VE: Mihkelson, Marko – riigikogulane

Eesti rahvuslike huvide vastane pakt

16. august 2006

Marko Mihkelson, riigikogu väliskomisjoni aseesimees (Isamaa ja Res Publica Liit.

Teisalt ei kujuta Keskerakond ja Rahvaliit endast Euroopa poliitilises perekonnas veenvat jõudu. Kui Keskerakond sätib ennast arusaamatult koos Reformierakonnaga liberaalide sekka, siis Rahvaliidu võimalikud partnerid Euroopas on marginaalsed.

Seevastu on Keskerakonnal ette näidata koostööleping idanaabri ainuparteiga Ühtne Venemaa. Võiks vaid retooriliselt küsida: millist tegelikku eesmärki kannab lepingupartnerite soov osta tagasi Eesti Raudtee osalus? Vene juhtiva ärigrupeeringu hiljutine jõudemonstratsioon Tallinnas näitas, kust tuuled puhuvad.

Mõistagi pole sugugi kindel, et Savisaare ja Reiljani pakt kunagi teostub. Vähemalt osas, mis puudutab välis- ja julgeolekupoliitika kursi muutmist. Ometi on alates esmaspäevast selge, missugune on Keskerakonna ja Rahvaliidu positsioon. See peaks olema piisav argument neile valijatele ja otsustajatele, kelle kätes on Eesti tuleviku otsustamine.

Kui meie soov on viia meid tagasi Venemaa majanduspoliitilise mõju alla, siis selleks sobib Savisaare-Reiljani kokkulepe hästi. Kui aga Eesti julgeolek ning ühiskonna jätkusuutlikkus pole meile ükskõik, siis oleks selle dokumendi loojaid raske usaldada. Loodetavasti suudab juba täie hooga käiva valimiskampaania tulemus hajutada kahtlused, mida on kostnud Euroopa suurematest pealinnadest: kas Eesti ikka tahab olla Euroopa Liidu ja NATO täisväärtuslik liige?

xxx

Mihkelson: Rogozinit vaevab Jalta vaim

23. jaanuar 2004 5:46

Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni hinnangul on Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ja NATO-ga julgeolekupoliitiliselt ääretult tähtis olukorras, kus nii mõnegi Venemaa poliitiku peas püsib niinimetatud Jalta vaim.

“Nähtavasti saab eesti rahvas alles mõne aja pärast täie selgusega aru, kui õiged sammud me kevadel teeme,” ütles Mihkelson neljapäeval BNS-ile. “Julgeolekupoliitiliselt on need väga olulised, eriti kui “Jalta vaim” pole mõne Venemaa poliitiku peas kadunud.”

Venemaa riigiduuma aseesimees Dmitri Rogozin ütles neljapäeval intervjuus agentuurile Interfax, et Venemaa ja USA võiksid kahe suurriigina kokku leppida mõjusfääride jagamise üle maailmas. Rogozin avaldas arvamust, et võimalus arutada Ameerika Ühendriikidega mõjusfääride jagamist järeldub esmajoones USA uuest kontseptsioonist, mille hiljuti sõnastas president George W. Bush.

“Ameeriklastelt on tulnud signaale, mis tunnistavad, et ka Venemaal on teatud mõttes õigus reageerida adekvaatselt sellistele ohtudele oma lähiümbruses,” kinnitas Rogozin USA välisministri Colin Powelli Moskva-visiidi eel antud usutluses.

Mihkelson lisas, et praegune asespiiker Rogozin pole ilmselt veel väljunud oma varasemast riigiduuma väliskomisjoni esimehe ametist. “Tema avalduses pole midagi uut, see näitab vaid “Jalta vaimu” püsimist Venemaa teatud tüüpi poliitikute peas,” viitas Mihkelson valimisliidu Kodumaa (Rodina) kaasesimehe varasematele jäikadele seisukohavõttudele ning Nõukogude Liidu, USA ja Suurbritannia juhtide 1945. aasta kohtumisele, kui jagati mõjusfäärid sõjajärgses Euroopas. “Tähtis on see, et ameeriklased libedale jääle ei lähe.

xxx

Venemaa isemeelne tee

10.12.2003

Marko Mihkelson, Riigikogu väliskomisjoni esimees (Res Publica)

Marko Mihkelson nendib, et Venemaa käib oma rada ja selle riigi sajanditepikkusele arenguloogikale pole alternatiivi.

Kõigile peaks nüüd selge olema, et Venemaa käib oma rada. Venemaa sajanditepikkusele arenguloogikale pole alternatiivi. Just see on alus, millelt tuleks kujundada oma suhtumist tänasesse Venemaasse. Oleks väär arvata, et Venemaal on midagi viimastel aastatel oluliselt muutunud.

Tegelikult peaksime tõdema hoopis vastupidist. Venemaal ei ole viimase kümnendiga midagi põhimõtteliselt juhtunud. Praktiliselt muutusteta Läänes ringi uitav kujutelm, et 1991. aastal leidis Venemaal aset demokraatlik revolutsioon, ei kannata lõpuni kriitikat. Pigem võiks nüüd neid sündmusi tagantjärele iseloomustada kui ühe tugeva liidri asendumist teisega sellele ajahetkele sobivate loosungite najal.

Juba paar aastat hiljem, 1993. aasta sügisel, taastas Venemaa oma sisemise arenguloogika. Detsembris 1993, pärast parlamendi vägivaldset laialisaatmist, napi häälteenamusega heaks kiidetud riigi põhiseadus pani aluse tugeva presidendivõimu tekkele.

