|
Kolmapäeval kohtus Tallinnas ligi 150 huvilisega Ain Seppiku poolt 1985. aastal süüdi mõistetud Peeter Bötker. Kohtumisel osales ka juhtumit uurinud Koit Pikaro, kes kinnitas taas, et omaaegne süüdistus oli fabritseeritud ning kommunistliku mässukatse monumendi süütamise pani toime hoopis tollase korrakaitse provokaator.
– – – – –
Tänase kohtumise toimumispaiga, Estonian Business Schooli välistrepil seisnud noormehed surusid kõigile kohtumisele tõtanutele pihku trükivärske “Kesknädala.” Keskerakonna häälekandja tänane number kandis pealkirja “Ain Seppiku ERI” ning tituleeris Seppiku juhtumi “kõigi inimeste juhtumiks, kes nõukogude ajal julgesid midagi ühiskonnas teha.”
Kohtumisel esinenud Peeter Bötker ja Koit Pikaro rekonstrueerisid 1985. aasta sündmused, mis tõid neljale noormehele mitmeaastase vanglakaristuse. Balti jaamas asunud 1924. aasta kommunistliku mässukatse monumendi süütamises süüdi mõistetud Peeter Bötker kinnitas, et mälestusmärgi süütajaks ei olnud tema. Sama kinnitas ka juhtumit uurinud Koit Pikaro.
“Kaks tollel õhtul süütamist näinud naist kirjeldasid monumendi juurest ärajooksnud meest,” meenutas Pikaro. “Ta oli vanem kui meie noormehed ja kandis kuldraamidega prille. Noormehed selliseid prille ei kandnud. Hiljem uurijaga tekkis meil oletus, kes võis see kuldraamidega mees olla.”
Pikaro sõnul oli süütaja näol tõenäoliselt tegu tolleaegsete võimustruktuuride provokaatoriga.
“Me ei tea nimeliselt, kes see oli,” ütles Pikaro. “Minu tööversiooni järgi oleks ta sobinud rubriiki “provokaatorid.” Sest ta oli selline provokaator, korrakaitsestruktuuridega seotud isik, kui mäletan õieti, siis tema isa oli KGB ohvitser.”
Pikaro taandati tol ajal uurimisest. Poistega tegeles edasi praegune Tallinna abiprefekt Kalle Klandorf. Just teda, mitte tolleaegset kohtunikku Seppikut peab Peeter Bötker peamiseks vastutajaks juhtunu eest.
“Ei, Ain Seppik ei ole põhiline inimene, kes selle eest vastutab,” ütles Bötker. “Ta vastutab kui kohtunik, kui tellimuse täitja, kes püüdis selle asjaga endale karjääri teha Nõukogude ajal. Aga peasüüdlane, peategelane on minu arusaamise järgi Kalle Klandorf kui operatiivtöötaja, kes nii energiliselt selle süüdistuse ausamba süütamises kokku pani. Ma oleks kõik omaks võtnud, mis mulle ette suruti. Kui sa oled 15-aastane, siis sa ei pea survele vastu.”
Kaudne vastutus lasub Bötkeri sõnul ka Eesti praegusel presidendil, omaaegsel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehel Arnold Rüütlil.
“See on võibolla Arnold Rüütli moraalne süü, eetiline süü,” ütles Bötker.
“Eetiline oleks, kui nendele inimestele vastutavat ametikohta ei antaks, aga see jääb Eesti valijate otsutada,” lisas ta.
Bötker lisas, et vana kohtuloo taas avalikkuse ette jõudmine tähistab eetilist revolutsiooni.
***
Nõukogude kohtu ebaõiglus paljastus avalikult
Neljapäev 13.02.2003
 1985. aasta kohtualusel Peeter Bötkeril ja toonasel uurijal Koit Pikarol vastastikku etteheiteid ei ole |
Kolmapäeval Tallinnas avalikul esinemisel kohtunud kunagine miilitsauurija Koit Pikaro ning Balti jaama punamonumendi põletamises süüdi mõistetud Peeter Bötker kinnitasid, et vangisaadetud noorukeil polnud süüd.
Praegu Rootsis elav sotsiaalteadlane Bötker on üks neljast noormehest, kes 1985. aastal toonase ENSV ülemkohtuniku, hiljutise siseministri Ain Seppiku osalusel 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse ausamba süütamise eest vangi mõisteti.
