VE: Mutt, Mihkel – kirjamees

(31.12.2005)

MIHKEL MUTT: Mustlasparuni salongi lõpp

Uudise pilt
Mati Unt 01.01.1944 – 22.08.2005

Õudselt raske on harjuda, et homme ei ole enam Mati sünnipäeva, kuhu minna

Iga aasta esimest päeva on viimastel kümnenditel Postimehe vembu- ehk pilakalendris tähistatud “Sündis Mati Unt”. Ilmselt oli see algselt mõeldud ühekordse naljana, aga jäi püsima, ja mida edasi, seda kindlamalt, nagu mõni tseremoniaalne detail monarhia õukonnavahetuses. Ometi võib täie kindlusega öelda: see päev on väärt, et saada kalendris ära märgitud, vähemasti kultuurikalendris, ja et seda ka iga aasta tähistataks. Ainult kuidas? Ehk juhib järgnev tagasivaade mõtteid värsketele radadele.

Undi sünnipäev oli teatavates ringkondades hästi teada asi. Juba sellepärast, et see lihtsalt jäi kuidagi ette, sest mis oleks loomulikum kui pärast vana-aastaõhtut järgmine päev veel kuhugi külla minna? Undi sünnipäev lülitus orgaaniliselt aastavahetuse pidustuste – jõuludega alanud – tsüklisse, olles selle n-ö lõppakordiks. Pärast seda asuti tavaliselt jälle tööle.

 

 

Noil kaugetele aegadel, mida näiteks Leonhard Lapin nimetas “sitasteks seitsmekümnendateks”, elas Unt Mustamäel. Lasnamäed polnud siis veel olemas ja üldse oli inimeste asustus kuidagi kompaktsem.

Mustamäega oli hea ühendus, taksod odavad ning pätte suhteliselt vähe. Esimene jaanuar oli Undi juures tõeline lahtiste uste päev. Ta tutvusringkond oli erakordselt mitmekesine ja lai, mis mõistagi kajastus sünnipäevapublikus.

Olin need sünnipäevad enda jaoks ristinud eesti edumeelse intelligentsi ülevaatusteks. Siis kohtus paljude inimestega, keda vahepealse aasta jooksul polnud trehvanud. Ühtlasi oli näha, kes on aastavahetuse rasked peod üle elanud, kes mitte. Kui jätta kõrvale toonase kunstiklubi bakhantlikud talk-show’d, siis olid Undi sünnipäevad toonase aja eredaimad mitteformaalsed vaimusabatid.

Keda kõike seal aastate jooksul näha polnud, kes kõik sealt läbi ei käinud! Ainult mõned esimestena pähetulevad nimed: visuaalkunstnikud Andres Tolts ja Ando Keskküla, arhitekt Vilen Künnapuu, rännumees Lennart Meri, väsimatu hedonist ja polüglott Aleksander (pan) Kurtna, kirjandusinimesed Joel Sang, Ülev Aaloe ja Uno Laht, vaimuka lõõbi primus inter pares Juhan Viiding, teatrikriitik Jaak Allik, helilooja Sven Grünberg, humanitaarteadlane Igor Cernov, doktor Anti Liiv (vaevalt ta seal oma tulevasi patsiente piilumas käis!), lavastaja Kalju Komissarov, teatrikunstnikud Tõnu Virve ja Liina Pihlak jne. Teatriinimesi ei ammendaks ükski loend, sest see – kui mõned, näiteks Metsurid välja arvata – varieerus sõltuvalt sellest, mis teatris Unt parajasti töötas ja kes kuulusid tema lemmikute hulka, keda ta oma lavastustes kasutas. (Nood tulevad alati oma lavastaja sünni-
päevale. Hakkasin nii aastate vältel mõistma näitleja elukutse ahistavat sõltuvust maisest ringist.)

Kui ma veel roheline olin, ütles Mati ikka “tule natuke varem, siis saab rääkida ka, pärast on kõik niikuinii täis”. (See viimane oli küll suhteline.) Aga ükskõik kui vara ma tulin, alati oli keegi juba ees ja rõõmus mõmin kostis esikusse.

