| |
|
 |
Sõjaveteran mullu Punasel väljakul, kuhu Moskva soovib tuleval aastal 9. mail kutsuda ka Balti riigipead, et tähistada natsistliku Saksamaa üle saavutatud võidu 60. aastapäeva. |
|
Baltlased kannatavad iganenud Vene-foobiate käes (15)
01.12.2004 00:01Kaarel Kaas, Moskva
Nõukogude Liit ei okupeerinud Eestit, Lätit ja Leedut, viimaste praegused riigijuhid aga kannatavad endiselt Vene-foobiate all, lausub Balti ajakirjanikele antud intervjuus Vene Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatðev.
Kas te iseloomustaksite Venemaa ja Balti riikide suhteid praegu pigem heade või halbadena?
Pärast kolme Balti riigi astumist NATOsse ja Euroopa Liitu pole Venemaa ja Balti riikide suhted paranenud. Me lootsime, et pärast suverääsust ja rahvuslikku identiteeti kindlustava olulise etapi läbimist saab Balti riikide poliitiline eliit Venemaaga seonduvatest kompleksid üle. Kartused, mis lähtuvad meie ühisest ajaloolisest kogemusest, on täiesti mõistetavad.
Ootasime ja lootsime, et pärast ELi astumist muutub kõik, kuid pidev kaigaste kodaraisse loopimine pole meie suhetest kadunud. Enamgi veel – oma poliitilise karjääri venevastastele emotsioonidele rajanud teatud poliitiliste ringkondade seisukohad on jäigenenud, puudutades nii meie kahepoolseid suhteid kui ka Balti riikide käitumisliini ELis. Pärast 1. maid (ELi laienemist – toim) on suhtluses ELiga tõusetunud uued, varem mitte-eksisteerinud probleemid.
Veidi on pidurdunud viisaprotseduure puudutav dialoog. Päevavalgele on toodud ajaloolised probleemid, nagu näiteks Nõukogude Liidu ja Saksamaa võrdne vastutus Teise maailmasõja puhkemise eest. Selles küsimuses tegutsevad kolm Balti riiki üheskoos Poolaga.
Minu hinnangul kinnitab kõik eelnev asjaolu, et foobiad pole kuhugi kadunud. Enamgi veel – mõned poliitilised ringkonnad üritavad praegu ELi ja NATO liikmelisust kasutada toodud seisukohtade levitamiseks. See kõik kutsub minus esile nii kahetsust kui kurvastust.
Seega kujutavad Balti riigid endast Venemaa jaoks probleemi?
Venemaal on nüüdismaailmas palju enam probleeme. Arvamus, nagu me vaevaksime ööpäev läbi oma pead Balti-suhetega, pole päris õige.
Kui peaks teostuma mõni nn must stsenaarium, siis läheme omavahel muidugi lõplikult tülli. Samas ei näe ma küll silmapiiril mõnda katastroofi Balti riikide suhetes Venemaaga.
Meile teeb muret, et meie suhetes eksisteerivad endiselt vanad probleemid, mis ei lähtu meist. Meie jaoks on nii ebaloogiline kui ka solvav, et Balti riigid on Nõukogude Liidule suunatud kibestumise ja isegi vihkamise üle kandnud kaasaegsele iseseisvale Venemaale. Minu arust on see äärmiselt ebaõiglane, sest vene rahvas ei kannatanud Nõukogude reþiimi all sugugi vähem. Me võime siin ju võrrelda, kelle inimesi rohkem Siberisse saadeti ja kus suleti rohkem emakeelseid koole, kuid üldiselt rääkides oleme kõik ühise mineviku ohvrid.
Tänapäeva Venemaa rahva süüdistamine Balti riikide õnnetustes on minu arust täiesti ebaõiglane ja ajalooliselt ebakorrektne. Ebaõiglus riivab meid väga tugevalt, sest meil on ju tegelikult väga palju ühiseid huve ja väärtusi. Me võimegi jääda vastastikku süüdistusi loopima, kuid kuni me ei jõua vastuste otsimiseni küsimusele, mida edasi teha, seni jäämegi üksteist süüdistama.
Vene politoloogi Sergei Karaganovi sõnul on Venemaal mõtet suhelda ainult Brüsseliga, mitte Tallinna, Riia või Vilniusega.
See on Karaganovi arvamus. Mina ei ülehindaks ega alavääristaks suhteid Balti riikidega. Samas pean ma neid riike paljudes küsimustes Venemaale loomulikemateks partneriteks kui ülejäänud ELi liikmesriike. Pean lisama, et Venemaa ja ELi suhete globaalses kontekstis oleme mõnegi riigiga leidnud unikaalseid, euroliidu normatiivide raamistikust väljuvaid lahendusi.