Bötkeri ja Pikaro esinemise eel Tallinnas Estonian Business Schooli aulas jagasid Keskerakonna noorliikmed ekssiseminister Seppiku kaitsmisele pühendatud ajalehte, üritus ise kulges aga rahulikult ja suuremaks sõnasõjaks Seppiku toonase tegevuse taunijate ja pooldajate vahel ei läinud.
Tõendeid polnud
«Ma ei usu tänase päevani, et seal midagi toimus,» ütles Peeter Bötker Balti jaama vastas asunud ausamba kohta. «Näiteks pole sellest pilte. Aga paberile võis nõukogude ajal kirjutada kõike, ka seda, et Jeesus Kristus käis Viru väljakul.»
Bötkeri sõnul oli ta algul asjas üldse tunnistaja rollis, kuid tasapisi sai ka temast süüdistatav. «Mis toimus Patarei vangla keldris, seda ma ei saa rääkida, sest mul ei ole 10 miljonit krooni,» sõnas ta. «Mul ei ole tunnistajaid.»
Praeguse Stockholmi ülikooli õppejõu sõnutsi oli olukord toona aga niisugune, et ta oleks kõik süüdistused omaks võtnud, ka neitsi Maarja vägistamise või Kristuse ristilöömise, kui selliseid süüdistusi oleks esitatud.
Toona mälestusmärgi süütamise asja uurinud, kuid sellest kõrvaldatud praegune Riigikogu liige Koit Pikaro (Keskerakond) kinnitas Bötkeri juuresolekul eile saalitäiele rahvale, et mingeid objektiivseid tõendeid sellest, et noormehed mälestusmärgi süütasid, uurimisel 1980. aastate keskel ei olnud.
Kriminaalasja uurimistoiminguid läbi viies käis uurija Koit Pikaro toona koos kahtlusaluste ja süü juba omaks võtnud noormeestega ka Balti jaama ausamba enda juures, et viia läbi «ütluste seostamine sündmuskoha olustikuga».
Nähti prillidega meest
Pikaro sõnul ei läinud aga noormeeste ütlused olustikuga kuidagi kokku. Ainsateks mälestusmärgi juures leeke näinud tunnistajateks olid tema sõnul kaks daami – sõbratarid, kes kirjeldasid kohapealt lahkunud üht meest, kes kandis kuldraamidega prille.
Poisid aga kinnitasid oma «puhtsüdamlikes ülestunnistustes» hoopis, et tegutsesid üheskoos ning selliseid prille kellelgi neist ei olnud.
Pikaro ütles ka oma arvamuse, miks poisid toona olematu teo kohta ülestunnistused andsid. Tema hinnangul võidi noormeestele lubada, et tunnistamise järel lastakse neil aastavahetuseks koju minna.
Pikaro ise kõrvaldati asja uurimisest pärast Eesti NSV siseministeeriumis toimunud nõupidamist, kus ta oli rääkinud, et poiste seotuse kohta ausamba süütamisega pole tõendeid.
1. detsembri ülestõusu ausamba rüvetamine oli protsessil peasüüdistus, lisaks jäid kolm noorukit süüdi majaseintele, plankudele ja Toompeale nõukogude ühiskonda solvanud fraaside sodimises, mida nad ei eita.
1985. aastal Eesti NSV ülemkohtu kriminaalasjade kolleegiumi liikmena noormeeste vangisaatmisel osalenud Ain Seppik teatas läinud nädalal oma tagasiastumisest siseministri kohalt.
Peaminister Siim Kallas palus Seppikul tagasi astuda, viidates nõukogudeaegse karistusaparaadi õigustamisele, mida tänapäeval on raske mõista.
Siseministri ametist lahkunud Ain Seppik kaebas kohtusse Eesti Päevalehe ja Postimehe, kes olid vangi mõistetud noormeeste juhtumist kirjutanud.
Karistused 1985
• Peeter Bötker ja Toomas Ild – kumbki kolm aastat vabadusekaotust
• Kaido Siider – kaks aastat vabadusekaotust
• Toivo Paabu – kaks aastat vabadusekaotust tingimisi
• Margus Mõtus – üks aasta vabadusekaotust tingimisi
1995. aastal mõistis Riigikohtu kriminaalkolleegium kõik viis õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu ja rehabiliteeris täielikult.
