VE: Maruste, Rait – kohtunik

Rait Maruste hoiatab, et kohtunike parteistamine vähendab õigussüsteemi usaldust

Midagi seadustatakse siis, kui selle järele on tungiv või vähemalt oluline vajadus. Ma ei tea kindlalt väita politseinike, prokuröride ega teiste õigusametnike kohta, kuid kohtunike puhul tean, et mitte keegi neist pole kunagi kurtnud, et tahaks parteisse astuda, aga näe, seadus keelab ning seeläbi on kellegi isikuvabadusi põhjendamatult piiratud. Pigem on asi olnud vastupidine – on oldud rahul sellega, et Eesti pingelises elus on seadus aidanud töö ja poliitika lahus hoida.

Ka ei ole ma trehvanud kuulma, et Eestile oleks rahvusvahelises plaanis kunagi mingeid etteheiteid tehtud, et me oleme õigussüsteemi depolitiseerituna hoidnud ja põhjendamatult piiranud grupi inimeste poliitilisi õigusi. Seega tuleb järeldada, et kui vajadus eksisteerib, siis mitte selle pärast, et on olemas seespoolne nõudlus, vaid pigem on tegu väljapoolse pakkumisega, ehk isegi pealesurumisega.

Euroopas nii ja naa

Jah, tuleb nõustuda, et see on poliitilise otsustamise küsimus. Kui ikka vajalikuks peetakse õigussüsteem erakonnastada, siis nii võib ja saab ka otsustada. Ja Euroopa õigusruumist võib leida ka sellekohaseid näiteid ja eeskujusid, mida selle sammu õigustuseks kasutada. Nagu võib samavõrd leida ka tarbetuid ja kohati teravaid pingeid ja probleeme kuni skandaalide ja kohtuasjadena välja, kus probleemi ja kaebuste lätteks ühe või teise prokuröri, kohtuniku või muu õigusametniku parteilisus ja sellest paratamatult tulenevad kahtlustused nende erapoolikuses või mõjutatuses. Seega peame kaaluma, mida võidame, mida kaotame.

Ilmselt võidame selles, et kaob näiline mitteparteilisus ehk olukord, kus keegi on siiski selge huvi ja väljakujunenud maailmavaate tõttu end tegelikult poliitiliselt määratlenud, end ehk isegi “mitteametlikuks kaastöötajaks” seadnud, kuid keelu tõttu kehtivas seaduses formaalselt parteisse ei kuulu. Nüüd võiks ta avalikult oma kuuluvuse legaliseerida. Asi saaks selgemaks ja läbinähtavamaks ning see on kahtlemata hea. Pidagem aga meeles sedagi, et kui kord juba ollakse parteis, olgugi et lihtliikmena, laienevad igale parteisõdurile ka koostöövõrgustik, kohustused, parteidistsipliin jmt. Ja need jäävad alles ka siis, kui keha kohtunikutalaari või politseimundriga kaetud.

Ka näivus on tähtis

Kuid küsime: kui palju on inimesi, kes tahaksid parteisse kuuluda, kuid ei saa, sest seadus ei luba? Ja kas tasub selle, oletan, et väga väikese vähemuse tõttu vastu võtta otsusega kaasnevad olulised negatiivsed järelmid?

Suurimaks võimalikuks kaotuseks tuleb pidada õigussüsteemi usaldusväärsuse kahanemist ning pingestumist. Õigusemõistmise üks vana ja tuntud põhimõte on, et see ei pea mitte üksnes olema õiglane, vaid peab ka õiglase ja erapooletuna näima, väljapoole jäävatele sellisena paistma. Kui aga üks parteilasest kohtunik lahendab parteilasest prokuröri poolt kohtu ette saadetud kolmanda isiku, võib-olla ka poliitikaga seotud isiku asja, siis ükspuha kui erapooletult ja õiglaselt seda asja tegelikult ka ei lahendata, saab rikutud just see näivuse printsiip, sest pole võimalik ümber lükata kahtlust, et äkki tehti otsus poliitiliselt, et nad mängisid siin midagi kokku või tegid kellelegi ära vmt.

Siia võib lisada veel kõikvõimalikke spekulatsioone, näiteks poliitilise ministri suunistest oma erakonnakaaslastest politseinikele, prokuröridele, kohtunikele jne. Välistatud pole ka intensiivistuvad kaadripuhastused poliitiliselt sobimatutest õigusametnikest, üldine ebakindlus ja pinge kasv. Sellised kahtlustused ja asendused on aga täiesti tarbetud, ühiskonda lõhkuvad ja neid tuleks tagasi hoida niikaua kui vähegi võimalik.

Kuigi Eestis on demokraatia piisavalt juurdunud ja on raske ette kujutada, et võimule tuleb autokraatne, demokraatiat ja nüüdisaegset euroopalikku kultuuri eirav poliitiline jõud, pole see siiski põhimõtteliselt ega lõpuni välistatud. Õiguskaitsesüsteemi politiseerituse puhul oleks avatud legaalne tee selle süsteemi muutmiseks säärase jõu tugiaparaadiks. Ajaloos on kahjuks niisugused näited olemas.

Demokraatia vili

Kuid mida siiski teha nende õigusametnikega, kes tahavad hirmsasti parteisse, aga kehtiv seadus ei luba? Tuleb ilmselt leppida sellega, et demokraatia on kord juba enamuse võim vähemuse üle ja üldiste huvide valitsemine üksikhuvide üle (kui nende vahel just valima peab). Tuleb arvata, et tänase päeva Eestis on üldistes huvides hoida õiguskaitsesüsteem depolitiseerituna ning need vähesed, kes soovivad parteisse astuda, peavad leppima, et nad seda teha ei saa ning võtma asja kui selleliigilise avaliku teenistusega paratamatult kaasnevat, seaduse alusel ja üldistes huvides kehtestatud piirangut. Ja kui see neile siiski vastuvõetamatu on, siis peab valima mõne teise elukutse, kus poliitika ja töö vastuollu sattumise oht väiksem on ning keelud puuduvad.

Lõpetuseks kordan alguses öeldut. Põhimõtteliselt võib õigusametnike parteistamise kasuks otsustada, ega selles midagi ennekuulmatut-nägematut ole. Kuid enne on tarvis pikalt ja põhjalikult mõelda ja kaaluda, kas seda on ikka vaja, mida on võita ja mida kaotada? Kui aga ikkagi poliitiline tahe liikuda õigussüsteemi politiseerimise suunas jääb peale, siis peaksid asjakohased kutseühingud kujundama oma seisukohad ja hoiakud, mida pidada ühe või teise elukutse puhul heaks tavaks ja üldiselt aktsepteeritud standardiks.