Simon Levin: advokaat ei võida kunagi
01.11.2003 00:01Toomas Mattson, erikorrespondent
Toomas Sildam, vanemtoimetaja
Britt Rosen, toimetaja
Tartu Kommertspanga looja Rein Kaarepere peab kohtus teist tundi kõnet. Tema advokaat Simon Levin võtab portfellist termose ja valab enesele kohvi. Kaarepere küsib ka tassikest. «Igaüks tegutseb oma ettenägelikkuse piires,» vastab Levin äraütlemisega.
Simon Levin – Eesti advokatuuri kroonijuveel, kõigi prokuröride ja politseiuurijate tunnustatud vastane, õigusteadlane, kelle esinemistele kohtusaalis võiks müüa pileteid nagu heale sümfooniakontserdile – meenutab telesarja mõnusat Hercule Poirot’d. Samasuguse soojalt kavala ja ühtaegu võidurõõmsa naeratuse saatel teeb ta kõneledes tähendusrikkaid pause…
Ülehomme tähistab Simon Levin, kelle taskus on Eesti advokatuuri töötõend nr 1, 75. sünnipäeva. Ta on esinenud kaitsekõnega Kallase-Kaju nn 10 miljoni protsessil, kaitsnud sadade tavakodanike kõrval Tartu Kommertspanga asutajat Rein Kaareperet ja endist peaministrit Indrek Toomet.
Simon Levin on heas mõttes vana kooli mees, eneses eestiaegseid traditsioone ja 21. sajandi algust ühendav, laitmatus ülikonnas ja kikilipsuga härrasmees, kes pöördub kaasvestleja poole aupaklikult sõnadega «Kui lubate…»
Räägitakse, kuidas vandeadvokaat Simon Levin kaitses poissi, kes tappis oma vanemad, ja kaitsekõnes oli kolm teesi…Peabki olema vähemalt kolm teesi.
«Esiteks, ta tegi seda esimest korda.»
Jumala õige.
«Teiseks, ta ei tee seda kunagi.»
Jumala õige.
«Kolmandaks, palun austatud kohtul karistuse määramisel arvestada, et tegemist on orvuga.»Ka õige. Aga kas see käib minu kohta? See oli üks mu kuulus eelkäija. Mina ei ole seda kunagi rääkinud, see on natuke odav. Inimese ümber kasvavad igasugused jutud.
Olete pidanud nauditavalt elegantseid kaitsekõnesid. On see isast ja vanaisast, nemadki olid vandeadvokaadid?Arvan, et mitte. Isa oli tsivilist, mina olen perekonnas esimene kriminalist. Vene keeles on selle kohta hea sõna – «ugalovnik» (tähendab ka kriminaalkurjategijat – toim.). Tsiviilasjades ei ole oraatorlikkusel suurt tähtsust. Olen võrdlemisi tagasihoidlik sõnamees. Ma räägin, ka kohtus, vähe, püüan väga täpselt oma mõtteid formuleerida. Kust see minul on? Hädast, nagu kõik minu õnn.
Juba noorelt pidin juriidilises koolis lektorina lugema ainet, mis oli mulle täiesti vastukarva – tsiviilõigust. Aga mind kutsus välja justiitsminister, õudselt vastik tüüp, Ussenko, ja ütles: «Üks kahest, kas sina, poisike, lähed Rakvere õigusnõuandlasse tööle või hakkad juriidilises koolis tsiviilõigust lugema. Ütlesin talle, et kartke jumalat ja olgu teil minu õpilastest kahju. «Pole viga, saad hakkama,» ütles ta. Siis polnud korralikke õpikuid, pidin ise konspektid koostama ning aeglaselt ja selgelt rääkima, et õpilased jõuaksid kõik kirja panna. Seal õppisin oma mõtteid täpselt sõnastama. Liiglihata.
1945. aastal, ühel teie esimesel protsessil, nõudis vastaspoole esindaja teie lahkumist teovõimetuse tõttu. Kuidas sai üldse 17-aastane nooruk olla kohtusaalis kaitsja?
1945. aasta jaanuaris olin 16-aastaselt Tšeljabinskist Eestis tagasi ja astusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda juriidilistele kursustele. Lõpetasin need detsembris ja mind võeti advokatuuri staþööriks.
Mul õnnestus koos töötada eestiaegsete advokaatidega, tublide härrasmeestega, kes hiljem n-ö korjati ära. Vabastasin nad tüütust kohustusest, määratud kaitsest. Nad olid õnnelikud, sest said ajada omi asju. Ja igakord sain väikese ümbriku, kus oli väike rahatäht. See kulus ära, sest olin toona täiesti «paljas», kirsasaabastes ja rohelise sõduripluusiga. Meie perekonna endisest majanduslikust heaolust ei olnud midagi järel.
See oli segane aeg…
Ja läksingi kohtusse 17-aastaselt esinema volituse alusel tsiviilasjas – korterist väljatõstmine. Kohus küsib, kas taandusi on. Tõuseb üles vastaspool, kadunud advokaat Mölder. «Kahjuks pean ütlema, et asi tuleb peatada, sest advokaat Levin on teovõimetu.» Seepeale sai kohtunik väga pahaseks. «Tahate väita, et Levin kannatab vaimuhaiguse all. See võib maksta teie koha advokatuuris!» Mölder vastu: «See pole võimalik. Seaduse järgi esineb teovõimetus ka alaealisuse puhul. Seltsimees Levin ei või omaenda asjas esineda kohtus vanemateta, seda enam on tema volitused kohtus esinemiseks tühised.»
Oli see alandav?
Jah. Kuid praegu ütlen: oli absoluutselt väär mind advokatuuri võtta. Probleem ei seisne formaalteoreetilistes teadmistes, vaid elukogemuses. See mul puudus.
Rahvas nõuab alati karistuste karmistamist, aga teie olete aastaid oma kaitsekõnedes palunud kaitsealustele kergemat karistust või nende õigeksmõistmist. See pole enamasti kooskõlas rahva õiglustundega!
Tavakodanikku ju ei huvita, milleks on kohtusaalis kaitsja. Ta on selleks, et oleks välistatud kas või teatud määral süütu inimese süüdi mõistmine. Ei ole midagi kahjulikumat, kui süütu süüdi mõista.
Süüdistatav, kahtlustatav ja kohtualune on ainuke, kes talitab etteantud ühiskondliku hukkamõistu õhkkonnas, kusjuures tema vastu on kogu riigi sunniaparaat. Aga tema kaitseks on ainult üks inimene, kellel pole midagi peale oma teadmiste ja intellektuaalse mehisuse, mida pean mehisuse kõrgeimaks astmeks.
Samal ajal kui advokaat palub kaitsealusele kergemat karistust, on kohtusaali sügavuses ohvri lähedased, sugulased. Kuidas see mõjub emotsionaalselt? Te näete, et eeluurimisel on tehtud mingi viga, ja saate põhjuse süüdistus kahtluse alla seada, kuigi oma sisimas saate aru, et uurija või prokurör oli äpu.
Advokaat ei ole kunagi oma kaitsealuse kohtunik ega pea arvama, et tema seisukoht süü või karistuse kohta on ainuõige. Võin tuua näite, kui olin absoluutselt veendunud kaitsealuse süüs, palusin ta küll õigeks mõista, aga minu teesid ei olnud veenvad ja ta mõisteti surma. Pisut hiljem sain teada, et ta on absoluutselt süütu. Võttis 19-aastaselt enese peale mõrva, mille tegelikult pani toime vanem vend, kes teda kasvatas. Seal oli kõik, mis te tahate: verejäljed, kurivaim, nad elasid ühes väikeses maamajas, kandsid sageli samu botaseid, jopet…
Aga emotsioonide kohalt on mul oma kaljukindel seisukoht. Kohtu kõnelejale, kes ta ka ei oleks, pole midagi kahjulikumat, kui lasta end kanda emotsioonidest. Emotsioon nõrgendab kriitikavõimet, võimet kiiresti reageerida, ja üldse pärsib ajutegevust.