–>Argo Ideon
argo.ideon@postimees.ee
|
Uudised
VE: Bötker, Peeter – represseeritu
Peeter Bötker: … vana kohtuloo taas avalikkuse ette jõudmine tähistab eetilist revolutsiooni.
***
Pikaro kinnitusel oli mässukatse monumendi süütamine provokatsioon
Külli-Riin Tigasson – Vabaeuroopa.com, 12. veebruar, 2003 19:59
Kolmapäeval kohtus Tallinnas ligi 150 huvilisega Ain Seppiku poolt 1985. aastal süüdi mõistetud Peeter Bötker. Kohtumisel osales ka juhtumit uurinud Koit Pikaro, kes kinnitas taas, et omaaegne süüdistus oli fabritseeritud ning kommunistliku mässukatse monumendi süütamise pani toime hoopis tollase korrakaitse provokaator.
– – – – –
Tänase kohtumise toimumispaiga, Estonian Business Schooli välistrepil seisnud noormehed surusid kõigile kohtumisele tõtanutele pihku trükivärske “Kesknädala.” Keskerakonna häälekandja tänane number kandis pealkirja “Ain Seppiku ERI” ning tituleeris Seppiku juhtumi “kõigi inimeste juhtumiks, kes nõukogude ajal julgesid midagi ühiskonnas teha.”
Kohtumisel esinenud Peeter Bötker ja Koit Pikaro rekonstrueerisid 1985. aasta sündmused, mis tõid neljale noormehele mitmeaastase vanglakaristuse. Balti jaamas asunud 1924. aasta kommunistliku mässukatse monumendi süütamises süüdi mõistetud Peeter Bötker kinnitas, et mälestusmärgi süütajaks ei olnud tema. Sama kinnitas ka juhtumit uurinud Koit Pikaro.
“Kaks tollel õhtul süütamist näinud naist kirjeldasid monumendi juurest ärajooksnud meest,” meenutas Pikaro. “Ta oli vanem kui meie noormehed ja kandis kuldraamidega prille. Noormehed selliseid prille ei kandnud. Hiljem uurijaga tekkis meil oletus, kes võis see kuldraamidega mees olla.”
Pikaro sõnul oli süütaja näol tõenäoliselt tegu tolleaegsete võimustruktuuride provokaatoriga.
“Me ei tea nimeliselt, kes see oli,” ütles Pikaro. “Minu tööversiooni järgi oleks ta sobinud rubriiki “provokaatorid.” Sest ta oli selline provokaator, korrakaitsestruktuuridega seotud isik, kui mäletan õieti, siis tema isa oli KGB ohvitser.”
Pikaro taandati tol ajal uurimisest. Poistega tegeles edasi praegune Tallinna abiprefekt Kalle Klandorf. Just teda, mitte tolleaegset kohtunikku Seppikut peab Peeter Bötker peamiseks vastutajaks juhtunu eest.
“Ei, Ain Seppik ei ole põhiline inimene, kes selle eest vastutab,” ütles Bötker. “Ta vastutab kui kohtunik, kui tellimuse täitja, kes püüdis selle asjaga endale karjääri teha Nõukogude ajal. Aga peasüüdlane, peategelane on minu arusaamise järgi Kalle Klandorf kui operatiivtöötaja, kes nii energiliselt selle süüdistuse ausamba süütamises kokku pani. Ma oleks kõik omaks võtnud, mis mulle ette suruti. Kui sa oled 15-aastane, siis sa ei pea survele vastu.”
Kaudne vastutus lasub Bötkeri sõnul ka Eesti praegusel presidendil, omaaegsel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehel Arnold Rüütlil.
“See on võibolla Arnold Rüütli moraalne süü, eetiline süü,” ütles Bötker.
“Eetiline oleks, kui nendele inimestele vastutavat ametikohta ei antaks, aga see jääb Eesti valijate otsutada,” lisas ta.
Bötker lisas, et vana kohtuloo taas avalikkuse ette jõudmine tähistab eetilist revolutsiooni.
***
Nõukogude kohtu ebaõiglus paljastus avalikult
Neljapäev 13.02.2003
Kolmapäeval Tallinnas avalikul esinemisel kohtunud kunagine miilitsauurija Koit Pikaro ning Balti jaama punamonumendi põletamises süüdi mõistetud Peeter Bötker kinnitasid, et vangisaadetud noorukeil polnud süüd.
