Emakeeletundide arv oluliselt kahanenud
 Anneli Ammas (27.11.2003)
 Kümme aastat tagasi oli aastas 385 eesti keele ja kirjanduse tundi rohkem
Tundide lõimimisel toimub keeleõpe ka teisi aineid õppides
|
 |
|
Aasta õpetajaks valitud emakeeleõpetaja Priit Ratassepp seletas, et minimaalne tundide arv on küll ette nähtud, kuid igal koolil on võimalik mõnes aines rohkem tunde anda.
Foto: RAIGO PAJULA |
|
Emakeeletunde on taasiseseisvunud Eesti algkoolis ligi poole vähem, kui oli isegi okupatsiooni venestamisperioodil kaks-kümmend aastat tagasi.
“Esimeses klassis oli 1978. aastal 12 emakeeletundi ja nüüd juba aastaid vaid kuus,” ütles Tartu Karlova gümnaasiumi emakeeleõpetaja-metoodik Külliki Kask. “Aga kui inimene esimese kolme kooliaastaga korralikult mõttega lugema pole õppinud, ta ei õpigi,” lausus Kask.
Emakeeleõpetajate seltsi esinaise, Kose gümnaasiumi õpetaja Kaja Sarapuu sõnul on gümnaasiumilõpetajate suuline ja ka kirjalik eneseväljendus aastatega kehvemaks läinud. “Samal ajal on emakeeletundide arv märkamatult vähenenud,” ütles ta.
Kask on aastate jooksul arvutanud, kui palju on läbi kooli- aja emakeele ja kirjanduse tunde olnud, ning avastanud, et 1984. aastaga võrreldes on kooliprogrammist kadunud 385 tundi. “Ja ei saa aru, kes ja kuidas need tunnid kaotas!” ütles Kask.
Emakeele ja kirjanduse tunde on Eesti koolide tunniplaanis vähem kui enamikus Euroopa maades, kus kohati on algkoolis kolmandiku jagu just emakeeletunde. Eesti algkoolides on vaid iga viies eesti keele tund.
Töövihik hukutab eneseväljendusoskuse
“Öeldakse, et laps peab 7–8-aastaselt kooli tulles oskama lugeda, aga see nõue pole kusagil kirjas ja tegelikult õpib suur osa alles koolis lugema,” lausus Kask. Tema sõnul pakkusid õpetajad juba mitu aastat tagasi, et keeleoskuse parandamiseks võiks I klassi senisele kuuele emakeeletunnile nädalas lisada veel neli. “See tõstaks nädala üldise tundide arvu küll kahekümnelt kahekümne neljale, aga sellest oleks palju abi,” uskus Kask.
Sarapuu sõnul vähendab väljendus- ja keeleoskust seegi, et igas aines tuleb õpilastel enamasti valikvastustega töid teha. “Täida vaid lünk ning ei ole vaja komadele ega õigekirjale mõelda,” ütles emakeeleõpetajate seltsi esinaine. “Suulisi vastuseid ei pea enam eksamitelgi andma.”
“Töövihik on eneseväljendus- oskuse hukk,” ütles Tallinna reaalkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja-metoodik Mare Räis. “Loovat teksti kirjutamist ei ole varsti üldse enam ja kindlasti pole õige, kui laps saab veerandihinde vaid kolme kontrolltöö alusel.”
Sarapuu sõnul oleks ühelt poolt vaja küll emakeele ja kirjanduse tundide hulka suurendada, kuid teisalt suundub Eesti kool integreeritud õppe suunas. Teisisõnu tähendab see, et emakeele ja eneseväljendusoskusi peaks teadlikult arendama ka teiste ainete õpetajad oma tundides.
“Integreeritud on vaid emakeel ja kirjandus, mis põhikoolis üheks aineks kokku on pandud,” oli Kask kriitiline. “Paar aastat ei olnud isegi keskkoolides kirjandus eraldi õppeaine, aga õpilaste ja õpetajate nõudmisel muudeti see õnneks tagasi. Ja samas räägitakse, et lapsed ei loe kirjandust.”
Koolil on võimalik tundide arvu suurendada
Kase sõnul pandi emakeel ja kirjandus põhikoolis kokku, aga teisi aineid pole integreeritud. Näiteks seitsmendal klassil on eraldi ainetena loodusõpetus, bioloogia ja inimeseõpetus.
Räisi sõnul tema õpilased teavad, et ajalootunnis nõutakse neilt samuti õigekirjaoskust. “Tunnitööna kirjalikku arutelu tehes võivad õpilased Eesti riigi nimena väikese tähega kirjutada ja õigustavad hiljem, et nad teavad küll, kuidas õige on, ja eksamil kirjutavad kindlasti õigesti,” ütles Räis tõdedes, et see on arvutikeele negatiivne tulemus.
“Meil on põhikoolis nelja tunni asemel viis ja minu meelest see on põhikoolis täiesti piisav. Algkooli teises klassis on meie koolis aga näiteks seitse tundi,” ütles Tallinna Kuristiku gümnaasiumi emakeeleõpetaja Priit Ratassepp.
