VE: Kogerman, Paul – põlevkivikeemia rajaja

Kogerman, Paul (05.12.1891-28.07.1951), keemik,
põlevkivikeemia rajaja, prof. (1923), keemiadr.(1934), Eesti TA akadeemik
(1938). Lõpetas 1918.a. Tartu Ülikooli.

Asutas 1925.a. koos M.Wittlichiga põlevkivi uurimise laboratooriumi ja oli aastani 1940 selle juhataja.

Aastatel 1936-39 oli Tallinna Tehnikaülikooli esimene rektor, 1939-40 haridusminister. 1941-45 oli ebaseaduslikult represseerituna Sverdlovski oblastis vangilaagris; 1945-51 TPI orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri juhataja, ühtlasi TA Keemia Instituudi direktor.
Uuris põlevkivikerogeeni struktuuri ja päritolu, põlevkiviõli koostist ja kasutuse alasid, dieenide omadusi ja sünteemise meetodeid ning nende liitumis- ja polümerisatsioonireaktsioone.

1983.a. asutati TA Paul Kogermani nimeline medal

ENE 4-köite põhjal Arvo Aun

xxx

 

Tempus edax – Ablas aeg

 

KOGERMANIDE PEREKONNAFOTO: Paul Nikolai Kogerman, abikaasa Hedvig Johanna, tütar Ela Isis ja poeg Avo Paul 1933. a Tartus. Paul Kogerman oli Eesti põlevkivikeemia rajaja ja Tehnikaülikooli rektor.

 

P. N. Kogerman sündis 5. detsembril 1891 meremehe perekonnas Tallinnas, lõpetas eksternina Tallinna Aleksandri gümnaasiumi, õppis seejärel Tartu Ülikoolis ning EV stipendiaadina Londonis. 1921-36 töötas ta TÜ orgaanilise keemia dotsendi ja professorina, rajas õlikivide uurimise labori ja juhatas seda 1925-36, töötas seejärel Harvardi ülikoolis ja Zürichi tehnikaülikoolis.

1936-41 oli ta Tallinna Tehnikumi (TTÜ eelkäija) orgaanilise keemia professor ja õlikivide uurimise labori juhataja, 1936-39 ka rektor; 1945-51 orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri professor ja kateedrijuhataja.
Oli 1939-40 EV haridusminister; aastast 1938 akadeemik.
Küüditati 1941 koos perekonnaga Sverdlovski oblastisse, oli seal vangilaagris ja asumisel.
1947-51 ENSV TA teadur ja 1947-50 Keemia Instituudi direktor.

P. N. Kogerman suri 27. juulil 1951 Tallinnas.
Kogermanide suguvõsast on välja kasvanud mitu põlvkonda silmapaistvaid keemikuid.

Imbi Kaasik, TTÜ bibliograaf

xxx

 

Paul Kogerman


Paul Kogerman sündis Tallinas 5. detsembril 1891. aastal meremehe perekonnas. Perekonna materiaalsed võimalused olid napid (kokku oli peres 3 last), mis määrasid ka teadmisjanulise noormehe edasise haridustee. Isa rahalistest võimalustest jätkus vaid algkooli ja neljaklassilise linnakooli lõpetamiseks. Edasi tuli elamis- ja õppimisvõimalusi hankida iseseisvalt. Ta töötas rahvaõpetajana kirikumõisas Raasikul. 1913. a. kevadel sooritas ta eksternina gümnaasiumi täiskursuse eksamid Tallinna Aleksandri gümnaasiumi juures. Sama aasta sügisel astus P.K. õppima Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna keemiaosakonda. 1918. a. olid kõik eksamid ja praktikumid sooritatud keskmisele hindele 4,5, mis andis õiguse magistritöö tegemiseks. Paraku see ei õnnestunud, kuna 1918. a. veebruaris oli alanud saksa okupatsioon ja enamik õppejõude evakueerunud Venemaale. See sundis õpinguid katkestama ja leppima tavalise ülikooli diplomiga.

Kui 1919. a. sügisel avati Tartu Ülikool Rahvusülikoolina, ilmnes suur puudus rahvuslikust kaadrist, seetõttu saadeti hulk andekaid noori välismaa ülikoolidesse end täiendama. Nende hulgas oli üks esimesi Paul Kogerman, kes suundus Londonisse Kuninglikku Teaduse ja Tehnika Kolled_isse prof. W. A. Boue’i keemialaboratooriumisse. W. A. Boue oli oma kitsalt erialalt kütuste keemik. Õpingud Londonis määrasid P.K. teadusliku profiili kütuste keemikuna. Londonis valmis ka P.K. magistritöö “Keskordoviitsiumi õlisisaldava mineraali – kukersiidi – keemiline koosseis”, mille ta kaitses 1922. a. juunis. P.K. väitekiri oli esimene põhjalik uurimus eesti põlevkivi keemiliste omaduste alal ja see on säilitanud oma tähtsuse tänapäevani.

