kuninganna Wilhelmina valis ta sobivaks abikaasaks oma ainsale tütrele Julianale ning Bernhard ja Juliana abiellusid 1937. aastal. Neil oli neli tütart, kellest üks – Beatrix – on praegune Hollandi kuninganna.

Prints Bernhard oli üks Maailma Looduse Fondi asutajatest 1961. aastal ning selle esimene president.

Novembri keskel avastati printsil vähk ning arstid ei andnud talle elulootust kuigi kauaks. Prints Bernhard suri eile hilisõhtul Utrechti ülikooli haiglas.

«Prints Bernhard oli inimene, kes nautis elu ja jäi aktiivseks väga kõrge vanuseni. Ta oli pühendunud teemadele ja inimestele, mis olid talle südamelähedased,» ütles peaminister Jan Peter Balkenende oma telepöördumises.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: TAN – Teaduste Akadeemia naiskoor

Autor Avo | Avaldatud: 2. dets. 2004

Neljakümneviiene naiskoor ja “Misa Tango”
SIRP, 19 november 2004

TA NAISKOORi 45. sünnipäeva kontsert 6. XI Estonias.

Teaduste Akadeemia Naiskoor:  Teaduste Akadeemia Naiskoorita (TAN) ei ole me harjunud eesti naiskoorimuusikat ette kujutama. TAN oleks otsekui kogu aeg olnud, andnud paarkümmend kontserti igal hooajal, teinud kaasa suurvormide ettekannetes, osalenud konkurssidel ning saanud seal auhindu. Ka CD-sid on TANi kontol juba kolm, tänavuse sünnipäeva puhul aga valmis neljas, päris oma sooloplaat “Laulu eestvõtja”.

Arvo Ratassepp asutas TANi aastal 1959 ning juhatas seda rohkem kui veerand sajandit. Seejärel käis koori eest üsna lühikese aja jooksul läbi mitmeid dirigente, viimased 14 aastat aga on peadirigendi tööd teinud Merike Toro. Ratassepa-aegses TANis laulis kõrgaegadel 80 – 90 naist, praegu on neid kontsertkoosseisus 40. Koori roll Eesti koorimuusikaelus on aga endiselt suur ja kvaliteet kõrge – saalitäis publikut veendus selles 6. XI Estonia kontserdisaalis.

TAN esitas oma sünnipäevakontserdil mitmekülgse kava alates vanamuusikast kaasaegseni, naiskooriteostele lisaks ka segakoorimuusikat (koos Inseneride Meeskooriga). Eesti laulud on kahtlemata TANi pärisosa ning õnnestusid hästi, esitatud hispaania ballaadid aga jäid karakterilt koorile veidi võõraks. Kontserdi tipp oli kahtlemata Bacalovi “Misa Tango”, mis esitati koos Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri ja solistidega.

Argentiina helilooja Luis Bacalov (1933) on tuntud dirigendi, kontsertpianisti ja filmimuusika loojana, kes on töötanud muuhulgas koos Fellini ja Pasoliniga ning võitnud lisaks muudele auhindadele ka Oscari. “Misa Tango” on tema loomingus suhteliselt hiline teos, see kanti esmakordselt ette 1999. aastal Roomas ülestõusmispühade festivalil. Bacalov on traditsioonilisi missatekste tunduvalt lühendanud, et sõnumit universaalsemaks muuta, ning jätnud alles vaid lõigud, mis on ühtmoodi vastuvõetavad nii kristlastele, juutidele kui moslemitele. Tüüpilise lõuna-ameeriklasena kasutab Bacalov aga hispaaniakeelset teksti ning tangorütme, mis huvitaval kombel missa sõnumit pigem tugevdavad. Tegemist on värvikalt kauni muusikaga, mida isegi soomeugrilased ei suuda emotsioonitult esitada, TANi ja Inseneride Meeskoori ettekanne aga oli meeldejääv ning karakteriterohke elamus.

Miks just “Misa Tango”? TANi peadirigent Merike Toro: “Kuulsin “Misa Tango” ettekannet rahvusvahelisel koorifestivalil “Tallinn 2003”, kus seda esitasid Tartu Jaani kiriku kammerkoor ja Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester Lilyan Kaivi juhatusel. Kontserdil oli ka kümme TANi lauljat, kellega kontserdi lõppedes üksteisele otsa vaatasime ja ütlesime: selle teose esitame pooleteise aasta pärast koori sünnipäevakontserdil! Lilyan Kaiv oli nõus meiega töötama, Ants Üleoja võttis oma Inseneride Meeskooriga laulda meeshäälte partiid. Loomulikult tähendas ettekanne poolteist aasta korraldustööd ja lõputut õppimist, aga “Misa Tango” meeldis lauljatele ja selle nimel tehti kõike suure rõõmuga.”

Rõõm oli lavalt nii kuulda kui näha. Nii koorid kui Üle-eestiline Noorte Sümfooniaorkester (dirigent Jüri-Ruut Kangur) said teose keeruka rütmiga edukalt hakkama ning tangod ärkasid laval ellu. Suurepäraselt sobisid oma ossa solistid Mati Kõrts ja Merle Silmato, dirigent Lilyan Kaiv juhtis ettekannet loomuliku kergusega. Olulise kõlavärvi lisas üldpilti akordion – väga hea ja karakteritruu esitus Henn Rebaselt! Erksalt ja selgelt joonistusid välja erinevad karakterid ning kontrastid Kyrie ja Agnus Dei vaiksest palvest Sanctus’e ennastunustava juubelduseni.

Eestis pole kuigi palju koore, kes esitaksid omaenda eestvõttel suurvorme, olgu siis koori aastapäeval või muul puhul. Loodetavasti ei jää “Misa Tango” viies ettekanne Eestis viimaseks ning loodetavasti lisandub sellele järgmisi jõukohaseid suurvorme nii TANi kui teiste kooride repertuaari.

Aga Teaduste Akadeemia Naiskoorile veel kord palju õnne!

Kaie Tanner

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: versioonid parvlaev “Estonia” huku põhjustest

Autor Avo | Avaldatud: 2. dets. 2004

Rootsi vedas Estonial salaja sõjaelektroonikat
02.12.2004 00:01Toomas Sildam, juhataja
Inna-Katrin Hein

Rootsi sõjaväeluure vedas kümme aastat tagasi parvlaeval Estonia Tallinnast Stockholmi siin asunud Vene vägedelt ostetud salajasi elektroonikaseadmeid, väitis toona Rootsi tollis töötanud ametnik telesaates.

Kümme aastat tagasi uppunud reisilaevaga Estonia veeti suure saladuskatte all Rootsi Vene päritolu militaarvarustust, teatas teisipäeva õhtul Rootsi telesaade «Uppdrag granskning».

Tõenäoliselt tegelesid salakaubaveoga Rootsi kaitsejõudude esindajad koostöös Ericssoni kontserniga, väideti seal.

