Rahvuslik projekt -lapsed

(19.12.2002)

KATRIN SAKS: Rahvuslik projekt – lapsed
Katrin Saks, Mõõdukate aseesimees

Eesti rahva edasikestmise valemi otsimine meenutab multifilmi “Siil udus”. Küll lubatakse lastetoetuseks tuhat krooni, küll sünnitoetuseks 5000 krooni, küll metsalanki. See on selline mehelik “kingime-naisele-midagi” mõtlemine, mis ei mõjuta sünnitamisealiste naiste käitumist.

Lahendusi tuleb küsida noorte naiste käest, kellele loodus on andnud võimaluse sünnitada. Ilmselt on probleem selles, et selle ühiskonna valdavalt maskuliinsed otsustajad pole tegelikku probleemi näha või tunnistada tahtnudki.

Meie üldine palgatase on nii madal, et üks töötaja peres (isa) ei suuda tagada normaalset sissetulekut mitmelapselisele perele sel ajal, kui teine vanem (ema) hooldab kodus lapsi. Seega on ema palk pere toimetulekuks hädavajalik. Seda enam, et enamik noori peresid on kodu soetamiseks pidanud võtma pangalaenu ja reeglina arvestanud tagasimaksmisel mõlema sissetulekuga.

Naised soovivad lapsi ja tööd. Aga mitte rahas üksi pole asi. Ikka naistes endis, nende väärtushinnangutes. Pere ja lapsed on jätkuvalt enamikule naistele kõige tähtsamad, aga järjest olulisemaks on muutunud töö. Tööd tegema sunnib mitte ainult vajadus raha teenida, vaid ennekõike soov ennast teostada, soov aktiivselt elada.

Naised tahavad lapsi, aga naised tahavad ka tööd teha. Tallinnas alla 40-aastaste hulgas läbi viidud küsitlus näitas, et vaid 6 protsenti neist peab oma pere ideaaliks ühte last. Peres, kus oli juba üks laps, soovis veel lapsi 87% naistest. Peres, kus kasvas kaks last, soovis lapsi veel iga teine naine.

Samas jääksid töölt koju vaid vähesed. Kui 1993. a. oleks materiaalse heaolu tingimustes koju jäänud kolmandik (34%) väikeste lastega naistest, siis 1998.a. oli sääraselt vastanute osakaal langenud 16%-ni ja täna veelgi väiksemaks.

Olen teinud ettepaneku, et naise valiku laps sünnitada teeks oluliselt lihtsamaks tulumaksuvaba asenduspalk 50 000 EEK, mille ta saab igakuise maksena kas aasta või pooleteise jooksul. Selle summa pealt tuleb maksta sotsiaalmaksu, et kindlustada vanema pensioni. See raha, hinnanguliselt 0,5 miljardit krooni aastas, tuleks lisada riigieelarvesse lapsetoetussummade, täpsemalt lapsehooldustasu reale.

Reformierakondlane Urmas Paet pakkus mõni päev tagasi siinsamas mõtte, et pikeneda võiks aeg, mille jooksul lapsehoolduspuhkusele jäänud vanemale palka makstakse. See, nagu ka iga teine iibe tõstmisele orienteeritud idee, väärib arutust. Aga vastus tuleb leida küsimusele: miks praagib Paet välja tudengid? Mida teha emadega, kes ei ole sünnitamise eel palka saanud? Kas neil ei ole õigust lapsi saada ja oma lapsi täisväärtuslikult kasvatada?

Millal sõnadest saab tegu? Ühtlasi sunnib Paedi ettepanek küsima: kas Reformierakond on võtnud kavva tõsta niigi kõrget sotsiaalmaksu? Makstakse ju täna 142 päeva vältel emadele palka haigekassa arvelt. Vajamineva summa suurendamine tähendab tänaste maksumäärade juures halba uudist tänastele ja homsetele tõbistele, margevaldmannidest rääkimata. Kui tööandjad maksaksidpalka edasi või täna puuduolevas mahus, siis on ettepanekul muidugi jumet.

Muus osas, päevahoiusüsteemi paindlikkus, mänguväljakud jne olen Paediga päri. Võtan tema juttu kui komplimenti, kuivõrd kõiki neid probleeme käsitlesin ühes oma suvel avaldatud artiklis. Kahjuks ei ole tänane, Urmas Paedi erakonnakaaslaste teostatav riigivõim neid ettepanekuid arvestanud.

Veelgi enam, linnaisa Paet võiks sõnade tegemise asemel näidata eeskuju ja lasteaia pikapäevarühmad Nõmmel pilootprojektina käima panna.

Üks asi on aga kindel: kui riik ei suuda loobuda rahvusliku projekti kasuks millestki muust, siis loobuvad naised lastest.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.