|
Tegemist on erakordselt huvitava ja ka eesti kultuuriloo seisukohalt olulise väljaandega. Autori isal Julius Genssil on tähtis koht meie kunstiajaloos mahukate, tuhandeid lehekülgi hõlmavate bibliograafiateatmike ja eesti kunstnike leksikonide koostajana, samuti baltisaksa kunstiuurijana.
Sisu ja vorm
Esimest korda avaneb võimalus lähemalt teada saada, milliseid tõelisi rariteete, ka Euroopa või Venemaa mastaabis, sisaldas Julius Genssi raamatu- ja kunstikogu ning nende hävimise dramaatilisest saagast. Ühtlasi on need mälestused nagu läbilõige 20. sajandil Eestis elanud juudi rahvusest kaupmeeste ja intelligentide elusaatustest.
Pool raamatust on aga pühendatud kokkupuudetele vene ja lääne kirjanike, kunstnike ja filmiloojatega, kes kõik kuulusid intelligentsi nii-öelda koorekihti. Meie vanema ja keskmise põlve haritlastele ütlevad palju sellised nimed, nagu Majakovski, Brik, Larionov, Paradžanov. Chagall või Yves Saint-Laurent on teada ka noorematele.
Aga selle artikli eesmärgiks pole mitte vaadelda raamatu sisu. Juttu tuleb sellest, et vene keelest tõlkimise kultuuri ja oskuse tase Eesti riigis langeb ohtlikult.
Vigu on peadpööritavalt palju. Need pole mingid tänapäevale iseloomulikud vahelejäänud või mitmekordsed tähed.
Vead tulenevad sellest, et eestindajad ei valda kunstiteoste ja kunstiajalooga seotud nimetusi, hinnanguid ja termineid, ega võta vaevaks ka midagi kontrollida ning on suhtunud erakordse hooletusega pärisnimede kirjapilti. Pealegi on probleeme vene keele nüansside mõistmisega.
Vead pole juhuslikud
Alustaks sellest, et tõlkes on kuulus naiskirjanik Elsa Triolet, kes oli 20. sajandi alguse vene kirjanike ja kunstnike muusa Lilja Briki õde, saanud eesnimeks millegipärast Elisa, kuigi venekeelne kirjapilt on teine.
Märkusena tuleb siinkohal öelda ka veel, et kõik tekstis valesti kirjutatud nimed on samamoodi ka nimeregistris, mis on varustatud aastaarvude ja märkustega, pretendeerides seega nagu autentsusele. Niisiis, miks on raamatus Elisa?
Ka pole teda (1944. aastal) autasustatud Gonkurovi preemiaga (lk 139), mis on lihtsalt venekeelse nimevormi kirjutamine ladina tähtedega, vaid hoopis Prantsusmaa ühe hinnatuma nn Goncourt’i Akadeemia auhinnaga.
Elsa Triolet pole ju tundmatu ka meie lugejale, sest omaaegses populaarses sarjas «XX sajandi raamat» ilmus temalt romaan «Roosid järelmaksuga».
Inna Gensi kirjandusteadlasest äia – Vassili Katanjani isanimi oli Abgarovitš, mitte juudipärane Abramoviš ning ta oli rahvuselt armeenlane, mitte juut.
Lugu Edinburghi hertsogi tugitoolist (lk 125–127) on absurdi piiril. Nimelt on tõlkes segi aetud lihtsad sugu märkivad sõnalõpud sellises aadlitiitlit tähistavas sõnas nagu markii: vene «markiz» – eesti «markii» ja vene «markiza» – eesti «markiis». Nii saamegi lugeda David Rocksavagest, kes oleks nagu seitsmenda põlve markiis või Chaumley markiisist, kes oli Inglise Lordide Koja eesotsas.
Samas kirjeldatakse lossis olevaid spaleere Stuartite esindajatega. Tegemist on tegelikult piltvaibaga, pr keeles tapisserie. Venekeelsel špaleral on kaks tähendust, üks nendest on tapetid, ridavaip-pildid. Tallinna rae kuulus piltvaip on ka näiteks špalera. See on tõesti võib-olla juba kunstiterminoloogiasse kuuluv mõiste, aga selles lossis, mida autor Inglismaal külastas, ei oodanud külastajaid 17. sajandi Stuartite suguvõsa kuningatest spaleerid.
Piinlik on lugeda
Järjekordselt vigaselt on kirjutatud kuningate nimed ning ka vaibal kopeeritud portreede autori oma – van Dake asemel peab olema van Dyck.
Läheks pikale kõikidele vigadele osutamine, aga mõned ajavad harja lausa punaseks nagu kuninganna Savskaja (Seeba kuninganna lk 89, 90), Dührer (Dürer, lk 41), faksiim (faksiimile, lk 63). Seinalt võtta ei saa Lev Baksta (lk 50), vaid Lev Baksti eskiisi, tuntud nõukogude filmirežissööri nimi pole mitte Zahra (lk 95), vaid Zarhi. Inna Gens-Katanjan ei saanud minna Tretjakovkale, sest see pole uulits, vaid muuseum, seega Tretjakovkasse (lk 55).