Estonia.JPG:

«Rootsi võimud leiavad, et uut uurimist ei ole mõtet alustada ilma kindlate asitõenditeta. Näitame, et Estoniaga veeti relvi, kuid me veel ei tea, kas õnnetusööl oli laeval selline laadung,» tsiteeris teisipäevane Helsingin Sanomat saate toimetajat Lars Borgnäsi. «Selle kindlakstegemine võib asjadele uue pöörde anda.»

Kõrgem käsk

Rootsi sõjaväeluure kunagise salaoperatsiooni avalikustas nüüd pensionil olev endine tolliametnik Lennart Henriksson. 1994. aasta 14. septembril kutsuti ta koos oma otsese ülemusega tollivalitsusse, kus sai korralduse lasta kontrollimata läbi auto, mis sõitis Estonial Tallinnast Stockholmi.

Sellise korralduse sai Henriksson esimest korda: tavaliselt kontrollis Rootsi toll kõiki Eestist saabunud autosid. Kui mainitud Volvo 745 maastur sõitis sadamakaile, heitis Henriksson siiski pilgu pagasile. Seal paistis olevat sõjaväeelektroonika. Ta märkis üles ka auto numbri ja juhi nime – Frank Larsson.

Auto oli rentinud Ericssoni kontserni tütarettevõte Ericsson Access. Selle kompanii nüüdseks pensionil olev tegevjuht rääkis telesaates, et osal firma töötajatest oli sõjaväeline taust ning autojuht kandis arvatavasti väljamõeldud nime.

Teine, suuremat lasti vedav auto pääses kokkuleppe kohaselt tollikontrollita Stockholmi sama aasta 20. septembril ehk nädal enne Estonia hukkumist tormisel Läänemerel.

«Uppdrag granskningi» tegijate valduses on lindistused Henrikssoni ja tema ülemuse Stig Sandelini vahel tänavu sügisel peetud telefonikõnelusest, kus Sandelin möönab, et Rootsi toodi kaitsejõudude käsu kohaselt saadetisi.

Estonia huku ööl, 28. septembril 1994 oli Henriksson puhkusel.

Sandelin aga väidab, et õnnetusööl ei edastatud neile andmeid relvalasti liikumise kohta Läänemerel.

Rootsi kaitsejõudude ja sõjaväeluure tolleaegne juhtkond ei soovi päevavalgele ilmunud fakte kommenteerida.

Äri Vene armeega

Postimeest eile konsulteerinud eriteenistusliku taustaga ametnikud pidasid tõenäoliseks, et Rootsi sõjaväeluure võis otse või vahendajate kaudu osta kuni 1994. aasta 31. augustini Eestis asunud Vene sõjaväelastelt salajasi elektroonikaseadmeid.

«Kui meil olnuks raha, võinuks me soetada endale isegi kosmosetehnika hulka kuuluvaid vidinaid, mida siin Vene armee mustal turul müüdi,» tunnistas üks kümme aastat tagasi kaitseväes teeninud inimene. «Aga meil ei olnud raha sellisteks tehinguteks, vajasime eelkõige veoautosid, laskemoona, saapaid, telkmantleid ja kõike muud, mida Eesti kaitsejõududel vaja läks.»

Üks eelmainitud inimese kolleege tunnistas, et toona võis märgata Eestile sõbralike riikide suurt huvi Vene üksuste vastu ning kindlasti toimus siis tehinguid, mille tulemusena said meie naaberriigid endale loodetavasti üht-teist huvitavat.

Postimeest konsulteerinud allikad avaldasid veendumust, et Estonia meeskond selllistest vedudest midagi ei teadnud.

1994. aasta sügise sündmused

• 31. augustil 1994 lahkusid viimased Vene väed Eestist.

• 14. septembril 1994 sai tolliametnik Lennart Henriksson ülemustelt väidetavalt käsu lasta kontrollimata läbi Ericssoni tütarettevõtte renditud maastur

• 20. septembril 1994 tuli uus käsk lasta Stockholmi tollist üks auto kontrollimata läbi

• 28. septembril 1994 läks parvlaev Estonia põhja

Allikas: «Uppdrag granskning»

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Brück, Maiu – tagant-tark?

Autor Avo | Avaldatud: 1. dets. 2004
Brück: miks oli minu sobimatuse pärast nii suuri jõupingutusi vaja ette võtta?
Kultuur Ametliku versiooni järgi tulenes Kohtla-Järve kultuurihoone, Sompa ja Kukruse klubi ühendamine vajadusest majandusliku kokkuhoiu järele, mitteametliku versiooni järgi võeti see samm ette selleks, et teist lahti saada. Inimene, kelle pärast nii suured ümberkorraldused muidu staatilise elukorraldusega linnas ette võetakse, peab ikka suur isiksus olema… Mida teil kui selle reformi väidetaval põhjustajal enda õigustuseks öelda on?

Juhi töö ei ole kuigi magus ja ta tool kõigub kogu aeg. Vahel tundsin ennast kindlamalt, vahel ebakindlamalt. Viimane aasta oli päris raske, aga selleks ajaks oli mul väga tugev meeskond nii majasiseselt kui -väliselt ning ma ei pööranud sellele tähelepanu. Ma võtsin seda kui ametiga kaasas käivaid negatiivseid emotsioone. Maja töötas ja kõik läks minu meelest mitte just lausa graafiku järgi otse üles, aga siiski tõusuteed. Kollektiiv oli tugev ja omaks võtnud ühise eesmärgi. Ma võrdlesin ennast bussijuhiga – buss oli korras, bensiiniraha jätkus ning sõitjaid samuti.

Kuigi ühelt poolt on see täitsa loogiline samm, et iga uus juht linnas paneb kokku oma meeskonna, ei saa ma teisalt siiani aru, miks oli tarvis minu sobimatuse pärast nii tohutuid jõupingutusi ette võtta.

Te rääkisite tihti rahvakultuuri väärtustamisest ja arendamisest. Võib-olla oli teie ja linnavalitsuse arusaam rahvakultuurist lihtsalt erisugune? Kas te ei leia, et kui te oleksite kultuurihoones võimaldanud korraldada venelaste hulgas KVNi nime all populaarseid üritusi, oleksite te jätkuvalt direktor?

Arengukavas oli kirjutatud, milliseid sotsiaalseid tellimusi me linnavalitsuselt ootame. Ma ei saanud vastavaid suuniseid ja juhiseid, eks ma siis töötasin, nagu ma oskasin oma kollektiiviga, võttes aluseks kultuurihoone põhimääruse ja arengukava. Vaadata lakke ja teha, mis parajasti pähe tuleb, ei oleks käinud kokku ei minu ega ka minu töötajate põhimõtetega. Meil oli küllaltki suur kollektiiv ja mul oleks olnud sel juhul piinlik oma töötajatele silma vaadata. Mul on väikese printsi kompleks – sa vastutad kõigi eest, kelle sa oled taltsutanud.

