|
 Suguvõsauurijad otsivad tavaliselt kas oma nime ajalugu, esivanemaid või elus sugulasi.
Suguvõsa uurimist alustatakse elusolevate vanemate sugulaste küsitlemisest ja nende dokumentide läbitöötamisest.
Sellega saab igaüks hakkama, aga kui tuleb kirikuraamatutest saksakeelset gooti kirja lugeda, läheb asi keeruliseks. Kes sellegagi hakkama saab, põrkab 19. sajandi algusse jõudes perekonnanimede otsalõppemise otsa, sealt ajas veel kaugemale minnes on vaid Jaanid ja Juhanid, talurahval perenimesid polnud.
Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss räägib, et just viimati nimetatud põhjusel kirjutatakse kogemata võõrad inimesed enda sugupuusse. Eesnimede valik oli samuti suhteliselt piiratud ja samanimelisi palju, seega peab kindlasti kontrollima ka sünniaegu ja muid andmeid. Enne perenimede panemist nimetati inimesi talu nime järgi, mistõttu kolimise järel võis Otsa Jaanist saada Oja Jaan – mine võta kinni, oli ta su esiisa või mitte. “Tuleb vaadata kõikide laste andmeid ja kõiki muid sissekandeid inimese kohta kirikuraamatus. Siis saab alles otsustada, kas varasem Tamme Juhan oli hilisem Vargamäe Juhan või olid nad siiski erinevad inimesed,” räägib Puss.
Suguvõsa uurimise teenuse tellimiseks spetsialistidelt, et mitte ise arhiivides ekslema hakata, piisab Pussi sõnul ka ainult ühest nimest, ehkki enamasti teatakse oma esivanemaid vähemalt kaks põlvkonda tagasi.
Viimase poole sajandi andmeid saab igaüks küsida perekonnaseisuametist, edasi peab arhiividesse pöörduma.
Peamised allikad kaugete esivanematega tutvumiseks on perekonnaseisuarhiivid maavalitsuste juures, riigiarhiiv, ajalooarhiiv ja kirikuraamatud kirikutes kohapeal. Viimaste kirjeid pannakse praegu järjest internetti üles, nii saab oma juuri uurida kodust väljumatagi. Ajalooarhiivis saab eellaste jälgi ajada näiteks adramaarevisjonides, hingeloendites, vallaliikmete nimekirjades, kohtumaterjalides.
Puss rõhutab, et tööülesanne peab olema hästi läbi mõeldud – nii ise uurides kui ka teenust tellides. “Räägitakse mehest, kes uuris oma suguvõsa ja kui korraldas kokkutuleku, siis selgus, et kohale tulid mitu eri suguvõsa, mille ainsaks ühendavaks lüliks oli ta ise,” räägib Puss ja selgitab, et ema ja isa sugulased ju omavahel sugulased pole.
Nii tuleb enne uurima asumist selgeks teha, kas uurida ainult oma esivanemaid ehk kõuke, jättes kõrvale esiisade õdede-vendade lapsed ja abikaasad, või alustada perekonnanime saanud esiisast ja uurida kõiki tema järglasi kuni tänapäevani. “Perekonnanimesid pandi 1820.–1830. aastatel, ajas tagasi minnes leiab andmeid inimese kohta veel saja aasta jagu,” teab Puss. Kõukude uuring annab infot teie juurte kohta, teine, nime ajaloo uuring, aitab võib-olla leida uusi sugulasi.
Ise uurides jääb toppama
Pussi sõnul on küllalt neid, kes omal käel uurimist alustanud ja toppama jäänud, aga tuleb ette ka selliseid, kes hakkavad ise edasi uurima sealt, kus tellimus lõppes. Tellimust nimelt ei esitata nii, et “palun kõiki esivanemad 18. sajandi alguseni” või “palun kogu perekonnanime Sarv ajalugu”, vaid töö maht tellitakse töötundides.
Miinimumtellimus on kolm tundi, millega jõuab Pussi kinnitusel kõukude uuringuga umbes 18. sajandi alguseni. Kirja pannakse nii palju esivanemate abikaasasid ja õdesid-vendi, kui paljude kohta infot leitakse, aga spetsiaalselt neid ei otsita. Mitme liini korraga uurimisel selle ajaga nii kaugele muidugi ei jõuta.
Sugupuu tuleb igal juhul ise valmis joonistada, otsite siis infot ise või tellite spetsialistidelt – viimased annavad teile üle põhjaliku ja süsteemse infopaketi, mitte ilusa puu. Puss soovitab selleks spetsiaalseid arvutiprogramme, millest üle ilma populaarseim on Family Tree Maker. See on küll tasuline, aga hea.
Pane tähele:
•• Ära unusta naiste neiupõlvenimesid! Sugupuus võibki ainult neid kasutada.
•• Kasuta esivanemate nimesid sellisena, nagu nad tõenäoliselt olid, mitte sakslaste üleskirjutatud vigasel kujul. Ehkki säilitamist väärt on kõik nimekujud, olid Jürri ja Marri külainimestele ilmselt siiski Jüri ja Mari.
•• Välismaised programmid ei pruugi arvestada võimalusega, et inimesel on ainult eesnimi.
•• Arvesta sellega, et 1919. aastast võeti kasutusele uus kalender. Märgi sugupuus iga kuupäeva juurde, kas mõeldud on uut või vana kalendrit.
•• www.isik.ee
•• www.eha.ee/saaga
•• www.genealoogia.ee
•• www.genealogy.com
|
Uudised
VE: sugupuu
Kas sina pärined Juhanist või Jaanist?