Kas õige otsus on alati õiglane?
Nõukogude ajal oli õigussüsteem tohutult ebaõiglane, just poliitilistes asjades, kuhu esinemiseks minul juurdepääsu ei olnud. Ja rajooni- või keskkomitee tellitud või nende erilise tähelepanu all olnud asjades. Kui oli vaja kellelegi ära teha või poliitilistel kaalutlustel põhja lasta, võidi kohtunik välja kutsuda ja krõk-krõk (teeb kätega maika väljaväänamise liigutuse).
Nn tellitud asjades otsisin ma uurimise vigu. Teadsin, et see mees ei ole kurjategija, mis siis, et ta keeldus kolhoosiesimehena maisi kasvatamast. Tegin, mis võimalik, et kasutada ära kõik [eeluurimise] vead, saavutamaks maksimaalset tulemust. Ja mitte tagajärgedeta.
Mul pole süümepiinasid ka asjades, kus mitte tänu minule, vaid minu osavõtul välistati surmaotsuseid. Neid on 18. Juba sellepärast maksab elada, muide. Tapmisasjades, mis ei ole jõhkrad, kuid kus asjaolude tõttu võis oodata surmaotsust, olen ma alati teinud kõik, mis võimalik. Seaduse piirides.
Kas nemad või kliendid üldse saadavad teile sünnipäevaks kaardi?
Palun teid arvestada, et pärast kliendile edukat protsessi unustatakse advokaat päris kiiresti.
See on ju ebaõiglane!
Kas on palju õiglust meie maailmas? Aga samal ajal on inimesi, keda mina enam ei mäleta, kes tulevad tänaval juurde, et mina olevat teda kaitsnud, ja et nüüd on ta korralik inimene. On neid, kes helistavad politseijaoskonnast, kui jäävad purjuspäi autojuhtimisega vahele.
Panete kingad jalga ja lähete neid välja rääkima?
Ei, tavaliselt ei lähe ma kuhugi. Mul on oma elu ja hädavajaduseta ei tegutse ma «nõudmiseni».
Te olete harjunud kohtus võitma?
Ma ei tunnista formuleeringut võita või kaotada. Sest see oleks vastuolus minu kui õigusteadlase kontseptsiooniga. Advokaat ei otsusta, ta teeb vaid kõik, mis on asjas võimalik. Advokaat ei võida kunagi, võidab õigusemõistmine.
Õndsal nõukogude ajal oli statistika, kus advokaadi tööd hinnati selle järgi, mitu protsenti tema taotlustest rahuldati. Mina oma väitekirjas tulin järeldusele, et see on põhimõtteliselt vale.
Mille järgi siis advokaadi tugevust hinnata?
Kui kaitsesin Moskvas oma väitekirja, ütles üks põhimõtteline härrasmees, et talle ei meeldi minu teooria, sest tuletan talle meelde jahimeest, kes tuleb jahilt ja tal pole mitte midagi paunas. «Aga kas sa kuulsid neid pauke, kuidas ma lasin?» küsib jahimees pettunud abikaasalt. Minu paun olevat sama tühi, kuigi paugud käivad.
Ütlesin: «Professor, teie arusaam on põhimõtteliselt ekslik. Advokaat ei ole otsustaja. Protsessi lahend on kohtu otsus. Igas asjas on oma optimaalne kaitsemudel, mida lähemal on kaitsja ideaalmudelile, seda kvaliteetsem töö, sõltumata tagajärjest. Advokaat ja prokurör ei pauguta, paugutab kohus. Meie prokuröriga toome ainult padruneid. Ja milliseid kohus tarvitab, sõltub juba kohtust.»
Nii ma kaitsesin oma väitekirja, ühe vastuhäälega.
Delikaatne küsimus: kui Simon Wiesenthali keskus leiaks Eestist natsiroimades kahtlustatava ja too pöörduks teie poole, kas oleksite nõus teda kaitsma?
Kindlasti ei. Olen juut ega võta asja, mis on seotud juutide hävitamisega rahvusliku kuuluvuse, aga mitte süü kaalutlusel. Pealegi olen selle nõiajahi põhimõtteline vastane, sest see toob kaasa tarbetute kirgede esilekerkimist, teiseks ei saa aluseks võtta nõukogudeaegseid julgeolekuarhiive, ma ei usu neid. Ja pealegi, kes need potentsiaalid on? Raugad. Mina oleksin nõus, kui tehtaks teatavaks, et tema tegi seda või seda, aga mitte et tehtaks protsesse. Ja mulle ei meeldi, kui raha eest kasvatatakse pealekaebajaid, sõltumata motiividest.
Peate silmas Simon Wiesenthali keskuse töötaja üleskutset anda raha eest välja natsikurjategijad?Ja kahjuks on Eesti ajalugu näidanud, et sellised üleskutsed on vilja kandnud, võtke 1940-1941, 1944-1945… Pealekaebajaid jätkus.
Kuidas te end premeerite, kui olete kohtunikule õiged padrunid kätte andnud? On see õhtusöök Glorias või pilet kontserdile?
Ma premeerin end alati. Kuni viimase ajani oli see igal juhtumil pits konjakit. Aga see komme käis minuga kaasas ka siis, kui premeerimiseks otsest põhjust polnud. Iga minu vanglakülastus lõppes sellega, et võtsin 100 grammi viina, et end maha laadida. Kuid ma ei pea end sugugi alkohoolikuks.
Premeerimine seisneb selles, et on lihtsalt hea, seletamatult hea tunne. Üks mu hea sõber, väga hea advokaat ütleb, et sa ei tee tööd ju mitte kaitsealuste pärast, vaid enese teostamiseks. See ei ole õige. Eneseteostus käib sellega kaasas.
Ja mis veel on väga hea: mind kuulatakse. See avaldub näiteks, kui kohtu eesistuja on sulle isiklikult ebasümpaatne, isegi ebaõiglane inimene ja ei salli advokatuuri tsunfti. Mul on hea meel, et see kohtunik kuulab minu kõnesid äärmiselt tähelepanelikult. Minuga võib mitte nõustuda, kuid mu kaalutlused tuleb ära kuulata. Mõned kenad kohtunikud aga ütlevad, et kuidas me saakski sind, Simon, vanainimest, ära kuulamata jätta.
Kohtukoridorides inimesed sosistavad – «oo, Levin ise kaitseb».
Mina ei puutu üldse asjasse. Meil on väike riik, kus kõik tunnevad või teavad midagi üksteisest. Mul on olnud võimalus 58 aastat selles riigis tegutseda, välja arvatud see lühike aeg, kus mind advokatuurist välja löödi.
Mille eest?
Nagu pärast teada sain, käsitleti mind kui eesti kodanlikku natsionalisti. Mulle pandi süüks, et olen kiitnud prantsuse ooperit, väitnud, et inimesed käivas seal frakis jne. Sain ka teada, kes kaebuse kirjutas: kõrvalkabineti advokaat, kes oli kuulus selle poolest, et alustas vanemleitnandina ja lõpetas leitnandina, mis on küllaltki harukordne hälving. Tal oli kolm kõrgharidust, kuid ta oli absoluutne idioot!
Kas juba siis, kui te eesti kodanliku natsionalistina prantsuse ooperit kiitsite, kandsite kikilipsu?
Jah, juba siis, kui lugupeetav Toomas Hendrik Ilves seda veel ei harrastanud, käisin mina sageli kikilipsuga.
Miks?
Ka minu isa kandis kikilipsu, ja vanaisa, kes oli ääretult elegantne härrasmees. Korraliku juudina austas ta laupäeva. Ja reede õhtust oli ta sageli smokingis, siidpalitus, silindri ja kikilipsuga. Ta oli erakordselt ilus inimene, pea kaks meetrit pikk, sihvakas, täiesti blond.