Võib-olla oleksin ma pidanud linnavalitsusest kogu aeg küsima, mida me valesti teeme või mida nad näha soovivad. Võib-olla on see viga, et ma seda ei teinud, aga ma leidsin, et ülemus võiks – ja ülemusi mul seal jätkus – alluvale otse öelda. Ega ma siis vahest ikka nii häbematu oleks olnud, et oleksin nende soovid realiseerimata jätnud, kuna kultuurihoone põhimääruses oli niisugune säte, et kultuurihoone tööd koordineerivad ja kontrolli teostavad linnakantselei spetsialistid kultuuri alal. See oli nende õigus ja võimalus. Kultuurikeskuse põhimääruses seda punkti enam pole.

Kohtla-Järve kultuurikeskuseks ümber sündinud majas jätkatakse ka teie poolt ellu kutsutud üritusi, millest on saanud traditsioon – lillepidu ja solistide konkurss “Viru laul”. Te peaksite rõõmus olema, see on ju parim tunnustus teie tööle…

Mina leian vastupidi – traditsioone loovad konkreetsed inimesed ja need traditsioonid olid minu kui kultuuritöötaja algatatud. Võib-olla ei jätku neil esialgu ideid. Aga võib-olla tõesti tuleks suhtuda asjasse nii, et see on tunnustus minu ja minu meeskonna tööle.

Urmas Ott võrdles hiljuti Tallinna ülikooli moodustamist kavatsusega ühendada külapoed ja nimetada need Stockmaniks. Kohtla-Järve kultuurikeskus sündis umbes samamoodi. Kas teie – nüüd siis juba kõrvaltvaatajana – olete sellest uuest süsteemist aru saanud? Mina mitte. Kui ma lähen näiteks Sompa klubisse, siis kas ma lähen Kohtla-Järve kultuurikeskusesse?

Minule meenutab selle keskuse moodustamine kahe korteri kokkupanemist, kus kööki ei nimetata enam köögiks ja magamistuba magamistoaks, vaid kõiki ruume nimetatakse nüüd korteriks. Kohtla-Järve vanas arengukavas, mis Internetis üleval, on Kohtla-Järve kultuurihoone aga igatahes alles ja Maiu Brück selle direktor! Alles hiljuti Põhjamaade ministrite nõukogust helistati mulle. Aga mina ei puutu enam asjasse. Minu isiklik arvamus on, et ma olin ilmselt kellelgi ees.

TIIA LINNARD
Teisipäev, 30.11.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Kossatðev, Konstantin – väliskomisjoni esimees

Autor Avo | Avaldatud: 1. dets. 2004
 
Sõjaveteran mullu Punasel väljakul, kuhu Moskva soovib tuleval aastal 9. mail kutsuda ka Balti riigipead, et tähistada natsistliku Saksamaa üle saavutatud võidu 60. aastapäeva.

Baltlased kannatavad iganenud Vene-foobiate käes (15)
01.12.2004 00:01Kaarel Kaas, Moskva

Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, viimaste praegused riigijuhid aga kannatavad endiselt Vene-foobiate all, lausub Balti ajakirjanikele antud intervjuus Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatðev.

Kas te iseloomustaksite Venemaa ja Balti riikide suhteid praegu pigem heade või halbadena?
Pärast kolme Balti riigi astumist NATOsse ja Euroopa Liitu pole Venemaa ja Balti riikide suhted paranenud. Me lootsime, et pärast suverääsust ja rahvuslikku identiteeti kindlustava olulise etapi läbimist saab Balti riikide poliitiline eliit Venemaaga seonduvatest kompleksid üle. Kartused, mis lähtuvad meie ühisest ajaloolisest kogemusest, on täiesti mõistetavad.

Ootasime ja lootsime, et pärast ELi astumist muutub kõik, kuid pidev kaigaste kodaraisse loopimine pole meie suhetest kadunud. Enamgi veel – oma poliitilise karjääri venevastastele emotsioonidele rajanud teatud poliitiliste ringkondade seisukohad on jäigenenud, puudutades nii meie kahepoolseid suhteid kui ka Balti riikide käitumisliini ELis. Pärast 1. maid (ELi laienemist – toim) on suhtluses ELiga tõusetunud uued, varem mitte-eksisteerinud probleemid.

Veidi on pidurdunud viisaprotseduure puudutav dialoog. Päevavalgele on toodud ajaloolised probleemid, nagu näiteks Nõukogude Liidu ja Saksamaa võrdne vastutus Teise maailmasõja puhkemise eest. Selles küsimuses tegutsevad kolm Balti riiki üheskoos Poolaga.

Minu hinnangul kinnitab kõik eelnev asjaolu, et foobiad pole kuhugi kadunud. Enamgi veel – mõned poliitilised ringkonnad üritavad praegu ELi ja NATO liikmelisust kasutada toodud seisukohtade levitamiseks. See kõik kutsub minus esile nii kahetsust kui kurvastust.

Seega kujutavad Balti riigid endast Venemaa jaoks probleemi?

Venemaal on nüüdismaailmas palju enam probleeme. Arvamus, nagu me vaevaksime ööpäev läbi oma pead Balti-suhetega, pole päris õige.

Kui peaks teostuma mõni nn must stsenaarium, siis läheme omavahel muidugi lõplikult tülli. Samas ei näe ma küll silmapiiril mõnda katastroofi Balti riikide suhetes Venemaaga.

Meile teeb muret, et meie suhetes eksisteerivad endiselt vanad probleemid, mis ei lähtu meist. Meie jaoks on nii ebaloogiline kui ka solvav, et Balti riigid on Nõukogude Liidule suunatud kibestumise ja isegi vihkamise üle kandnud kaasaegsele iseseisvale Venemaale. Minu arust on see äärmiselt ebaõiglane, sest vene rahvas ei kannatanud Nõukogude reþiimi all sugugi vähem. Me võime siin ju võrrelda, kelle inimesi rohkem Siberisse saadeti ja kus suleti rohkem emakeelseid koole, kuid üldiselt rääkides oleme kõik ühise mineviku ohvrid.

Tänapäeva Venemaa rahva süüdistamine Balti riikide õnnetustes on minu arust täiesti ebaõiglane ja ajalooliselt ebakorrektne. Ebaõiglus riivab meid väga tugevalt, sest meil on ju tegelikult väga palju ühiseid huve ja väärtusi. Me võimegi jääda vastastikku süüdistusi loopima, kuid kuni me ei jõua vastuste otsimiseni küsimusele, mida edasi teha, seni jäämegi üksteist süüdistama.

Vene politoloogi Sergei Karaganovi sõnul on Venemaal mõtet suhelda ainult Brüsseliga, mitte Tallinna, Riia või Vilniusega.
See on Karaganovi arvamus. Mina ei ülehindaks ega alavääristaks suhteid Balti riikidega. Samas pean ma neid riike paljudes küsimustes Venemaale loomulikemateks partneriteks kui ülejäänud ELi liikmesriike. Pean lisama, et Venemaa ja ELi suhete globaalses kontekstis oleme mõnegi riigiga leidnud unikaalseid, euroliidu normatiivide raamistikust väljuvaid lahendusi.
Näiteks allkirjastas Venemaa kahepoolesed kokkulepped viisaprotseduuride lihtsustamisest Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaaliaga. ELi-siseselt kritiseeritakse antud lahendust tugevalt. «Kuidas siis nii, tegite Venemaa suhtes sellise þesti!»

