|
Kaks nädalat tagasi kirjutasid Riigi Kinnisvara AS ja kultuuriministeerium alla hoonestusõiguse seadmise lepingu, mille järgi saab meremuuseum 20 aastaks enda kasutusse 1,2 hektarit maad, mille hulka kuulub ka umbes 400 meetrit lennusadama kaisid.
See on esimene ametlik paber, mis tõendab, et Eesti Meremuuseumi laevade kollektsioon on leidnud omale viimaks püsiva kodusadama. Muuseumi direktor Urmas Dresen ei unistagi, et kõike saaks kohe ja esimese küsimise peale, kuid nendib, et ajaloolisel jäämurdjal Suur Tõll tuli enne lennusadamasse jõudmist vaese sugulase kombel 15 aastat ühest sadamast teise kolida.
Nüüd on aga käed paberitel all ja Dresen selgitab, et tehingu eesmärk oli selles, et meremuuseum saaks taotleda Euroopa Liidu fondidest 30 miljonit krooni häbiväärselt halvas seisus kaide taastamiseks ning mererelvastuse vabaõhuväljapaneku rajamiseks. Kultuuriministeerium on lubanud omalt poolt veel 10 miljonit lisaks.
Rahataotlus on tehtud
«Taotluse Euroopa Liidu raha saamiseks oleme juba esitanud ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses on paberid läbi vaadatud,» ütleb Dresen lennusadama lagunenud kail seistes. Ta lisab kurvalt, et praegu on rahataotlus seisma jäänud kuhugi valitsuse tasandile.
Kultuuriminister Raivo Palmaru sõnul on meremuuseumil plaanis lennusadamas nüüdisajastada muuseumilaevade väljanäitust ning rajada sinna lisa-vabaõhuekspositsioon.
See tähendab, et hiigelaukudega kaid, kuhu võis veel hiljuti inimene kogemata sisse kukkuda ja mis on praegu täitepinnasega hädapäraselt remonditud, saavad uueks ja turvaliseks.
Muuseumlaevad – eeskätt maailma suurim säilinud aurujäämurdja Suur Tõll ja Eesti esimene allveelaev Lembit, mis on ka praegu külalistele avatud –, saavad omale mere eest kaitstud seisupaigad. Riburada on kai ääres veel vene piirivalve patrullkaater Grif, Eesti mereväe laev Kalev ja allveearheoloogide uurimislaev Mare.
Lisaks neile saavad oma sadamasilla vanad taastatud jahid ja kaatrid, millega saaks merehuvilised ka lõbusõitu teha, näiteks praegu taastamisel oleva Hai-klassi jahi Hailiga. Rannale rajatakse vana merepäästejaama koopia koos päästepaadi ja slipiga selle vettelaskmiseks. Osa vanadest veesõidukeist pannakse välja kuival maal.
Suur osa meremuuseumi kollektsioonist on juba aastakümneid ladudes, sest näiteks vanu paate, mootoreid ja suurtükke inimestele näidata pole kuskil ruumi. Nii uhkeldavad osa suurtükkidest hoopis Miinisadamas asuvas mereväebaasis.
Osa allveelaeva Lembit komandöri Vladimir Kopelmanni kogutud meremiinidest on praegu näha Uue tänava lõpus asuvas miinimuuseumis. Loodetavasti kolivad needki Lennusadamasse, nagu torpeedod ja muud mererelvad.
Vanasse Lennusadama kasarmusse mahuvad nii seminariruumid, erinevad väljapanekud kui ka paik, kus saavad tegevust jätkata lasteringid, näiteks Tallinna linna hüljatud Noorte Mereklubi. Staabihoonesse tuleks aga toitlustuspaik, olgu siis sadamakõrtsi või ajalooliselt samas paiknenud ohvitseride kasiino nime all, kus päeva muuseumis veetnud pered saaks keha kinnitada.
Unistused on kaugel
Dreseni ja meremuuseumi rahva unistused on aga juba ammu jõudnud kaugemale, kui praegu taotletav Euroopa Liidu raha lubab. Lootus on ju raha hiljemgi juurde saada, et luua sadamasse maailmas ainulaadne väljapanek, kus inimestel oleks tegevust ja vaatamist kogu päeva.
Praegu laiutavad sadama teises pooles – ajaloolistes vesilennukite angaarides, mis on maailma esimesed koorikbetoonist ehitised – venekeelsed sadamapidajad, kelle seal tegutsemise on kohus kahel korral ebaseaduslikuks tunnistanud.
Nüüd on kohtusaaga lõpusirgel ja muuseumil lootus kätte saada ka ainulaadsed vesilennukite angaarid, mis saavad koduks allveelaevale Lembit. Kuigi Lembitut on remonditud ja see püsib vaevata vee peal, on mõttetu vana laeva veeshoidmisega veelgi räsida.
Maa peale tõstetuna oleks see angaaris aga suurepärane vaatamisväärsus. Dreseni sõnul on maailmas teisteski meremuuseumides maale tõstetud allveelaevu, aga ühtki pole sellisesse angaari tõstetud.
Meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewitz on joonistanud visandid, milles ta näeb Lembitut hiiglaslikes angaarides, kus saab laeva vaadata mitmel eri tasandil. Trepid viiksid ka Lembitu turjale, sealt saaks luugist laeva sisse pugeda.
Lembit poleks angaarides üksi. Oma koha leiavad nii mõnedki teised väiksemad veesõidukid – mõni haruldane laevakere, vanad mootorpaadid purjepaadid, kalapaadid, Veneetsia gondel, haruldane Aafrika paat, arvukas paadimootorite kogu.
Ruumi on mastidele ja purjedele, ankrutele ja meremärkidele. Suured poid ja toodrid seisavad kõrvu meremiinide, kahurite ja torpeedodega. Näidata saab seda, kuidas Lembit omal ajal miine veeskas. Ja kavas on teha vanade jooniste järgi ka kunagi angaaris peatunud vesilennuki koopia.
Praegu peab aga meremuuseumi pere elama reaalsuses – eelmisel nädalal avati kairemondi projekteerimise riigihanke ümbrikud ja välja valiti AS Merin. Firma küsis töö eest 1,4 miljonit krooni ja peab põhiprojekti valmis saama juunis.
Kairemont uuel aastal
Siis võib meremuuseum välja kuulutada riigihanke ehitaja leidmiseks. Päris ehitamiseks läheb aga paremal juhul selle aasta lõpus või siis järgmise algul. Nii kaua peab vana kai veel vastu.
«Tähelepanuväärne on see, et enam on lagunenud kõige uuem osa kaist, mille ehitusaeg jääb kuuekümnendatesse aastatesse,» tõdeb Dresen. Ta näitab, kuidas jää ning üle kai piirde käivad sügistormide lained on betooni päris auklikuks uuristanud. Et vesi on betooni ka altpoolt õõnsaks uhtunud, on õnneasi, et kai pole sisse langenud. Suur osa 400 meetri pikkusest kailiinist on rajatud 1915. aasta paiku.
Kaide uuendamisel kooritakse nendelt praegune kate maha ning valatakse betoonist uus aluskiht. Enne seda tuleb aga paigaldada elektrikaablid ja veetorustik kai ääres seisvate laevade tarbeks. «Meie idee on katta betoon immutatud puiduga, nagu see vanasti oli,» ütles Dresen. «Kindlasti paneme kaile laternapostid. Praegu annavad seal valgust vaid seisvate laevade tuled.»
|
Uudised
VE: Lennusadam
24.04.2006 00:01Urmas Tooming, reporter
Küllike Rooväli, vanemtoimetaja
Kaks nädalat tagasi kirjutasid Riigi Kinnisvara AS ja kultuuriministeerium alla hoonestusõiguse seadmise lepingu, mille järgi saab meremuuseum 20 aastaks enda kasutusse 1,2 hektarit maad, mille hulka kuulub ka umbes 400 meetrit lennusadama kaisid.
See on esimene ametlik paber, mis tõendab, et Eesti Meremuuseumi laevade kollektsioon on leidnud omale viimaks püsiva kodusadama. Muuseumi direktor Urmas Dresen ei unistagi, et kõike saaks kohe ja esimese küsimise peale, kuid nendib, et ajaloolisel jäämurdjal Suur Tõll tuli enne lennusadamasse jõudmist vaese sugulase kombel 15 aastat ühest sadamast teise kolida.
Nüüd on aga käed paberitel all ja Dresen selgitab, et tehingu eesmärk oli selles, et meremuuseum saaks taotleda Euroopa Liidu fondidest 30 miljonit krooni häbiväärselt halvas seisus kaide taastamiseks ning mererelvastuse vabaõhuväljapaneku rajamiseks. Kultuuriministeerium on lubanud omalt poolt veel 10 miljonit lisaks.
Rahataotlus on tehtud
«Taotluse Euroopa Liidu raha saamiseks oleme juba esitanud ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses on paberid läbi vaadatud,» ütleb Dresen lennusadama lagunenud kail seistes. Ta lisab kurvalt, et praegu on rahataotlus seisma jäänud kuhugi valitsuse tasandile.
Kultuuriminister Raivo Palmaru sõnul on meremuuseumil plaanis lennusadamas nüüdisajastada muuseumilaevade väljanäitust ning rajada sinna lisa-vabaõhuekspositsioon.
See tähendab, et hiigelaukudega kaid, kuhu võis veel hiljuti inimene kogemata sisse kukkuda ja mis on praegu täitepinnasega hädapäraselt remonditud, saavad uueks ja turvaliseks.
Muuseumlaevad – eeskätt maailma suurim säilinud aurujäämurdja Suur Tõll ja Eesti esimene allveelaev Lembit, mis on ka praegu külalistele avatud –, saavad omale mere eest kaitstud seisupaigad. Riburada on kai ääres veel vene piirivalve patrullkaater Grif, Eesti mereväe laev Kalev ja allveearheoloogide uurimislaev Mare.
