Lagle Parek: saime aru, et vangistamiste aeg on möödas
Anneli Ammas EPL 01.0202003
|
 |
|
Lagle Parek on praegu heategevusorganisatsiooni Caritas juht.
Foto: Raigo Pajula |
|
1988. aasta 2. veebruari Tartu miitingu ühele organiseerijale, MRP-AEG liikmele Lagle Parekile lõppes see päev järjekordse arreteerimisega julgeoleku poolt. Mitmed tema kaasvõitlejad olid juba enne Tartust kaugele saadetud.
Lagle Parek, teid peeti sel ajal väga sageli mitmeks tunniks kinni, jälitati pidevalt. Mis kinnipidamised need olid?
See polnud enam ülekuulamiste aeg. Meie, need, kes olime vanglad läbi käinud, saime aru, et enam midagi ei juhtu.
Teie jaoks oli 1988. aasta talveks selge, et väljaastumised olid juba ohutud.
Need polnud väljaastumised, vaid käitumismall. Elasime oma elu ja väljendasime oma tahtmisi ning nemad püüdsid takistada. Tunnetasime mingi meelega, et protsessi enam ei järgne, et vangistamiste aeg on möödas, on uus aeg ja vanad meetodid enam ei toimi.
Kas selle kindluse andis 1987. aasta augusti Hirvepark?
</SCRIPT>Hirvepark võib-olla polnud veel nii selge.
Aga pärast seda?
Pärast oli muinsuskaitse kokkutuleku keelamine Tarvastus. Siis hakkas stalinismiohvrite monumendi allkirjade korjamine, mis oli väga suureulatuslik. Sinna korjati kümneid tuhandeid allkirju. See tundus julgeolekule küllaltki tõsise aktsioonina. See oli paljudele väga tähtis ning see oli paljudele julgusenivoo. Sellega ei nõutud veel Eesti iseseisvust, vaid monumenti kannatanutele. Aga sellele oma allkirja andmine oli julguse mõõdupuu. Väga paljud veel ei julgenud. Julgus ja enesekindlus tulid samm-sammult.
Teie ja kaaslaste vastu algatati ajakirjanduses propagandasõda. See pidi väga ebameeldiv olema?
Muidugi saime haiget, aga nüüd on see minu jaoks juba ajalooline periood. Kõige ebameeldivam kõigist artiklitest oli bibliograaf Elsa Kudu artikkel. Ta oli minu ema tuttav. Täiesti arusaamatu, miks ta kirjutas. Või teine, koolidirektor Jüri Vene ääretult tobe artikkel, kus ta ajas mind lihtsalt kellegi teisega segi. Mind Tartus 2. veebruaril tänavail polnud, aga ta täitis tellimust ja kirjutas, kuidas ma tänaval seisin. Iga tellimust ikka ei saa täita, mingi lugupidamine peab endagi vastu olema.
2. veebruar andis tarkust ka vastaspoolele. Tallinnas 24. veebruaril enam koeri ja kilpe välja ei toodud.
Jah, tobe oli koerte ja kilpide ning kumminuiadega inimeste peale minek. Nurga taga sai nii mõnigi noor inimene kumminuiaga. See oli tüüpiline tänavarahutus, kui rahvas tuleb gruppidesse ajada ning seal neile peale minna. Selline jõudemonstratsioon äratas väga paljusid inimesi. Järgnes proteste nendelt, kellelt seda ei oodatud. Vastuseis lõi väga palju selgeks. Meile oli see võit.
|
Uudised
VE: Parek, Lagle – vabadusvõitleja
Lagle Parek valiti aasta kodanikuks
xxx
Anneli Ammas EPL 01.0202003
Foto: Raigo Pajula
1988. aasta 2. veebruari Tartu miitingu ühele organiseerijale, MRP-AEG liikmele Lagle Parekile lõppes see päev järjekordse arreteerimisega julgeoleku poolt. Mitmed tema kaasvõitlejad olid juba enne Tartust kaugele saadetud.
Lagle Parek, teid peeti sel ajal väga sageli mitmeks tunniks kinni, jälitati pidevalt. Mis kinnipidamised need olid?
See polnud enam ülekuulamiste aeg. Meie, need, kes olime vanglad läbi käinud, saime aru, et enam midagi ei juhtu.
Teie jaoks oli 1988. aasta talveks selge, et väljaastumised olid juba ohutud.
Need polnud väljaastumised, vaid käitumismall. Elasime oma elu ja väljendasime oma tahtmisi ning nemad püüdsid takistada. Tunnetasime mingi meelega, et protsessi enam ei järgne, et vangistamiste aeg on möödas, on uus aeg ja vanad meetodid enam ei toimi.
Kas selle kindluse andis 1987. aasta augusti Hirvepark?
</SCRIPT>Hirvepark võib-olla polnud veel nii selge.
Aga pärast seda?
Pärast oli muinsuskaitse kokkutuleku keelamine Tarvastus. Siis hakkas stalinismiohvrite monumendi allkirjade korjamine, mis oli väga suureulatuslik. Sinna korjati kümneid tuhandeid allkirju. See tundus julgeolekule küllaltki tõsise aktsioonina. See oli paljudele väga tähtis ning see oli paljudele julgusenivoo. Sellega ei nõutud veel Eesti iseseisvust, vaid monumenti kannatanutele. Aga sellele oma allkirja andmine oli julguse mõõdupuu. Väga paljud veel ei julgenud. Julgus ja enesekindlus tulid samm-sammult.
Teie ja kaaslaste vastu algatati ajakirjanduses propagandasõda. See pidi väga ebameeldiv olema?
Muidugi saime haiget, aga nüüd on see minu jaoks juba ajalooline periood. Kõige ebameeldivam kõigist artiklitest oli bibliograaf Elsa Kudu artikkel. Ta oli minu ema tuttav. Täiesti arusaamatu, miks ta kirjutas. Või teine, koolidirektor Jüri Vene ääretult tobe artikkel, kus ta ajas mind lihtsalt kellegi teisega segi. Mind Tartus 2. veebruaril tänavail polnud, aga ta täitis tellimust ja kirjutas, kuidas ma tänaval seisin. Iga tellimust ikka ei saa täita, mingi lugupidamine peab endagi vastu olema.
2. veebruar andis tarkust ka vastaspoolele. Tallinnas 24. veebruaril enam koeri ja kilpe välja ei toodud.
Jah, tobe oli koerte ja kilpide ning kumminuiadega inimeste peale minek. Nurga taga sai nii mõnigi noor inimene kumminuiaga. See oli tüüpiline tänavarahutus, kui rahvas tuleb gruppidesse ajada ning seal neile peale minna. Selline jõudemonstratsioon äratas väga paljusid inimesi. Järgnes proteste nendelt, kellelt seda ei oodatud. Vastuseis lõi väga palju selgeks. Meile oli see võit.