VE: Kaasik, Tõnis – keskkonnasüdamega mees

Intervjuu keskkonnakaitsele pühendunuga

Metsamajandis looduskaitseinspektorina tööteed alustanud Tõnis Kaasik on jõudnud olla keskkonnaminister, asutada Säästva Eesti Instituudi ning muutnud aktsiaseltsi Ökosil kuue aastaga firmaks, mille kogemusi hinnatakse teisteski riikides.

Mida te tegite 1991. aasta 20. augustil Uuskülas?

Avasin seal Eesti Vabariigi keskkonnaministrina ülemaailmset keskkonnakonverentsi. See oli putði päev; paljud kutsutud jäid tulemata – paljud ei saanud, paljud aga kartsid tulla. Saalist käis kahin läbi, kui Eesti minister tuli.

Mul on meeles, et ma ei jäänud saali istuma, vaid sõitsin kohe tagasi Toompeale, kus ülemnõukogu Eesti iseseisvuse väljakuulutamist arutas. Jõudsin õhtul kella üheteistkümne paiku lossi ette ja kohtusin seal tollase Rootsi peakonsuliga Peterburis, kes avaldas soovi arutelu kuulata ja kellega koos me siis sisse läksime.

Teie ministriks oleku ajal nimetati Ida-Virumaa katastroofipiirkonnaks. Kuidas teile tagasi vaadates tundub: kas see oli emotsionaalselt üle paisutatud hinnang?

Mitte emotsionaalselt, vaid pigem poliitiliselt üle paisutatud. Sel ajal läksid kohale selged sõnumid, pooltoone ei tunnistatud, kõik oli mustvalge. Keskkond oli tol ajal üks olulisemaid märksõnu ja nii sattus Ida-Virumaa sellega musta tsooni.

Kindlasti ei olnud Ida-Virumaa katastroofipiirkond. Reostunud, jah – seal, kus oli tööstus. Aga lisaks suurtööstustele paistab Ida-Virumaa silma ka soode ja metsade rohkusega; väga reostunud aladel on lendorav täiesti puutumatus looduses. Nii et maakonna tasemel katastroofipiirkonnast igal juhul rääkida ei saa.

Võib-olla oli tollal ka õige seda musta poolt rõhutada. Aga sellega tehti Ida-Virumaa tulevikule karuteene. See märksõna paisati ka rahvusvahelisse meediasse ja seda muuta on äärmiselt raske.

Olete kirjutanud mitu raamatut ja ikka keskkonnaprobleemidest…

Esimese raamatu kirjutasin oma esimesel töökohal Aegviidu metsamajandis, selle nimi oli “Kõrvemaa”. Minu tööpiirkonna eripära oli selles, et sinna jäi täies ulatuses Tapa sõjaväepolügoon.

1995. aastal kirjutasin “Euroopa Liidu keskkonnapoliitika”. Sel ajal oli Euroopa-valdkond meil veel väga võõras, püüdsin siis analüüsida direktiive ja dokumente ning võrrelda neid nii omavahel kui ka liikmesmaade keskkonnaseadusandlust Eesti omaga.

Koos teiste autoritega olen kirjutanud rohelisest liikumisest ja säästlikust arengust Rio de Janeiro kontekstis.

Viis aastat tegin Eesti Raadios keskkonnakommentaare: igal teisipäeval sisustasin viis minutit “Maailm täna” saates mingi maailma keskkonnasündmusega. Valik neist ilmus hiljem raamatuna “Keskkonnasündmus 1983-1987”.

Loomingus olen kirjutanud ka filosoofilisi traktaate ökosotsialismist ökofaðismini. Olen saanud ka Sirbi ja Vasara publitsistika aasta laureaadiks.

Praegu midagi käsil ei ole. Viimasel ajal on Sillamäel probleemid nii suured olnud, et kirjutamise pool on kõrvale jäänud.

Kogu teie elu on nii või teisiti seotud keskkonnaprobleemidega?

Kokkuvõtteid on vara teha, aga võib öelda küll, et see on keskkonnale elatud elu.