Näiteks allkirjastas Venemaa kahepoolesed kokkulepped viisaprotseduuride lihtsustamisest Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaaliaga. ELi-siseselt kritiseeritakse antud lahendust tugevalt. «Kuidas siis nii, tegite Venemaa suhtes sellise þesti!»
Kuid viisareeglite lihtsustamisest võidavad kõik ja me sooviksime, et meie kõige lähemad naabrid, Balti riigid, mitte Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, oleksid ELis teerajajateks hea tahte ülesnäitamisel Venemaa suhtes. Baltimaad peaksid olema taganttõukajateks, mitte pidurdajateks. Kahjuks ei ole olukord praegu selline ja me oleme väga pettunud.
Vahest võiks alustada Eesti ja Lätiga piirilepingute allkirjastamisest?
Mina kui duumasaadik olen nende lepingute allkirjastamise poolt. Kui need lepingud oleksid allkirjastatud ja duuma poleks neid ratifitseerinud, siis võiksite minult küsida, millal leping kinnitatakse. Dokumente ei allkirjasta siiski duuma, vaid president või valitsus välisministeeriumi näol.
Poliitikuna võin samas kinnitada, et pooldan võimalikult kiiret piirilepingute allkirjastamist Läti ja Eestiga.
Mõni aeg tagasi teatasid Vene saadikud nii Eestis kui Lätis, et valitsus kirjutaks lepingutele alla küll, aga duuma ei taha neid ratifitseerida… Seega – duuma räägib, et valitsus ei allkirjasta, ja valitsus ütleb, et duuma ei ratifitseeri?
See võib olla osa saadikute või ametnike seisukoht. Duumas ei ole lepingute ratifitseerimist kordagi arutanud. Kuid Vene ühiskonnas valitseb soovimatus teha meie kahepoolsetes suhetes ühepoolseid järeleandmisi ja see üldine õhkkond kandub üle ka duumale.
Piirilepingute puudumine nüüdisaegses maailmas on minu hinnangul nonsenss. Ma ei hakka teie eest varjama, et kui need dokumendid saavad ükskord allkirjastatud, siis nende ratifitseerimine duumas kujuneb tõepoolest väga raskeks protsessiks, sest Eesti ja Läti puhul hakatakse meelde tuletama mitmeid sõlmpunkti. Venekeelse vähemusega seotud küsimused, natsismi heroiseerimine jne.
Mina soovitaksin teil kui ajakirjanikel tungivalt juhtida oma poliitikute tähelepanu asjaolule, et vastastikuste suhete soodsat arengut mõjutavad mitmed suhteliselt lihtsad sammud.
Rääkides Lätist, kellega minu arvates on suhted kolmest Balti riigist kõige halvemad, oleks kõige iseenesestmõistetavam rahvusvähemuste konventsiooni ratifitseerimine ja mitte-kodanikele kohalikel valimistel osalemise võimaldamine.
Kolmandaks tuleb lahendada haridusreformi küsimus. Kui vene keeles oma ainet kõrgetasemel õpetavad pedagoogid hakkavad oma distsipliini õpetama kehvas läti keeles, siis viib see ju hariduse kvaliteedi langemiseni! Inimesed lõpetavad kooli sootuks teise teadmiste pagasiga ja kaasmaalased muutuvad ümbritsevas maailmas konkurentsivõimetuteks.
Keegi ei sea kahtluse alla, et Lätis elavad inimesed peavad oskama läti keelt, kuid reform on läbi mõtlemata. Puuduvad pädevad õpikud ja piisav hulk õpetajaid. Eesti lükkas reformi edasi 2007. aastaks – miks ei järginud Läti oma naabri eeskuju? Kas seepärast, et seal on rohkem venelasi ja kardetakse, et nad haaravad võimu? Või soovist kätte maksta? Minule jääb küsimus arusaamatuks.
President Vladimir Putin teatas möödunud nädalal Vene-ELi tippkohtumisel Haagis, et piirlepingute sõlmimine Eesti ja Lätiga ei ole seotud teiste küsimustega. Teie nn presidendipartei Edinstvo liikmena räägite jällegi, et seos on olemas. Kuidas seda mõista?
Ärge pange mulle sõnu suhu. President rääkis seoste puudumisest, mina pole sellest rääkinud. Ma ütlesin, et on suur hulk probleeme, mida võiks lahendada paralleelselt.
Mis parteid puudutab, siis valitsevad seal väga erinevad seisukohad. Tulevased arutelud piirilepingute ratifitseerimise küsimuses on ilmselt väga rasked ja teravad. Minu arvates annaks antud diskussiooni oluliselt kergendada, kui vastaspool näitaks üles head tahet.
Milliseid näiteid võiksite tuua olemasolevatest probleemidest Eestiga lisaks kodakondsuseta isikute suurele hulgale? Eesti kodakondsuse mittevõtmine on suuresti inimeste vaba valik.