Lisaks neile saavad oma sadamasilla vanad taastatud jahid ja kaatrid, millega saaks merehuvilised ka lõbusõitu teha, näiteks praegu taastamisel oleva Hai-klassi jahi Hailiga. Rannale rajatakse vana merepäästejaama koopia koos päästepaadi ja slipiga selle vettelaskmiseks. Osa vanadest veesõidukeist pannakse välja kuival maal.
Suur osa meremuuseumi kollektsioonist on juba aastakümneid ladudes, sest näiteks vanu paate, mootoreid ja suurtükke inimestele näidata pole kuskil ruumi. Nii uhkeldavad osa suurtükkidest hoopis Miinisadamas asuvas mereväebaasis.
Osa allveelaeva Lembit komandöri Vladimir Kopelmanni kogutud meremiinidest on praegu näha Uue tänava lõpus asuvas miinimuuseumis. Loodetavasti kolivad needki Lennusadamasse, nagu torpeedod ja muud mererelvad.
Vanasse Lennusadama kasarmusse mahuvad nii seminariruumid, erinevad väljapanekud kui ka paik, kus saavad tegevust jätkata lasteringid, näiteks Tallinna linna hüljatud Noorte Mereklubi. Staabihoonesse tuleks aga toitlustuspaik, olgu siis sadamakõrtsi või ajalooliselt samas paiknenud ohvitseride kasiino nime all, kus päeva muuseumis veetnud pered saaks keha kinnitada.
Unistused on kaugel
Dreseni ja meremuuseumi rahva unistused on aga juba ammu jõudnud kaugemale, kui praegu taotletav Euroopa Liidu raha lubab. Lootus on ju raha hiljemgi juurde saada, et luua sadamasse maailmas ainulaadne väljapanek, kus inimestel oleks tegevust ja vaatamist kogu päeva.
Praegu laiutavad sadama teises pooles – ajaloolistes vesilennukite angaarides, mis on maailma esimesed koorikbetoonist ehitised – venekeelsed sadamapidajad, kelle seal tegutsemise on kohus kahel korral ebaseaduslikuks tunnistanud.
Nüüd on kohtusaaga lõpusirgel ja muuseumil lootus kätte saada ka ainulaadsed vesilennukite angaarid, mis saavad koduks allveelaevale Lembit. Kuigi Lembitut on remonditud ja see püsib vaevata vee peal, on mõttetu vana laeva veeshoidmisega veelgi räsida.
Maa peale tõstetuna oleks see angaaris aga suurepärane vaatamisväärsus. Dreseni sõnul on maailmas teisteski meremuuseumides maale tõstetud allveelaevu, aga ühtki pole sellisesse angaari tõstetud.
Meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewitz on joonistanud visandid, milles ta näeb Lembitut hiiglaslikes angaarides, kus saab laeva vaadata mitmel eri tasandil. Trepid viiksid ka Lembitu turjale, sealt saaks luugist laeva sisse pugeda.
Lembit poleks angaarides üksi. Oma koha leiavad nii mõnedki teised väiksemad veesõidukid – mõni haruldane laevakere, vanad mootorpaadid purjepaadid, kalapaadid, Veneetsia gondel, haruldane Aafrika paat, arvukas paadimootorite kogu.
Ruumi on mastidele ja purjedele, ankrutele ja meremärkidele. Suured poid ja toodrid seisavad kõrvu meremiinide, kahurite ja torpeedodega. Näidata saab seda, kuidas Lembit omal ajal miine veeskas. Ja kavas on teha vanade jooniste järgi ka kunagi angaaris peatunud vesilennuki koopia.
Praegu peab aga meremuuseumi pere elama reaalsuses – eelmisel nädalal avati kairemondi projekteerimise riigihanke ümbrikud ja välja valiti AS Merin. Firma küsis töö eest 1,4 miljonit krooni ja peab põhiprojekti valmis saama juunis.
Kairemont uuel aastal
Siis võib meremuuseum välja kuulutada riigihanke ehitaja leidmiseks. Päris ehitamiseks läheb aga paremal juhul selle aasta lõpus või siis järgmise algul. Nii kaua peab vana kai veel vastu.
«Tähelepanuväärne on see, et enam on lagunenud kõige uuem osa kaist, mille ehitusaeg jääb kuuekümnendatesse aastatesse,» tõdeb Dresen. Ta näitab, kuidas jää ning üle kai piirde käivad sügistormide lained on betooni päris auklikuks uuristanud. Et vesi on betooni ka altpoolt õõnsaks uhtunud, on õnneasi, et kai pole sisse langenud. Suur osa 400 meetri pikkusest kailiinist on rajatud 1915. aasta paiku.
Kaide uuendamisel kooritakse nendelt praegune kate maha ning valatakse betoonist uus aluskiht. Enne seda tuleb aga paigaldada elektrikaablid ja veetorustik kai ääres seisvate laevade tarbeks. «Meie idee on katta betoon immutatud puiduga, nagu see vanasti oli,» ütles Dresen. «Kindlasti paneme kaile laternapostid. Praegu annavad seal valgust vaid seisvate laevade tuled.»