VE: Allmäe – vanim eestlaste küla Venemaal

Eestlaste vanim küla Venemaal naudib viimseid hingetõmbeid

15. oktoober 2007
Autor: Jaanus Piirsalu
Foto: Jaanus Piirsalu

Venemaa vanima eesti küla viimane eestikeelne põlvkond peab hinge sees pensioni ja potipõllundusega. Elu on raske ja kohalikud eriti entusiasmist ei pakata.

 “Ei mäletagi õieti, millal ma viimati Eestis käisin… Vist 1970-ndatel – tollal me käisime Antsuga tihti ikka seal,” arutab Vaike Taidla peaaegu omaette.

Tema minia, 54-aastane Nelli Maier ei viitsi üldse arvutama hakatagi. Nii ammu oli see, kui ta Eestis käis. Veidi mõelnud, arvab ta, et ta pole pärast Eestist ärasõitmist, mis juhtus kuuendas klassis, isamaal enam käinudki.

“Ma pole saanudki minna – algul pidin õppima, läksin mehele, siis pidime minema, aga lapsed sündisid ja ei saanud jälle minna. Hiljem polnud jälle raha,” võtab Nelli läbi põhjused, miks on minemata jäänud.

Vaike, Nelli, Nelli mees Eduard ja kõik nende naabrid on ühed erakordsed eestlased. Nad on Venemaa eestlased, kuid nad ei ela Punasel Lagedal ega Ülem-Suetukis, mis on kõige kuulsamad ja suuremad eestlaste külad Venemaal.

Erakordsed on nad sellepärast, et nad on praktiliselt viimane põlvkond, kes elab Venemaa kõige vanemas eestlaste külas Allmäel Stavropoli krais. Allmäe külast teatakse Eestis vähe. Neist ei ole ajakirjanduses peaaegu üldse kirjutatud.

Parema elu jahil

Sisuliselt Kaukaasia jalamil asuv Stavropoli krai oli tsaari-Venemaa ajal esimene piirkond, kuhu paremat elu otsima läinud eesti talupoegadest vabatahtlikke väljarändajad elama lubati.

Allmäe ehk kohalikus keeles Podgornõi küla asustasid eestlased 1868. aastal ehk aasta enne esimest üldlaulupidu Eestis. Nii ammu juba. Kuulsad Sulevi ja Salme küla Abhaasias ning Punase Lageda Sot‰is asutasid eestlased ligi 20 aasta hiljem.

20. sajandi algul elas Allmäel ja selle ümbruses 1300 eestlast, pärast Venemaa kodusõda 1920. aastate alguses jäi järgi 800. Praegu elab Allmäel veel umbes 60 inimest, kes peavad end rahvuselt veidikenegi eestlaseks. Korraliku eesti keelt räägivad neist veel umbes pooled. Õnneks ka mõned noored.

73-aastane Juhan Väli räägib, et kuni viimase suure sõja lõpuni oli Allmäe puhas eestlaste küla. Sajandi algul ehitasid eestlased ise omale kiriku ja kooli, kus õpetati eesti keeles. 1930. aastatel ehitas Nõukogude võim kiriku ümber klubiks ning keelas koolis eestikeelse õppe. Kõik nii nagu ka teistes eesti külades Venemaal.

Tean juba ette, et järgmiseks ütleb Juhan, et vanasti oli elu parem.

“Vanasti oli elu siin palju parem,” ütleb Juhan. “Käidi koos kinos ja klubis, kõik olid ühel nõul, praegu õiendab igaüks omaette. Külaelu on kõvasti muutnud see, et praegu on kaukaaslasi siin juba rohkem.”

Juhan lisab, et tema saab hakkama. 12-aastaselt kolhoosis traktori peal tööle hakanud Juhan ütleb, et saab pensioni 4000 rubla (1800 krooni) kuus. “Mul on veel kanad ja peenrad, saab elatud,” räägib ta.

Siis kui Juhan Väli veel noor oli, töötasid kolhoosis enamikus eestlased ja kolhoosi nimi oli Edasi. Kolhoos oli olnud rikas, sest eestlased olid teadagi kõvad töömehed. Siis pandi eestlaste oma naaberkolhoosiga kokku ning läks nagu tavaliselt.

Kanged töömehed eestlased tegid Allmäel vahel trikke ka. Oli üks mees nimega Sibul, igavene “latt”, ligi kaks meetrit pikk. Töötas kolhoosis traktori peal. Üks-päev otsustanud, et aitab küll, tahab puhtamat ja vähem kontimurdvat tööd. Otsustas kauplusesse tööle minna.

Esimese, õnnestunud töö-päeva puhul otsustas Sibul sõpradele pisut välja teha. Asi läks käest ära, pidu kestis kaupluses hommikuni. Kui Sibul oli kaineks saanud, läks ta koju, tõi raha, maksis kahju ehk kauplusest ära joodud alkoholi kinni ning teatas, et temale ikka selline peenike poetöö ei istu. Ning läks tagasi traktori peale.

21. sajandi alguse kohta on elu Allmäel piisavalt ränk. Mõni aasta tagasi pidi selle suhteliselt suure külani veetama veetorud, kuid kolm kilomeetrit enne küla lõppes raha ootamatult otsa (loe: tõenäoliselt varastati raha ära) ning trassi torud seisavad siiani mäe otsas küla kohal nagu irvituseks külarahva üle. Iga päev näevad oma unistust, aga tolku pole. See on küla suurim probleem.