Ajakirjanikud on tagasihoidlikud…
Milline kokkusattumus!
… ja loomulikult ei küsi me, kui rikas te olete. Aga me küsime, kas olete kedagi tasuta kaitsnud?
Neid kordi on palju. Olen seda teinud ka Eesti iseseisvuse taastamise järel, täiesti tasuta või sümboolse tasu eest. Need on olnud minu isiklikud tuttavad või inimesed, kellest mul on lihtsalt kahju ja ma olen saanud aru, et tema heaks on meie keerulises õigussüsteemis võimalik midagi ära teha. Kolmas võimalus on, et mingi kaasus pakub mulle erilist huvi. Siis ma lähen ja nurun administratsioonilt luba võtta see asi ajada ja raha mitte võtta.
Millest see tuleneb, et just juudid on silmapistvad advokaadid?
Mina ei kuulu küll nende väljapaistvate inimeste hulka, kuid tõepoolest, juudi rahvas on andnud oma rahvaarvu kohta maailmale palju silmapaistvaid teadlasi, muusikuid, interpreete. See rahvas on olnud aastatuhandete vältel mööda maailma laialipillutatud ning nagu loomariigis, jäid ellu ja andsid järglasi vaid kõige tugevamad.
Lisaks ajaloolistele on ka geneetilised tegurid: eelsoodumus, talent ja geniaalsus on ühe ja sama nähtuse kolm erinevat kvaliteeti. Ei saa eitada ka teatud rahvuslikke iseloomujooni, mida nimetaksin liigse tagasihoidlikkuse puudumiseks.
Aga Iisraeli minemise mõtet ei ole teil kunagi olnud?Olen käinud Iisraelis mitu korda ja mul on seal kodune tunne. Aga ometi tunnen seal end suurel määral võõrana. Mina olen eurooplane, seal on aga Aasia. Mulle ei istu see mentaliteet. Võib-olla olen ma paha juut. Võib-olla oleks pidanud minema. Palun, ärge pidage mind pateetiliseks vanameheks… aga see on minu kodu siin…(vakatab)… see on minu kodu. Mul on iga kivi siin kallis…(vaikib)
Advokaadiamet pole teile praegugi pelgalt ettevõtlus, vaid midagi rohkemat, hindate mängu ilu? Olen sisuliselt vabakutseline. Paljud ütlevad, et advokaadid töötavad ainult raha pärast. Aga mina ei tööta sellepärast, eriti mitte praegu. Olin neli aastat väga raskelt haige. Teil on raske ette kujutada, mida tunneb inimene, kes lamab, mõistus selge, kuid koosneb torudest. Räägin karedalt nagu Eino Baskin, see on selle aparatuuri tagajärg.
Eino Baskiniga seob teid palju.
Baskinist taheti nõukogude ajal teha Iisraeli agenti. Kui see läbi ei läinud, leiti muid ettekäändeid. Tema asja uuris omal ajal eriti tähtsate asjade uurija Kvass, kes oli õudne vanamees, pealegi füüsiliselt laisk. Ta ei viitsinud minna lõuna ajal vanglasse ja ütles, et me lõpetame toimiku prokuratuuris. Ütlesin, et Baskinile on ka ette nähtud lõunasöök. Kvass ütles, et las Baskini naine toob söögi prokuratuuri.
Tema nüüdseks kadunud naine tellis Gloriast neljakäigulise lõuna, tuli prokuratuuri, kattis laua ja serveeris toidu tärgeldatud laudlinal, inglise portselani ja lauahõbedaga.
Uurija Kvass istus samuti lauda, võttis ajalehe Sovetskaja Estonija sisse pakitud doktorivorstiga võileiva ja teatas, et ka tema hakkab sööma. Selle peale ütles Baskin: teate, ma olen harjunud valima seltskonda, kellega lauas istun. Teie, Kvass, ei kuulu nende hulka. Üks kahest, kas mina ei söö või teie sööte mujal. Kvass küsis, aga kas seltsimees Levin kõlbab teie lauda. Baskin vastas, et jah, ta on mu lapsepõlvesõber, koolivend.
Ja Baskin lisas, Kvass, teie olemasolu unustatakse varsti või kui mitte, siis tuletatakse teid meelde vaid halva sõnaga. Aga arvan, et nii minu kui ka seltsimees Levini puhul saab see olema teisiti.
Millistest inimestest te peate?
See on kokkujoodetud ja kristalliseerunud kogum headest iseloomujoontest, intellektist ja isiklikust sümpaatiast, mis on mõnikord lihtsalt olemas ja kõik.
Kadunud Rein Kaarepere protsessilt rüüpasite küll teie portfellis kaasa võetud kohvi, kuid ei pakkunud seda kaitsealusele, öeldes, et igaüks tegutseb oma ettenägelikkuse piires. Kas te olete alati ettenägelik inimene?
Jah, olen küll, eriti kui see puudutab minu füüsilisi tarbeid. Teatud ajal tahan ma juua kohvi. Ent ma ei kanna ju kohtule ette, et see ei ole puhas must kohv, vaid selles on tilgake konjakit.
Miks ometi?
Kui konjakit on teatud väikeses koguses, tõstab see kohvi turgutavat mõju ja pikendab seda. Viimase pitsi konjakit jõin juba täna hommikul kell kuus. Aga vaid 20 grammi.
Millist konjakit eelistate?Täna hommikul oli mul «prantslane», Courvoiser. Pooldan aga jätkuvalt häid, mitte võltsitud Armeenia konjakeid. Prantsuse konjakil on kuidagi lilleline maitse. Mulle meeldib valitud Odessa ja Krimmi šampus, mitte aga Riia või Moskva oma. Eto ne dlja menja!
Olete hea tvistitantsija. Millal seda viimati tegite?
Ilmselt oma 65. sünnipäeval. Kunagi olin ju kõva elumees ja mulle meeldis tantsida. Näib, et ma polnud enda suhtes piisavalt kriitiline, et tegin seda ka 65-aastaselt.
Kui palju me teile selle tund ja nelikümmend minutit kestnud «konsultatsiooni» eest võlgneme?
Lubaduse, et see intervjuu oleks minu isiku suhtes võimalikult tagasihoidlik. Mina olen olemuselt tagasihoidlik. Kui nii mõnelgi olid juba suured ja kallid autod, siis mina sõitsin ikka veel oma Ladaga, pärast Fordiga, nüüd korraliku Honda Civicuga.
Mul puudub sisemine vajadus teostada end väliste faktorite kaudu. Elan kolmetoalises korteris Kivimäel, mul on ka üks suvemaja Laulasmaal, mere ääres, metsa sees, mille ostsin nõukogude võimu lõpuaastatel. Kuid ka seal ei ole midagi luksuslikku. Mul on vaid see, mis on vajalik normaalseks mugavuseks.
Kui tahaksite, võiksite endale rahaliselt lubada ju ükskõik mida?
Usun, et võiksin lubada mitte ainult kolmetoalist korterit, vaid isegi neljatoalist (rõkkav naer). Meil naise Radmilaga on täiesti normaalne kolmetoaline korter. Nüüd ausalt öeldes mõtlen, et oleks võinud olla siiski neli tuba. Üks tuba oleks kabinet, mille uksele kirjutaks kolmes keeles: «Sissepääs eelregistreerimiseta keelatud!»
Kuidas te arvutiga toime tulete?
Ma kartsin seda küsimust…
Mis on olnud huvitavamad kingid, mida olete sünnipäevaks saanud?