Ma ei ole kindel, et kodakondsusetus on inimeste vaba valik. Mulle on räägitud, et kodakondsuse saamise eelduseks on kodakondsuseksami sooritamine. Mina tean, et selle kursuse käigus tuleb ka iseloomustada nõukogude perioodi kui okupatsiooni. Kui inimene selle väitega ei nõustu, siis ta eksamit ära ei tee. Ma ei välista, et paljudele inimestele on okupatsiooni kirjeldamine ideoloogilistel põhjustel võimatu.
See ei ole muidugi päriselt nii…
Mulle räägiti sellest kui faktist, ja korduvalt. Palun kontrollige ise oma andmeid paremini.
Kas kohalikud Vene suursaadikud võivad olla olulised kahepoolsete suhete parandamisel?
Jällegi, ärgem ülehinnakem või alavääristagem konkreetsete isikute rolli ajaloos. Saadik siiski viib ellu ega formuleeri riigi välispoliitilist liini.
Läbimurded Balti-Vene suhetes on täiesti võimalikud ja käegakatsutavad, kuid nad saavad toimuda täiesti teises taustsüsteemis. Näiteks kui teie lugupeetud riigijuhid saabuksid 9. mai pidustustele (9. mail 2005 tähistab Vene valitsus Moskvas suurejooneliselt 60 aasta möödumist Saksamaa üle saavutatud võidust – toim), oleks see kolossaalne läbimurre, mille taustal võiks nii mõndagi oodata, nõuda ja saavutada.
Juhul kui Balti riigipead kutsest ära ütlevad, oleks see sootuks teiselaadne poliitiline þest. Esimesel juhul oleks ükskõik millise riigi saadikul palju lihtsam edasi töötada. Teisel juhul oleks igasugune edasiminek praktiliselt välistatud.
Te siis ikkagi loodate, et nad tulevad 9. mail Moskvasse?
Ma loodan seda siiralt. Teate, 29. novembril möödus 60 aastat ka ühest teisest tähtpäevast – strateegilisest Balti operatsioonist. Meie ajalooõpikute kohaselt on tegemist Baltikumi vabastamisega natslikust okupatsioonist. Ma oletan, et teie vaikite selle kuupäeva täiesti maha. Teise maailmasõja lõpu mahavaikimine on ettekujutamatu. Ma väga loodan, et teie juhid ei tee viga, keeldudes sõidust Moskvasse.
Seega 9. maist kujuneb omalaadne tõehetk?
9. mai ei ole tõehetk, vaid uus võimalus, mida kas kasutada või lasta raisku minna.
Samas, kui Balti riigipead ei tule Moskvasse, ei ole see maailmalõpp, kuid nad jäävad vähemusse. Ma isegi kahtlustan, et nad jäävad suisa üksi kaasaegses Euroopas. Nn vana Euroopa juhid, kaasa arvatud Saksamaa juhtkond, tulevad kindlasti pidustustele.
Ajalugu võib muidugi erinevalt tõlgendada ja Nõukogude Liidu suhtes võib vimma tunda. Võitlus natsismiga, hitlerliku Saksamaaga, oli siiski riikide ühine asi. Hitlerlikku natsismi oleks ilma Nõukogude Liiduta olnud võimatu alistada. Erinevaid sõjasündmusi võib erinevalt interpreteerida, teise rinde avamist jne, kuid Nõukogude Liidu poolt võidu altarile asetatud 30 miljoni inimeluta oleks selgusetu, mis oleks praeguseks saanud nii Balti riikidest kui ka ülejäänud Euroopast.
Keegi ei mõtlegi Venemaa panust Teise maailmasõja võitmisse kahtluse alla seada, kuid…
(Katkestab küsimuse) Balti riikide saadikute eestvõttel on see fakt Euroopa Parlamendis juba kahtluse alla seatud.
… mis sai edasi, pärast 1945. aastat?
Milleks neid sündmusi segi ajada? Me ei kutsu ju teid hinnangut andma sellele, mis toimus pärast?
Miks Venemaa ei taha hinnangut anda «sellele, mis juhtus pärast» 9. maid?
Esiteks, oleme seda juba teinud ja ka Molotovi-Ribbentropi pakti hinnatakse sellest lähtuvalt.
Kui te soovite, et Venemaa tunnistaks Balti riikide okupeerimise tunnistamist, siis… Esiteks pole ma selle hinnanguga (okupatsioon – toim) juba põhimõtteliselt nõus. Ma ei taha nimetatud ajajärku õigustada ega kavatse ka idealiseerida, kuid ma ei pea seda juriidilisest vaatepunktist lähtudes okupatsiooniks.
Teiseks, olles teadlik Balti riikide praeguse valitseva eliidi suhtumisest kõnealusel perioodil teie riikidesse elama asunud inimestesse, võin ette kujutada, mis hakkab juhtuma, kui – jumal hoidku! – see periood juriidiliselt okupatsiooniks hinnatakse. Siis tunnistataks kõige toimunuga isiklikku seost mitteomavad sajad tuhanded inimesed okupantideks.