Kuid viisareeglite lihtsustamisest võidavad kõik ja me sooviksime, et meie kõige lähemad naabrid, Balti riigid, mitte Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, oleksid ELis teerajajateks hea tahte ülesnäitamisel Venemaa suhtes. Baltimaad peaksid olema taganttõukajateks, mitte pidurdajateks. Kahjuks ei ole olukord praegu selline ja me oleme väga pettunud.

Vahest võiks alustada Eesti ja Lätiga piirilepingute allkirjastamisest?

Mina kui duumasaadik olen nende lepingute allkirjastamise poolt. Kui need lepingud oleksid allkirjastatud ja duuma poleks neid ratifitseerinud, siis võiksite minult küsida, millal leping kinnitatakse. Dokumente ei allkirjasta siiski duuma, vaid president või valitsus välisministeeriumi näol.

Poliitikuna võin samas kinnitada, et pooldan võimalikult kiiret piirilepingute allkirjastamist Läti ja Eestiga.

Mõni aeg tagasi teatasid Vene saadikud nii Eestis kui Lätis, et valitsus kirjutaks lepingutele alla küll, aga duuma ei taha neid ratifitseerida… Seega – duuma räägib, et valitsus ei allkirjasta, ja valitsus ütleb, et duuma ei ratifitseeri?

See võib olla osa saadikute või ametnike seisukoht. Duumas ei ole lepingute ratifitseerimist kordagi arutanud. Kuid Vene ühiskonnas valitseb soovimatus teha meie kahepoolsetes suhetes ühepoolseid järeleandmisi ja see üldine õhkkond kandub üle ka duumale.

Piirilepingute puudumine nüüdisaegses maailmas on minu hinnangul nonsenss. Ma ei hakka teie eest varjama, et kui need dokumendid saavad ükskord allkirjastatud, siis nende ratifitseerimine duumas kujuneb tõepoolest väga raskeks protsessiks, sest Eesti ja Läti puhul hakatakse meelde tuletama mitmeid sõlmpunkti. Venekeelse vähemusega seotud küsimused, natsismi heroiseerimine jne.

Mina soovitaksin teil kui ajakirjanikel tungivalt juhtida oma poliitikute tähelepanu asjaolule, et vastastikuste suhete soodsat arengut mõjutavad mitmed suhteliselt lihtsad sammud.

Rääkides Lätist, kellega minu arvates on suhted kolmest Balti riigist kõige halvemad, oleks kõige iseenesestmõistetavam rahvusvähemuste konventsiooni ratifitseerimine ja mitte-kodanikele kohalikel valimistel osalemise võimaldamine.
Kolmandaks tuleb lahendada haridusreformi küsimus. Kui vene keeles oma ainet kõrgetasemel õpetavad pedagoogid hakkavad oma distsipliini õpetama kehvas läti keeles, siis viib see ju hariduse kvaliteedi langemiseni! Inimesed lõpetavad kooli sootuks teise teadmiste pagasiga ja kaasmaalased muutuvad ümbritsevas maailmas konkurentsivõimetuteks.

Keegi ei sea kahtluse alla, et Lätis elavad inimesed peavad oskama läti keelt, kuid reform on läbi mõtlemata. Puuduvad pädevad õpikud ja piisav hulk õpetajaid. Eesti lükkas reformi edasi 2007. aastaks – miks ei järginud Läti oma naabri eeskuju? Kas seepärast, et seal on rohkem venelasi ja kardetakse, et nad haaravad võimu? Või soovist kätte maksta? Minule jääb küsimus arusaamatuks.

President Vladimir Putin teatas möödunud nädalal Vene-ELi tippkohtumisel Haagis, et piirlepingute sõlmimine Eesti ja Lätiga ei ole seotud teiste küsimustega. Teie nn presidendipartei Edinstvo liikmena räägite jällegi, et seos on olemas. Kuidas seda mõista?
Ärge pange mulle sõnu suhu. President rääkis seoste puudumisest, mina pole sellest rääkinud. Ma ütlesin, et on suur hulk probleeme, mida võiks lahendada paralleelselt.

Mis parteid puudutab, siis valitsevad seal väga erinevad seisukohad. Tulevased arutelud piirilepingute ratifitseerimise küsimuses on ilmselt väga rasked ja teravad. Minu arvates annaks antud diskussiooni oluliselt kergendada, kui vastaspool näitaks üles head tahet.

Milliseid näiteid võiksite tuua olemasolevatest probleemidest Eestiga lisaks kodakondsuseta isikute suurele hulgale? Eesti kodakondsuse mittevõtmine on suuresti inimeste vaba valik.

Ma ei ole kindel, et kodakondsusetus on inimeste vaba valik. Mulle on räägitud, et kodakondsuse saamise eelduseks on kodakondsuseksami sooritamine. Mina tean, et selle kursuse käigus tuleb ka iseloomustada nõukogude perioodi kui okupatsiooni. Kui inimene selle väitega ei nõustu, siis ta eksamit ära ei tee. Ma ei välista, et paljudele inimestele on okupatsiooni kirjeldamine ideoloogilistel põhjustel võimatu.

See ei ole muidugi päriselt nii…

Mulle räägiti sellest kui faktist, ja korduvalt. Palun kontrollige ise oma andmeid paremini.

Kas kohalikud Vene suursaadikud võivad olla olulised kahepoolsete suhete parandamisel?
Jällegi, ärgem ülehinnakem või alavääristagem konkreetsete isikute rolli ajaloos. Saadik siiski viib ellu ega formuleeri riigi välispoliitilist liini.

Läbimurded Balti-Vene suhetes on täiesti võimalikud ja käegakatsutavad, kuid nad saavad toimuda täiesti teises taustsüsteemis. Näiteks kui teie lugupeetud riigijuhid saabuksid 9. mai pidustustele (9. mail 2005 tähistab Vene valitsus Moskvas suurejooneliselt 60 aasta möödumist Saksamaa üle saavutatud võidust – toim), oleks see kolossaalne läbimurre, mille taustal võiks nii mõndagi oodata, nõuda ja saavutada.

Juhul kui Balti riigipead kutsest ära ütlevad, oleks see sootuks teiselaadne poliitiline þest. Esimesel juhul oleks ükskõik millise riigi saadikul palju lihtsam edasi töötada. Teisel juhul oleks igasugune edasiminek praktiliselt välistatud.

Te siis ikkagi loodate, et nad tulevad 9. mail Moskvasse?