Pärast ministriametit asutasin Säästva Eesti Instituudi, lühendatult SEI. Tegemist oli rahvusvahelise keskkonnatehnoloogiate instituudiga, mille peakontor oli Stockholmis ning filiaalid Bostonis ja Yorgis. Kolmas filiaal – Kesk- ja Ida-Euroopale ning Baltikumile mõeldes – asutatigi Tallinna. Olin viis aastat selle direktor.

Sel ajal püüdsin käivitada säästliku arengu kontseptsiooni Ida-Virumaal. Viis aastat tegutses siin säästva arengu komisjon, kus käisid koos kõik Ida-Virumaa sisulised ja formaalsed liidrid.

Miks Silmet?

Silmetiga olen seotud 1997. aastast. 65% ettevõttest oli äsja erastatud, 35% kuulus riigile. Riik ja uus omanik otsustasid luua eraldi ettevõtte, mis hakkaks tegelema jäätmehoidla probleemidega. Kui tehti ettepanek Silmeti uue meeskonnaga liituda ja uue ettevõtte loomist ette valmistada, võtsin selle vastu.

Uue ettevõtte ülesandeks seati käivitada jäätmehoidlaga seoses rahvusvaheline saneerimisprojekt, alustada sisuliselt nullist läbirääkimisi võimalike investoritega, alustada projekteerimist ja nii edasi.

Ettevalmistusteks kulus mul aasta, Ökosil loodi valitsuse otsusega juunis 1998.

Tänavu maikuus lõppes Sillamäe jäätmehoidla ohutuks muutmise esimene etapp. Mis toimub hoidlas praegu?

Hoidlaga oli kaks põhiprobleemi. Esimene oli selle geotehniline ebastabiilsus. Oli oht, et tammid võivad laiali minna või kogu jäätmehoidla mass – 12 miljonit kuupmeetrit – võib sellel natuke kaldu oleval savinõlval pikkamööda ise liikuma hakata. Esimesel etapil oligi vaja hoidla kindlustada ja see on nüüd tehtud.

Paralleelselt käis ka hoidla katmine. Esimene kate, millega hoidlale antakse vajalik munajas kuju, peaks järgmise aasta septembriks valmis saama. Paralleelselt algab tuleval aastal lõppkatte ehitus, mis on üsna raha- ja materjalimahukas töö.

Ökosil moodustati kõige otsesemas seoses jäätmehoidlaga. Kui hoidla kolme aasta pärast päriselt korda saab, millega Ökosil siis tegelema hakkab?

Eesti riigi ja erakapitalil põhineva keskkonnaettevõttena, mis tegeleb kõige problemaatilisemate keskkonnaküsimustega Ida-Virumaal, on Ökosil Eestis unikaalne.

Kohti, kus erakapital ja riik peaksid koos tegutsema, on Ida-Virumaal mitmeid: tuhamäed, koksimäed… Need ei ole ainult uutele erakapitalistidele jõukohased, sest mineviku probleemid on niivõrd raske taagana kaasas. Mineviku eest peaks vastutust kandma riik kui järjepidevuse kandja, oleviku ja tuleviku eest peaks hoolitsema uued omanikud.

Viru Keemia Grupp on meiega ühendust võtnud, esimest korda veel Kiviteri aegadel. Ise pole me praegu initsiatiivi üles näidanud, Sillamäega on veel palju tegemist. Juba praegu teenindame peale Silmeti teisigi ettevõtteid. Ja uued ettevõtted, mis Sillamäele tulevad – vabamajandustsooni ja sadamaga seoses -, vajavad samuti keskkonnateenust.

Muidugi on hea, kui tööstus arenema hakkab, ent samas suureneb ju ka reostuskoormus…

Sõltub sellest, kes sinna tuleb. Tulevad need, kes soovivad – ja kes on vastuvõetavad. Oleme juba peaaegu Euroopa Liidu maa, siia ei saa tulla ükski tööstus, mis ei vasta Euroopa Liidu nõuetele. Tulevane siiatulija peab omama sellist tehnoloogiat, mis vastab kõigile Euroopa nõuetele. Keegi ei saa tegevusluba keskkonnamõjude hinnangut läbimata.