Pärast Inglismaalt naasmist asus P.K. Tartu Ülikooli teenistusse, algul dotsendina, siis erakorralise professorina ja alates 1925. aastast korralise professorina orgaanilise keemia õppetoolil.

Ta lülitus aktiivselt nii õppe- kui ka teadustegevusse. Kasinate vahenditega ja paari assistendiga suutis ta sisustada orgaanilise keemia laboratooriumi (tsaariaegses ülikoolis see puudus), korraldada üliõpilaste praktikumid ja panna käima Eesti põlevkivi uurimine. Aastatel 1925-1935 luges ta ka keemia metoodikat ülikoolis loodud didaktilis-metoodilis seminaris, kus keemiaõpetajaid ette valmistati. Tema õpilaste mälestuste järgi olid loengud laitmatud nii sisukuse, ülesehituse kui ka huvitavuse poolest. Tartu Ülikooli materiaalsed võimalused teadusliku töö viljelemiseks olid üpris napid, mis ei saanud rahuldada P.K. kui teadlase vajadusi ja huve. Ta hakkas otsima võimalusi areneva eesti põlevkivitööstuse rahaliste vahendite rakendamiseks teadustöö huvides. Õnnestuski saada kokkulepe tööstusega, kusjuures põhifinantseerijaks sai inglise firma “The New Consolidated Gold Fields Ltd”, millele kuulus Kohtla-Nõmmel paiknev põlevkivi töötlemise tehas, ja mille teaduslikuks konsultandiks sai P.K.

Nende vahendite abil organiseeris ta Tartu Ülikooli juurde Õlikivide uurimise laboratooriumi. Tol ajal oli see esimene spetsialiseeritud põlevkivi uurimise laboratoorium kogu maailmas.

Laboratooriumi koosseis oli siiski üsna väike. Algul oli seal 3-4 töötajat, hiljem 5.

Laboratooriumis töötasid erineva aja jooksul J. Kopvillem (hiljem keemilise tehnoloogia professor), A. Wähner, J. Usk jt. TÜ juures eksisteerimise ajal tegeldi: põlevkivi ja selle õlide analüüsid, nende hüdrogeniseerimine, õlide krakkimine ja krakkbensiinide keemilise koosseisu määramine, fenoolide eraldamine põlevkiviõlist, bakeliidi valmistamine fenoolidest, määrdeõlide ja desinfitseervahendite süntees põlevkiviõlist, bensiini rafineerimine, bituumeni puhumine ja selle omaduste uurimine.

1936. a. toodi Õlikivide uurimise laboratoorium üle Tallinna vastloodud Tallinna Tehnikaülikooli juurde, kus jätkus selle laboratooriumi tegevus.

Põlevkivi ja selle termilise lagunemise saaduste uurimine suunasid P.K. tähelepanu küllastumatute ühendite keemiale. P.K. oli arvamusel, et just küllastumatute ühendite uurimise kaudu on võimalik jõuda põlevkiviõli omaduste mõistmisele. Tuleks ka mainida, et Tartu Ülikoolis töötas P.K. õpinguaastatel farmaatsiaprofessorina nimekas keemik-orgaanik N. Kondakov, kelle teadustegevus oli seotud alkeenide ja nende polümerisatsioonireaktsioonide uurimisega. Tema tööd panid aluse sünteetilise kautšuki loomisele. N. Kondakovi käe all töötamine üliõpilaspõlves äratas P.K. kauakestva huvi dieenide uurimise vastu. 1920. aastate teisel poolel olid juba üsna põhjalikult uuritud konjugeeritud kaksiksidemetega dieenid, kuid väga vähe olid uuritud isoleeritud kaksiksidemetega dieenid. 1928. a. õnnestus P.K.-l 1,4-pentadieeni süntees ja esimesena kirjeldas ta selle omadusi. See toimus perioodil kui P.K. 1927.-1928. a. töötas Harwardi Ülikooli juures E. F. Kohleri laboratooriumis.

