|
Sõjakunsti tundmine on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Tänapäeva sõjad erinevad varasematest selle poolest, et arvutitehnika, moodsaimate relvade erakordne täpsus ja sõjapidamise uus filosoofia võimaldavad üha rohkem vältida suuri inimohvreid tsiviilelanikkona hulgas. Kuid samalaadne sõjapidamise filosoofia töötati välja juba Vana-Hiinas. Umbes V sajandil e.m.a. Hiinas elanud filosoofi Sunzi raamatut ”Sõjakunst” loevad isegi Iraagis viibivad USA sõdurid.
– – – – –
Taani Rahvusmuuseumis avatakse peagi ulatuslik näitus rauaaja relvaleidudest, kus eksponeeritakse kohalikest rabadest leitud sõjariistu, lahinguratsude varustust jms. Mõnedes leiukohtades on kuni 1000 mehe puruks pekstud sõjavarustus ja tapetud hobuste jäänused, kuid massiliste tapmiste jälgi pole leitud kusagilt, kuigi arheoloogide arvates on tegemist paar tuhat aastat tagasi sõjajumalale pühendatud ohvriandidega. Niisugune ohverdamine oli Julius Caesari sõnul omane gallidele, aga ka muistsetele kimbridele ja teutoonidele, kes elasid praegustel Taani aladel.
Inimohvrite jälgede puudumine viib meid võrdlevast arheoloogiast lähtudes tagasi kaugesse Hiinasse, kus filosoof Sunzi oli juba sajandeid enne Kristuse sündi välja töötanud sõjapidamise tähelepanuväärsed põhitarkused, mis on eriti aktuaalseks muutunud tänapäeva sõjakunstis.
Sõjakunsti ülim reegel on sõja vältimine, kirjutas Hiina filosoof. ”Kõrgeim kunst on lüüa vaenlast ilma lahinguta. Sellepärast on suurima tähtusega vaenlase strateegia ründamine. Paremuselt järgmisel kohal on purustada tema liidud diplomaatia abil. Vaenlase sõjaväe ründamine tuleb alles kolmandana, ja kõige halvem poliitika on rünnata linnu.”
Sõja vältimiseks on tähtsaim roll diplomaatidel ja spioonidel, arvab Sunzi. Valitsejal peab olema täielik ülevaade viit liiki spioonide tegevusest. Osavuse tipp on topeltagentide kasutamine. Spioonide tegevusest oleneb vägede liikumisel kõik.
”Tunne vaenlast ja tunne iseennast, ning sa jääd võitmatuks sajas lahingus. Kui sa vaenlast ei tunne ja tunned vaid iseennast, siis on sinu võidu- ja kaotusevõimalused võrdsed. Kui sa ei tunne ei oma vaenlast ega ka iseennast, siis kaotad sa iga lahingu.”
Sõdureid tuleb kohelda hästi: ”Tubli kindral kohtleb oma mehi nagu lihaseid armastatud poegi, ja nad seisavad tema eest kuni surmatunnini.” Kui sellega kaasneb raudne distsipliin, siis on lahingus võit kindel. Ent hästi tuleb kohelda mitte ainult oma sõdureid, vaid ka sõjavange. See annab lahingu lõppedes võitjale üksnes tugevust juurde. ”Sõja eesmärk ei ole hävitamine,” kirjutab hiina filosoof.
Sõjavangidest pidid saama ju valitseja tulevased alamad. Sunzi sõjatarkus oli iseloomulik rauaajale, kui maadevahelised piirid ei olnud veel kindlad ja sellepärast oli sõjapidamisel ühiseid jooni nii idas kui läänes. Alles hiljem, kui kinnistusid riigipiirid, muutusid ka sõjad aina metsikumaks, nõudes keskajast alates üha suuremaid ohvreid.
Võib-olla just sellega on seletatav ka nähtus, millele juhitakse tähelepanu peatselt avataval näitusel Taani Rahvusmuuseumis: et sõjajumalale toodi ohvriks küll relvi ja vaenlase lahinguvarustust, kuid holocaustist ei ole mingeid jälgi. Muidugi tapeti ka kaks ja pool tuhat aastat tagasi inimesi ja pandi toime metsikusi, aga totaalse tapatöö asemel oli kasulikum ”olla võidetute üle armuline”, nagu kirjeldab kimbride ja teutoonide käitumist pärast üht 105. a. e.m.a. saavutatud võitu Lõuna-Prantsusmaal aastal ajaloolane Orosius.