Millised saavad olema Venemaa ja Viktor Juðtðenko valitsuse suhted?
(Vaikib ja laiutab käsi.)
Juhul kui Juðtðenko kuulutatakse Ukraina presidendivalimiste võitjaks? Või ta ei võidagi teie arvates valimisi?
Mina ei tea. Sündmused võivad areneda mitmete stsenaariumide kohaselt. Küsimus pole praegu selles, milliseks kujunevad valimistulemused, vaid kas tulevane administratsioon, olgu selle juhiks Viktor Juðtðenko või Viktor Janukovitð, suudab säilitada riigi ühtsuse.
Suhted Ukrainaga saavad minu arvates olema normaalsed, sest meil on palju ühiseid huve. Venemaa pole varjanud oma sümpaatiat ühe kandidaadi suhtes, mitte sellepärast, et ta oleks olnud ilusam või targem. Kuid (Janukovitðil – toim) olid konkreetsed projektid: topeltkodakondsus, vene keele muutmine riigikeeleks. Tal on normaalsed ja loogilised vaated, mis loovad hea platvormi meie koostööks. Seega Venemaa ei toetanud kandidaati, vaid tema projekte.
Muidugi tuleb leppida, kui ei tule topeltkodakondsust ega vene keelt kuulutata riigikeeleks teise administratsiooni valitsemisajal. Maavärinat sellest ei tule, sest meie ühised majanduslikud ja poliitilised huvid on liiga läbipõimunud, et neid võiks purustada ühe isiku ametissenimetamisega.
Seega ei näe ma suhete olulist halvenemist seni, kuni ei toimu Ukraina lagunemist kaheks või enamaks riigiks. Viimane stsenaarium oleks tragöödia eelkõige Ukraina, kuid ka kõigi ümberkaudsete riikide jaoks.
Kas te peate võimalikuks näiteks ÜRO vahetut sekkumist Ukraina sündmustesse?
Ainult ühe juriidiliselt tunnustatud ajendi kohaselt võib sekkuda iseseisvas riigis toimuvatesse sündmustesse. Olukorras, kus kohalik riigivõim on muutnud teovõimetuks.
Viimast ei ole esialgu veel sündinud ja mind üllatas väga Lääne kiirustav reaktsioon, kes asus hindama nii Ukraina keskvalimiskomisjoni kui ülemkohtu pädevust enne otsuste langetamist.
Minule oli see väga üllatav, sest seni on seaduste ülimuslikkus olnud Euroopale justkui pühaks lehmaks. Praegu võitis soov toetada ühte kandidaati ja Euroopa ei käitunud just kõige eeskujulikumalt.
Venemaa õnnitles ju ka ühte kandidaatidest, Janukovitðit, enne ametlike tulemuste selgumist?
Selle avalduse tegi president (Vladimir Putin – toim) ja mina saan seda ainult korrata.
Mida president siis teatas?
President teatas, et ta ei õnnitlenud (Janukovitðit – toim) võidu, vaid uksesuuküsitluste tulemuste puhul.
Me oleme jõudnud Ukraina näol omalaadse fenomeni kulminatsioonipunktini, kus ei hinnata valimisi lähtuvalt nende läbiviimisest, vaid sellest, kes võidab.
Venemaa panustas ühele kandidaadile, Euroopa teisele kandidaadile. Ebaausad valimised ilmnesid aga alles pärast Lääne jaoks «vale kandidaadi» valituks osutumist. Kui oleks võitnud Juðtðenko, kas siis keegi oleks valimiste legitiimsuse kahtluse alla seadnud? Vaevalt küll… Selliseid näiteid leiab küllaga, viimaseks neist on Afganistan. Valimised viidi seal läbi väidetavalt ideaalselt. Andke andeks, aga see ajab mind naerma!
Seega on Ukrainas toimuv kõik üks Lääne ja USA vandenõu?
Ei, seda kindlasti mitte. Samas kui Saakaðvili (Gruusia president Mihhail Saakaðvili – toim) poolt hääletas 97 protsenti ja parlamenti pääses ainult üks partei, siis ei tekkinud kellelgi kahtlust, et tegemist on demokraatia kõrgeima ilminguga. Aga kui Putini poolt hääletataks…
Gruusias koostati plaan ja ülejäänud parteisid läbi sõela ei lastud. See ei olnud vandenõu, tegemist on topeltstandarditega.
Nn lääs on asunud nn postsovetlikus ruumis üha sagedamini toetama mõnda kandidaati sõltuvalt asjaolust, kas ta on venemeelne või venevastane. Venemeelne on tingimata halb ja ebademokraatlik. Venevastane kandidaat on aga «meie mees», teda võib toetada.