See töö ilmus 1930. a. artiklina Ameerika keemia seltsi ajakirjas. On huvitav märkida, et seda artiklit tsiteeriti veel laialdaselt 50-60 aastat hiljem.

Saavutatud edu dieenide uurimisel tiivustas P.K. jätkama neid uurimisi ja 1933.-34. a. töötas ta Zürichi Tehnikaülikoolis Nobeli laureaadi L. Ru_i_ka laboratooriumis, kus valmis doktoridissertatsioon 2,3-dimetüülbutadieeni liitumis- ja polümerisatsioonireaktsioonide kohta ja 1934. a. omistati talle tehnikadoktori teaduslik kraad. Tuleb mainida, et huvi isoleeritud kaksiksidemetega dieenide liitumis- ja polümerisatsioonireaktsioonide vastu säilis põlevkivi ja tema termiliste laguproduktide kõrval P.K.-l kuni elu lõpuni.

P.K. teeneks tuleb lugeda Eesti rahvusvaheliste sidemete arendamist keemia ja kütuste keemia valdkonnas. Ta võttis aktiivselt osa esinduslikest rahvusvahelistest nõupidamistest: Pariis 1922, Cambridge 1923, Kopenhaagen 1927, Berliin 1930, Milaano 1932, Pariis 1937. Siia tuleb lugeda loengute pidamised külalisprofessorina Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Rahvusvaheliste teadussidemete arendamise eest autasustati Paul Kogerman’i Prantsuse Auleegioni ordeniga. Samuti valiti ta Prantsuse, Ameerika, Inglismaa ja Soome keemiaseltside liikmeks, samuti Inglise Naftainstituudi liikmeks. Aktiivselt osales P.K. ka teaduse populariseerimisel.

Tal jätkus energiat ka osa võtta paljude seltside ja ühingute tööst. 1923. a. võttis ta osa Akadeemilise Keemia Seltsi asutamisest ja selle tööst. Oli 1923-1929 Loodusuurijate Seltsi aseesimees ja 1929-1936 esimees, samuti Tartu Ülikooli juures asunud Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi abiesimees 1929-1932. Ta oli kirjastusühingu Loodus juhatuse liige, kirjastusühingu “Kultuurikoondis” asutaja ja juhatuse liige jne.

Olles tegev uurimistööga välismaal, elas P.K. endiselt kaasa tehnilise ja kõrghariduse korraldamise probleemidele kodumaal. Ta kirjutas: “Eemal olles näivad mulle mõned kodumaa sündmused reljeefsemad, selgemad olevat, kui kodus sündmuste seas elades. Põhimõtteliselt ja ka tegelikult kõrgema tehnilise haridusega jõude peab iga maa ette valmistama ise. Meie aja tehnika nõuab hästi kvalifitseeritud insenere. Iga insener peab oma ala tundma tegelikult mitte ainult teoreetiliselt. Ma pole sugugi meie kodumaa piiratud tööstust ja “väiksust” silmist lasknud ja usun, et meie kodumaa tööstust võib päästa ainult loovinsener.”

Veidi hiljem kirjutas ta: “Haridus-poliitiliselt on kõrgema tehnilise õppeasutuse rajamine Eestis hädavajalik. Kas selle õppeasutuse asukoht on Tartu või Tallinn, pole riiklikult seisukohalt oluline. Kui vabariigi valitsus leiab, et pealinn ei sobi ilma ülikoolita, milleks pole raske ka leida motiive, siis tuleb seda otsust teostada. Uus õppeasutus ei pruugiks koosseisult olla suur, eeldusel, et professortitel on küllaldaselt abiks abijõude.”

1936. a. loodi Vabariigi Riigivanema dekreediga Tallinna Tehnikainstituut (1938. a. nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks). Selle õppeasutuse esimeseks rektoriks ja orgaanilise keemia professoriks määrati 30. juunil 1936 Paul Kogerman.

Õppetöö alguseni jäänud 2,5 kuu jooksul pidid rektor ja instituudi juhtkond ära tegema tohutu organisatoorse töö. Sellega tuldi edukalt toime ja 19. septembril 1936 avati pidulikult Tallinna Tehnika Instituut.

P.K. jätkas siin oma uuringuid põlevkivikeemia alal. Varasemale lisandus kerogeeni keemilise koosseisu uurimine. P.K. lähenemine oli vaba kitsast praktitsismist. Ta tegutses põhimõttel – praktilise tähtsusega uurimistöö kõrval tuleb viljeleda ka teoreetilist suunda.