Huvitaval kombel on ülimalt primitiivse sõjatehnika asendumine tänapäeva ülitäpsete relvadega kaasa toonud fenomeni, mis muudab pärast massilisi tapmisi möödunud maailmasõdades vanahiina sõjateadlase Sunzi mõtted taas aktuaalseks.
|
Uudised
VE: Muinas-Hiina sõjakunst
Muinas-Hiina sõjakunst Iraagi sõjas
Arvo Alas, Kopenhaagen – 20. aprill, 2003 20:24
Sõjakunsti tundmine on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Tänapäeva sõjad erinevad varasematest selle poolest, et arvutitehnika, moodsaimate relvade erakordne täpsus ja sõjapidamise uus filosoofia võimaldavad üha rohkem vältida suuri inimohvreid tsiviilelanikkona hulgas. Kuid samalaadne sõjapidamise filosoofia töötati välja juba Vana-Hiinas. Umbes V sajandil e.m.a. Hiinas elanud filosoofi Sunzi raamatut ”Sõjakunst” loevad isegi Iraagis viibivad USA sõdurid.
– – – – –
Taani Rahvusmuuseumis avatakse peagi ulatuslik näitus rauaaja relvaleidudest, kus eksponeeritakse kohalikest rabadest leitud sõjariistu, lahinguratsude varustust jms. Mõnedes leiukohtades on kuni 1000 mehe puruks pekstud sõjavarustus ja tapetud hobuste jäänused, kuid massiliste tapmiste jälgi pole leitud kusagilt, kuigi arheoloogide arvates on tegemist paar tuhat aastat tagasi sõjajumalale pühendatud ohvriandidega. Niisugune ohverdamine oli Julius Caesari sõnul omane gallidele, aga ka muistsetele kimbridele ja teutoonidele, kes elasid praegustel Taani aladel.
Inimohvrite jälgede puudumine viib meid võrdlevast arheoloogiast lähtudes tagasi kaugesse Hiinasse, kus filosoof Sunzi oli juba sajandeid enne Kristuse sündi välja töötanud sõjapidamise tähelepanuväärsed põhitarkused, mis on eriti aktuaalseks muutunud tänapäeva sõjakunstis.
Sõjakunsti ülim reegel on sõja vältimine, kirjutas Hiina filosoof. ”Kõrgeim kunst on lüüa vaenlast ilma lahinguta. Sellepärast on suurima tähtusega vaenlase strateegia ründamine. Paremuselt järgmisel kohal on purustada tema liidud diplomaatia abil. Vaenlase sõjaväe ründamine tuleb alles kolmandana, ja kõige halvem poliitika on rünnata linnu.”
Sõja vältimiseks on tähtsaim roll diplomaatidel ja spioonidel, arvab Sunzi. Valitsejal peab olema täielik ülevaade viit liiki spioonide tegevusest. Osavuse tipp on topeltagentide kasutamine. Spioonide tegevusest oleneb vägede liikumisel kõik.
”Tunne vaenlast ja tunne iseennast, ning sa jääd võitmatuks sajas lahingus. Kui sa vaenlast ei tunne ja tunned vaid iseennast, siis on sinu võidu- ja kaotusevõimalused võrdsed. Kui sa ei tunne ei oma vaenlast ega ka iseennast, siis kaotad sa iga lahingu.”
Sõdureid tuleb kohelda hästi: ”Tubli kindral kohtleb oma mehi nagu lihaseid armastatud poegi, ja nad seisavad tema eest kuni surmatunnini.” Kui sellega kaasneb raudne distsipliin, siis on lahingus võit kindel. Ent hästi tuleb kohelda mitte ainult oma sõdureid, vaid ka sõjavange. See annab lahingu lõppedes võitjale üksnes tugevust juurde. ”Sõja eesmärk ei ole hävitamine,” kirjutab hiina filosoof.
Sõjavangidest pidid saama ju valitseja tulevased alamad. Sunzi sõjatarkus oli iseloomulik rauaajale, kui maadevahelised piirid ei olnud veel kindlad ja sellepärast oli sõjapidamisel ühiseid jooni nii idas kui läänes. Alles hiljem, kui kinnistusid riigipiirid, muutusid ka sõjad aina metsikumaks, nõudes keskajast alates üha suuremaid ohvreid.
Võib-olla just sellega on seletatav ka nähtus, millele juhitakse tähelepanu peatselt avataval näitusel Taani Rahvusmuuseumis: et sõjajumalale toodi ohvriks küll relvi ja vaenlase lahinguvarustust, kuid holocaustist ei ole mingeid jälgi. Muidugi tapeti ka kaks ja pool tuhat aastat tagasi inimesi ja pandi toime metsikusi, aga totaalse tapatöö asemel oli kasulikum ”olla võidetute üle armuline”, nagu kirjeldab kimbride ja teutoonide käitumist pärast üht 105. a. e.m.a. saavutatud võitu Lõuna-Prantsusmaal aastal ajaloolane Orosius.
Huvitaval kombel on ülimalt primitiivse sõjatehnika asendumine tänapäeva ülitäpsete relvadega kaasa toonud fenomeni, mis muudab pärast massilisi tapmisi möödunud maailmasõdades vanahiina sõjateadlase Sunzi mõtted taas aktuaalseks.