Ma tean, mis on kõige huvitavam kink, mida olen ise teinud. Kinkisin ühele rikkale ja tuntud inimesele, miljonärile, poolvääriskividest maakera. Järgmisel päeval ta helistas ja ütles, et seni pole keegi toonud tema jalge ette maakera. Oma sünnipäeval olen ma aga kingituste aspektist tihti õnnetu.
Miks?
Kui näen, et mulle on toodud kaksteist täiesti ühesugust kristallvaasi, viis kallist täitesulepead jne. Erakordselt ebaratsionaalne.
Õnnelik olen aga sellepärast, et siis saab kuulda endast seda, mida ma ei ole ära teeninud ja mis on tegelikult ette nähtud matusteks, kus minu enda osavõtt on teataval määral passiivne. Kuid seda on siiski meeldiv kuulata.
Ja muidugi on meeldiv, et olen nii kaua elanud. Kui räägin arstidega, ütlen nende hoiatavatele sententsidele vastuseks, et igaüks meist võib iga hetk kaduda, aga see ei pea ilmtingimata olema mina.
Jüri Raidla,
vandeadvokaat
Simon Levinit iseloomustavad kolm märksõna – põhjalikkus, professionaalne pühendumus ja professionaalne kultuur. Simon on põhjalik igas asjas, ka igapäevaelus. Sattusime kord koos välissõidul juustupoodi ja seal lõi väga markantselt välja tema põhjalikkus. Ta lasi juustu valides müüjal iga juustu kohta enne põhjalikult seletada, mis on mis, kuidas see on tehtud ja miks ta on hea. See kestis paarkümmend minutit. Mina mõtlesin – mamma mia, mis toimub.
Simon on väga pühendunud oma kutsele, seda kinnitab ainuüksi fakt, et ta on 58 aastat üliedukalt pidanud advokaadikarjääri. Pühendumatult võib seda ametit pidada ehk viis aastat.
Olen temalt õppinud ka professionaalset kultuuri. Umbes 7-8 aastat tagasi oli meil käsil üks väga-väga pikk protsessidokument. See oli sisuliselt valmis, ent Simon ei olnud sellega ikkagi rahul, kuigi ka õigekeel oli paigas. Seda oli aga Simonile vähe, tekst pidi olema lihvitud, särav, elegantne. Lihvisime seda veel, rohkem kui päeva. Mina mõtlesin, et nüüd on kõik. Aga järgmisel hommikul selgus, et ei olnud. Siis tuli Simon lõplikult vormistatud dokumendiga, mis oli ka pakendatud. Ja mitte lihtsalt kinni klammerdatud. Ka kinni nööritud, köites, pitsat peal ja ütles, et vaat selline peab dokument olema.
See oli suur õppetund, sest see oli aeg, mil advokaadid oma produkti pakendamisele ja turustamisele eriti tähelepanu ei pööranud. Simon aga on kogu aeg leidnud, et perfektsed peavad olema nii sisu kui vorm. Ja see õpetus on tema eriline panus Eesti õiguspraktikasse – ei ole teisejärgulisi asju.
Uno Lõhmus,
endine vandeadvokaat, praegune Riigikohtu esimees
Kolleegina oli Simon Levin mulle üks eeskujudest, põhjalik ja loogiline arutlustes, särav ja elegantne argumentide esitamisel. Kohtuniku positsioonilt hinnates on ta advokaat, kellel on kohtule alati midagi öelda, keda kohus kuulab tähelepanelikult ka siis, kui ta tema arvamust ei jaga.
Jaan Naaber,
riigiprokurör
Mul on olnud au töötada Simon Leviniga aastast 1977. Toona, noore prokurörina teadsin tema nime ja tema vastu oli aukartus. Aga ei olnud ta nii kole ühtegi, kui arvata võis. Ta ei kõndinud pärast protsessi lõppu kõrgilt, portfell kaenlas, minema, vaid tuli alati ja surus kätt, ajas juttu, julgustas. Ta on eluaeg soliidne mees olnud.
Levin on prokuröride seas hinnatud ja temaga tuleb väga ettevaatlik olla. Ta leiab üles mis tahes küsitavused või nõrgad kohad süüdistuses, seegi on asjaolu, miks ta on nii tuntud. Mõni teine ei rabele ja kas ei oska või ei viitsi neid kohti leida, aga tema puhul on ka pisiasjad suured asjad. Tema tervikpilt koosneb palju rohkematest tükkidest kui paljudel teistel. Samas on ta ka elava loomuga. Noore prokurörina olin üllatunud, nähes, kuidas ta juba viiendat elukümmet käies peol tvisti tantsis. Tal ei jäänud ükski tants vahele ja oli kogu õhtu nael.riigiprokurör
Mul on olnud au töötada Simon Leviniga aastast 1977. Toona, noore prokurörina teadsin tema nime ja tema vastu oli aukartus. Aga ei olnud ta nii kole ühtegi, kui arvata võis. Ta ei kõndinud pärast protsessi lõppu kõrgilt, portfell kaenlas, minema, vaid tuli alati ja surus kätt, ajas juttu, julgustas. Ta on eluaeg soliidne mees olnud.
Levin on prokuröride seas hinnatud ja temaga tuleb väga ettevaatlik olla. Ta leiab üles mis tahes küsitavused või nõrgad kohad süüdistuses, seegi on asjaolu, miks ta on nii tuntud. Mõni teine ei rabele ja kas ei oska või ei viitsi neid kohti leida, aga tema puhul on ka pisiasjad suured asjad. Tema tervikpilt koosneb palju rohkematest tükkidest kui paljudel teistel. Samas on ta ka elava loomuga. Noore prokurörina olin üllatunud, nähes, kuidas ta juba viiendat elukümmet käies peol tvisti tantsis. Tal ei jäänud ükski tants vahele ja oli kogu õhtu nael.
Simon ja Pariis
Vanemad viisid mind sinna, kui olin kaheksakuune, ja elasin seal nendega koos väga väikesena mõne hea aasta. Ema poolt oli meil Pariisis rida onusid-tädisid. Korralik inimene mäletaks Eiffeli torni, mina mäletan lihakarni keldris, kus vorstid rippusid. Ma olin juba siis suur õgard.
Mul ei ole mälestusi, aga mul on prantsuse keel.
Simon ja sõdaMa ei olnud veel 13-aastane, kui meie pere evakueeriti Venemaale ja sattusin Tšeljabinskisse, läksin tööle trükikotta, tööliseks. Ma ei ulatunud masinani, mis tegi raamatukaantele kuldkirju, ja seepärast oli mul jalge all pink. Aga ma pidasin ülal perekonda, sest trükitöölise toidunorm oli palju suurem kui mu ema laborandiportsjon. Trükitöölise leivanorm oli 800 grammi ja muud asjad juurde. Ema sai ainult 400 grammi leiba. Mina kui alaealine sain pool liitrit – mitte seda, mida teie arvate, vaid – pool liitrit piima. Veel sain mina kaasa mitmekäigulise lõuna, täiendava söögi lapstöölisele. Sellest lõunast sai terve pere – väike vend, ema. Isa oli juba surma saanud.
Minusse suhtusid väga hästi vanamemmed, kes sööklas töötasid. Mul on tunne, et nad panid mulle rohkem toitu, kui oleks pidanud panema. Kaastundest lapse vastu.
Pensionär Levin
Olete te pensionil?
Olen töötav pensionär, või mängiv treener, kuidas soovite.
Nii et te pole mitte tüüpiline Eesti pensionär – 1800 krooni kuus?
Ma olen küllaltki kõrge sissetulekuga pensionär. 3048 krooni on minu pension. Pealegi ma ju töötan, jõudumööda. Mul on ka naine, kes töötab, noor pensionär…Tuleme toime.
Elu pole kurta?
Kuulge, kui ma oma eas veel tegutsen, niipalju kui aastad ja tervis lubavad, see on ju õnn. Muidugi, nii kaua tööd teha on ebaviisakas.
