VE: Kits, Elmar – maalikunstnik

Kunstnik Elmar Kits Viinistus, seekord ilma viiuli ja õngeta
Ants Juske, 12.07.2006


Elmar Kitse loomingulised tipphetked jäid 1950. aastate teise poolde.

Võin ainult aimata, miks Margot Visnap põrmustas Eesti Ekspressis Mart Kivastiku Viinistus lavastatud näidendi “Kits viiuli ja õngega”. Kuid see selleks, lavastuse taustaks on suurepärane valik Elmar Kitse maalidest. Oma produktsioonilt ja paljuski ka tema abstraktse aja tõttu on teda võrreldud Picassoga. Tõesti tekib küsimus: millal ta kõike seda jõudis? Millal ta õngitsemise, joomatuuride ja haiguste vahel maalis ja graafikat tegi? Kuid tähtis on tulemus, mitte töö valmimiseks kulunud aeg. Estonia laemaali tegemise ajal tegid põhitöö Sagrits ja Okas, kuid Kitse elegantne viimistlus andis maalile tõelise sära.
Kitse puhul on tõstatatud mitu “oleksit”. Lõpetanud 1939. aastal Pallase, ei jõudnud ta Pariisis ära käia. Küll aga nägi ta kunstihoones prantsuse kaasaegse kunsti näitust. Oli hilisimpressionismi taassünd ja jäi astuda vaid paar sammu abstraktse ekspressionismi poole, kuhu Kits hiljem ka jõudis. Igal juhul jäi Kitsele võõraks 1930. aastatel maad võtnud aguliromantism. Sakslased jõudsid kiiresti Tartuni ja nii jäid Tartu kunstnikud venelaste poolt mobiliseerimata. Siiski lugesid Kitse esimestel nõukogude aastatel tehtud tellimustööd niivõrd, et teda usaldati ka pärast sõda, kuigi ta polnud Jaroslavlis.
 

Saksa aeg oli paradoksaalsel kombel kunstile väga viljakas: nii rõõmsameelseid ja päikeselisi impressionistlikke töid pole varem ega hiljem nähtud. Muide, näitusetegevus oli üliaktiivne ja avamistel olid sagedased külalised ka saksa kõrgemad ohvitserid, kes sageli lahkusid ostuga. Seda vaatamata sellele, millist kunsti neil kodumaal viljeleti.
Kits jätkas samas vaimus ka pärast sõda, kuigi teemad olid uued. Siiski on ülikooli piduliku aktuse pilt punalippude hiilgav impressionismi näide. Jäid vaid mõned aastad, kui algas klaperjaht formalistide ja kodanlike natsionalistide peale. Kui Kits poleks pidanud maha legendaarse patukahetsuskõne, oleks tal läinud sama kehvasti kui Adamson-Ericul või Ado Vabbel. Kits olevat pidanud selle kõne võimendatus võtmes nii, et kolleegid hoidsid hinge kinni: äkki saadakse aru, et ta tegelikult ironiseerib ja mõnitab ideoloogia valvekoeri. Vanade pallaslaste häda oligi selles, et Pariisi kool oli nii veres, et padurealism ei tulnud välja. Kits muidugi võis teha mis tahes laadis ja tal on ka sotsrealismi kaanonitele vastavaid töid.
Tõeline puhang aga saabus Kitse loomingus 1950. aastate teisel poolel, kus seesama uusimpressionism andis hiilgavaid näiteid. Eesti impressionism on reeglina sompus, lumine, porine ja udune, sest ilm ongi enamasti selline ja päike ei käi nii kõrgelt kui Lõuna-Prantsusmaal. Kuid vaadakem Kitse “Kevadet” 1959. aastast – see nagu polekski Eestis maalitud!

Puhas abstraktsioon

Loogiline jätk oli siirdumine puhtasse abstraktsiooni, kuigi see oleks (jällegi “oleks”) võinud toimuda paarkümmend aastat varem. Igal juhul olid tema 1966. (Tartus) ja 1967. aasta (Tallinnas) personaalnäitused ilmutuslikud. Kahjuks pole näitusel ühte parimat maali leniniaanast (1970), kus Kits on jällegi iroonilises võtmes kujutanud suurt juhti ikoonimaali pühakuid kujutavas zŽanris – keskel Lenin ja ümber nagu koomiksis stseenid tema elust.

Ants Juske kommentaar

•• Olev Subbi on Elmar Kitse kohta öelnud, et nii head maalikunsti pole ta väljaspool Pariisi näinud. Kuigi Kitse kontol on ka selget haltuurat, mida võimud nõudsid, peaks Subbi arvamus laienema ka Kitsele.
•• Andekus vabandab kõik, ka tema eluviisi. Ja arvaku Margot Visnap mis tahes, Kivastiku näidend tõi meile Elmar Kitse lähemale, kuigi tütre mäletamist mööda ta nii hüsteeriline ka polnud.

Eesti Päevaleht
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.