On selge, et Sillamäe on tööstuspiirkond, kus rahvas on tööstusliku kogemuse, tausta ja motivatsiooniga: kus siis tööstus veel peaks paiknema, kui mitte seal, kus inimesed selleks valmis on?

Sulgemist vajavaid ohtlike jäätmete hoidlaid on ka mujal maailmas. Kas teistes riikides pole Ökosili kogemuste vastu huvi tuntud?

Väga suurt huvi on tuntud. Sellel suvel korraldas Euroopa Liit sõltumatu auditi mitmele Euroopa rahaga tehtud keskkonnaprojektile Eestis; üks neist oli Silmeti jäätmehoidla. Auditi kokkuvõttes rõhutati, et tegemist on huvitava ja positiivse kogemusega, mis tuleb viia lähemale Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, kus on analoogilisi suuri keskkonnaprobleeme. Meile ongi juba tehtud ülesandeks valmistada koos keskkonnaministeeriumi ja Euroopa Delegatsiooniga ette selleteemaline rahvusvaheline seminar. Üritus toimub tõenäoliselt tuleva aasta esimeses pooles.

Ma ei arva, et Ökosil läheks Euroopasse mingit projekti tegema. Pigem on meil rohkem lööki siin Euroopa abiga tehtavates projektides. Ja esmatähtsad on ikkagi Ida-Virumaa ettevõtted.

Ökosil on omamoodi puhver keemiaettevõtte ja keskkonna vahel. Kas teil on tulnud ka enda kui keskkonnainimese põhimõtetega kompromissile minna?

Ökosili eesmärk pole kunagi olnud kasumit teenida, selles mõttes ei ole ta sajaprotsendiliselt äriühing. Nii riik kui Silmet ei oota meilt mitte kasumit, vaid probleemide lahendamist. Küll aga andis töötamine Ökosilis võimaluse näha keskkonnaprobleemi ettevõtja poolt vaadatuna.

Ma ei ole ka märganud, et meile oleks tehtud takistusi uute klientide leidmisel või kogemuste rakendamisel.

Ida-Virumaa annab saastetasudena riigile väga suure osa keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) tuludest. Kas see osa, mis siia investeeringuteks tagasi tuleb, on teie arvates õiglases suurusjärgus?

Tundub, et mingil ajal oli see ebaõiglaselt väike. Viimasel ajal on aga ministeerium hakanud julgemalt saastetasu asenduslepinguid tegema, et nende rahasüstidega suuremaid keskkonnaeesmärke saavutada.

Keskkonnatasude eesmärk ei tohiks olla raha teenida – KIKi eelarvet täita -, vaid keskkonda puhastada.

Eesti saab oma keskkonnaprobleemide lahendamiseks Euroopa Liidust juba praegu arvestatavat rahalist abi ja just sellele valdkonnale lubatakse edaspidi aina rohkem raha. Kas Eesti on valmis seda vastu võtma?

Eesti areneb. Aasta-aastalt suudetakse aina professionaalsemalt raha taotleda, kasutada ja hiljem aru anda. Ilmselt mingil hetkel võivad käärid siiski tekkida, ja seda mitte üksnes keskkonnaalal. Mul on kokkupuuteid näiteks turismivaldkonnaga, kus mõne koha pealt tuleb ette häbiväärset haldussuutmatust.

Need kokkupuuted on ilmselt seotud restaureeritava Saka mõisakompleksiga?

Suuresti küll.

Kevadel, kui lubasin hotelli juulikuus käiku anda, olin liiga optimistlik. Karm talv lubas ehitustöid alles maikuus alustada, see oli üks põhjus, miks avamine edasi lükkus.

Teine põhjus oli muinsuskaitseamet, kes leidis, et seitsmekümnendatel aastatel ehitatud vene ohvitseride elamu asub pargi kaitsetsoonis ja selle ümberehitamiseks on vaja paari lisapaberit. Need paberid muidugi saadi, aga enne läks paar mõttetult kulutatud kuud.

Nüüd on see objekt katuse all ja aasta lõpuks peaks ehitustööd lõppema, et hotell kevadel külastajatele avada.

KÜLLI KRIIS
Laupäev, 20.09.2003

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.