Ma loodan seda siiralt. Teate, 29. novembril möödus 60 aastat ka ühest teisest tähtpäevast – strateegilisest Balti operatsioonist. Meie ajalooõpikute kohaselt on tegemist Baltikumi vabastamisega natslikust okupatsioonist. Ma oletan, et teie vaikite selle kuupäeva täiesti maha. Teise maailmasõja lõpu mahavaikimine on ettekujutamatu. Ma väga loodan, et teie juhid ei tee viga, keeldudes sõidust Moskvasse.

Seega 9. maist kujuneb omalaadne tõehetk?
9. mai ei ole tõehetk, vaid uus võimalus, mida kas kasutada või lasta raisku minna.
Samas, kui Balti riigipead ei tule Moskvasse, ei ole see maailmalõpp, kuid nad jäävad vähemusse. Ma isegi kahtlustan, et nad jäävad suisa üksi kaasaegses Euroopas. Nn vana Euroopa juhid, kaasa arvatud Saksamaa juhtkond, tulevad kindlasti pidustustele.

Ajalugu võib muidugi erinevalt tõlgendada ja Nõukogude Liidu suhtes võib vimma tunda. Võitlus natsismiga, hitlerliku Saksamaaga, oli siiski riikide ühine asi. Hitlerlikku natsismi oleks ilma Nõukogude Liiduta olnud võimatu alistada. Erinevaid sõjasündmusi võib erinevalt interpreteerida, teise rinde avamist jne, kuid Nõukogude Liidu poolt võidu altarile asetatud 30 miljoni inimeluta oleks selgusetu, mis oleks praeguseks saanud nii Balti riikidest kui ka ülejäänud Euroopast.

Keegi ei mõtlegi Venemaa panust Teise maailmasõja võitmisse kahtluse alla seada, kuid…

(Katkestab küsimuse) Balti riikide saadikute eestvõttel on see fakt Euroopa Parlamendis juba kahtluse alla seatud.

… mis sai edasi, pärast 1945. aastat?
Milleks neid sündmusi segi ajada? Me ei kutsu ju teid hinnangut andma sellele, mis toimus pärast?

Miks Venemaa ei taha hinnangut anda «sellele, mis juhtus pärast» 9. maid?

Esiteks, oleme seda juba teinud ja ka Molotovi-Ribbentropi pakti hinnatakse sellest lähtuvalt.
Kui te soovite, et Venemaa tunnistaks Balti riikide okupeerimise tunnistamist, siis… Esiteks pole ma selle hinnanguga (okupatsioon – toim) juba põhimõtteliselt nõus. Ma ei taha nimetatud ajajärku õigustada ega kavatse ka idealiseerida, kuid ma ei pea seda juriidilisest vaatepunktist lähtudes okupatsiooniks.

Teiseks, olles teadlik Balti riikide praeguse valitseva eliidi suhtumisest kõnealusel perioodil teie riikidesse elama asunud inimestesse, võin ette kujutada, mis hakkab juhtuma, kui – jumal hoidku! – see periood juriidiliselt okupatsiooniks hinnatakse. Siis tunnistataks kõige toimunuga isiklikku seost mitteomavad sajad tuhanded inimesed okupantideks.

Millised saavad olema Venemaa ja Viktor Juðtðenko valitsuse suhted?

(Vaikib ja laiutab käsi.)

Juhul kui Juðtðenko kuulutatakse Ukraina presidendivalimiste võitjaks? Või ta ei võidagi teie arvates valimisi?

Mina ei tea. Sündmused võivad areneda mitmete stsenaariumide kohaselt. Küsimus pole praegu selles, milliseks kujunevad valimistulemused, vaid kas tulevane administratsioon, olgu selle juhiks Viktor Juðtðenko või Viktor Janukovitð, suudab säilitada riigi ühtsuse.

Suhted Ukrainaga saavad minu arvates olema normaalsed, sest meil on palju ühiseid huve. Venemaa pole varjanud oma sümpaatiat ühe kandidaadi suhtes, mitte sellepärast, et ta oleks olnud ilusam või targem. Kuid (Janukovitðil – toim) olid konkreetsed projektid: topeltkodakondsus, vene keele muutmine riigikeeleks. Tal on normaalsed ja loogilised vaated, mis loovad hea platvormi meie koostööks. Seega Venemaa ei toetanud kandidaati, vaid tema projekte.

Muidugi tuleb leppida, kui ei tule topeltkodakondsust ega vene keelt kuulutata riigikeeleks teise administratsiooni valitsemisajal. Maavärinat sellest ei tule, sest meie ühised majanduslikud ja poliitilised huvid on liiga läbipõimunud, et neid võiks purustada ühe isiku ametissenimetamisega.

Seega ei näe ma suhete olulist halvenemist seni, kuni ei toimu Ukraina lagunemist kaheks või enamaks riigiks. Viimane stsenaarium oleks tragöödia eelkõige Ukraina, kuid ka kõigi ümberkaudsete riikide jaoks.

Kas te peate võimalikuks näiteks ÜRO vahetut sekkumist Ukraina sündmustesse?

Ainult ühe juriidiliselt tunnustatud ajendi kohaselt võib sekkuda iseseisvas riigis toimuvatesse sündmustesse. Olukorras, kus kohalik riigivõim on muutnud teovõimetuks.

Viimast ei ole esialgu veel sündinud ja mind üllatas väga Lääne kiirustav reaktsioon, kes asus hindama nii Ukraina keskvalimiskomisjoni kui ülemkohtu pädevust enne otsuste langetamist.

Minule oli see väga üllatav, sest seni on seaduste ülimuslikkus olnud Euroopale justkui pühaks lehmaks. Praegu võitis soov toetada ühte kandidaati ja Euroopa ei käitunud just kõige eeskujulikumalt.

Venemaa õnnitles ju ka ühte kandidaatidest, Janukovitðit, enne ametlike tulemuste selgumist?
Selle avalduse tegi president (Vladimir Putin – toim) ja mina saan seda ainult korrata.

Mida president siis teatas?
President teatas, et ta ei õnnitlenud (Janukovitðit – toim) võidu, vaid uksesuuküsitluste tulemuste puhul.
Me oleme jõudnud Ukraina näol omalaadse fenomeni kulminatsioonipunktini, kus ei hinnata valimisi lähtuvalt nende läbiviimisest, vaid sellest, kes võidab.

Venemaa panustas ühele kandidaadile, Euroopa teisele kandidaadile. Ebaausad valimised ilmnesid aga alles pärast Lääne jaoks «vale kandidaadi» valituks osutumist. Kui oleks võitnud Juðtðenko, kas siis keegi oleks valimiste legitiimsuse kahtluse alla seadnud? Vaevalt küll… Selliseid näiteid leiab küllaga, viimaseks neist on Afganistan. Valimised viidi seal läbi väidetavalt ideaalselt. Andke andeks, aga see ajab mind naerma!

