VE: Kunda tsemendivabriku alg-aastad

Port-Kunda tsemendivabrik asutati 40 a. tagasi (st.1870.a.- AB) Kunda mõisa omaniku, Prantsusmaa alama, parun Johann (John) Girard de Soucantoni (1826-1896) poolt sadamast kaks versta maa poole merekaldale.
Vabriku asutajal oli suur ettenägemine, sest ta uurinud ja proovinud katsete varal kõik maakihi ümberkaudu 10 versta laiuselt lahutusteadlaste (st keemikute) juhatuse all ära. Kõige parem paas leiti praegustest Kunda-Aru ja Aluvere paeaukudest, kuna sinine savi sadama ligidalt mäe seest leiti.

Port-Kunda tsemendivabrik asub Rakverest 18 versta, kuhu vabriku raudtee läheb, Haljalast 32 versta ja Viru-Nigulast 12 versta eemal.

Valmistatakse ainult portland-tsementi. Seda põletati esimestel aastatel nn pudelahjudes savist ja lubjast järgmisel viisil.
Pudelahi oli nagu 7-8-kordne maja; kõige alumine kord täideti kivisöega, teisele korrale pandi lubjapaekivid; alumise korra lagi oli ahju raudresti sarnane, kust kivisöe tuli paaside juurde pääsis.
Põlemine sündis mitu päeva ja söed ajasid ahjud mõnikord nii tuliseks, et 20-30 sammu eemal pidid olema.
Kolmanda korra põrand oli kindel; sinna veeti koks, laele paas ja söed jne., kuni kõik 8 korda täis, mis siis alt põlema süüdati.

Tööliste elu oli neil aegadel väga raske; koksisuitsu hais ja tsemendi tolm olid väga kahjulikud. Palavuse läbi ärakurnatud ahjukütjad kukkusid mõnikord mõistusetult maha; jooksvahaigus oli väga laialt tuntud.
Tsemendi pakkimisruumides said töölised kõige rohkem kannatada.
Nagu teada. tuleb iga kuiva asja liigutamisest tolm, nii oli ka siin; tsemendi tolm oli aga nii vali, et kui mõni tera higise naha peale kukkus, siis selle koha kohe veriseks võttis.

Korterid olid suuremalt osalt väga viletsad ja ei pidanud sooja. Juhtus sedagi, et ühes toas kuni 17 töömeest korraga magasid.
Palka maksti kaks korda kuus. Palk ei tõusnud üle 10 rbl. 18-20-tunnise tööpäeva juures. See oli sõna tõsises mõttes päris orjade töö.
Trahvid, rahalised kui ka kõrvakiilud, olid päris igapäevased asjad. Ei meeldinud mõni tööline meistrile, siis võis viimane seal osakonnas, kus ta meistriks oli, teda lahti lasta, alama töö peale panna jne., ühe sõnaga, viimase elu tehti nii kibedaks, et tööline ise lõpuks ära läks.

Ajad muutusid ja ühes nendega ka tööliste palga- ja korteriolud. Tööliste kasarmuid hakati 10 a. pärast vabriku asutamist ehitama. need tehti kõik paekividest tsemendiga ja 2-kordsed.

 Arstiabi oli ennemalt päris väljakannatamatu. Juhtus töölisel õnnetus, nii raske kui tahes, siis pidi ta oma korteris eseennast arstima, – haigemaja ei olnud.
See ehitati ka hulk aega peale vabriku asutamist sadamasse mineva postmaantee äärde; arstiabist ei ole seal praegu puudust.
Pajukit saavad ainult meistrid; harva mõni vanem tööline; viimastele makstakse pool endisest kuupalgast.
Vabrik on mitu tööstusekriisi üle elanud.

Varemalt, kui vabrikul raudteed Rakvereni ei olnud, veeti tsement hobustega kohale. Et see niimoodi väga kallis oli, siis katsus vabrikuvalitsus seda sadama kaudu laevadega suurel mõõdul välja saata. Selleks ehitati sadamasilla juurde suured kuurid, kuhu tagavara-tsement sisse veeti.

“Perekonnaleht” 1913, nr 47, J. Väimees artikli alusel. Avo Blankin

Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.