Venemaal ei tohiks keelata riiklike huvide omamist. Teistel riikidel need on, miks neid ei või meil olla? Ükskõik millist huvi Venemaa ka ilmutab, kohe tembeldatakse see hegemooniataotluseks.
Uudised
VE: Kossatðev, Konstantin – väliskomisjoni esimees
Baltlased kannatavad iganenud Vene-foobiate käes (15)
01.12.2004 00:01Kaarel Kaas, Moskva
Kas te iseloomustaksite Venemaa ja Balti riikide suhteid praegu pigem heade või halbadena?
Pärast kolme Balti riigi astumist NATOsse ja Euroopa Liitu pole Venemaa ja Balti riikide suhted paranenud. Me lootsime, et pärast suverääsust ja rahvuslikku identiteeti kindlustava olulise etapi läbimist saab Balti riikide poliitiline eliit Venemaaga seonduvatest kompleksid üle. Kartused, mis lähtuvad meie ühisest ajaloolisest kogemusest, on täiesti mõistetavad.
Ootasime ja lootsime, et pärast ELi astumist muutub kõik, kuid pidev kaigaste kodaraisse loopimine pole meie suhetest kadunud. Enamgi veel – oma poliitilise karjääri venevastastele emotsioonidele rajanud teatud poliitiliste ringkondade seisukohad on jäigenenud, puudutades nii meie kahepoolseid suhteid kui ka Balti riikide käitumisliini ELis. Pärast 1. maid (ELi laienemist – toim) on suhtluses ELiga tõusetunud uued, varem mitte-eksisteerinud probleemid.
Veidi on pidurdunud viisaprotseduure puudutav dialoog. Päevavalgele on toodud ajaloolised probleemid, nagu näiteks Nõukogude Liidu ja Saksamaa võrdne vastutus Teise maailmasõja puhkemise eest. Selles küsimuses tegutsevad kolm Balti riiki üheskoos Poolaga.
Minu hinnangul kinnitab kõik eelnev asjaolu, et foobiad pole kuhugi kadunud. Enamgi veel – mõned poliitilised ringkonnad üritavad praegu ELi ja NATO liikmelisust kasutada toodud seisukohtade levitamiseks. See kõik kutsub minus esile nii kahetsust kui kurvastust.
Seega kujutavad Balti riigid endast Venemaa jaoks probleemi?
Venemaal on nüüdismaailmas palju enam probleeme. Arvamus, nagu me vaevaksime ööpäev läbi oma pead Balti-suhetega, pole päris õige.
Kui peaks teostuma mõni nn must stsenaarium, siis läheme omavahel muidugi lõplikult tülli. Samas ei näe ma küll silmapiiril mõnda katastroofi Balti riikide suhetes Venemaaga.
Meile teeb muret, et meie suhetes eksisteerivad endiselt vanad probleemid, mis ei lähtu meist. Meie jaoks on nii ebaloogiline kui ka solvav, et Balti riigid on Nõukogude Liidule suunatud kibestumise ja isegi vihkamise üle kandnud kaasaegsele iseseisvale Venemaale. Minu arust on see äärmiselt ebaõiglane, sest vene rahvas ei kannatanud Nõukogude reþiimi all sugugi vähem. Me võime siin ju võrrelda, kelle inimesi rohkem Siberisse saadeti ja kus suleti rohkem emakeelseid koole, kuid üldiselt rääkides oleme kõik ühise mineviku ohvrid.
Tänapäeva Venemaa rahva süüdistamine Balti riikide õnnetustes on minu arust täiesti ebaõiglane ja ajalooliselt ebakorrektne. Ebaõiglus riivab meid väga tugevalt, sest meil on ju tegelikult väga palju ühiseid huve ja väärtusi. Me võimegi jääda vastastikku süüdistusi loopima, kuid kuni me ei jõua vastuste otsimiseni küsimusele, mida edasi teha, seni jäämegi üksteist süüdistama.
Vene politoloogi Sergei Karaganovi sõnul on Venemaal mõtet suhelda ainult Brüsseliga, mitte Tallinna, Riia või Vilniusega.
See on Karaganovi arvamus. Mina ei ülehindaks ega alavääristaks suhteid Balti riikidega. Samas pean ma neid riike paljudes küsimustes Venemaale loomulikemateks partneriteks kui ülejäänud ELi liikmesriike. Pean lisama, et Venemaa ja ELi suhete globaalses kontekstis oleme mõnegi riigiga leidnud unikaalseid, euroliidu normatiivide raamistikust väljuvaid lahendusi.
Näiteks allkirjastas Venemaa kahepoolesed kokkulepped viisaprotseduuride lihtsustamisest Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaaliaga. ELi-siseselt kritiseeritakse antud lahendust tugevalt. «Kuidas siis nii, tegite Venemaa suhtes sellise þesti!»