Seega on Ukrainas toimuv kõik üks Lääne ja USA vandenõu?
Ei, seda kindlasti mitte. Samas kui Saakaðvili (Gruusia president Mihhail Saakaðvili – toim) poolt hääletas 97 protsenti ja parlamenti pääses ainult üks partei, siis ei tekkinud kellelgi kahtlust, et tegemist on demokraatia kõrgeima ilminguga. Aga kui Putini poolt hääletataks…

Gruusias koostati plaan ja ülejäänud parteisid läbi sõela ei lastud. See ei olnud vandenõu, tegemist on topeltstandarditega.
Nn lääs on asunud nn postsovetlikus ruumis üha sagedamini toetama mõnda kandidaati sõltuvalt asjaolust, kas ta on venemeelne või venevastane. Venemeelne on tingimata halb ja ebademokraatlik. Venevastane kandidaat on aga «meie mees», teda võib toetada.

Venemaal ei tohiks keelata riiklike huvide omamist. Teistel riikidel need on, miks neid ei või meil olla? Ükskõik millist huvi Venemaa ka ilmutab, kohe tembeldatakse see hegemooniataotluseks.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: detsembrimäss

Autor Avo | Avaldatud: 30. nov. 2004
 

 
1924. aasta 1. detsembri mässust osavõtnud.

Tappa noort vabariiki 30.11.2004 00:01Lauri Vahtre, ajaloolane

On voolanud kodanikkude verd, kes alles paar tundi enne seda rahulikult oma voodites puhkasid, et algava töönädala jaoks jõudu koguda; on tekkinud leski ja vaeseid lapsi, kellel lühikest aega enne õnnetuse juhtumist aimu ei olnud saatusest, mis neid varitses. (Päevaleht, 2. dets 1924)

Peatsetel ohvritel ei olnud oma traagilisest saatusest tõepoolest aimu, kuid nagu on välja selgitanud professor Hain Rebas, teadis Eesti julgeolekupolitsei kommunistide kavandatavast mässust peaaegu kõike, välja arvatud täpne algushetk.

Miks seda teavet ei kasutatud, miks Tallinna garnisoni ülem kindral Unt mingeid ennetavaid meetmeid ei rakendanud, jääb saladuseks.

Ent kerge on tagantjärele tark olla. Et kommunistid midagi plaanitsevad, polnud lõpuks mingi uudis. Kommunistid plaanitsesid kogu aeg midagi ja terve 1924. aasta november oli möödunud suure kohtuprotsessi tähe all, mille tulemusel 149 Eesti riigi suhtes vaenulikku isikut süüdi mõisteti.

NSV Liidus toimusid samal ajal meeleavaldused loosungite all «Maha valge Eesti timukad!», «Maha Eesti kodanluse vabariik!» jms, Jamburgis (Kingissepas) kanti ringi tohutut papist granaati kirjaga «Meie kingitus Eesti timukatele».

Ka Eesti enda kommunistide ähvardused olid nii jultunud, et mässukatse järel märkis Päevaleht ilmse irooniaga: «Ja kui nüüd ilmsüüta verd on voolanud ja kuriteoline katse ohvrid nõudnud, siis on asjata pahandada kommunistide üle: selleks on nemad ju olemas, see on nende eesmärk ja seda ei ole nad iialgi salanud.»

Päevalehe arvates tulnuks süüdistada pigem Riigikogu sotsialiste, kes nõudsid pidevalt politsei nõrgendamist ja osalist kaotamist ning kaitseväe laialisaatmist, et [valitsus] ei saaks taeva pärast riigivastastega võideldes neile kuidagi haiget teha.

Kommunistid ülemäärase halemeelsuse üle kurta ei saanud. Mässajaid oli umbes kakssada (neist 40 Nõukogude kodanikku), nad olid varustatud püsside, püstolite, granaatide ja mõne suurema pommiga ning jaotatud löögisalkadesse.

Suurim salk, ligi 50 meest, pidi hõivama Tondi kasarmud, ülejäänud objektidele saadetud salgad olid 7–10-mehelised. Ohvrite segadusseajamiseks kandis üks osa mässajaist tsiviilriiete peal Eesti sõjaväe sinelit, kaela ümber oli sätitud frentšikrae. Tänapäeval nimetaksime neid terroristideks ja tolleaegne Postimees kirjutaski «terroristlikust väljaastumisest».

Mässuplaan nägi ette Tallinna tähtsamate punktide – valitsusasutuste, sõjaväeosade ja kommunikatsioonisõlmede – hõivamist ning abi kutsumist NSV Liidust.

Loodeti ka, et esimeste paukude kõlades ja võitlushüüete kostes tormab mässajate juurde vaimustunud töörahvas ja asub kodanlusele kätte maksma.

Rünnakrühmad asusid tegevusse 1. detsembri (mis oli esmaspäev) varahommikul kella poole kuue paiku.

Balti jaama tormanud relvastatud jõuk kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri K. Karki.

Vahistati ka rühm hommikusele rongile tõtanud relvastamata ohvitsere, kelle kohta anti korraldus nad pärast saabastest vabastamist maha lasta.

Õnneks jõudsid enne seda kohale väeosad, piirasid jaama sisse ja pärast lühikest tulevahetust pagesid mässajad laiali.

Sõjaministeeriumisse Pagari tänaval tungiti hüüetega «Kes töörahvas on, ühinegu meiega!», otsekui võinuks ühes ministeeriumis kell 5.30 hommikul massiliselt töörahvast leiduda.

Koridori heideti nii tugevad pommid, et betoonpõrandasse tekkis auk, kust võis vaadata keldrisse. Imekombel jäi valvemeeskond ellu ja tormas oma ruumist aluspesu väel, kuid täies sõjavarustuses hoovile, kust alustati ministeeriumi tagasivõtmist. (Et aluspesu väel, pole põrmugi naljakas. Eks proovige ise detsembrikuisel varahommikul pesuväel kuskil pimedas õues püssi lastes Eesti iseseisvust kaitsta.)

Peagi muutus mässajate olukord halvaks ja nad jätsid hoone maha. Üks peitis ennast kappi. Tema põuetaskust leiti hiljem punane lipp.

Nagu öeldud, olid mässajad kõige suurema salga eraldanud sõjakooli, st Tondi kasarmute ründamiseks. Kasarmud olid neile olulised seal asunud käsitulirelvade lao tõttu. Esimese hooga õnnestus mõrvata kaks kadetti ja mitut raskelt haavata.

Tekkis segadus, «mis suur oli», nagu kindral Laidoner Riigikogu ees möönis. Kuid magavad kadetid virgusid kiirelt ja jõudsid oma püssipüramiidideni enne kui mässajad. Nüüd läks initsiatiiv kadettide kätte, mässajad taganesid õue ja osalt põgenesid, osalt langesid vangi.

Dramaatiliste sündmuste jada rullus lahti veel mitmel pool: peapostkontori juures, Toompea lossis, riigivanema majas (praegune Saksa saatkond Nevski katedraali taga), Lasnamäel, mitmes sõjaväeosas, politseijaoskondades jm.

Riigivanema adjutandil õnnestus läbi akna põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad järjekorras purustasid. Abi jõudis pärale enne, kui viimane uks maha murti.

