VE: Porkuni lahing – vennatapp

 
Hanno Tamm näitab ristijuppe, mis jäid järele pärast seda, kui punavõimu käsilased hauatähiseid lõhkasid.
Foto: Aarne Mäe

Ajalugu: Vennatapulahing niitis eesti sõjamehi
11.09.2004 00:01Aarne Mäe, toimetaja

21. septembril möödub 60 aastat verisest vennatapulahingust Porkuni lähistel, kus vastamisi sattusid Vene ja Saksa mundris eesti mehed. Saksa vormis hukkunutele püstitatud hauatähised aga jäid punavõimudele mitut puhku ette.

Saatus sundis omavahel lahingut pidama 925. Eesti laskurpolgu ja Eesti Leegioni (20. SS-relvagrenaderidiviis) võitlejad, kus Vistla, Sauevälja ja Loksa kolmnurgas hukkus tõenäoliselt ligemale 300 eestlast, ehkki andmed on erinevad.

Tegemist oli kohtumislahinguga, kus kumbki pool ei teadnud, et mõlema rühma moodustavad eestlased. Lihtsalt juhuslikult sattusid Sinimägede alt taganevad leegionärid ja piirikaitserügement punaarmeega vastamisi, avati tuli ja vennatapp oli alanud.

On teada, et nende kahe poole vahel püüti ka kontakti leida. Punaarmee mundris võidelnud kohalik mees oli Saueväljal kutsunud ruuporiga üles mitte enam sõdima ja lõpetama ära see jama, see mõttetu vennatapmine.

Aga kokkulepe oli välistatud, sest mehed olid liiga tugevasti venelaste silma all, ehkki vangilangenuid lasti ka võimaluse korral salamisi põgenema. See on lihtsalt ühe väikse rahva saatus olla kahe suure surve all.

Enne kurba tähtpäeva meenutab lahingut tamsalulane Asta Lepik, kes viibis kümneaastase tüdrukutirtsuna parajasti kodus Vistla külas, kui lahing peale hakkas. Mida te sellest lahingust mäletate?

Kell oli kaks päeval, joonistasin parajasti köögis, kui tankid hakkasid sõitma ja pärast oli terve meie põld tanke täis. Meist olid kodus minust neli aastat vanem vend ja neli aastat noorem vend, samuti kauge sugulane Rakverest, kes oli sõjapaos. Ema oli naabrite juures külas.

Korraga tuli tankimürsk lakka – lagi vajus sisse, kõik oli tolmu täis. Meie olime parajasti soojamüüri taga peidus, siis hüppasime aknast välja ja jooksime metsa. Majatagune oli saksa poole sõdureid täis. Üks neist tuli veel meiega kaasa, võttis mult käest kinni ja saatis meid naabri talu juurde keldrisse varjendisse.

Vene poole mehed olid tankidega üle tee, viljapõld ja kartulipõld kõik üle sõidetud. Lõpuks, kell oli kuus läbi, kui üks punaarmee vormis mees tegi keldri ukse lahti ja ütles, et lahing on läbi, tulge nüüd välja.

Hakkasime siis naabri juurest ära tulema mööda teed – surnud hobuseid ja mehi olid kõik kohad täis. Läksime koju – maja katki. Ja saksa poole pealt vangi langenud mehed seisid pikas reas talu juurest Tamsalu poole.

Kuidas korraldati langenute matmine?

Siis jäi punaarmeest üks mees korraldama nende surnute matmist. Ta ei tahtnud enam punaarmeega edasi minna, võttis endale uue nime, abiellus ja jäi Tamsalu kanti elama. Minu isa hobusega ja reega siis veeti neid surnuid.

Vistla ühishauda pandi saksa poolel langenuid viies kihis, igasse kihti 25 langenut ja kuuseoksad iga kihi vahele. Nii sai neid sinna hauda 125, kuid ühe langenu ema-isa viisid oma poja hiljem sealt ära.

Mina käisin plikana ree järel ja panin dokumentide pealt kirja nende langenute nimed. Alguses oli küll hirmus, aga harjusin ära. Nimekirjast on naabritüdruku poolt osaline ümberkirjutus praegu Väike-Maarja muuseumis, minu enda kirjutatud nimekirja põletas ema küüditamise kartuses ära.

Aga matmine algas alles mitme päeva pärast, enne seda käisid paljud inimesed langenud omakseid otsimas.

Lahingupaiga naabruses Saueväljal elanud Endel Poom, millisena teie mäletate selle lahingu tagajärgi?

Mina tulin koju kuus-seitse päeva hiljem, kui kõik surnud olid juba maetud. Sain sellest teada, kui olin Habaja mõisas soomepoistega katmas sakslaste taganemist Tallinna peale, kui keegi tõi teate. Öeldi, et üks heinaküün põles seal Porkuni kandis künka peal maha, siis ma mõtlesin kohe, et see oli meie talu küün.

Lahingupaigas oli kartulipõld ja oli kartulivõtmise aeg, kuid kolme kartulikorvitäie jagu tuli enne viia lõhkemata granaate põllult minema. Hiljem leidsin veel saksa snaipripüssi optilise sihikuga, mille tarisin koju, kuid hakkasin kartma ja paar aastat hiljem peitsin öösel metsa. Pole enam seda kohta üles leidnud.

1989. aastal mälestusmärkide avamist eest vedanud Hanno Tamm, kuidas jõudsite hauatähiste panemiseni?

See oli 20 aastat tagasi ühel sügisõhtul, kui käisin oma väikese tütrega Sauevälja ühishaua kohal, mis punavõimude pool hävitatud. Äkki tütar võpatas, et isa, näe, lilled kõrge rohu sees. See läks väga hinge.

Teise haua lähedale hakkas üks lugupeetud mees maja ehitama ja ma kartsin, et keegi võib maja kas või teadmatusest Vistla hauale ehitada. Siis ma pöördusin omaküla mehe Ülo Tähiste poole, et tähistame need hauad. See oli sel ajal keelatud.

Ajad muutusid. Meie mõttest võttis kinni Väike-Maarja muinsuskaitse selts, kelle organiseerimisel jõudsime selleni, et 21. septembril 1989 pühitseti vaskristid Vistla ja Sauevälja kalmul. Rõõm oli näha, et rahvas tuli selle aktsiooniga kaasa.

Loksa kalm oli vene ajal hästi korras hoitud, sest seal puhkasid punaväelased. Nüüd said ka teisel pool võidelnud vääriliselt mälestatud ja hauad jumalasõnaga õnnistatud.

Ometi ei saanud võimud sellega leppida ja lõhkasid 5. detsembril 1990 vaskristid, hiljem langesid ka uued vaskristid metallivaraste saagiks.

Vene kindral Jazov laskis õhkida Sauevälja, Vistla ja Kautla ristid, sellega ta andis meie ristidele ülemaailmse tuntuse. Aga rist kaitseb ennast, ei läinud palju aega mööda, kui Moskvas oli putð ja Jazov pandi vangi. Kuid lõpuni ei jõudnud rist ennast kaitsta, sest vasevargad tegid hiljem lõpliku töö.

Olime siis, 1989. aasta septembris, esimesed tollases Nõukogude Liidus, kes julgesid sellist asja ette võtta.

Muidugi KGB salvestas avamistseremoonia videole, paljud muretsesid meie vabaduse pärast.

Kuid midagi ei juhtunud, sest aeg oli juba teine.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.