Ratassepp annab ka arvuti algõpet ning tema sõnul võiks seda tundi sageli ka emakeeletunniks nimetada, sest õpitakse tekste töötlema, neid looma. “Tekstiga tegeldakse ju igas tunnis ja kindlasti aitab väljendusoskusele kaasa, kui igaüks saab igas tunnis vabalt oma mõtteid väljendada – kui see julgus on olemas, küll siis tuleb ka õige keel,” lausus Ratassepp.
|
Uudised
VE: emakeeleõpetus
Foto: RAIGO PAJULA
Emakeeletunde on taasiseseisvunud Eesti algkoolis ligi poole vähem, kui oli isegi okupatsiooni venestamisperioodil kaks-kümmend aastat tagasi.
“Esimeses klassis oli 1978. aastal 12 emakeeletundi ja nüüd juba aastaid vaid kuus,” ütles Tartu Karlova gümnaasiumi emakeeleõpetaja-metoodik Külliki Kask. “Aga kui inimene esimese kolme kooliaastaga korralikult mõttega lugema pole õppinud, ta ei õpigi,” lausus Kask.
Emakeeleõpetajate seltsi esinaise, Kose gümnaasiumi õpetaja Kaja Sarapuu sõnul on gümnaasiumilõpetajate suuline ja ka kirjalik eneseväljendus aastatega kehvemaks läinud. “Samal ajal on emakeeletundide arv märkamatult vähenenud,” ütles ta.
Kask on aastate jooksul arvutanud, kui palju on läbi kooli- aja emakeele ja kirjanduse tunde olnud, ning avastanud, et 1984. aastaga võrreldes on kooliprogrammist kadunud 385 tundi. “Ja ei saa aru, kes ja kuidas need tunnid kaotas!” ütles Kask.
Emakeele ja kirjanduse tunde on Eesti koolide tunniplaanis vähem kui enamikus Euroopa maades, kus kohati on algkoolis kolmandiku jagu just emakeeletunde. Eesti algkoolides on vaid iga viies eesti keele tund.
Töövihik hukutab eneseväljendusoskuse
“Öeldakse, et laps peab 7–8-aastaselt kooli tulles oskama lugeda, aga see nõue pole kusagil kirjas ja tegelikult õpib suur osa alles koolis lugema,” lausus Kask. Tema sõnul pakkusid õpetajad juba mitu aastat tagasi, et keeleoskuse parandamiseks võiks I klassi senisele kuuele emakeeletunnile nädalas lisada veel neli. “See tõstaks nädala üldise tundide arvu küll kahekümnelt kahekümne neljale, aga sellest oleks palju abi,” uskus Kask.
Sarapuu sõnul vähendab väljendus- ja keeleoskust seegi, et igas aines tuleb õpilastel enamasti valikvastustega töid teha. “Täida vaid lünk ning ei ole vaja komadele ega õigekirjale mõelda,” ütles emakeeleõpetajate seltsi esinaine. “Suulisi vastuseid ei pea enam eksamitelgi andma.”
“Töövihik on eneseväljendus- oskuse hukk,” ütles Tallinna reaalkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja-metoodik Mare Räis. “Loovat teksti kirjutamist ei ole varsti üldse enam ja kindlasti pole õige, kui laps saab veerandihinde vaid kolme kontrolltöö alusel.”
Sarapuu sõnul oleks ühelt poolt vaja küll emakeele ja kirjanduse tundide hulka suurendada, kuid teisalt suundub Eesti kool integreeritud õppe suunas. Teisisõnu tähendab see, et emakeele ja eneseväljendusoskusi peaks teadlikult arendama ka teiste ainete õpetajad oma tundides.
“Integreeritud on vaid emakeel ja kirjandus, mis põhikoolis üheks aineks kokku on pandud,” oli Kask kriitiline. “Paar aastat ei olnud isegi keskkoolides kirjandus eraldi õppeaine, aga õpilaste ja õpetajate nõudmisel muudeti see õnneks tagasi. Ja samas räägitakse, et lapsed ei loe kirjandust.”
Koolil on võimalik tundide arvu suurendada
Kase sõnul pandi emakeel ja kirjandus põhikoolis kokku, aga teisi aineid pole integreeritud. Näiteks seitsmendal klassil on eraldi ainetena loodusõpetus, bioloogia ja inimeseõpetus.
Räisi sõnul tema õpilased teavad, et ajalootunnis nõutakse neilt samuti õigekirjaoskust. “Tunnitööna kirjalikku arutelu tehes võivad õpilased Eesti riigi nimena väikese tähega kirjutada ja õigustavad hiljem, et nad teavad küll, kuidas õige on, ja eksamil kirjutavad kindlasti õigesti,” ütles Räis tõdedes, et see on arvutikeele negatiivne tulemus.
“Meil on põhikoolis nelja tunni asemel viis ja minu meelest see on põhikoolis täiesti piisav. Algkooli teises klassis on meie koolis aga näiteks seitse tundi,” ütles Tallinna Kuristiku gümnaasiumi emakeeleõpetaja Priit Ratassepp.
Ratassepp annab ka arvuti algõpet ning tema sõnul võiks seda tundi sageli ka emakeeletunniks nimetada, sest õpitakse tekste töötlema, neid looma. “Tekstiga tegeldakse ju igas tunnis ja kindlasti aitab väljendusoskusele kaasa, kui igaüks saab igas tunnis vabalt oma mõtteid väljendada – kui see julgus on olemas, küll siis tuleb ka õige keel,” lausus Ratassepp.