1937. aastal otsutati Tallinnas moodustada Eesti Loodusvarade Uurimise Instituut. P.K. valiti selle asutuse teadusnõukogu esimeheks, ühtlasi juhendas ta põlevkivi sektsiooni tegevust. Samal ajal jätkas ta osavõttu tähtsatest rahvusvahelistest kongressidest ja konverentsidest ettekannetega ja osales nende ürituste juhtivates organites.

1938. aastal nimetati P.K. vastasutatud Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ja selle loodusteaduste sektsiooni juhatajaks.

Tuleks veel mainida, et 1938.-1939. a. oli P.K. Rahvuskogu teise koja (Riiginõukogu) liige. 12. oktoobrist 1939 kuni 21. juunini 1940 oli P.K. Eesti Vabariigi haridusminister.

Pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt astus senine Eesti valitsus tagasi ja P.K. asus jällegi TTÜ orgaanilise keemia professori kohale.

Pärast ülikooli reorganiseerimist Tallinna Polütehniliseks Instituudiks (jaanuaris 1941) oli P.K. TPI orgaanilise keemia kateedri juhataja.

Ööl vastu 14. juunit 1941 küüditati P.K. koos perekonnaga itta. Nii nagu küüditamisel kombeks, eraldati ta kohe perekonnast. Algas teekond tundmatusse…

Juba sihtkohas – Sverdlovski oblastis – määrati P.K.-le 30. augustil 1941 “kolmiku” otsusel VNFSV KrK $58 põhjal 5 aastat Gulagi laagreid. Ta viibis Turinski ja Tavda laagrites Sverdlovski oblastis.

P.K. assistent 1941. aastast keemik Evald Einmann (kes oli mobilisatsiooniga Venemaale viidud) meenutab: “See oli 1943. a. juulis Sverdlovskis kui kohtusin räbaldunud Poola ohvitseridega, kellelt kuulsin, et N laagri telliselöövis töötab Eesti keemiaprofessor. Saatsin aadressi P.K. perekonnale, kellega mul olid juba sidemed olemas.” (Nad olid välja saadetud Kirovi oblasti Malmõši rajooni). Nii sai pere jälle üksteisest teateid. Juba teadmine, et kõik on elus, andis jõudu edasielamiseks.

Enne seda oli aga 1941. a. külm talv. Nälg ja külm tegid oma töö ja professor haigestus juba esimesel talvel. Tema õnneks paigutati ta haiglasse, kus teda ravis läti rahvusest arst. Pärast tervise paranemist õnnestus arstil teda lühikeseks ajaks paigutada tööle haigla laboratooriumi ja seal kasutada oma patsiendi keemiateadmisi haigla laboratooriumi heaks.

P.K. töötas ka metsatööstuslaagrites. Siingi oli kasu tema kui keemiku teadmistest. Laagrites tekkis nimelt vajadus tökati järele. Otsiti spetsialisti, kes oskaks seda valmistada. P.K. oli oma noorusaastail jõudnud kirjutada ja kirjastada raamatukese “Puidu kuivdestillatsioon” (1918). Ta teadmised olid piisavalt põhjalikud, et rajada oma kätega Uurali metsa söemiil. P.K.-i aitasid ränkadel laagriaastatel tema teadmised ja praktilised oskused keemiast.

Mahalaskmisest (1942. a.) aga vaevalt teda keemiateadmised päästsid – liiga odav oli tol ajal suurel Venemaal inimelu, ka haritud inimese oma… Teda päästsid arvatavasti elukogemused ja oskus provokaatoreid läbi näha, võib-olla ka loomupärane leebus ja diplomaatlikkus. Provokaatoreid aga keerutas professori ümber palju. Süüdistati ju endise EV riigitegelasi peamiselt riigivastases laimus, tarvitses vaid provokaatori kuuldes rääkida tõtt EV elust-olust ja olidki riigireetur valmis.

1945. a. märtsis vabastati P.K. Tavda vangilaagrist ENSV valitsuse esildise alusel kui väljapaistev põlevkivispetsialist. See esildis koostati tänu Eestisse jäänud kolleegide pingutustele.

Kojutuleku rõõmu ja lootusi väljendab kodust abikaasale Kirovi oblastisse saadetud kiri: “Saabusin Kopli. Meri, minu vana sõber tervitas mind üle mitme aasta karge puhanguga, paelus minu vaadet lainete mänglemisega. Astudes töökabinetti hoovas vastu loomingule õhutav mineviku miljöö. Midagi polnud muutunud: tundus nagu “okasroosikese” muinasjutus, et uurimislaboratoorium ja töökabinet olid minu lahkudes uinunud ja ootasid mind…”

Poole aasta pärast tuli Eestisse tagasi ka perekond. Järgnesid pingelised tööaastad Eesti keemiateaduse ja -hariduse taastamise nimel.

