VE: Komissarov, Luule – näitleja

Luule Komissarov: «Kõik on ju kõige paremas korras, mis mul siin kobiseda…»Verni Leivak, SLÕL, 6. september 2004

Kalev Lilleorg
HOOAJAKS VALMIS JA KOERALE ANDESTANUD: Luule Komissarov ütleb, et puhkas suvel viletsast ilmast hoolimata end välja: «Juulis käisin Ahvenamaal. Andsin ühele ajakirjale intervjuu ja nemad premeerisid mind selle eest sõiduga. Vaat see oli tõeline puhkus! Nautisin rahu ja vaikust. Siis istusin Viljandis edasi. Lugesin, käisin ujumas, ravisin sõrme… Puhkasin end täiesti välja – tegevusetus on kah hea!»

Luule Komissarov ütleb, et temal on praegu kõik peaaegu hästi – tööd vastalanud teatrihooajal jagub, juuni lõpul perelemmiku Tðapi ootamatu hammustus on paranenud. Hinge vaevab vaid üks mure – lapselapse pärast.

 
Luule lehvitab rõõmsalt Viljandi Paala järve äärse kortermaja kolmanda korruse aknast. Ja kuigi laud on külaliste vastuvõtuks juba kaetud, nõustub ta sedamaid hoopis jalutuskäiguga järve äärde. On palav vananaistesuve päev, üheksa-aastane lemmik Tðapi lõõtsutab. Vana looma silmist saab lugeda üllatust, et perenaine teda keset päeva välja kutsub.

«Näe, vesiroosid on täna lahti läinud! Ja kui palju täna on ujujaid, assa taevas! Vahepeal olime naabrinaiste Silvi, Merikese ja Milviga nagu kangelased!» ahhetab Luule, kes käib juba maist saati iga päev punkt kell kaheksa hommikul järves end karastamas, sadagu taevast või pussnuge. Vihmaga, ütleb Luule, on veel eriti mõnus. «Kaif. Tõeline kaif,» õhkab ta. «Juba õhtul lähen selle mõttega magama, et läheks see öö ometi rutem. Siis öösärgist kohe trikoosse ja alles pärast ujumist joon kohvi. Ja vaatan aknast oma järve peale…»

Juunis said Tðapikese käest pureda, kas nüüd on sõrm paranenud?

(Luule näitab parema käe keskmist sõrme, mille ülemine kolmandik on tunduvalt roosam.) Näe, nihuke on mu sõrm nüüd. Uus nahk kasvas peale.

Hammustas ikka päris korralikult.

Liha rippus kõik välja. (Kõhistab mõnusalt naerda.) Tðapi on üheksa aastat vana, käin temaga ikka ümber järve või orus jalutamas. Ja vaata, seal teises järveotsas olid maas mädanevad siilisoolikad. Ta ampsas need sisse ja noh, mina hakkasin neid siis ära tõmbama…

Suust?

Suust jah. Tðapi ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi, ise olin loll. Nagu Kalju Komissarov ütles: püha jumal, see on ju ta magustoit, mis taga ikka oleks juhtunud, ta pole ju mingi tõukoer, vaid krants. Oleks natuke oksendanud ja kogu moos. Mina aga mõtlesin, issand, need soolikad ju haisevad, mismoodi ma ta suu puhtaks saan… Sest roiskuvad kondid olen tal ilusti alati suust kätte saanud. Palunud, näidanud küpsist, ja ta on ilusti andnud – kui näpp lõugade vahele ka panna. Aga soolikad on ju pehmed…

Sikutasid neid hammaste vahelt välja?

Ma ei saanudki suurt sikutatud, ainult pisut sain sõrmega ära tõmmatud, sest talle läks ikka neid lompsti kõhtu ka… Verd lausa purskas, hirmsasti jooksis. Valust ma sel hetkel aru ei saanud, alles toas adusin. Olin verejooksuga nii tegevuses, hea, et mul koera kakakotid kaasas olid. Sidusin selle kuidagi sõrme otsa ning hoidsin verd kinni, aga kui lõpuks teispoolt järve tuppa jõudsin, oli koti põhjas terve loik. Ikka lahinaga tuli! Osa verd purskus muide koera suhu ka. Ja selle sülitas ta välja!

Olin ikka natuke ehmatanud küll. Rullisin toas sõrme sidemega kinni ja emaga läksime arsti juurde – sõrme ülemine osa lausa rippus küljes. Mul oli traumapunktis nii häbi! Inimesed olid tõeliste traumadega järjekorras ja mina oma sõrmega… Vabandasin ette ja taha, ütlesin, et ma ei oska kahjuks mitte midagi ette võtta. Õmmeldi kinni. Ja kaks süsti tehti. Doktor ütles, et koerahammustus võib mädanema minna, ja läkski.

Jätsin kõik esinemised ära, sest kaks nädalat jutti käisin iga päev sidumas. Ja ikka metsikult valutas. Esimene nädal oli nii, et iga nelja tunni tagant võtsin valuvaigistit. Vaat kui pisike asi, aga kui palju valu. Praegu on tibens, näed, liigub, aga ei lähe päris sirgeks ning sõrmeots on tuim.

Andestasid Tðapile?

Andestasin seepärast, et olin ise rumal.

Elus aga, kui tuleb küsimus, kas andestada või mitte, siis mina olen küll andestaja inimene. Pikalt võtab aega, aga andestan. On olnud siiski paar asja, mida ma ei anna andeks. Kui olen tundnud, et mulle on ülekohut tehtud. Ja teine puudutab sõpruse teemat. Kui mind on alt veetud, ei andesta ma seda surmatunnini.