Kuid viisareeglite lihtsustamisest võidavad kõik ja me sooviksime, et meie kõige lähemad naabrid, Balti riigid, mitte Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, oleksid ELis teerajajateks hea tahte ülesnäitamisel Venemaa suhtes. Baltimaad peaksid olema taganttõukajateks, mitte pidurdajateks. Kahjuks ei ole olukord praegu selline ja me oleme väga pettunud.
Vahest võiks alustada Eesti ja Lätiga piirilepingute allkirjastamisest?
Mina kui duumasaadik olen nende lepingute allkirjastamise poolt. Kui need lepingud oleksid allkirjastatud ja duuma poleks neid ratifitseerinud, siis võiksite minult küsida, millal leping kinnitatakse. Dokumente ei allkirjasta siiski duuma, vaid president või valitsus välisministeeriumi näol.
Poliitikuna võin samas kinnitada, et pooldan võimalikult kiiret piirilepingute allkirjastamist Läti ja Eestiga.
Mõni aeg tagasi teatasid Vene saadikud nii Eestis kui Lätis, et valitsus kirjutaks lepingutele alla küll, aga duuma ei taha neid ratifitseerida… Seega – duuma räägib, et valitsus ei allkirjasta, ja valitsus ütleb, et duuma ei ratifitseeri?
See võib olla osa saadikute või ametnike seisukoht. Duumas ei ole lepingute ratifitseerimist kordagi arutanud. Kuid Vene ühiskonnas valitseb soovimatus teha meie kahepoolsetes suhetes ühepoolseid järeleandmisi ja see üldine õhkkond kandub üle ka duumale.
Piirilepingute puudumine nüüdisaegses maailmas on minu hinnangul nonsenss. Ma ei hakka teie eest varjama, et kui need dokumendid saavad ükskord allkirjastatud, siis nende ratifitseerimine duumas kujuneb tõepoolest väga raskeks protsessiks, sest Eesti ja Läti puhul hakatakse meelde tuletama mitmeid sõlmpunkti. Venekeelse vähemusega seotud küsimused, natsismi heroiseerimine jne.
Mina soovitaksin teil kui ajakirjanikel tungivalt juhtida oma poliitikute tähelepanu asjaolule, et vastastikuste suhete soodsat arengut mõjutavad mitmed suhteliselt lihtsad sammud.
Rääkides Lätist, kellega minu arvates on suhted kolmest Balti riigist kõige halvemad, oleks kõige iseenesestmõistetavam rahvusvähemuste konventsiooni ratifitseerimine ja mitte-kodanikele kohalikel valimistel osalemise võimaldamine.
Kolmandaks tuleb lahendada haridusreformi küsimus. Kui vene keeles oma ainet kõrgetasemel õpetavad pedagoogid hakkavad oma distsipliini õpetama kehvas läti keeles, siis viib see ju hariduse kvaliteedi langemiseni! Inimesed lõpetavad kooli sootuks teise teadmiste pagasiga ja kaasmaalased muutuvad ümbritsevas maailmas konkurentsivõimetuteks.
Keegi ei sea kahtluse alla, et Lätis elavad inimesed peavad oskama läti keelt, kuid reform on läbi mõtlemata. Puuduvad pädevad õpikud ja piisav hulk õpetajaid. Eesti lükkas reformi edasi 2007. aastaks – miks ei järginud Läti oma naabri eeskuju? Kas seepärast, et seal on rohkem venelasi ja kardetakse, et nad haaravad võimu? Või soovist kätte maksta? Minule jääb küsimus arusaamatuks.
President Vladimir Putin teatas möödunud nädalal Vene-ELi tippkohtumisel Haagis, et piirlepingute sõlmimine Eesti ja Lätiga ei ole seotud teiste küsimustega. Teie nn presidendipartei Edinstvo liikmena räägite jällegi, et seos on olemas. Kuidas seda mõista?
Ärge pange mulle sõnu suhu. President rääkis seoste puudumisest, mina pole sellest rääkinud. Ma ütlesin, et on suur hulk probleeme, mida võiks lahendada paralleelselt.
Mis parteid puudutab, siis valitsevad seal väga erinevad seisukohad. Tulevased arutelud piirilepingute ratifitseerimise küsimuses on ilmselt väga rasked ja teravad. Minu arvates annaks antud diskussiooni oluliselt kergendada, kui vastaspool näitaks üles head tahet.
Milliseid näiteid võiksite tuua olemasolevatest probleemidest Eestiga lisaks kodakondsuseta isikute suurele hulgale? Eesti kodakondsuse mittevõtmine on suuresti inimeste vaba valik.
Ma ei ole kindel, et kodakondsusetus on inimeste vaba valik. Mulle on räägitud, et kodakondsuse saamise eelduseks on kodakondsuseksami sooritamine. Mina tean, et selle kursuse käigus tuleb ka iseloomustada nõukogude perioodi kui okupatsiooni. Kui inimene selle väitega ei nõustu, siis ta eksamit ära ei tee. Ma ei välista, et paljudele inimestele on okupatsiooni kirjeldamine ideoloogilistel põhjustel võimatu.