Paljud istusid seina ääres põrandal, nende seas väga lugupeetuid. Ja mitte üksnes sellepärast, et kõikidele ei jätkunud toole või voodiserva, vaid et nii tundus neile kuidagi vabameelne. Oldi enamasti sõbralikud, vaieldi ja aasiti küll, aga tülitseti harva, füüsiliselt vist mitte kunagi. Ka mõned pooljuhuslikult sinna sattunud funktsionääridena töötavad isikud (ka funktsionääride elus esines määramatust) lasid end lõdvaks, nii et rahvustervikluse idee piilus rõõmsalt ukse vahelt. Unt ise kõndis särgi- või vestiväel paljajalu ringi ja “juhatas vägesid”. Ta tõmmu näo tumedad silmad sügaval sarnade taga koobastes särasid ja ta meenutas mulle mustlasparunit. Mis, arvestades tema sünnikoha lähedust kunagisele Laiuse mustlaste asualale, pole üldsegi meelevaldne seos.

(Pean pihtima, et olen saanud Undi sünnipäevadelt ka konkreetset inspiratsiooni. Pikema jutu “Võta end koomale, elu!” protopaigaks on toonane Mustamäe tee 185a, krt 30 ja peoperemees Valentin on muidugi Mati.)
Mis aeg see oli? Antiikautorite eeskujul liigendades võiks tunduda, et tegemist oli Undi hõbedase ajastuga. Kuldajastu oli muidugi legendaarne teatriuuenduse ning kirjandusliku imenooruki periood Tartus, mis päädis “Tühirannaga”. Sellal me muidugi ei teadnud, et Undil tuleb veel teinegi kuldaeg – juba ise lavastajana. (Muide, esimese kuldajastu kaasosalisi ei näinud sünnipäevadel pea kunagi, mis ka mõistetav, nemad olid jäänud Tartusse.)

Tõe huvides: need sünnipäevad ei olnud midagi erakordset selles mõttes, et Unt oli üldse väga seltskondlik inimene, tal käis tihti külalisi. Sellele tagantjärele mõeldes ja pidades silmas, kui palju aega tal kulus inimsuhetele, paneb lihtsalt pead vangutama, kuidas ta jõudis vaimsel alal nii palju korda saata, mitte üksnes loojana, vaid ka endasse integreerida. Sünnipäevad olid lihtsalt igapäevase seltsielu kulminatsioonid, sõlmed eluniidis. Tuleb tunnistada, et lavastama asudes Undi seltsielu väljaspool teatrit natuke vähenes. See on mõistetav, on ju lavastamine tegevus, mille puhul inimsuhteid saab harrastada pöörastes kogustes ning intiimsemalt-intensiivsemalt kui mis tahes muus elusääfris. Ja lisaks töönarkomaaniale oli Unt kindlasti ka (vahel maniakaalsetegi) inimsuhete narkar. Proovisaal oli tema shooting-gallery.

Undi sünnipäevadel söödi ikka ka. Mäletan Matit kord rääkimas, kuidas ta oli tellinud sünnipäevaroad mõnesaja meetri kaugusel asetsevast Kännu Kuke restoranist ja neile enne lõunat järele läinud.

Kelner või administraator, toonases ühiskondlikus hierarhias igatahes kõrgel seisev isik, oli Undilt küsinud, ilmselt logistilistel kaalutlustel (mis uksest kraam kätte anda): “Kus teil masin seisab?” Mati oli ebaledes vastanud: “Ah, masin või… see on seal kuskil, ükskõik kus…”, mille peale too kelner või asjamees oli teda kahtlustavalt vaadanud: mis mehed need niisugused ka on? Autojuhtimine ja Unt seisid nimelt teineteisest valgusaastate kaugusel ja sellepärast oli ta läinud roogade järele, kelk nööripidi järel! Kui ta sellest jutustas, särasid ta silmad. Nagu alati, joovastas teda enda ja asise maailma arusaamade ühtesobimatus.