Vene tänaval asunud peapostkontori juures toimus osalt koomiline, osalt uskumatu stseen. Hiljem jutustati, et mässuliste tegevust oli kõige esimesena märganud varasel hommikutunnil kasiinost kodu poole jalutav «heas tujus» kindral Põdder.

Paugupealt saanud kindral kaineks, sisenenud vastasasuvasse majja ja lasknud kella. Ukse avas ehmunud proua, hommikumantel seljas. Kindral teatas talle oma kanges eesti keeles viisakalt: «Proua, lubage mul paar pauku teha!», sammus kiirelt akna juurde ja avas mässajate pihta tule.

Seejärel tõttas Põdder tagasi kasiinosse ja tõi sealt abiväge, kellega postkontor tagasi võeti. Kuul olevat tabanud telegraafiaparaadi taha istunud mässajat just siis, kui ta oli toksimas abipalvet Tallinna lahel ootavale Nõukogude laevastikule.

See telegrammi saatmise lugu võib olla dramaatiline ilustus, kuid tõsiasi on see, et Nõukogude laevastik oli Kroonlinnast väljunud, ja kindlasti mitte selleks, et Soome lahel luiki imetleda.

Samuti on teada, et Pihkva ringkonna kutsealused olid mõni päev enne putši kutsutud kolmenädalastele kordusõppustele, kuid putši läbikukkumise järel kadus ringkonna staabil nende vastu huvi ja nad lasti koju tagasi.

Ometigi tegid mässu organiseerijad ja läbiviijad selles küsimuses otsustava vea. Asja pidi otsustama küll Vene invasioon, kuid ometi loodeti tõsimeeli ka tööliste kaasatulekule ja arvati, et õnnestub mingiks ajaks reaalselt võim haarata, mis oleks andnud aega rahulikult piiri tagant abi kutsuda.

Mässu põhiorganiseerija Jaan Anvelt oli oma Moskva ülemusi, Kominterni juhte Grigori Zinovjevit ja Otto Ville Kuusist veennud, et Eestis on «revolutsiooniline situatsioon» ja et Eesti Vabariik variseb kokku nagu kaardimajake.

Mitmel pool Euroopas järjest lüüa saanud Komintern vajas hädasti võitu ja otsustas panustada Eestile. Baltikumi anastamine oli plaanis nagunii.

Kuid jutt revolutsioonilisest situatsioonist oli vale. Eesti Vabariigi jõustruktuurid ja lihtkodanikud surusid mässu maha mõne tunniga. Ohvitserid, politseinikud ja sõdurid, sageli ka lihtkodanikud asusid tegutsema ilma kõrgemalt poolt tulnud käskudeta, kuid silmapaistavalt tõhusalt ja otsusekindlalt.

Tööpäeva alguseks oli kõik läbi. Mässajad olid tapnud umbes 20 inimest, teist samapalju hukkus neid endid. Lisaks haavatud. Kõik tabatud mässajad anti välikohtu alla ja mõisteti surma.

Mäss ehmatas ja kainestas. NSV Liit oli näidanud oma tõelist palet ja tallanud porri omaenda allkirja Tartu rahulepingul. Nüüd tuli sellise naabri kõrval edasi elada.

Kuid Eesti riik ja rahvas olid kirjutanud oma ajalukku sellegipoolest lehekülje, mille üle võib uhkust tunda tänagi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud

VE: Läänemaa randa tabas naftareostus

Autor Avo | Avaldatud: 30. nov. 2004
Läänemaad tabas naftareostus

 

 

www.DELFI.ee
30. november 2004 17:06
 
Talvine meri
ETA FOTO

Läänemaad tabas naftareostus, 30 kilomeetri kaugusel Haapsalust on teisipäeval randa tulnud sadu naftaga kaetud merelinde.

Looduskaitsja Ivar Ojaste ütles Rohelisele Väravale, et Põõsaspea rannas on vähemalt kolmsada õlikirmega kaetud merelindu, kelle kallale rebased juba asunud on.

Keskkonnainspektsioon ei oska veel täpselt öelda, kust reostus alguse sai.

“Meie inimesed käisid ranniku läbi Nõvalt kuni Spithami ja praegu võib öelda, et enim oli õliga kaetud linde Põõsaspea neeme juures,” ütles keskkonnainspektsiooni Läänemaa osakonna juhataja Tõnis Ulm.

Arvatavalt on õlilaik rannikule üsna lähedal, seda on lubanud otsima minna piirivalve lennusalk.

Esmaspäeval nentis riigikontroll, et Eesti ei suuda Läänemerel suure naftatankeri avarii korral reostust õigel aja avastada ega omal jõul ära koristada.

Riigikontrolli hinnangul on piirivalveameti võimekus merereostusjuhtumite avastamisel võrdlemisi väike ega anna kindlustunnet, et toimunud reostusele jõutakse kiiresti jälile.

Eestis puudub riiklik reostustõrjeplaan. Juba neli aastat tagasi aset leidnud Eesti seni suurim reostusjuhtum tankeriga Alambra tõi teravalt esile riikliku reostustõrjeplaani puudumise tagajärjed: reostuse likvideerimist ei osatud kiirelt ja adekvaatselt korraldada, st ei teatud, kust varustust leida; millised institutsioonid millal ja mida teevad; kuidas reostuse levimist piirata jne. Vaatamata sellele ei ole ministeeriumid senini jõudnud kokkuleppele, kelle kohustuseks selle koostamine on.

Riigikontrolli hinnangul on olulisi vajakajäämisi ka reostuse likvideerimise tehnika haldamisel. Piirivalveamet on võimeline olemasoleva tehnikaga likvideerima kuni 200 tonni naftareostust, kuid see moodustab vaid kümnendiku sellest, mida riik peaks suutma.

Madala reostustõrjevõimekuse valguses on riigile eriti valus see, et ka olemasolevat varustust hooldatakse lohakalt. Näiteks jäeti puhastamata osa Alambra naftareostuse likvideerimisel kasutatud tehnikast, mistõttu see muutus kasutuskõlbmatuks ning Keskkonnainspektsioon kandis maha 66 000 krooni ulatuses varustust.

Osa varustusest on endiselt korda tegemata, sealhulgas üks avamere õlikorjekassett, mis soetati 1997. aastal 4,3 miljoni krooni eest ja mille korrastamiseks kuluks hinnanguliselt 900 000 krooni.

Seetõttu on reaalne reostustõrjevõimekus praegu väiksemgi kui 2000. aasta septembris tanker Alambra reostusjuhtumi ajal, kui Muuga sadamas lekkis merre ligi 250 tonni toornaftat. Eesti riik on praegu ulatuslikku reostust võimeline likvideerima ainult välisriikide abiga.

www.DELFI.ee

xxx

<!–

–>

 
Malta äriühingule Capri Marine Ltd kuuluvast tankerist Alambra lekkis 2000. aastal Muuga sadamas merre 250 tonni toornaftat. Pärast õnnetust räägiti palju sellest, et Eesti suutlikkus suurreostuse likvideerimisel tuleb viia sellisele tasemele nagu naaberriigid meilt ootavad. Seni pole seda tehtud.

