VE: Loginova, Svetlana – ajakirjanik

Svetlana Loginova pani saladused kaante vahele
Isikulugu Maffia arengust raamatu kirjutanud Svetlana Loginova hoiab teost enne ametlikku esitlust kiivalt võõraste pilkude eest ega luba kirjutatut enne õiget aega isegi abikaasal ja tütrel lugeda.

Esimesed viis lehekülge raamatust “Banditski Ida-Virumaa” kirjutas Svetlana Loginova juba 1997. aastal. “Hakkasin kirjutama, kui kohtunik Jüri Sakkart ja hilisem Narva prefekt Artur Pärnoja soovitasid mul kogutud materjali raamatu kujul inimesteni tuua,” selgitab Loginova. Autoril kulus materjali kokkupanemiseks ligi kuu.

Loginova on nii raamatu autor kui ka kirjastaja. Ta ise väidab, et tegu on puhta publitsistikaga, mis ei kandideerigi ilukirjandusþanrisse. “Hakkasin seda raamatut kirjutama, kuna leidsin, et mõttekam on avaldada kogu see materjal raamatuna kui mõnes perioodikaväljaandes,” põhjendab ta.

Loginova ei pretendeeri kirjaniku tiitlile. “See pole ilukirjandus, vaid puhas publitsistika. Ma ei pea end üldsegi kirjanikuks,” ütleb Loginova. Samas tunnistab ta, et raamatuga kaasnevad kuulsus ja majanduslik kasugi on teda motiveerinud. “Terve kuulsuseiha ja soov materiaalset kasu lõigata on ju normaalne ning inimlik,” räägib ta.

Ligi 200-leheküljeline pehmete kaantega venekeelne raamat jõuab müügile pärast 5. märtsi.

Enne ametlikku esitlust keeldub Loginova raamatut teistele lugeda andmast. Svetlana Loginova pole publitsistilist maffiaajalugu lugeda andnud isegi oma lähedastele – ei abikaasale ega tütrele, olgugi et kange iseloomuga tütar seda emalt korduvalt nõudis –, võõrastest rääkimata.

Kuuliaugud kapotil kuues osas

Raamatu kaant ehib kuuliaukudega BMW. Selle, kunstniku stiliseeritud autokujutise autor on Loginova ise. “Kaanele oli vaja bemarit või mersut. Läksin, nägin ja pildistasin. Kohe, kui kaamera ilmus, kargasid autost välja kaks kotkast, bratki (vennakesed – vene k.),” kõneleb Loginova. Bemarimehed lubasid oma auto raamatu kaanele panna, palusid ainult numbri ära katta. Loginova täitiski lubaduse. Õnneks on kuuliaugud masina kapotil kaane kujundanud kunstniku fantaasia.

Loginova on maffiaajaloo jaganud kuude ossa. Esimeses osas annab autor ülevaate Eestis tegutsevatest kuritegelikest grupeeringutest ning nende liidritest ja omavahelistest sidemetest. Muu hulgas nende grupeeringute suhetest Ida-Virumaal tegutsenud “kolleegidega”.

Seda osa kirjutades kasutas Loginova enda sõnul ka allilma allikaid ning politseinike poolt ametlikult esitletud infost on see paljuski kardinaalselt erinev.

“Näiteks räägivad politseinikud sageli Krasnodari grupist. Kuid allilma versiooni järgi ei eksisteeri seda grupeeringut enam ammu. Tðetðeenide grupeering hävitas selle juba ammu ja vaid paar endist Krasnodari grupeeringu liiget on veel elus,” toob Loginova näite.

Teises peatükis peatub autor kuritegeliku maailma “staaridel”. “Tarankov, Dikajev, Kljopatð, Malinovski,” loetleb Loginova nimesid. Kolmanda, pikema osa pühendas autor vendadele Satðukkidele. “Sellest osast saate teada asju, mida varem pole mitte kunagi mitte kusagil avaldatud,” kütab Loginova huvi. Satðukkidest pajatav peatükk algab hiljem maha lastud Sergei Satðuki vabanemisega ja lõpeb alles 2003. aastal, mil hukkusid kaks viimast Satðukkidega seotud inimest.

Heroiini tulekust ja narkoäri maadejagamisest pajatavale neljandale osale järgneb peatükk Peterburi kursantidest Juri Ustimenkost ja Dmitri Medvedjevist. Ka selles peatükis, lubab Loginova, leidub palju sellist, mis avalikkusele seni teadmata. Näiteks on raamatus Ustimenko kirja teel antud vastused autori küsimustele.

Mitteametlikud versioonid

Raamatu viimane peatükk selgitab asjaolu, et lisaks kuritegeliku maailmaga seostatud isikute fotodele on raamatu pildigaleriis ka Kohtla-Järve linna juht Valeri Korb ja Ljudmila Jantðenko. Loginova väitel esitab ta oma raamatus ka volikogu liikme Nikolai Knjazevi mõrvamise mitteametliku versiooni. “Rohkem aga ei ütle ma midagi,” salatseb ta.

Loginova on kriminaalreporterina omapärane just seetõttu, et ta üritab lugudesse süüvida ning viib oma sõnul läbi eraviisilisi uurimisi. Ta kuulab ära selle, mida räägivad politseinikud, ning võtab siis kätte ja läheb ka ristiisade jutule. Ta loeb läbi ja toimetab lugeja silmale siivsaks Golovaks hüütud Mihhailovi “mattidest” kubisevad kirjad, milles viimane külmavereliselt vangivalvurite tapmise plaanist kirjutab.

Svetlana Loginova hakkas krimireporteri ametit pidama juba tudengipõlves, kui ta stipendiumile lisa saamiseks Leningradskoje Pravdasse ja Vetðerni Leningradi uudiseid kirjutas. Mäehüdroloogiks õppinud Loginova ei leidnud erialast tööd ning jäi ka hiljem kriminaallugude juurde.

Praegu valib Loginova kirjastajatelt ja tõlkijatelt tulnud pakkumiste vahel. Pärast raamatu valmimise teadet on juba neli kirjastust teinud Loginovale ettepaneku raamatu eestindamise õigused neile müüa. “Mulle on tehtud ka ettepanek kogu raamatu tiraaþ maha müüa,” räägib Loginova. “Üks allilmaliider tegi mulle sellise pakkumise. Ta on ise üks selle raamatu tegelasi ning oli huvitatud selle müügist nii Eestis kui Venemaal.” Ka üks teine autoriteet on osa tiraaþi omandamise vastu huvi tundnud.

Oma raamatule eeldab Loginova laia lugejaskonda. Nii noori kui vanu, nii politseinikke kui kurjategijaid. “Vaatamata kõigele negatiivsele, on see siiski ajalugu, meie ajalugu,” lõpetab ta.

ARGO SOOLEP
Põhjarannik, laupäev, 21.02.2004

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.