See ei ole muidugi päriselt nii…
Mulle räägiti sellest kui faktist, ja korduvalt. Palun kontrollige ise oma andmeid paremini.
Kas kohalikud Vene suursaadikud võivad olla olulised kahepoolsete suhete parandamisel?
Jällegi, ärgem ülehinnakem või alavääristagem konkreetsete isikute rolli ajaloos. Saadik siiski viib ellu ega formuleeri riigi välispoliitilist liini.
Läbimurded Balti-Vene suhetes on täiesti võimalikud ja käegakatsutavad, kuid nad saavad toimuda täiesti teises taustsüsteemis. Näiteks kui teie lugupeetud riigijuhid saabuksid 9. mai pidustustele (9. mail 2005 tähistab Vene valitsus Moskvas suurejooneliselt 60 aasta möödumist Saksamaa üle saavutatud võidust – toim), oleks see kolossaalne läbimurre, mille taustal võiks nii mõndagi oodata, nõuda ja saavutada.
Juhul kui Balti riigipead kutsest ära ütlevad, oleks see sootuks teiselaadne poliitiline þest. Esimesel juhul oleks ükskõik millise riigi saadikul palju lihtsam edasi töötada. Teisel juhul oleks igasugune edasiminek praktiliselt välistatud.
Te siis ikkagi loodate, et nad tulevad 9. mail Moskvasse?
Ma loodan seda siiralt. Teate, 29. novembril möödus 60 aastat ka ühest teisest tähtpäevast – strateegilisest Balti operatsioonist. Meie ajalooõpikute kohaselt on tegemist Baltikumi vabastamisega natslikust okupatsioonist. Ma oletan, et teie vaikite selle kuupäeva täiesti maha. Teise maailmasõja lõpu mahavaikimine on ettekujutamatu. Ma väga loodan, et teie juhid ei tee viga, keeldudes sõidust Moskvasse.
Seega 9. maist kujuneb omalaadne tõehetk?
9. mai ei ole tõehetk, vaid uus võimalus, mida kas kasutada või lasta raisku minna.
Samas, kui Balti riigipead ei tule Moskvasse, ei ole see maailmalõpp, kuid nad jäävad vähemusse. Ma isegi kahtlustan, et nad jäävad suisa üksi kaasaegses Euroopas. Nn vana Euroopa juhid, kaasa arvatud Saksamaa juhtkond, tulevad kindlasti pidustustele.
Ajalugu võib muidugi erinevalt tõlgendada ja Nõukogude Liidu suhtes võib vimma tunda. Võitlus natsismiga, hitlerliku Saksamaaga, oli siiski riikide ühine asi. Hitlerlikku natsismi oleks ilma Nõukogude Liiduta olnud võimatu alistada. Erinevaid sõjasündmusi võib erinevalt interpreteerida, teise rinde avamist jne, kuid Nõukogude Liidu poolt võidu altarile asetatud 30 miljoni inimeluta oleks selgusetu, mis oleks praeguseks saanud nii Balti riikidest kui ka ülejäänud Euroopast.
Keegi ei mõtlegi Venemaa panust Teise maailmasõja võitmisse kahtluse alla seada, kuid…
(Katkestab küsimuse) Balti riikide saadikute eestvõttel on see fakt Euroopa Parlamendis juba kahtluse alla seatud.
… mis sai edasi, pärast 1945. aastat?
Milleks neid sündmusi segi ajada? Me ei kutsu ju teid hinnangut andma sellele, mis toimus pärast?
Miks Venemaa ei taha hinnangut anda «sellele, mis juhtus pärast» 9. maid?
Esiteks, oleme seda juba teinud ja ka Molotovi-Ribbentropi pakti hinnatakse sellest lähtuvalt.
Kui te soovite, et Venemaa tunnistaks Balti riikide okupeerimise tunnistamist, siis… Esiteks pole ma selle hinnanguga (okupatsioon – toim) juba põhimõtteliselt nõus. Ma ei taha nimetatud ajajärku õigustada ega kavatse ka idealiseerida, kuid ma ei pea seda juriidilisest vaatepunktist lähtudes okupatsiooniks.
Teiseks, olles teadlik Balti riikide praeguse valitseva eliidi suhtumisest kõnealusel perioodil teie riikidesse elama asunud inimestesse, võin ette kujutada, mis hakkab juhtuma, kui – jumal hoidku! – see periood juriidiliselt okupatsiooniks hinnatakse. Siis tunnistataks kõige toimunuga isiklikku seost mitteomavad sajad tuhanded inimesed okupantideks.
Millised saavad olema Venemaa ja Viktor Juðtðenko valitsuse suhted?