Praegu Rootsis elav sotsiaalteadlane Bötker on üks neljast noormehest, kes 1985. aastal toonase ENSV ülemkohtuniku, hiljutise siseministri Ain Seppiku osalusel 1924. aasta 1. detsembri kommunistliku mässukatse ausamba süütamise eest vangi mõisteti.
Bötkeri ja Pikaro esinemise eel Tallinnas Estonian Business Schooli aulas jagasid Keskerakonna noorliikmed ekssiseminister Seppiku kaitsmisele pühendatud ajalehte, üritus ise kulges aga rahulikult ja suuremaks sõnasõjaks Seppiku toonase tegevuse taunijate ja pooldajate vahel ei läinud.
Tõendeid polnud
«Ma ei usu tänase päevani, et seal midagi toimus,» ütles Peeter Bötker Balti jaama vastas asunud ausamba kohta. «Näiteks pole sellest pilte. Aga paberile võis nõukogude ajal kirjutada kõike, ka seda, et Jeesus Kristus käis Viru väljakul.»
Bötkeri sõnul oli ta algul asjas üldse tunnistaja rollis, kuid tasapisi sai ka temast süüdistatav. «Mis toimus Patarei vangla keldris, seda ma ei saa rääkida, sest mul ei ole 10 miljonit krooni,» sõnas ta. «Mul ei ole tunnistajaid.»
Praeguse Stockholmi ülikooli õppejõu sõnutsi oli olukord toona aga niisugune, et ta oleks kõik süüdistused omaks võtnud, ka neitsi Maarja vägistamise või Kristuse ristilöömise, kui selliseid süüdistusi oleks esitatud.
Toona mälestusmärgi süütamise asja uurinud, kuid sellest kõrvaldatud praegune Riigikogu liige Koit Pikaro (Keskerakond) kinnitas Bötkeri juuresolekul eile saalitäiele rahvale, et mingeid objektiivseid tõendeid sellest, et noormehed mälestusmärgi süütasid, uurimisel 1980. aastate keskel ei olnud.
Kriminaalasja uurimistoiminguid läbi viies käis uurija Koit Pikaro toona koos kahtlusaluste ja süü juba omaks võtnud noormeestega ka Balti jaama ausamba enda juures, et viia läbi «ütluste seostamine sündmuskoha olustikuga».
Nähti prillidega meest
Pikaro sõnul ei läinud aga noormeeste ütlused olustikuga kuidagi kokku. Ainsateks mälestusmärgi juures leeke näinud tunnistajateks olid tema sõnul kaks daami – sõbratarid, kes kirjeldasid kohapealt lahkunud üht meest, kes kandis kuldraamidega prille.
Poisid aga kinnitasid oma «puhtsüdamlikes ülestunnistustes» hoopis, et tegutsesid üheskoos ning selliseid prille kellelgi neist ei olnud.
Pikaro ütles ka oma arvamuse, miks poisid toona olematu teo kohta ülestunnistused andsid. Tema hinnangul võidi noormeestele lubada, et tunnistamise järel lastakse neil aastavahetuseks koju minna.
Pikaro ise kõrvaldati asja uurimisest pärast Eesti NSV siseministeeriumis toimunud nõupidamist, kus ta oli rääkinud, et poiste seotuse kohta ausamba süütamisega pole tõendeid.
1. detsembri ülestõusu ausamba rüvetamine oli protsessil peasüüdistus, lisaks jäid kolm noorukit süüdi majaseintele, plankudele ja Toompeale nõukogude ühiskonda solvanud fraaside sodimises, mida nad ei eita.
1985. aastal Eesti NSV ülemkohtu kriminaalasjade kolleegiumi liikmena noormeeste vangisaatmisel osalenud Ain Seppik teatas läinud nädalal oma tagasiastumisest siseministri kohalt.
Peaminister Siim Kallas palus Seppikul tagasi astuda, viidates nõukogudeaegse karistusaparaadi õigustamisele, mida tänapäeval on raske mõista.
Siseministri ametist lahkunud Ain Seppik kaebas kohtusse Eesti Päevalehe ja Postimehe, kes olid vangi mõistetud noormeeste juhtumist kirjutanud.
–>Argo Ideon
argo.ideon@postimees.ee