Kuna uue erakonna ilmaletulekuni on veel aega, võiks igaüks endamisi läbi mõelda, milleks seda uut erakonda vaja ja mis tast saab…
Õitsval nõukogude ajal oli partei üheks peamiseks loosungitunnuseks demokraatlik tsentralism. Seda afisheeriti laialt ja igati, kuid tegelikkuses toimis see ainult tippparteilaste võimu kindlustamises, mitte ühiskonna arendamise eesmärgil. Paraku pole meie erakonnad selles suhtes sugugi paremad.
Valija, so rahvas peab saama seda, mida ta tahab ja soovib. Seni pole seda saavutatud – oleks vähemalt nii paljugi, et enamus oleks rahul…
Avalik elu vajab positiivseid muudatusi. Avalikkus nõuab sõnapidajaid juhte. Ja kui ta neid ei saa, pöörab selja.
Aga miks on praegused erakonnad on ise rahva poole seljaga?
Ammu pole uudiseks see, et hääletatakse ühe poolt, valituks osutuvad teised. Kas on see demokraatlik? Ilmselt on, sest seadused on ju vastu võetud demokraatlikult valitud Riigikogu poolt. Nii osalevadki valimistel erakonnad suletud nimekirjadega seaduslikult, valimistulemuste selgitamiseks toimub kõrgem matemaatiline pilotaazh d´Honti piloteerimisel, üksikkandidaadile on seatud rangemad reeglid kui erakonna-kandidaatidel jne, jne.
Uus erakond peaks suutma sellisei vigu vähemalt erakonnasiseselt vältima ja seda juba eos. Kui ta seda ei suuda, pole mõtet jändama hakatagi.
Enam demokraatiat ja liberaalsust. Enam konkreetsust.
Erakonna loomine võiks toimudagi tegelikku ja loogilist rida pidi: initsiatiivgrupp ja tema mänguseeglid – erakonna algrakuke (nn valla- või linnaosakond. Vähemalt kaks üksikisikut, kes kavatsevad erakonna liikmena kandideerida kohalikku volikogusse. Pärast osakonna loomise koosoleku protokolli koostamist on osakonnal õigus vastu võtta uusi liikmeid). Ja siis asutamiskongress.
Kuna erakonna põhikiri ja programm võetakse vastu alles kongressil, lähtutakse osakondade loomisel vaid kandidaatide algsest soovist liituda initsiatiivgrupi idee ja teostusega.
Põhikirja koostamisel ja vastuvõtmisel eelistatakse selle lihtsust ja liikmete üldiseid arusaamu demokraatlikkusest ja liberalismist. Programmi koostamisel ja vastuvõtmisel formuleeritakse vaid erakonna tasandile omased üldised arengusuunad, erakonna kandidaatide toetamiskohustus jms.
Erakonna programmi konkretiseervad kandidaatide konkreetsed lubadused oma valijatele.
Lubaduste täitmise aruande kohustus fikseeritakse põhikirjas. Erakond osaleb valimistel ainult kandidaatide avatud nimekirjaga.
Usun, et liberaal-demokraatia teema pole Eestis erilist (rääkimata lõplikust) rakendust veel leidnud, mistõttu KVE võiks olla selle suuna arendus. Vaadata KOVst kaugemale – näiteks liberaal-demokraatliku erakonna suunitluse poole.
Avo Blankin, sõltumatu
vaata: http://www.hot.ee/kverakond/
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Uue erakonna sünnipäeva eel
Kuna uue erakonna ilmaletulekuni on veel aega, võiks igaüks endamisi läbi mõelda, milleks seda uut erakonda vaja ja mis tast saab…
Õitsval nõukogude ajal oli partei üheks peamiseks loosungitunnuseks demokraatlik tsentralism. Seda afisheeriti laialt ja igati, kuid tegelikkuses toimis see ainult tippparteilaste võimu kindlustamises, mitte ühiskonna arendamise eesmärgil. Paraku pole meie erakonnad selles suhtes sugugi paremad.
Valija, so rahvas peab saama seda, mida ta tahab ja soovib. Seni pole seda saavutatud – oleks vähemalt nii paljugi, et enamus oleks rahul…
Avalik elu vajab positiivseid muudatusi. Avalikkus nõuab sõnapidajaid juhte. Ja kui ta neid ei saa, pöörab selja.
Aga miks on praegused erakonnad on ise rahva poole seljaga?
Ammu pole uudiseks see, et hääletatakse ühe poolt, valituks osutuvad teised. Kas on see demokraatlik? Ilmselt on, sest seadused on ju vastu võetud demokraatlikult valitud Riigikogu poolt. Nii osalevadki valimistel erakonnad suletud nimekirjadega seaduslikult, valimistulemuste selgitamiseks toimub kõrgem matemaatiline pilotaazh d´Honti piloteerimisel, üksikkandidaadile on seatud rangemad reeglid kui erakonna-kandidaatidel jne, jne.
Uus erakond peaks suutma sellisei vigu vähemalt erakonnasiseselt vältima ja seda juba eos. Kui ta seda ei suuda, pole mõtet jändama hakatagi.
Enam demokraatiat ja liberaalsust. Enam konkreetsust.
Erakonna loomine võiks toimudagi tegelikku ja loogilist rida pidi: initsiatiivgrupp ja tema mänguseeglid – erakonna algrakuke (nn valla- või linnaosakond. Vähemalt kaks üksikisikut, kes kavatsevad erakonna liikmena kandideerida kohalikku volikogusse. Pärast osakonna loomise koosoleku protokolli koostamist on osakonnal õigus vastu võtta uusi liikmeid). Ja siis asutamiskongress.
Kuna erakonna põhikiri ja programm võetakse vastu alles kongressil, lähtutakse osakondade loomisel vaid kandidaatide algsest soovist liituda initsiatiivgrupi idee ja teostusega.
Põhikirja koostamisel ja vastuvõtmisel eelistatakse selle lihtsust ja liikmete üldiseid arusaamu demokraatlikkusest ja liberalismist. Programmi koostamisel ja vastuvõtmisel formuleeritakse vaid erakonna tasandile omased üldised arengusuunad, erakonna kandidaatide toetamiskohustus jms.
Erakonna programmi konkretiseervad kandidaatide konkreetsed lubadused oma valijatele.
Lubaduste täitmise aruande kohustus fikseeritakse põhikirjas. Erakond osaleb valimistel ainult kandidaatide avatud nimekirjaga.
Usun, et liberaal-demokraatia teema pole Eestis erilist (rääkimata lõplikust) rakendust veel leidnud, mistõttu KVE võiks olla selle suuna arendus. Vaadata KOVst kaugemale – näiteks liberaal-demokraatliku erakonna suunitluse poole.
Avo Blankin, sõltumatu
vaata: http://www.hot.ee/kverakond/