Kaug-Ida esemeid ei tehtud kunagi rokokoostiilis (lk 40), originaaltekstis on, et neid hoiti rokokoostiilis vitriinis. See oleks näide nii valest ja hooletust tõlkimisest, mis hakkab juba diskrediteerima autori kui kunstiteadlase pädevust. Lihtsalt piinlik ja häbi on lugeda.
Ja kuhu kadus peatüki «Näiline Lancerey» tekst, millest raamatus on vaid jupike algusest?
Raamat on kirjutatud vene lugejale, kellele pole vaja lahti seletada nõukogude tegelikkuse teatavaid tagamaid. Eesti lugejale aga oleks võinud seda teha küll kas või mõne tõlkija- või toimetajapoolse kommentaariga.
Näiteks lugu kurikuulsast 5. punktist ankeedis, mida iga tööle või kõrgkooli õppima soovija täitma pidi. Nimelt tuli sinna viiendasse lahtrisse märkida oma rahvus, mis andis võimudele võimaluse eelkõige juutide tõrjumiseks.
Inna Gens-Katanjani vend, tuntud eesti kunstiteadlane Leo Gens oli aastakümneid minu väga hea kolleeg tolleaegses ERKIs.
Nagu õdegi, valdas ta vabalt kõnes ja kirjas mitmeid keeli, seejuures loomulikult ka eesti keelt. Kuid oli kordi, kus ta päris minult kontrollimiseks üle mõne eriti keerulise eestikeelse sõna käänamist, sest tal olevat muidu häbi viia oma artikkel ajalehe keelekorrektorile, see käivat tema au pihta.
«Kodud ja kujutelmad» on tõlkes kaduma läinud raamat. Sellest on kahju. Kõige selle taustal tunduvad avasõna autori, filmilavastaja Eldar Rjazanovi sõnad lausa prohvetlikud.
Vene intelligentsile iseloomuliku südamliku ja nöökiva irooniaga on ta hoiatanud: armas lugeja, ole ettevaatlik, loe ja usalda, aga kontrolli.
Raamat
Inna Gens
«Kodud ja kujutelmad»
Tõlkinud Nasta Pino, toimetanud Anu Jalak
Atlex 2007
|
Uudised
VE: Genss, Julius – kunstiteadlane
Tõlkes kaduma läinud, tähtedesse takerdunud
07.01.2008 00:01Elvira Mutt, EKA raamatukogu juhataja
Hiljuti andis AS Atlex välja Inna Gens-Katanjani mälestuste raamatu «Kodud ja kujutelmad». Raamatu tõlkis vene keelest Nasta Pino ja toimetas Anu Jalak.
Tegemist on erakordselt huvitava ja ka eesti kultuuriloo seisukohalt olulise väljaandega. Autori isal Julius Genssil on tähtis koht meie kunstiajaloos mahukate, tuhandeid lehekülgi hõlmavate bibliograafiateatmike ja eesti kunstnike leksikonide koostajana, samuti baltisaksa kunstiuurijana.
Sisu ja vorm
Esimest korda avaneb võimalus lähemalt teada saada, milliseid tõelisi rariteete, ka Euroopa või Venemaa mastaabis, sisaldas Julius Genssi raamatu- ja kunstikogu ning nende hävimise dramaatilisest saagast. Ühtlasi on need mälestused nagu läbilõige 20. sajandil Eestis elanud juudi rahvusest kaupmeeste ja intelligentide elusaatustest.
Pool raamatust on aga pühendatud kokkupuudetele vene ja lääne kirjanike, kunstnike ja filmiloojatega, kes kõik kuulusid intelligentsi nii-öelda koorekihti. Meie vanema ja keskmise põlve haritlastele ütlevad palju sellised nimed, nagu Majakovski, Brik, Larionov, Paradžanov. Chagall või Yves Saint-Laurent on teada ka noorematele.
Aga selle artikli eesmärgiks pole mitte vaadelda raamatu sisu. Juttu tuleb sellest, et vene keelest tõlkimise kultuuri ja oskuse tase Eesti riigis langeb ohtlikult.
Vigu on peadpööritavalt palju. Need pole mingid tänapäevale iseloomulikud vahelejäänud või mitmekordsed tähed.
Vead tulenevad sellest, et eestindajad ei valda kunstiteoste ja kunstiajalooga seotud nimetusi, hinnanguid ja termineid, ega võta vaevaks ka midagi kontrollida ning on suhtunud erakordse hooletusega pärisnimede kirjapilti. Pealegi on probleeme vene keele nüansside mõistmisega.
Vead pole juhuslikud
Alustaks sellest, et tõlkes on kuulus naiskirjanik Elsa Triolet, kes oli 20. sajandi alguse vene kirjanike ja kunstnike muusa Lilja Briki õde, saanud eesnimeks millegipärast Elisa, kuigi venekeelne kirjapilt on teine.