Inimesed jagunevad muuhulgas selle järgi, kas neile meeldib süüa või mitte. (Seejuures meenutan alati “Stepihundi” Herminet – kuidas tema nautis iga suutäit!) Unt sõi tavaliselt hajameelselt, justkui teadmisest, et vahel on tarvis, nii nagu autol on vaja bensiini. Mitte muidugi koguse poolest, ta oli tulevikuauto. Siiski harrastas ta vahel ka ise kulinaariat. Aga see oli küllaltki spetsiifiline. Kunagi ta ütles “ära kapsast, sealiha ja sousti minu pool küll oota”. Tema valmistatud salatid ja muud road olid pikantsed ja muidu huvitavad. Tundub, et ühel perioodil valmistas ta neid koguni kaktustest. Arvan, et ta nautis ka nende tegemist kui kunsti, sest ei mäleta, et ta oma kulinaarseid postmodernistlikke teoseid ise ahnelt neelanud oleks. Küll aga jälgis ta tähelepanelikult külalisi, kuidas need sõid.

Lahtised sünnipäevad jäid ka siis, kui Mati elutee tegi käänakuid. Ainult ta viimasel nomaadlikul perioodil olid need vist privaatsemad, välja arvatud kuuekümnes Von Krahli teatris, kus pasteedist siilidele peolaual oli salapärasel põhjusel Mati enda nägu ette tehtud.

Neljakümnendat pidas ta Noorsooteatri Nikonovi (praeguse Soo) tänava ühiselamu kõledates ruumides. Kinkisime talle paari sõbraga väikse grillahju, et ta end selle paistel soojendada saaks.

Kui Mati liikus Kalamajast Lasnamäe pärapõrgusse, siis paratamalt olukord muutus veidi. Sinna oli lihtsalt raske jõuda. Taksod olid kallid, kunstirahvas vaesem, pealegi oli öösiti ohtlik koju kakerdada. Nii käisidki sealsetel sünnipäevadel lisaks mõnedele püsikülalistele peamiselt need, kes elasid samas mikrorajoonis (Lasnamäel olid ju välja kujunennud suisa omad “intelligentsi kommuunid”). Siis veel
mõned karsked autoinimesed ning muidugi näitlejad, kellega Unt parajasti töötas.

Poolsajandijuubel oli hiilgav sündmus, tundub, et siis oli Unt Draamatearis eriti grata. näitlejad etendasid hoo, armastuse ja andega koostatud tõelist kapustnikut, teise korruse fuajees toimus õnnitlemine, kus kultuuriminister, kadunud Lepo Sumera kinkis talle kassitoitu jne. Üldse toimus kõik vana aja juubelite parimate traditsioonide vaimus, mis on vahepeal unarusse jäänud, aga – olen selles kindel – peagi tagasi tulevad.

Kirjutasin toona juubelijutus, et kuuekümendat sünnipäeva peab Mati kindlasti oma nii kaua igatsetud Kadrioru korteris, mille aknast vaadata luiki tiigil ja mööda tuhisevat presidendi limusiini. Ja ka seitsmekümnedat. Undil olid ema ja isa poolt pika eluea geenid. Tõsi, omaenda elu kippus ta mõlemast otsast põletama, nii me rehkendasime kord, et see võtab talt kümme-viisteist aastat üheksakümnest maha, aga rohkem ka mitte. Läks teisiti.

Õudselt raske on harjuda, et homme ei ole enam Mati sünnipäeva, kuhu minna. Esimest korda ei ole. Jalg juba tõuseks nagu. Ja muidugi mitte ainult minul. Sajad sõbrad meenutavad homme ta varasemaid sünnipäevi, tuhanded mõtlevad Undi-nimelisele vaimustavale (võttes seda muuhulgas ka kui sõnast “vaim” tulenevat) nähtusele. Mõtlevad sügavalt. Eks me teadlikult või alateadlikult löö mõttes kokku, mida kõike ta meie elule ikka tähendas. Aga kokku lööma me jäämegi.

Eesti Päevaleht
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.