Uudised
VE: Levin, Simon – vandeadvokaat
Simon Levin: advokaat ei võida kunagi
Tartu Kommertspanga looja Rein Kaarepere peab kohtus teist tundi kõnet. Tema advokaat Simon Levin võtab portfellist termose ja valab enesele kohvi. Kaarepere küsib ka tassikest. «Igaüks tegutseb oma ettenägelikkuse piires,» vastab Levin äraütlemisega.
01.11.2003 00:01Toomas Mattson, erikorrespondent
Toomas Sildam, vanemtoimetaja
Britt Rosen, toimetaja
Simon Levin – Eesti advokatuuri kroonijuveel, kõigi prokuröride ja politseiuurijate tunnustatud vastane, õigusteadlane, kelle esinemistele kohtusaalis võiks müüa pileteid nagu heale sümfooniakontserdile – meenutab telesarja mõnusat Hercule Poirot’d. Samasuguse soojalt kavala ja ühtaegu võidurõõmsa naeratuse saatel teeb ta kõneledes tähendusrikkaid pause…
Ülehomme tähistab Simon Levin, kelle taskus on Eesti advokatuuri töötõend nr 1, 75. sünnipäeva. Ta on esinenud kaitsekõnega Kallase-Kaju nn 10 miljoni protsessil, kaitsnud sadade tavakodanike kõrval Tartu Kommertspanga asutajat Rein Kaareperet ja endist peaministrit Indrek Toomet.
Simon Levin on heas mõttes vana kooli mees, eneses eestiaegseid traditsioone ja 21. sajandi algust ühendav, laitmatus ülikonnas ja kikilipsuga härrasmees, kes pöördub kaasvestleja poole aupaklikult sõnadega «Kui lubate…»
Räägitakse, kuidas vandeadvokaat Simon Levin kaitses poissi, kes tappis oma vanemad, ja kaitsekõnes oli kolm teesi…Peabki olema vähemalt kolm teesi.
«Esiteks, ta tegi seda esimest korda.»
Jumala õige.
«Teiseks, ta ei tee seda kunagi.»
Jumala õige.
«Kolmandaks, palun austatud kohtul karistuse määramisel arvestada, et tegemist on orvuga.»Ka õige. Aga kas see käib minu kohta? See oli üks mu kuulus eelkäija. Mina ei ole seda kunagi rääkinud, see on natuke odav. Inimese ümber kasvavad igasugused jutud.
Olete pidanud nauditavalt elegantseid kaitsekõnesid. On see isast ja vanaisast, nemadki olid vandeadvokaadid?Arvan, et mitte. Isa oli tsivilist, mina olen perekonnas esimene kriminalist. Vene keeles on selle kohta hea sõna – «ugalovnik» (tähendab ka kriminaalkurjategijat – toim.). Tsiviilasjades ei ole oraatorlikkusel suurt tähtsust. Olen võrdlemisi tagasihoidlik sõnamees. Ma räägin, ka kohtus, vähe, püüan väga täpselt oma mõtteid formuleerida. Kust see minul on? Hädast, nagu kõik minu õnn.
Juba noorelt pidin juriidilises koolis lektorina lugema ainet, mis oli mulle täiesti vastukarva – tsiviilõigust. Aga mind kutsus välja justiitsminister, õudselt vastik tüüp, Ussenko, ja ütles: «Üks kahest, kas sina, poisike, lähed Rakvere õigusnõuandlasse tööle või hakkad juriidilises koolis tsiviilõigust lugema. Ütlesin talle, et kartke jumalat ja olgu teil minu õpilastest kahju. «Pole viga, saad hakkama,» ütles ta. Siis polnud korralikke õpikuid, pidin ise konspektid koostama ning aeglaselt ja selgelt rääkima, et õpilased jõuaksid kõik kirja panna. Seal õppisin oma mõtteid täpselt sõnastama. Liiglihata.
1945. aastal, ühel teie esimesel protsessil, nõudis vastaspoole esindaja teie lahkumist teovõimetuse tõttu. Kuidas sai üldse 17-aastane nooruk olla kohtusaalis kaitsja?
1945. aasta jaanuaris olin 16-aastaselt Tšeljabinskist Eestis tagasi ja astusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda juriidilistele kursustele. Lõpetasin need detsembris ja mind võeti advokatuuri staþööriks.
Mul õnnestus koos töötada eestiaegsete advokaatidega, tublide härrasmeestega, kes hiljem n-ö korjati ära. Vabastasin nad tüütust kohustusest, määratud kaitsest. Nad olid õnnelikud, sest said ajada omi asju. Ja igakord sain väikese ümbriku, kus oli väike rahatäht. See kulus ära, sest olin toona täiesti «paljas», kirsasaabastes ja rohelise sõduripluusiga. Meie perekonna endisest majanduslikust heaolust ei olnud midagi järel.
See oli segane aeg…
Ja läksingi kohtusse 17-aastaselt esinema volituse alusel tsiviilasjas – korterist väljatõstmine. Kohus küsib, kas taandusi on. Tõuseb üles vastaspool, kadunud advokaat Mölder. «Kahjuks pean ütlema, et asi tuleb peatada, sest advokaat Levin on teovõimetu.» Seepeale sai kohtunik väga pahaseks. «Tahate väita, et Levin kannatab vaimuhaiguse all. See võib maksta teie koha advokatuuris!» Mölder vastu: «See pole võimalik. Seaduse järgi esineb teovõimetus ka alaealisuse puhul. Seltsimees Levin ei või omaenda asjas esineda kohtus vanemateta, seda enam on tema volitused kohtus esinemiseks tühised.»
Oli see alandav?
Jah. Kuid praegu ütlen: oli absoluutselt väär mind advokatuuri võtta. Probleem ei seisne formaalteoreetilistes teadmistes, vaid elukogemuses. See mul puudus.
Rahvas nõuab alati karistuste karmistamist, aga teie olete aastaid oma kaitsekõnedes palunud kaitsealustele kergemat karistust või nende õigeksmõistmist. See pole enamasti kooskõlas rahva õiglustundega!
Tavakodanikku ju ei huvita, milleks on kohtusaalis kaitsja. Ta on selleks, et oleks välistatud kas või teatud määral süütu inimese süüdi mõistmine. Ei ole midagi kahjulikumat, kui süütu süüdi mõista.
Süüdistatav, kahtlustatav ja kohtualune on ainuke, kes talitab etteantud ühiskondliku hukkamõistu õhkkonnas, kusjuures tema vastu on kogu riigi sunniaparaat. Aga tema kaitseks on ainult üks inimene, kellel pole midagi peale oma teadmiste ja intellektuaalse mehisuse, mida pean mehisuse kõrgeimaks astmeks.
Samal ajal kui advokaat palub kaitsealusele kergemat karistust, on kohtusaali sügavuses ohvri lähedased, sugulased. Kuidas see mõjub emotsionaalselt? Te näete, et eeluurimisel on tehtud mingi viga, ja saate põhjuse süüdistus kahtluse alla seada, kuigi oma sisimas saate aru, et uurija või prokurör oli äpu.
Advokaat ei ole kunagi oma kaitsealuse kohtunik ega pea arvama, et tema seisukoht süü või karistuse kohta on ainuõige. Võin tuua näite, kui olin absoluutselt veendunud kaitsealuse süüs, palusin ta küll õigeks mõista, aga minu teesid ei olnud veenvad ja ta mõisteti surma. Pisut hiljem sain teada, et ta on absoluutselt süütu. Võttis 19-aastaselt enese peale mõrva, mille tegelikult pani toime vanem vend, kes teda kasvatas. Seal oli kõik, mis te tahate: verejäljed, kurivaim, nad elasid ühes väikeses maamajas, kandsid sageli samu botaseid, jopet…
Aga emotsioonide kohalt on mul oma kaljukindel seisukoht. Kohtu kõnelejale, kes ta ka ei oleks, pole midagi kahjulikumat, kui lasta end kanda emotsioonidest. Emotsioon nõrgendab kriitikavõimet, võimet kiiresti reageerida, ja üldse pärsib ajutegevust.