Märkusena tuleb siinkohal öelda ka veel, et kõik tekstis valesti kirjutatud nimed on samamoodi ka nimeregistris, mis on varustatud aastaarvude ja märkustega, pretendeerides seega nagu autentsusele. Niisiis, miks on raamatus Elisa?
Ka pole teda (1944. aastal) autasustatud Gonkurovi preemiaga (lk 139), mis on lihtsalt venekeelse nimevormi kirjutamine ladina tähtedega, vaid hoopis Prantsusmaa ühe hinnatuma nn Goncourt’i Akadeemia auhinnaga.
Elsa Triolet pole ju tundmatu ka meie lugejale, sest omaaegses populaarses sarjas «XX sajandi raamat» ilmus temalt romaan «Roosid järelmaksuga».
Inna Gensi kirjandusteadlasest äia – Vassili Katanjani isanimi oli Abgarovitš, mitte juudipärane Abramoviš ning ta oli rahvuselt armeenlane, mitte juut.
Lugu Edinburghi hertsogi tugitoolist (lk 125–127) on absurdi piiril. Nimelt on tõlkes segi aetud lihtsad sugu märkivad sõnalõpud sellises aadlitiitlit tähistavas sõnas nagu markii: vene «markiz» – eesti «markii» ja vene «markiza» – eesti «markiis». Nii saamegi lugeda David Rocksavagest, kes oleks nagu seitsmenda põlve markiis või Chaumley markiisist, kes oli Inglise Lordide Koja eesotsas.
Samas kirjeldatakse lossis olevaid spaleere Stuartite esindajatega. Tegemist on tegelikult piltvaibaga, pr keeles tapisserie. Venekeelsel špaleral on kaks tähendust, üks nendest on tapetid, ridavaip-pildid. Tallinna rae kuulus piltvaip on ka näiteks špalera. See on tõesti võib-olla juba kunstiterminoloogiasse kuuluv mõiste, aga selles lossis, mida autor Inglismaal külastas, ei oodanud külastajaid 17. sajandi Stuartite suguvõsa kuningatest spaleerid.
Piinlik on lugeda
Järjekordselt vigaselt on kirjutatud kuningate nimed ning ka vaibal kopeeritud portreede autori oma – van Dake asemel peab olema van Dyck.
Läheks pikale kõikidele vigadele osutamine, aga mõned ajavad harja lausa punaseks nagu kuninganna Savskaja (Seeba kuninganna lk 89, 90), Dührer (Dürer, lk 41), faksiim (faksiimile, lk 63). Seinalt võtta ei saa Lev Baksta (lk 50), vaid Lev Baksti eskiisi, tuntud nõukogude filmirežissööri nimi pole mitte Zahra (lk 95), vaid Zarhi. Inna Gens-Katanjan ei saanud minna Tretjakovkale, sest see pole uulits, vaid muuseum, seega Tretjakovkasse (lk 55).
Kaug-Ida esemeid ei tehtud kunagi rokokoostiilis (lk 40), originaaltekstis on, et neid hoiti rokokoostiilis vitriinis. See oleks näide nii valest ja hooletust tõlkimisest, mis hakkab juba diskrediteerima autori kui kunstiteadlase pädevust. Lihtsalt piinlik ja häbi on lugeda.
Ja kuhu kadus peatüki «Näiline Lancerey» tekst, millest raamatus on vaid jupike algusest?
Raamat on kirjutatud vene lugejale, kellele pole vaja lahti seletada nõukogude tegelikkuse teatavaid tagamaid. Eesti lugejale aga oleks võinud seda teha küll kas või mõne tõlkija- või toimetajapoolse kommentaariga.
Näiteks lugu kurikuulsast 5. punktist ankeedis, mida iga tööle või kõrgkooli õppima soovija täitma pidi. Nimelt tuli sinna viiendasse lahtrisse märkida oma rahvus, mis andis võimudele võimaluse eelkõige juutide tõrjumiseks.
Inna Gens-Katanjani vend, tuntud eesti kunstiteadlane Leo Gens oli aastakümneid minu väga hea kolleeg tolleaegses ERKIs.
Nagu õdegi, valdas ta vabalt kõnes ja kirjas mitmeid keeli, seejuures loomulikult ka eesti keelt. Kuid oli kordi, kus ta päris minult kontrollimiseks üle mõne eriti keerulise eestikeelse sõna käänamist, sest tal olevat muidu häbi viia oma artikkel ajalehe keelekorrektorile, see käivat tema au pihta.
«Kodud ja kujutelmad» on tõlkes kaduma läinud raamat. Sellest on kahju. Kõige selle taustal tunduvad avasõna autori, filmilavastaja Eldar Rjazanovi sõnad lausa prohvetlikud.
Vene intelligentsile iseloomuliku südamliku ja nöökiva irooniaga on ta hoiatanud: armas lugeja, ole ettevaatlik, loe ja usalda, aga kontrolli.
Raamat
Inna Gens
«Kodud ja kujutelmad»
Tõlkinud Nasta Pino, toimetanud Anu Jalak
Atlex 2007