Varsti valiti ta jälle TPI orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri juhatajaks.

Peatselt ilmus tema poolt koostatud orgaanilise keemia õpik kõrgkoolidele (kahes osas).

1946. a. asutati ENSV Teaduste Akadeemia, mille akadeemikuks nimetati professor Paul Kogerman.

1947. a. nimetati P.K. ENSV TA Keemia Instituudi esimeseks direktoriks. Veelkordselt leidis rakendamist tema organiseerimistalent, sedapuhku uue akadeemilise uurimisinstituudi loomise näol.

Aastad möödusid, saabus aasta 1950 ja kurikuulus EK(b)P KK VIII pleenum. Sellel pleenumil seadis P.K. vangilaagrist vabastamise otstarbekuse kahtluse alla L. Lentsman (“Teadus ja nüüdisaeg – 50 aastat” ENSV TA 1989, lk. 48). 1950. a. kõrvaldati ta ENSV TA Keemia Instituudi direktori kohalt.

1951. a. kevadel ilmus ajalehes “Sovetskaja Estonija” räige artikkel kellegi Turovski sulest “Kodanlik-natsionalistlikud lömitajad püüavad oma laibamürgiga ikka veel mürgitada instituudi õhku… Instituudis punus endale sooja pesa endine Pätsu-aegne minister Kogerman, kes oma käendajatega on igati takistanud noore nõukogude kaadri edutamist ja teaduslikku kasvu…” Tänasele lugejale tunduvad sellised kirjutised naeruväärsed, tollel ajal omasid need aga ohtlikke tagajärgi. Halvemal juhul võis ees oodata ka uus vangilaager.

Sellistes tingimustes ei pidanud aga juba sõja-aastatel kannatada saanud mehe tervis enam vastu. P.K. suri 59-aastasena 27. juulil 1951. aastal insulti. Tolleaegsed võimud ja ajakirjandus ei pidanud võimalikuks pühendada Eesti tippkeemiku mälestusele ühtegi rida. Hoolimata võimude ebasoosingust pühitses Tallinna tehnikaülikooli keemiateaduskond oma õpetaja juubeleid, tublimatele eesti keemikutele jagati Paul Kogermani nimelisi mälestusmedaleid.

P.K. elu ja tegevuse hindamisel võime eraldada nelja olulist tahku: teadustegevus, pedagoogiline töö, teaduse ja kõrgkooli organiseerimine ja ühiskondlik tegevus. Tema puhul olid need erinevad töölõigud harmooniliselt kokku sulanud.

P.K. teadlasena-keemikuna jääb meie teaduse ajalukku kui põlevkivi keemia rajaja. Tema poolt algatati ja viidi läbi esimesed uurimused kerogeeni keemilise ehituse selgitamiseks, põlevkivi termilise lagunemise seaduspärasuste leidmiseks ja põlevkiviõli keemiliste omaduste tundmaõppimiseks. Sõjajärgsetel aastatel tundis P.K. elavat huvi põlevkivi geneesi küsimuste vastu ja esines sellekohaste ettekannetega konverentsidel. P.K. juhendamisel on valminud üle 20 magistri- või kandidaaditöö ja 3 doktoridissertatsiooni. Võib õigutatult rääkida P.K. koolkonnast põlevkivide uurimisel ja valdav osa pärastsõjaaegseid eesti põlevkivikeemikuid kuulub sellesse koolkonda, vähemalt teise põlvkonna kaudu.

P.K. ei loobunud kunagi pedagoogilisest tööst, ta pidas õppetööd kõrgkoolis teadlase lahutamatuks ülesandeks ja teguriks, mis aitab teadlast ergutada loomigulisele mõtlemisele.

Omal ajal kulutas P.K. palju energiat eestikeelse tehnilise kõrghariduse loomisele. Tehnikaülikooli loomise idee oli vaade tulevikku – kasvatada kompetentset kaadrit oma tööstuse jaoks oma vabariigi rikkuse loomiseks. Eesti insenerkond säästis meid väljastpoolt tuleva “noore nõukogude kaadri” eest mitmeks aastaks. Nüüdseks on Tallinna Tehnikaülikool edukalt töötanud juba 62 aastat.

Internetist Paul Kogerman 

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.