Samal ajal esile kerkinud Vladimir Þirinovski kuulutatud äärmusrahvuslus sundis Kremlit loobuma ebapopulaarseks ja õõnsaks muutunud demokraatlikest loosungitest. Iha tugeva käe ja tugeva liidri järele võttis taas kiirelt võimust.

Nüüd, kümme aastat hiljem, leiab vaid kümnendik venemaalastest, et demokraatial ja üldistel vabadustel on ruumi Venemaa igapäevaelus. Seda ei tahetagi, sest uus tugev liider on andnud Venemaale uue lootuse. Pole tähtis, et selle nimel on elanikkond sisuliselt tasalülitatud. Äsjased valimistulemused ei üllata. Need olid esimesed duumavalimised väga tugeva ja populaarse presidendi taustal.

Kodanikuühiskonna olematuses töötab efektiivselt vana süsteem – enesekehtestamine käib ikka läbi ühe tugeva juhi. Seetõttu pole ka imekspandav, et valimised pöördusid lõpuks just nii ja mitte teisiti. Võitsid jõud, kes rõhusid Venemaa ürgsele allhoovusele – allaheitliku rahva ootusele Venemaa jõulisest enesekehtestamisest ning sisemisest stabiilsusest.

Nii Venemaa Ühtsuse, Kommunistliku Partei, Þirinovski liberaaldemokraatide kui eimillestki tekkinud Kodumaa ainus sõnum rahvale oli – meie kehtestame tugeva võimu ja taastame Venemaa hiilguse. Parempoolsete jõudude häving oli peaaegu paratamatu. Suutmatuses kokku leppida ning Venemaa arenguloogikat eirates jäädi alla usalduskünnise. Ei Jabloko ega Paremjõudude Liit mõjunud veenvalt, sest püüdsid samuti flirtida presidendi populaarsusega, taandudes tihti oma peamistest programmilistest eesmärkidest.

Mis saab edasi

Riigiduuma valimised tugevdasid oluliselt president Vladimir Putini võimutäiust. Tema esimese ametiaja lõpuks on Venemaast kujunemas ülitsentraliseeritud, piiramatu presidendivõimuga riik. Viimati oli selline olukord kakskümmend aastat tagasi. Olgugi, et siis kandis Kremli peremees peasekretäri tiitlit, ei erine tänase võimu ülesehitus oma põhimõttelt toonasest. Seega lasub nüüdsest kogu vastutus Kremlil. Kiusatus seda võimutäiust kasutada on suur.

Jutud põhiseaduse ja olemasoleva poliitilise konfiguratsiooni muutmisest liiguvad juba ammu. Loodetavasti saab silmapiir selgemaks pärast 14. märtsi 2004, kui president Putin asub täitma oma teist ametiaega. Riigiduumasse pääsenud erakondadel ei saa olema lihtne. Seni kuni Kremli müürid püsivad püsti, on raske loota parlamendi iseseisvale käitumisele.

Jah, Þirinovski hoolitseb, et parlamendis igav ei hakkaks, teised jälle püüavad näidata oma olematut tähtsust, kuid lõpuks täidab duuma ikka kõik etteantud käsud ja korraldused. Nendel aga, kes seekord jäid ukse taha, eeskätt Jablokol ja Paremjõudude Liidul, seisab ees tõeline ellujäämisvõitlus.

Lähtuvalt Kremli tänasest poliitikast võib arvata, et nii üks kui teine jõud ei ela uute valimisteni. Tõenäoliselt saavad nende erakondade liidrid pakkumisi soojadele kohtadele, kust tagasipöördumine aktiivsesse poliitikasse on juba väga keeruline. Ometi lasub just parempoolsetel jõududel võib-olla ehk suurim vastutus Venemaa tuleviku eest.

Kui loobuda alternatiivide pakkumisest, võib üheparteiliseks muutuv Venemaa peagi taas siseneda väga tõsisesse süsteemikriisi. Olulised on alusküsimused Tõsi, stabiilsus võib väldata aastaid (nagu kinnitab näiteks nn Breþnevi ajastu). Samas veenab varasem kogemus, et ükskõik kui suur on tsentraliseerituse tase, varem või hiljem kukub see süsteem kokku. Liiati kui arvestada, et tänases globaalses maailmas ei toimi sõnavabaduse piiramine kuigi efektiivselt.

Sarnaselt paremjõududega on oluline roll täita ka lääneriikidel. Siin on tähtis loobuda illusioonist, et Venemaa on võimeline ennast demokratiseerima lühikese ajaga. Tähtis on reaalselt ja adekvaatselt tajuda Venemaa arengut, rõhudes just kõige olulisematele tahkudele. Kui tahame tõepoolest Venemaad aidata, peame järjekindlalt ja sirgeseljaliselt rõhuma alusküsimustele.

Sõnavabadus ning reaalne turumajandus koos maa eraomandusega on nendeks võtmesõnadeks, millest võib alata Venemaa järkjärguline eemaldumine senisest pendelarengust. Reformide edasilükkamine ei ole lahendus. Veel vähem on selleks tagasipöördumine vana ja proovitu juurde.

Venemaa liidrid peavad ükskord mõistma, et ajalugu on suur õpetaja ning vastuvoolu ujumine on väsitav. Kui meie Läänes aga eelistame illusioone reaalsusele, võime ühel halval päeval ühtäkki avastada, et meil tuleb tegemist teha kurja ja vaenuliku Venemaaga.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.