Kas õige otsus on alati õiglane?
Nõukogude ajal oli õigussüsteem tohutult ebaõiglane, just poliitilistes asjades, kuhu esinemiseks minul juurdepääsu ei olnud. Ja rajooni- või keskkomitee tellitud või nende erilise tähelepanu all olnud asjades. Kui oli vaja kellelegi ära teha või poliitilistel kaalutlustel põhja lasta, võidi kohtunik välja kutsuda ja krõk-krõk (teeb kätega maika väljaväänamise liigutuse).
Nn tellitud asjades otsisin ma uurimise vigu. Teadsin, et see mees ei ole kurjategija, mis siis, et ta keeldus kolhoosiesimehena maisi kasvatamast. Tegin, mis võimalik, et kasutada ära kõik [eeluurimise] vead, saavutamaks maksimaalset tulemust. Ja mitte tagajärgedeta.
Mul pole süümepiinasid ka asjades, kus mitte tänu minule, vaid minu osavõtul välistati surmaotsuseid. Neid on 18. Juba sellepärast maksab elada, muide. Tapmisasjades, mis ei ole jõhkrad, kuid kus asjaolude tõttu võis oodata surmaotsust, olen ma alati teinud kõik, mis võimalik. Seaduse piirides.
Kas nemad või kliendid üldse saadavad teile sünnipäevaks kaardi?
Palun teid arvestada, et pärast kliendile edukat protsessi unustatakse advokaat päris kiiresti.
See on ju ebaõiglane!
Kas on palju õiglust meie maailmas? Aga samal ajal on inimesi, keda mina enam ei mäleta, kes tulevad tänaval juurde, et mina olevat teda kaitsnud, ja et nüüd on ta korralik inimene. On neid, kes helistavad politseijaoskonnast, kui jäävad purjuspäi autojuhtimisega vahele.
Panete kingad jalga ja lähete neid välja rääkima?
Ei, tavaliselt ei lähe ma kuhugi. Mul on oma elu ja hädavajaduseta ei tegutse ma «nõudmiseni».
Te olete harjunud kohtus võitma?
Ma ei tunnista formuleeringut võita või kaotada. Sest see oleks vastuolus minu kui õigusteadlase kontseptsiooniga. Advokaat ei otsusta, ta teeb vaid kõik, mis on asjas võimalik. Advokaat ei võida kunagi, võidab õigusemõistmine.
Õndsal nõukogude ajal oli statistika, kus advokaadi tööd hinnati selle järgi, mitu protsenti tema taotlustest rahuldati. Mina oma väitekirjas tulin järeldusele, et see on põhimõtteliselt vale.
Mille järgi siis advokaadi tugevust hinnata?
Kui kaitsesin Moskvas oma väitekirja, ütles üks põhimõtteline härrasmees, et talle ei meeldi minu teooria, sest tuletan talle meelde jahimeest, kes tuleb jahilt ja tal pole mitte midagi paunas. «Aga kas sa kuulsid neid pauke, kuidas ma lasin?» küsib jahimees pettunud abikaasalt. Minu paun olevat sama tühi, kuigi paugud käivad.
Ütlesin: «Professor, teie arusaam on põhimõtteliselt ekslik. Advokaat ei ole otsustaja. Protsessi lahend on kohtu otsus. Igas asjas on oma optimaalne kaitsemudel, mida lähemal on kaitsja ideaalmudelile, seda kvaliteetsem töö, sõltumata tagajärjest. Advokaat ja prokurör ei pauguta, paugutab kohus. Meie prokuröriga toome ainult padruneid. Ja milliseid kohus tarvitab, sõltub juba kohtust.»
Nii ma kaitsesin oma väitekirja, ühe vastuhäälega.
Delikaatne küsimus: kui Simon Wiesenthali keskus leiaks Eestist natsiroimades kahtlustatava ja too pöörduks teie poole, kas oleksite nõus teda kaitsma?
Kindlasti ei. Olen juut ega võta asja, mis on seotud juutide hävitamisega rahvusliku kuuluvuse, aga mitte süü kaalutlusel. Pealegi olen selle nõiajahi põhimõtteline vastane, sest see toob kaasa tarbetute kirgede esilekerkimist, teiseks ei saa aluseks võtta nõukogudeaegseid julgeolekuarhiive, ma ei usu neid. Ja pealegi, kes need potentsiaalid on? Raugad. Mina oleksin nõus, kui tehtaks teatavaks, et tema tegi seda või seda, aga mitte et tehtaks protsesse. Ja mulle ei meeldi, kui raha eest kasvatatakse pealekaebajaid, sõltumata motiividest.
Peate silmas Simon Wiesenthali keskuse töötaja üleskutset anda raha eest välja natsikurjategijad?Ja kahjuks on Eesti ajalugu näidanud, et sellised üleskutsed on vilja kandnud, võtke 1940-1941, 1944-1945… Pealekaebajaid jätkus.
Kuidas te end premeerite, kui olete kohtunikule õiged padrunid kätte andnud? On see õhtusöök Glorias või pilet kontserdile?
Ma premeerin end alati. Kuni viimase ajani oli see igal juhtumil pits konjakit. Aga see komme käis minuga kaasas ka siis, kui premeerimiseks otsest põhjust polnud. Iga minu vanglakülastus lõppes sellega, et võtsin 100 grammi viina, et end maha laadida. Kuid ma ei pea end sugugi alkohoolikuks.
Premeerimine seisneb selles, et on lihtsalt hea, seletamatult hea tunne. Üks mu hea sõber, väga hea advokaat ütleb, et sa ei tee tööd ju mitte kaitsealuste pärast, vaid enese teostamiseks. See ei ole õige. Eneseteostus käib sellega kaasas.
Ja mis veel on väga hea: mind kuulatakse. See avaldub näiteks, kui kohtu eesistuja on sulle isiklikult ebasümpaatne, isegi ebaõiglane inimene ja ei salli advokatuuri tsunfti. Mul on hea meel, et see kohtunik kuulab minu kõnesid äärmiselt tähelepanelikult. Minuga võib mitte nõustuda, kuid mu kaalutlused tuleb ära kuulata. Mõned kenad kohtunikud aga ütlevad, et kuidas me saakski sind, Simon, vanainimest, ära kuulamata jätta.
Kohtukoridorides inimesed sosistavad – «oo, Levin ise kaitseb».
Mina ei puutu üldse asjasse. Meil on väike riik, kus kõik tunnevad või teavad midagi üksteisest. Mul on olnud võimalus 58 aastat selles riigis tegutseda, välja arvatud see lühike aeg, kus mind advokatuurist välja löödi.
Mille eest?
Nagu pärast teada sain, käsitleti mind kui eesti kodanlikku natsionalisti. Mulle pandi süüks, et olen kiitnud prantsuse ooperit, väitnud, et inimesed käivas seal frakis jne. Sain ka teada, kes kaebuse kirjutas: kõrvalkabineti advokaat, kes oli kuulus selle poolest, et alustas vanemleitnandina ja lõpetas leitnandina, mis on küllaltki harukordne hälving. Tal oli kolm kõrgharidust, kuid ta oli absoluutne idioot!
Kas juba siis, kui te eesti kodanliku natsionalistina prantsuse ooperit kiitsite, kandsite kikilipsu?
Jah, juba siis, kui lugupeetav Toomas Hendrik Ilves seda veel ei harrastanud, käisin mina sageli kikilipsuga.
Miks?