Mari Sarv, 16.06.2005
Suguvõsa uurimist alustatakse elusolevate vanemate sugulaste küsitlemisest ja nende dokumentide läbitöötamisest.
Sellega saab igaüks hakkama, aga kui tuleb kirikuraamatutest saksakeelset gooti kirja lugeda, läheb asi keeruliseks. Kes sellegagi hakkama saab, põrkab 19. sajandi algusse jõudes perekonnanimede otsalõppemise otsa, sealt ajas veel kaugemale minnes on vaid Jaanid ja Juhanid, talurahval perenimesid polnud.
Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss räägib, et just viimati nimetatud põhjusel kirjutatakse kogemata võõrad inimesed enda sugupuusse. Eesnimede valik oli samuti suhteliselt piiratud ja samanimelisi palju, seega peab kindlasti kontrollima ka sünniaegu ja muid andmeid. Enne perenimede panemist nimetati inimesi talu nime järgi, mistõttu kolimise järel võis Otsa Jaanist saada Oja Jaan – mine võta kinni, oli ta su esiisa või mitte. “Tuleb vaadata kõikide laste andmeid ja kõiki muid sissekandeid inimese kohta kirikuraamatus. Siis saab alles otsustada, kas varasem Tamme Juhan oli hilisem Vargamäe Juhan või olid nad siiski erinevad inimesed,” räägib Puss.
Suguvõsa uurimise teenuse tellimiseks spetsialistidelt, et mitte ise arhiivides ekslema hakata, piisab Pussi sõnul ka ainult ühest nimest, ehkki enamasti teatakse oma esivanemaid vähemalt kaks põlvkonda tagasi.
Viimase poole sajandi andmeid saab igaüks küsida perekonnaseisuametist, edasi peab arhiividesse pöörduma.
Peamised allikad kaugete esivanematega tutvumiseks on perekonnaseisuarhiivid maavalitsuste juures, riigiarhiiv, ajalooarhiiv ja kirikuraamatud kirikutes kohapeal. Viimaste kirjeid pannakse praegu järjest internetti üles, nii saab oma juuri uurida kodust väljumatagi. Ajalooarhiivis saab eellaste jälgi ajada näiteks adramaarevisjonides, hingeloendites, vallaliikmete nimekirjades, kohtumaterjalides.
Puss rõhutab, et tööülesanne peab olema hästi läbi mõeldud – nii ise uurides kui ka teenust tellides. “Räägitakse mehest, kes uuris oma suguvõsa ja kui korraldas kokkutuleku, siis selgus, et kohale tulid mitu eri suguvõsa, mille ainsaks ühendavaks lüliks oli ta ise,” räägib Puss ja selgitab, et ema ja isa sugulased ju omavahel sugulased pole.
Nii tuleb enne uurima asumist selgeks teha, kas uurida ainult oma esivanemaid ehk kõuke, jättes kõrvale esiisade õdede-vendade lapsed ja abikaasad, või alustada perekonnanime saanud esiisast ja uurida kõiki tema järglasi kuni tänapäevani. “Perekonnanimesid pandi 1820.–1830. aastatel, ajas tagasi minnes leiab andmeid inimese kohta veel saja aasta jagu,” teab Puss. Kõukude uuring annab infot teie juurte kohta, teine, nime ajaloo uuring, aitab võib-olla leida uusi sugulasi.
Ise uurides jääb toppama
Pussi sõnul on küllalt neid, kes omal käel uurimist alustanud ja toppama jäänud, aga tuleb ette ka selliseid, kes hakkavad ise edasi uurima sealt, kus tellimus lõppes. Tellimust nimelt ei esitata nii, et “palun kõiki esivanemad 18. sajandi alguseni” või “palun kogu perekonnanime Sarv ajalugu”, vaid töö maht tellitakse töötundides.
Miinimumtellimus on kolm tundi, millega jõuab Pussi kinnitusel kõukude uuringuga umbes 18. sajandi alguseni. Kirja pannakse nii palju esivanemate abikaasasid ja õdesid-vendi, kui paljude kohta infot leitakse, aga spetsiaalselt neid ei otsita. Mitme liini korraga uurimisel selle ajaga nii kaugele muidugi ei jõuta.
Sugupuu tuleb igal juhul ise valmis joonistada, otsite siis infot ise või tellite spetsialistidelt – viimased annavad teile üle põhjaliku ja süsteemse infopaketi, mitte ilusa puu. Puss soovitab selleks spetsiaalseid arvutiprogramme, millest üle ilma populaarseim on Family Tree Maker. See on küll tasuline, aga hea.
Pane tähele:
•• Ära unusta naiste neiupõlvenimesid! Sugupuus võibki ainult neid kasutada.
•• Kasuta esivanemate nimesid sellisena, nagu nad tõenäoliselt olid, mitte sakslaste üleskirjutatud vigasel kujul. Ehkki säilitamist väärt on kõik nimekujud, olid Jürri ja Marri külainimestele ilmselt siiski Jüri ja Mari.
•• Välismaised programmid ei pruugi arvestada võimalusega, et inimesel on ainult eesnimi.
•• Arvesta sellega, et 1919. aastast võeti kasutusele uus kalender. Märgi sugupuus iga kuupäeva juurde, kas mõeldud on uut või vana kalendrit.
•• www.isik.ee
•• www.eha.ee/saaga
•• www.genealoogia.ee
•• www.genealogy.com