VE: Kremli must kassa

FSB saatis Kremli musta kassa paljastaja Venemaalt välja

17.12.2007 00:01Igor Taro, Postimees 

Samal ajal kui Vene poliitiline maastik kubiseb teadetest opositsioonierakondade peatsest pankrotistumisest, avaldas ajakiri The New Times, et kolmandik parteidele mõeldud rahast on kadunud Kremli musta kassasse.

 
Ajakirja The New Times veergudel kirjeldatud parteide hämara rahastamisskeemi üheks peategelaseks on nimetatud Venemaa presidendi Vladimir Putini (vasakul) administratsiooni asejuhti Vladislav Surkovi.
Foto: AFP / SCANPIX

Hämaratest rahastamisskeemidest pajatanud lugu jäänukski suure publiku jaoks kahe silma vahele, kui mitte selle autorit poleks ootamatult eile hommikul Domodedovo lennujaamas kinni peetud.

Ajakirjanik Natalja Morar oli tagasiteel Iisraeli lähetusest Moskvasse, kui piirivalvurid ei lasknud teda Venemaale põhjendusel, et said Föderaalsest Julgeolekuteenistusest (FSB) selleks käsu. The New Timesi Moldova kodakondsusega korrespondent suundus enda sõnutsi pärast mõnetunnist deporteeritavate ruumis viibimist kodumaale.

Ajakirja viimases numbris kirjeldas ta, kuidas võis hiljuti lõppenud riigiduuma valimiste ajal käia kõigi neil osalenud erakondade rahastamine Kremli administratsiooni kaudu. Mitmed ajakirja poolt küsitletud eksperdid ei välistanud, et kogu valimiskampaania raha liikus läbi ühiskassa, mida kontrollisid Kremli kõrged ametnikud.

Maht miljardites

Ajakirja allikate sõnul panustavad ühiskassasse regulaarselt suured riigifirmad, mille esindajad toovad andami kokkulepitud kohta sularahas. Sularaha on eelistatud seetõttu, et siis pole vaja ka ametlikku arvepidamist ning summadest ei jää jälgi. Selle musta kassa suuruse kohta ei andvat keegi teadjatest infot välja ka surmaähvardusel.

Kui arvestada parteide väljaöeldud valimiseelarveid, mis küündisid sadadesse miljonitesse dollaritesse, siis peaks säärase fondi mahtu arvestama miljardites. 1996. aastal raputas Vene poliitilist maastikku niinimetatud Xeroxi skandaal, kui Moskva Valge maja lävel konfiskeeriti paljundusmasina kast miljoni dollariga. Kuhu siis on võimalik mahutada tuhandeid sääraseid kaste?

Endine Vene Keskpanga juht Viktor Geraštšenko selgitas ajakirjale, et võimudel on olemas pank, mis võiks sääraste operatsioonide jaoks sobiv olla. Tegu on Vene väliskaubanduspangaga Vnešekonombank, millest veel 1992. aastal sai riigipanga asemel Nõukogude võla kustutamise vahendamisega tegelev organ.

«Neil pole keskpanga litsentsi, mida pole ka vaja, kuna see pank ei tegele kommertstegevusega,» selgitas Geraštšenko. «Seoses litsentsi puudumisega on tegu ainsa pangaga, mida keskpank ei kontrolli – neil pole selleks õigust. Tänapäeval on ju paljudes suurtes pankades peale eraseifide olemas ka suured seifid, turvakapid ja isegi terved hoidlatoad.»

Valimiskassa hoidlate täitumus sai ühe valimiskünnist mitteületanud partei liidri sõnutsi tagatud selliselt, et enne kampaania algust olla presidendi administratsioon nõudnud kõigi erakondade kampaaniaeelarvet ja eeldatavate sponsorite nimekirja.

Summad hilinesid

Sealtpeale olevat administratsioon ise asju ajanud – võtnud endale kõigi rahavoogude vahendaja rolli, leppides kokku ärimeestega maksegraafiku ja omakorda lubades erakondadele kokkulepitud piirsummade piires ülekandeid teha.

Väidetavalt pani piirsummad paika administratsioonijuht Sergei Sobjanin, tema asetäitja Vladislav Surkov tegeles juba otsese vahendamisega.

Kokkulepete olemasolu Kremliga ei päästnud sellest hoolimata opositsiooniparteisid. Paremjõudude Liidul jäi ühe parteijuhtkonda kuuluva allika teatel saamata 150 miljonit dollarit.

Ärimehed võisid ajakirja allikate kinnitusel otse parteidele kanda ainult väikesemahulisi annetusi, mis ei ületanud 10 miljoni dollari piiri. Kõik muu käis administratsiooni kaudu ning summad jõudsid isegi võimuparteideni tihti kahe- või kolmenädalase hilinemisega.

Administratsioonile lähedalseisva isiku kinnitusel jäi kokkuvõttes erakondadel 3. detsembri seisuga saamata umbes kolmandik nende tarbeks sissemakstud rahast.

Laupäevane Kommersant kirjutas, et riigiduuma ukse taha jäänud erakondadest tabas valusaim rahapuuduse löök Paremjõudude Liitu. Partei ootab kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvat arvet nn tasuta eetriaja eest, kuna nad ei kogunud piisavalt hääli.

Maagilised protsendid

• Kui partei ei ületa riigiduumasse pääsemiseks vajalikku valimiskünnist, võib see teatud häältearvuga siiski pääseda nn kautsjoniraha loovutamisest ja tasuta eetriaja kinnimaksmisest.

• Nii tuleb näiteks Paremjõudude Liidul jätta hüvasti keskvalimiskomisjonile kautsjoniks makstud 60 miljoni dollariga, kuna erakond ei kogunud nõutavat 4 protsenti häältest.

• Alla 2 protsendi kogujatel tuleb maksta ka nn tasuta eetriaja eest riiklikes tele- ja raadiokanalites.

• Alla 3 protsendi häälte saajad jäävad järgmisteks aastateks ilma ka riiklikust rahastamisest, mis on 5 rubla iga saadud hääle eest igal aastal järgneva nelja aasta jooksul.

Allikas: Kommersant

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.