(Vaikib ja laiutab käsi.)
Juhul kui Juðtðenko kuulutatakse Ukraina presidendivalimiste võitjaks? Või ta ei võidagi teie arvates valimisi?
Mina ei tea. Sündmused võivad areneda mitmete stsenaariumide kohaselt. Küsimus pole praegu selles, milliseks kujunevad valimistulemused, vaid kas tulevane administratsioon, olgu selle juhiks Viktor Juðtðenko või Viktor Janukovitð, suudab säilitada riigi ühtsuse.
Suhted Ukrainaga saavad minu arvates olema normaalsed, sest meil on palju ühiseid huve. Venemaa pole varjanud oma sümpaatiat ühe kandidaadi suhtes, mitte sellepärast, et ta oleks olnud ilusam või targem. Kuid (Janukovitðil – toim) olid konkreetsed projektid: topeltkodakondsus, vene keele muutmine riigikeeleks. Tal on normaalsed ja loogilised vaated, mis loovad hea platvormi meie koostööks. Seega Venemaa ei toetanud kandidaati, vaid tema projekte.
Muidugi tuleb leppida, kui ei tule topeltkodakondsust ega vene keelt kuulutata riigikeeleks teise administratsiooni valitsemisajal. Maavärinat sellest ei tule, sest meie ühised majanduslikud ja poliitilised huvid on liiga läbipõimunud, et neid võiks purustada ühe isiku ametissenimetamisega.
Seega ei näe ma suhete olulist halvenemist seni, kuni ei toimu Ukraina lagunemist kaheks või enamaks riigiks. Viimane stsenaarium oleks tragöödia eelkõige Ukraina, kuid ka kõigi ümberkaudsete riikide jaoks.
Kas te peate võimalikuks näiteks ÜRO vahetut sekkumist Ukraina sündmustesse?
Ainult ühe juriidiliselt tunnustatud ajendi kohaselt võib sekkuda iseseisvas riigis toimuvatesse sündmustesse. Olukorras, kus kohalik riigivõim on muutnud teovõimetuks.
Viimast ei ole esialgu veel sündinud ja mind üllatas väga Lääne kiirustav reaktsioon, kes asus hindama nii Ukraina keskvalimiskomisjoni kui ülemkohtu pädevust enne otsuste langetamist.
Minule oli see väga üllatav, sest seni on seaduste ülimuslikkus olnud Euroopale justkui pühaks lehmaks. Praegu võitis soov toetada ühte kandidaati ja Euroopa ei käitunud just kõige eeskujulikumalt.
Venemaa õnnitles ju ka ühte kandidaatidest, Janukovitðit, enne ametlike tulemuste selgumist?
Selle avalduse tegi president (Vladimir Putin – toim) ja mina saan seda ainult korrata.
Mida president siis teatas?
President teatas, et ta ei õnnitlenud (Janukovitðit – toim) võidu, vaid uksesuuküsitluste tulemuste puhul.
Me oleme jõudnud Ukraina näol omalaadse fenomeni kulminatsioonipunktini, kus ei hinnata valimisi lähtuvalt nende läbiviimisest, vaid sellest, kes võidab.
Venemaa panustas ühele kandidaadile, Euroopa teisele kandidaadile. Ebaausad valimised ilmnesid aga alles pärast Lääne jaoks «vale kandidaadi» valituks osutumist. Kui oleks võitnud Juðtðenko, kas siis keegi oleks valimiste legitiimsuse kahtluse alla seadnud? Vaevalt küll… Selliseid näiteid leiab küllaga, viimaseks neist on Afganistan. Valimised viidi seal läbi väidetavalt ideaalselt. Andke andeks, aga see ajab mind naerma!
Seega on Ukrainas toimuv kõik üks Lääne ja USA vandenõu?
Ei, seda kindlasti mitte. Samas kui Saakaðvili (Gruusia president Mihhail Saakaðvili – toim) poolt hääletas 97 protsenti ja parlamenti pääses ainult üks partei, siis ei tekkinud kellelgi kahtlust, et tegemist on demokraatia kõrgeima ilminguga. Aga kui Putini poolt hääletataks…
Gruusias koostati plaan ja ülejäänud parteisid läbi sõela ei lastud. See ei olnud vandenõu, tegemist on topeltstandarditega.
Nn lääs on asunud nn postsovetlikus ruumis üha sagedamini toetama mõnda kandidaati sõltuvalt asjaolust, kas ta on venemeelne või venevastane. Venemeelne on tingimata halb ja ebademokraatlik. Venevastane kandidaat on aga «meie mees», teda võib toetada.
Venemaal ei tohiks keelata riiklike huvide omamist. Teistel riikidel need on, miks neid ei või meil olla? Ükskõik millist huvi Venemaa ka ilmutab, kohe tembeldatakse see hegemooniataotluseks.