Eesti on tankeriõnnetuse ees kaitsetu
30.11.2004 00:01Küllike Rooväli

Riigikontrolli audit näitab, et Eesti pole Alambra katastroofist midagi õppinud ning on jätnud hooletusse nii uute õlikorjevahendite muretsemise, olemasolevate hooldamise kui reostustõrje vastu võitlemise kavade tegemise.

Samal teemal:
Läänemaad tabas naftareostus (19)
Repliik: Silmad kinni (1)
Õlitõrjetehnika on linna peal laiali

Alambra õnnetusest möödunud nelja aastaga on suurõnnetuse tõenäosus kasvanud pidevalt koos Läänemerel edasi-tagasi tõttavate tankerite hulgaga. Keskkonnaministeeriumi praeguste andmete kohaselt võib Eesti vetes potentsiaalselt toimuda kolm kuni viis õnnetust lähema 10 aasta jooksul.

Veeteede ameti laevaliikluse korraldamise osakonna juhataja Are Pieli sõnul on ainuüksi naftasaaduste vedu Läänemerel nelja aastaga kahekordistunud, rääkimata sellest, et peagi tööd alustavate suurte Vene naftasadamate lisandumisel kasvab see viie aastaga veel kaks korda.

     
REKLAAM  
  <SCRIPT language=JavaScript>
if ((navigator.appName == “Microsoft Internet Explorer” &&
navigator.appVersion.indexOf(“Mac”) == -1 &&
navigator.appVersion.indexOf(“3.1”) == -1) ||
(navigator.plugins && navigator.plugins[“Shockwave Flash”])
|| navigator.plugins[“Shockwave Flash 2.0″]){
<!– Click 1–>
document.write(‘<OBJECT classid=”clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000″ codebase=”http://active.macromedia.com/flash2/cabs/swflash.cab#version=4,0,0,0″ ID=edasinupp width=”250″ height=”250″ > <PARAM NAME=movie VALUE=”http://www.postimees.ee/301104/banners/ba41ac355c72719.swf?clicktag=http://www.postimees.ee/ads/redirect.php?id=317″> <PARAM NAME=quality VALUE=high> <EMBED src=”http://www.postimees.ee/301104/banners/ba41ac355c72719.swf?clicktag=http://www.postimees.ee/ads/redirect.php?id=317″ quality=high width=”250″ height=”250″ TYPE=”application/x-shockwave-flash” PLUGINSPAGE=”http://www.macromedia.com/shockwave/download/index.cgi?P1_Prod_Version=ShockwaveFlash”></EMBED></OBJECT>’);
}
else {
document.write(‘‘);
}
</SCRIPT>		  
 

Piel märkis, et kui Soome riikliku teadusinstituudi VTT andmetel on tänavu Soome lahe vetest läbi käinud 100 miljonit tonni naftasaadusi, siis 2010. aastaks ligineb see hulk 200 miljonile.

Piel ütles, et ei tee illusioone – tuulise sügisilmaga hukkunud tankeri 30 000-tonnine last oleks soomlaste hinnangul keskkonnakatastroof, mis leviks kolme päevaga Eesti ja Soome randadesse.

30 000 tonni on umbes sama palju kui lekiks merre ühe suure naftatankeri ühest täielikult purunenud küljetankist. Ühel tankeril on aga selliseid mahuteid mitu.

2000. aasta suurõnnetuse, Malta äriühingu tankeri Alambra lekke järel Muuga sadamas räägiti palju sellest, et Eesti riigi suutlikkus suurreostuse likvideerimisel tuleb viia iga hinna eest sellisele tasemele nagu naaberriigid meilt ootavad.

Kuigi möödunud on üle nelja aasta, tunnistab piirivalveamet, et kokkuleppelise 2500 tonni naftasaaduste asemel suudaks meie väikestest alustest koosnev reostustõrjelaevastik oma nappide seadmetega kokku korjata vaid 200-tonnise naftakoguse. Seda on 50 tonni vähem kui Alambrast Muuga sadamas välja lekkis.

Varustust napib

Eesti riigil on vaid kolm reostuse korjeks kohandatud väiksemat laeva ning 7700 meetrit reostuse piiramiseks vajalikke õlitõrjepoome. Kui kõik need omavahel ühe avamerel ulpiva õlilaigu ümber ühendada, saaks teoreetiliselt piirata umbes 2,5-kilomeetrise läbimõõduga ringi.

Tegelikkuses on olukord aga veelgi viletsam, sest kõrgema lainetusega avamerel töötamiseks on ette nähtud vaid osa poomidest. Samuti ei saa piirivalve praegu rohkemat kui poolt oma poomidest üldse kasutada, kuna nende veoks puudub vastava suurusega laev.

Mitu aastat on küll kavandatud ühe veeteede ameti suurema laeva ümberehitust reostustõrje- ja jäämurdealuseks, kuid seni puudub selleks raha.

Puudub juhtiv amet

Samas on näiteks AS Tallinna Sadamal ainuüksi oma nelja sadama kaitseks valmisolekus 7125 meetrit eri lainekõrguste jaoks tehtud poome ja kuus-seitse pisemat sadamatingimustesse sobilikku alust.

Kuigi juba Alambra katastroofi eel telliti välisfirmalt riiklik reostustõrje plaan, pole seda tänini isegi eesti keelde tõlgitud, rääkimata selle ametlikust heakskiitmisest.

Nii on vastutus reostustõrje eest hajutatud keskkonna-, sise- ning majandusministeeriumi vahel ja puudub ametkond, mis koordineeriks õnnetuste ärahoidmist, likvideerimist ja ametkondade koostööd.

Piirivalveameti mereosakonna reostustõrje jaoskonna ülema leitnant Silver Vahtra sõnul puudub Eestis süsteem, mis toimib edukalt naaberriikides. Soomes juhib merereostuse vastast tegevust keskkonnaministeeriumi juurde loodud büroo, mille käsutuses on ka vajalik raha. See tuleb õlifondist, kuhu kogutakse raha kohustusliku maksuna igalt riiki läbivalt naftatonnilt.

Vahtra hinnangul tuleks ka Eestil selline süsteem luua.

Nõrk õlitõrje

• Praegu on suure tankeriõnnetuse tekkevõimalus Eesti vetes kolm kuni viis õnnetust lähema 10 aasta jooksul.

• Kokkuleppelise 2500 tonni naftasaaduste merest välja korjamise asemel suudaks Eesti praegu kahjutuks teha vaid 200 tonni naftat.

• Eesti riigil on kolm reostuse korjeks kohandatud väiksemat laeva ning 7700 meetrit reostuse piiramiseks vajalikke õlitõrjepoome. Kui kõik need omavahel ühe avamerel ulpiva õlilaigu ümber ühendada, saaks teoreetiliselt piirata umbes 2,5-kilomeetrise läbimõõduga ringi.

Postitatud rubriiki Määratlemata | Kommenteerimine suletud