Ka minu isa kandis kikilipsu, ja vanaisa, kes oli ääretult elegantne härrasmees. Korraliku juudina austas ta laupäeva. Ja reede õhtust oli ta sageli smokingis, siidpalitus, silindri ja kikilipsuga. Ta oli erakordselt ilus inimene, pea kaks meetrit pikk, sihvakas, täiesti blond.
Ajakirjanikud on tagasihoidlikud…
Milline kokkusattumus!
… ja loomulikult ei küsi me, kui rikas te olete. Aga me küsime, kas olete kedagi tasuta kaitsnud?
Neid kordi on palju. Olen seda teinud ka Eesti iseseisvuse taastamise järel, täiesti tasuta või sümboolse tasu eest. Need on olnud minu isiklikud tuttavad või inimesed, kellest mul on lihtsalt kahju ja ma olen saanud aru, et tema heaks on meie keerulises õigussüsteemis võimalik midagi ära teha. Kolmas võimalus on, et mingi kaasus pakub mulle erilist huvi. Siis ma lähen ja nurun administratsioonilt luba võtta see asi ajada ja raha mitte võtta.
Millest see tuleneb, et just juudid on silmapistvad advokaadid?
Mina ei kuulu küll nende väljapaistvate inimeste hulka, kuid tõepoolest, juudi rahvas on andnud oma rahvaarvu kohta maailmale palju silmapaistvaid teadlasi, muusikuid, interpreete. See rahvas on olnud aastatuhandete vältel mööda maailma laialipillutatud ning nagu loomariigis, jäid ellu ja andsid järglasi vaid kõige tugevamad.
Lisaks ajaloolistele on ka geneetilised tegurid: eelsoodumus, talent ja geniaalsus on ühe ja sama nähtuse kolm erinevat kvaliteeti. Ei saa eitada ka teatud rahvuslikke iseloomujooni, mida nimetaksin liigse tagasihoidlikkuse puudumiseks.
Aga Iisraeli minemise mõtet ei ole teil kunagi olnud?Olen käinud Iisraelis mitu korda ja mul on seal kodune tunne. Aga ometi tunnen seal end suurel määral võõrana. Mina olen eurooplane, seal on aga Aasia. Mulle ei istu see mentaliteet. Võib-olla olen ma paha juut. Võib-olla oleks pidanud minema. Palun, ärge pidage mind pateetiliseks vanameheks… aga see on minu kodu siin…(vakatab)… see on minu kodu. Mul on iga kivi siin kallis…(vaikib)
Advokaadiamet pole teile praegugi pelgalt ettevõtlus, vaid midagi rohkemat, hindate mängu ilu? Olen sisuliselt vabakutseline. Paljud ütlevad, et advokaadid töötavad ainult raha pärast. Aga mina ei tööta sellepärast, eriti mitte praegu. Olin neli aastat väga raskelt haige. Teil on raske ette kujutada, mida tunneb inimene, kes lamab, mõistus selge, kuid koosneb torudest. Räägin karedalt nagu Eino Baskin, see on selle aparatuuri tagajärg.
Eino Baskiniga seob teid palju.
Baskinist taheti nõukogude ajal teha Iisraeli agenti. Kui see läbi ei läinud, leiti muid ettekäändeid. Tema asja uuris omal ajal eriti tähtsate asjade uurija Kvass, kes oli õudne vanamees, pealegi füüsiliselt laisk. Ta ei viitsinud minna lõuna ajal vanglasse ja ütles, et me lõpetame toimiku prokuratuuris. Ütlesin, et Baskinile on ka ette nähtud lõunasöök. Kvass ütles, et las Baskini naine toob söögi prokuratuuri.
Tema nüüdseks kadunud naine tellis Gloriast neljakäigulise lõuna, tuli prokuratuuri, kattis laua ja serveeris toidu tärgeldatud laudlinal, inglise portselani ja lauahõbedaga.
Uurija Kvass istus samuti lauda, võttis ajalehe Sovetskaja Estonija sisse pakitud doktorivorstiga võileiva ja teatas, et ka tema hakkab sööma. Selle peale ütles Baskin: teate, ma olen harjunud valima seltskonda, kellega lauas istun. Teie, Kvass, ei kuulu nende hulka. Üks kahest, kas mina ei söö või teie sööte mujal. Kvass küsis, aga kas seltsimees Levin kõlbab teie lauda. Baskin vastas, et jah, ta on mu lapsepõlvesõber, koolivend.
Ja Baskin lisas, Kvass, teie olemasolu unustatakse varsti või kui mitte, siis tuletatakse teid meelde vaid halva sõnaga. Aga arvan, et nii minu kui ka seltsimees Levini puhul saab see olema teisiti.
Millistest inimestest te peate?
See on kokkujoodetud ja kristalliseerunud kogum headest iseloomujoontest, intellektist ja isiklikust sümpaatiast, mis on mõnikord lihtsalt olemas ja kõik.
Kadunud Rein Kaarepere protsessilt rüüpasite küll teie portfellis kaasa võetud kohvi, kuid ei pakkunud seda kaitsealusele, öeldes, et igaüks tegutseb oma ettenägelikkuse piires. Kas te olete alati ettenägelik inimene?
Jah, olen küll, eriti kui see puudutab minu füüsilisi tarbeid. Teatud ajal tahan ma juua kohvi. Ent ma ei kanna ju kohtule ette, et see ei ole puhas must kohv, vaid selles on tilgake konjakit.
Miks ometi?
Kui konjakit on teatud väikeses koguses, tõstab see kohvi turgutavat mõju ja pikendab seda. Viimase pitsi konjakit jõin juba täna hommikul kell kuus. Aga vaid 20 grammi.
Millist konjakit eelistate?Täna hommikul oli mul «prantslane», Courvoiser. Pooldan aga jätkuvalt häid, mitte võltsitud Armeenia konjakeid. Prantsuse konjakil on kuidagi lilleline maitse. Mulle meeldib valitud Odessa ja Krimmi šampus, mitte aga Riia või Moskva oma. Eto ne dlja menja!
Olete hea tvistitantsija. Millal seda viimati tegite?
Ilmselt oma 65. sünnipäeval. Kunagi olin ju kõva elumees ja mulle meeldis tantsida. Näib, et ma polnud enda suhtes piisavalt kriitiline, et tegin seda ka 65-aastaselt.
Kui palju me teile selle tund ja nelikümmend minutit kestnud «konsultatsiooni» eest võlgneme?
Lubaduse, et see intervjuu oleks minu isiku suhtes võimalikult tagasihoidlik. Mina olen olemuselt tagasihoidlik. Kui nii mõnelgi olid juba suured ja kallid autod, siis mina sõitsin ikka veel oma Ladaga, pärast Fordiga, nüüd korraliku Honda Civicuga.
Mul puudub sisemine vajadus teostada end väliste faktorite kaudu. Elan kolmetoalises korteris Kivimäel, mul on ka üks suvemaja Laulasmaal, mere ääres, metsa sees, mille ostsin nõukogude võimu lõpuaastatel. Kuid ka seal ei ole midagi luksuslikku. Mul on vaid see, mis on vajalik normaalseks mugavuseks.
Kui tahaksite, võiksite endale rahaliselt lubada ju ükskõik mida?
Usun, et võiksin lubada mitte ainult kolmetoalist korterit, vaid isegi neljatoalist (rõkkav naer). Meil naise Radmilaga on täiesti normaalne kolmetoaline korter. Nüüd ausalt öeldes mõtlen, et oleks võinud olla siiski neli tuba. Üks tuba oleks kabinet, mille uksele kirjutaks kolmes keeles: «Sissepääs eelregistreerimiseta keelatud!»
Kuidas te arvutiga toime tulete?
Ma kartsin seda küsimust…
Mis on olnud huvitavamad kingid, mida olete sünnipäevaks saanud?