Muidu on tervis korras?

Eelmisel aastal olin haiglas, mul on aeg-ajalt kõhuga jama. Kolm aastat oli vahet ja jälle hakkasid valud, pandi haiglasse ja turgutati ära. Nüüd on rahu majas. Diagnoosi ma täpselt ei tea, aga soolikates on mingisugused sopistused, sinna tekib mõne aja tagant põletik.

Hiljuti oli sul «Aastapäeva peo» esietendus. Kuidas läks?

Teksti saime kaks nädalat enne esietendust kätte. Keerulist pole seal midagi, aga närvi ajas see, et nii kiiresti tuli töötada. Kaks esimest etendust läksid uhkelt, vastuvõtt oli väga soe, aga eks see paistab, mida kriitikud kirjutavad. Nemad saavad ju asjadest isemoodi aru.

Nii et töö vähesuse üle ei kurda. Sugugi kohe ei kurda. Kaks-kolm rolli aastas on minu eas paras.

Ja varsti hakkavad ju väikeses saalis Anouilh` «Orkestri-proovi» proovid. Komissarov lavastab.

On abikaasa käe all töötada meeldiv?

Ma lähen tegelikult proovidesse väga pika mokaga, sest jumal, ma pole temaga vist viisteist või kakskümmend aastat tööd teinud.

Kodutülid on seoses tööga kiired tekkima?

Oh ei, me pole kunagi selle pärast tülitsenud. Mitte iial pole kodus tööst rääkinud. Tõsi, paar korda, kui olen hätta jäänud, olen püüdnud teemat üles tõsta, aga siis on ta vastanud, et homme proovis räägime.

Raske uskuda, et võid hätta jääda.

Mis jutt see on? Muidugi olen hädas, ja mida vanemaks ma saan, seda raskemalt need rollid tulevad.

Ei usu!

Sa ei usu, aga on nii! Ausõna. Mina ka ei uskunud, kui mulle Linda Rummo kunagi rääkis. Ütles, et aastatega läheb vastutuskoorem tohutu suureks ja närv veel suuremaks. Mõtlesin, et ah, eputab niisama. Nüüd olen ise samas eas ja ütlen täpselt samad sõnad: närv läheb suuremaks ja vastutus ka. Asi on selles: ennast analüüsides tundub, justkui olen juba kõik ära teinud, et ma kordan ennast. Ja samas mõtlen: ma ei jõua ju lõpmatuseni uut pakkuda. Neid rolle on ju lõpmata vähe, mida saab mitte enda pealt mängida, vaid tõelist karakterit teha, et keegi mind ära ei tunne. Neid ju praktiliselt pole!

Tekst jääb siiani hästi pähe, dialoogi ma kodus peaaegu ei vaatagi, aga kui on monoloog, siis seda pean küll õppima. Ja külalisetenduste sõidud väsitavad.

«Õnne 13» lavastab juba aasta Tõnis Kase asemel Ain Prosa. On mõnusam?

Miks mõnusam? Mul ei olnud Tõnis Kasega sugugi halvem teha. Vastupidi, tema aitas mind väga palju Laine rolliga toime tulla. Mul on kombeks n.-ö. üle pritsida, Tõnis aga ütles kohe: võta tagasi!

Tüki seisukohalt oli Prosa tulek algul väga võõrastav. Ta töötab ikka natuke teistmoodi. Esiteks on ta väga temperamentne, mina aga olen juba vanem ning mu aju ei jõua nii kiiresti tema mõtetele järele. Pidin alati mitu korda ütlema: rahulikumalt, siis jõuan peast läbi lasta… Hirmuga ja südame värisedes läks see aeg õnneks üle.

Huumorikavades osaled?

Vahel käin üksinda pereklubides monolooge lugemas, aga seda olen ma juba kuus aastat teinud. Kuna tahtjaid on palju, siis teeme ka Arvo Raimoga dialooge. Lihtsate inimeste huumor, mis on kõigile arusaadav. Olmeteemadel.

Ma ei olekski ehk seda teinud, aga nii palju kutsutakse: tulge lihtsalt ja ajage juttu. No palju mul seda juttu ikka on? Tahaks nagu midagi esitada ka…

Mida rahvas kõige enam küsib?

Põhiliselt on kaks küsimust. Esiteks, kas ma olen alati tahtnud näitlejaks saada. Ma olen seda nii kohutavalt palju rääkinud! Ja teine küsimus, kuidas partneritega on ja millised rollid on meeldinud… Tavaküsimused. Ning muidugi ei saa Õnne tänava Lainekesest üle ega ümber. Ning isikliku elu kohta, ka see huvitab inimesi.

Mida sa neile ütled?

Et kõik on kõige paremas korras, mis mul siin kobiseda. Tõesti on kõik hästi.

Aga praegu on mul üks mure ka. Mul läks lapselaps Tallinnas esimesse klassi. Kogu aeg on mure, kuidas ta hakkama saab. Ta on nii elav ja püsimatu laps! Kuidas tema küll need tunnid seal ära istub… Kuigi nupp nokib tal hästi.

Aga mis see minu mure maksab! Mitte midagi. Noored saavad ise suurepäraselt hakkama, aga näe, nüüd lööb mul see vanaema värk välja. Kui nad Viljandis olid, tahtsin neid muudkui õpetada ja õpetada ning eks nad olid sellest tüdinud ka. Olen ikka oma 81-aastasele emale öelnud: ära muretse! Tema muretseb veel rohkem kui mina. Nutab ka veel kõigele lisaks.»

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.