Maalihe purustas vana küla

Maalihete tõttu (osa maju vajus toona lihtsalt maa alla või muutus rusudeks) koliti suurem osa külast 1990. aastate algul umbes pool kilomeetrit eemale. Uute majade hoovis pole enam kõigil kaevu ning need pered võtavad oma joogivee… taevast. Suured tünnid seisavad katuseräästa all. “Me oleme harjunud juba vihmaveega,” ei tee Nelli Maier sellest suurt numbrit.

Igapäevaelust veel. Velsker käib 40 kilomeetri kauguselt rajoonikeskusest üks kord nädalas. Siis, kui bensiini on. Kui ei ole, siis ei tule. Vaadaku ise. Üks kord nädalas käib ka buss, millega saab sinnasamasse rajoonikeskusesse sõita. Väike pood on õnneks külas olemas, kuigi kohalikud arvavad, et varsti pannakse see ka kinni.

Selle eest on Allmäel raamatukogu! Sealt saab isegi eestikeelseid raamatuid laenata. Näiteks teost “Trükkal Lackneri tapmine” või Pascal Laine’i romaani “Irrevolutsioon”. On ka mõned aastatetegused SL Õhtulehe numbrid ning mõned vanad ajakirjad. On venekeelne “Kalevipoeg”.

“Vanemad inimesed vahel ikka võtavad mõne eestikeelse raamatu lugeda,” räägib raamatukoguhoidja Tatjana Statsenko. “Ei saa öelda, et noored eriti laenutaksid.”

Kuigi Statsenko on venelanna, tundub ta küla Eesti-ajalugu väga hindavat. Ta ütleb, et aeg-ajalt korraldatakse raamatukogus Eestile pühendet üritusi, raamatukogus seisab suur Eesti lipp ning tagatoas on suur plakat kirjaga “Podgornoje küla asutasid 1868. aastal Eestimaa kubermangust pärit ümberasujad. 30 aasta pärast oli külas 150 majapidamist ja 1053 eestlast”.

Hinge hoitakse sees pensioniga ja/või põllu- ja loomapidamisega. Kokkuostjad ikka sõidavad külast läbi. Mõni töötab koolis või kaupluses.

Koolis töötav Nelli Maier räägib, et see aasta müüvad nad lehma maha. “Saame 10 000 rubla (4550 krooni). Ükskord aastas näeme korraga sellist raha,” räägib ta emotsionaalselt. “Ei teagi kohe, mida selle rahaga peale hakata. Lapsed õpivad, neile vaja raha, ise tahaks riideid, tuppa oleks ka vaja midagi osta.”

Vaatamata vähemusse jäämisele oma külas, kohtab eestlasi tänaval kergesti.

Tamara Vahopskaja (74) tuleb koos poeg Arturiga põllult. “Nii väsinud, kartulitega on nii palju tööd,” räägib ta küsimatagi. Ja kui saab teada, et ma olen Eestist, siis jätkab poole lause pealt: “Mul on Eestis isegi rohkem sugulasi kui siin, aga kirjad käivad õnneks korralikult.” Korralikult tähendab seda, et umbes kuu ajaga läheb kiri Tallinna kohale, õde Salmele.

Ligi 40 aastat hoopis Bakuus elanud ja kümme aastat tagasi kodukülla tagasi kolinud Milaine Alaküla (70) vabandab, et ta eesti keel on pisut arhailine. Tegelikult tuleb tal eesti keel nagu voolikust. “Kirjutan juba vigaselt. Mõnikord alustan kirjutamist vene tähtedega, aga lõpetan eesti tähtedega,” naerab ta.

Küla viimased hingetõmbed

Milaine, kellel passis seisab hoopis Laine, on vist kõige lõbusam eestlane külas. Lõbusa häälega ütleb ta isegi seda, et keegi küla ei aita, kõik peavad ise hakkama saama. Venemaal peavad üldse kõik külad ise hakkama saama.

Siis jääb ta ootamatult vait ja ütleb kindla häälega: “Need on eesti küla viimased hinge-tõmbed.”

“Ootame taevast,” ütleb kõrvalt vaiksema häälega Nelli Maier.

Aga ega eestlane isegi viimast hingetõmmet ja taevast viitsi niisama oodata.

Nad korraldavad näiteks iga aasta jaanipäeva. Möödunud aastal oli eriti kõva pidu olnud.

“Ilmatu hunnik, terve autokoorem puid toodi kohale. Traktor oli kohal, et kui tulekahju peaks puhkema,” läheb Juhan Väli pidu meenutades elevile. “Miilits oli kohal ja puha. Pidu kestis kella üheni öösel. Paljud eestlased üle krai olid siia sõitnud, oma 150 inimest.”

Jõule ühiselt ei peeta. “Pole kuskil koguneda ju talvel,” kirub Juhan. Klubi (endine kirik) oli, aga selle tassisid uued külaelanikud paar aastat tagasi ehitusmaterjali hankimiseks laiali. Ja ei olnudki enam klubi. Nii lihtsalt lõpeb kõik.

Eesti külad

Sari küladest

•• Päevaleht jätkab sarja eesti küladest endise NSV Liidu alal.

•• Seni on ilmunud lood Haidaki külast Krasnojarski krais (16. märtsil), Krasnodarka külast Krimmis (9. aprillil), Salme ja Sulevi külast Abhaasias (10.  juulil), Suhhumi eestlastest (15. juulil) ning Punasest Lagedast Sotši lähedal (18. juuli).

•• Kui lugejatel on huvitavat infot eesti või setu külade kohta endise NSV Liidu aladel, siis palun saatke see e-posti aadressile jaanus.piirsalu@epl.ee või postiga toimetusse.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.