Ma tean, mis on kõige huvitavam kink, mida olen ise teinud. Kinkisin ühele rikkale ja tuntud inimesele, miljonärile, poolvääriskividest maakera. Järgmisel päeval ta helistas ja ütles, et seni pole keegi toonud tema jalge ette maakera. Oma sünnipäeval olen ma aga kingituste aspektist tihti õnnetu.
Miks?
Kui näen, et mulle on toodud kaksteist täiesti ühesugust kristallvaasi, viis kallist täitesulepead jne. Erakordselt ebaratsionaalne.
Õnnelik olen aga sellepärast, et siis saab kuulda endast seda, mida ma ei ole ära teeninud ja mis on tegelikult ette nähtud matusteks, kus minu enda osavõtt on teataval määral passiivne. Kuid seda on siiski meeldiv kuulata.
Ja muidugi on meeldiv, et olen nii kaua elanud. Kui räägin arstidega, ütlen nende hoiatavatele sententsidele vastuseks, et igaüks meist võib iga hetk kaduda, aga see ei pea ilmtingimata olema mina.
Jüri Raidla,
vandeadvokaat
Simon Levinit iseloomustavad kolm märksõna – põhjalikkus, professionaalne pühendumus ja professionaalne kultuur. Simon on põhjalik igas asjas, ka igapäevaelus. Sattusime kord koos välissõidul juustupoodi ja seal lõi väga markantselt välja tema põhjalikkus. Ta lasi juustu valides müüjal iga juustu kohta enne põhjalikult seletada, mis on mis, kuidas see on tehtud ja miks ta on hea. See kestis paarkümmend minutit. Mina mõtlesin – mamma mia, mis toimub.
Simon on väga pühendunud oma kutsele, seda kinnitab ainuüksi fakt, et ta on 58 aastat üliedukalt pidanud advokaadikarjääri. Pühendumatult võib seda ametit pidada ehk viis aastat.
Olen temalt õppinud ka professionaalset kultuuri. Umbes 7-8 aastat tagasi oli meil käsil üks väga-väga pikk protsessidokument. See oli sisuliselt valmis, ent Simon ei olnud sellega ikkagi rahul, kuigi ka õigekeel oli paigas. Seda oli aga Simonile vähe, tekst pidi olema lihvitud, särav, elegantne. Lihvisime seda veel, rohkem kui päeva. Mina mõtlesin, et nüüd on kõik. Aga järgmisel hommikul selgus, et ei olnud. Siis tuli Simon lõplikult vormistatud dokumendiga, mis oli ka pakendatud. Ja mitte lihtsalt kinni klammerdatud. Ka kinni nööritud, köites, pitsat peal ja ütles, et vaat selline peab dokument olema.
See oli suur õppetund, sest see oli aeg, mil advokaadid oma produkti pakendamisele ja turustamisele eriti tähelepanu ei pööranud. Simon aga on kogu aeg leidnud, et perfektsed peavad olema nii sisu kui vorm. Ja see õpetus on tema eriline panus Eesti õiguspraktikasse – ei ole teisejärgulisi asju.
Uno Lõhmus,
endine vandeadvokaat, praegune Riigikohtu esimees
Kolleegina oli Simon Levin mulle üks eeskujudest, põhjalik ja loogiline arutlustes, särav ja elegantne argumentide esitamisel. Kohtuniku positsioonilt hinnates on ta advokaat, kellel on kohtule alati midagi öelda, keda kohus kuulab tähelepanelikult ka siis, kui ta tema arvamust ei jaga.
Jaan Naaber,
riigiprokurör
Mul on olnud au töötada Simon Leviniga aastast 1977. Toona, noore prokurörina teadsin tema nime ja tema vastu oli aukartus. Aga ei olnud ta nii kole ühtegi, kui arvata võis. Ta ei kõndinud pärast protsessi lõppu kõrgilt, portfell kaenlas, minema, vaid tuli alati ja surus kätt, ajas juttu, julgustas. Ta on eluaeg soliidne mees olnud.
Levin on prokuröride seas hinnatud ja temaga tuleb väga ettevaatlik olla. Ta leiab üles mis tahes küsitavused või nõrgad kohad süüdistuses, seegi on asjaolu, miks ta on nii tuntud. Mõni teine ei rabele ja kas ei oska või ei viitsi neid kohti leida, aga tema puhul on ka pisiasjad suured asjad. Tema tervikpilt koosneb palju rohkematest tükkidest kui paljudel teistel. Samas on ta ka elava loomuga. Noore prokurörina olin üllatunud, nähes, kuidas ta juba viiendat elukümmet käies peol tvisti tantsis. Tal ei jäänud ükski tants vahele ja oli kogu õhtu nael.riigiprokurör
Mul on olnud au töötada Simon Leviniga aastast 1977. Toona, noore prokurörina teadsin tema nime ja tema vastu oli aukartus. Aga ei olnud ta nii kole ühtegi, kui arvata võis. Ta ei kõndinud pärast protsessi lõppu kõrgilt, portfell kaenlas, minema, vaid tuli alati ja surus kätt, ajas juttu, julgustas. Ta on eluaeg soliidne mees olnud.
Levin on prokuröride seas hinnatud ja temaga tuleb väga ettevaatlik olla. Ta leiab üles mis tahes küsitavused või nõrgad kohad süüdistuses, seegi on asjaolu, miks ta on nii tuntud. Mõni teine ei rabele ja kas ei oska või ei viitsi neid kohti leida, aga tema puhul on ka pisiasjad suured asjad. Tema tervikpilt koosneb palju rohkematest tükkidest kui paljudel teistel. Samas on ta ka elava loomuga. Noore prokurörina olin üllatunud, nähes, kuidas ta juba viiendat elukümmet käies peol tvisti tantsis. Tal ei jäänud ükski tants vahele ja oli kogu õhtu nael.
Simon ja Pariis
Vanemad viisid mind sinna, kui olin kaheksakuune, ja elasin seal nendega koos väga väikesena mõne hea aasta. Ema poolt oli meil Pariisis rida onusid-tädisid. Korralik inimene mäletaks Eiffeli torni, mina mäletan lihakarni keldris, kus vorstid rippusid. Ma olin juba siis suur õgard.
Mul ei ole mälestusi, aga mul on prantsuse keel.
Simon ja sõdaMa ei olnud veel 13-aastane, kui meie pere evakueeriti Venemaale ja sattusin Tšeljabinskisse, läksin tööle trükikotta, tööliseks. Ma ei ulatunud masinani, mis tegi raamatukaantele kuldkirju, ja seepärast oli mul jalge all pink. Aga ma pidasin ülal perekonda, sest trükitöölise toidunorm oli palju suurem kui mu ema laborandiportsjon. Trükitöölise leivanorm oli 800 grammi ja muud asjad juurde. Ema sai ainult 400 grammi leiba. Mina kui alaealine sain pool liitrit – mitte seda, mida teie arvate, vaid – pool liitrit piima. Veel sain mina kaasa mitmekäigulise lõuna, täiendava söögi lapstöölisele. Sellest lõunast sai terve pere – väike vend, ema. Isa oli juba surma saanud.
Minusse suhtusid väga hästi vanamemmed, kes sööklas töötasid. Mul on tunne, et nad panid mulle rohkem toitu, kui oleks pidanud panema. Kaastundest lapse vastu.
Pensionär Levin
Olete te pensionil?
Olen töötav pensionär, või mängiv treener, kuidas soovite.
Nii et te pole mitte tüüpiline Eesti pensionär – 1800 krooni kuus?
Ma olen küllaltki kõrge sissetulekuga pensionär. 3048 krooni on minu pension. Pealegi ma ju töötan, jõudumööda. Mul on ka naine, kes töötab, noor pensionär…Tuleme toime.
Elu pole kurta?
Kuulge, kui ma oma eas veel tegutsen, niipalju kui aastad ja tervis lubavad, see on ju õnn. Muidugi, nii kaua tööd teha on ebaviisakas.