Päevaintervjuu: Ajaloo võltsimine teeb muret
Täna on Rakveres endiste represseeritute kokkutulek. Eesti ühe tuntuma poliitvangi Enn Tarto abikaasa Piret Tarto sõnul näevad endised poliitvangid paremini ohtusid eesti iseseisvusele.
Piret Tarto on rõõmsameelseks abikaasaks mehele, kes on olnud kolm korda nii vangilaagris kui ka Riigikogus. |
Teie abikaasal on olnud keeruline minevik. Milline on mineviku mõju praegusesse igapäevaellu?
Enn Tarto ei ole ohver, vaid võitleja. Eks mingi jälje see minevik on kindlasti jätnud, aga minu meelest on tema üks imetlusväärsematest omadustest see, et ta ei ela minevikus.
On küll ette heidetud, et ta ei räägi muud kui vangilaagritest ja minevikust, aga see ei ole tõsi. Minevik on tema puhul oluline oleviku ja tuleviku mõtestamise seisukohalt. Ega me omavahel minevikust eriti palju räägi, aga poliitikast räägime küll ebanormaalselt palju – ma ei tea, mis meie lapsed küll sellest arvavad.
Kuidas suhtute praegusesse Eesti Vabariiki?
Vaatamata oma minevikule ei ole Enn Tarto kindlasti see mees, kes küsiks “kas me sellist Eestist tahtsime?”. Tema jaoks ei ole taastatud Eesti Vabariik mitte seisund, vaid protsess.
Muidugi on endistel poliitvangidel kriitilisem mõtlemine, neid on raske ära petta. Eks olnud ju endised poliitvangid need, kes nn perestroika ajal esimesena ära nägid, et võimulolevatel kommunistidel on plaanis vaid siltide vahetus, ei muud. Kindlasti näevad nad ka praegu rohkem ohtusid iseseisvusele kui teised.
Millised on ohud Eesti iseseisvusele?
Oleme palju arutanud lähiajaloo võltsimise teemal. See on sedavõrd suureks paisunud, et ohustab Eesti iseseisvust. Praegu võimul olevad endised kommunistid ei ole ilmselt rahul sellega, et nende käes on vara ja võim, vaid nad tahavad endale ka au, sellepärast on paljud poliitvangid neile nagu pinnuks silmas.
Arvan, et siin ei saa juttu olla sellest, kas poliitvangid on andestanud oma tagakiusajatele. Mulle on jäänud mulje, et enamik on andestanud, kuid tagakiusajad ei ole seni andeks palunud. Paljud praegu võimul olevad endised tagakiusajad näeks nagu oma endistes ohvrites ikka kurjategijaid.
Kuidas tutvusite oma abikaasaga?
Töötasin Teaduste Akadeemia raamatukogus. 1988. aastal toimus draamateatri ees pikett Enn Tarto vabastamiseks. Käisin paratamatult iga päev tööle minnes draamateatrist mööda.
Tutvusin materjalidega, andsin allkirja tema vabastamiseks. Tookord mul sellist tunnet küll ei olnud, et temast saab minu abikaasa.
Aasta hiljem läksin Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, Tartus tutvusingi Enn Tartoga.
Kes oli Enn Tarto teie jaoks 1988. aastal?
Siis olin ma 20-aastane. Teadsin Enn Tarto kohta tol ajal sama palju kui enamik Eesti inimesi. Küllap mul oli arusaam, et ta on õige mees, kes võitleb õige asja eest, teatud sümpaatia oli.
Tänaseks olete üle kümne aasta abielus olnud, teil on kolm toredat last: Enn Kalev, Linda ja Ilmar. Sarjas “Eesti rahva elulood” meenutab Enn Tarto, et kui esimese poja sünnitusmajast koju tõite, olid torud jääs ja hang nurgas.
Olime tõesti väga vaesed. Mina olin üliõpilane, Ennul oli Eesti Kongressi Tartu büroo juhatajana ametlik sissetulek 200 krooni. Elasime Tartus Muinsuskaitse Seltsi ateljee pinnal kööktoas.
Tõepoolest, kui läksin esimest poega sünnitama, olid torud jääs. Aga me ei teinud tookord sellest numbrit. Ma ei ütleks, et oleksime õnnetud olnud sellepärast, et olime vaesed.
Paljud Enn Tarto lähisugulased küüditati, teie sugulastering on üsna väike.
Abikaasa jäi isast ilma kuueaastaselt, ta isa, endine Tartu vallavanem, tapeti Norilski vangilaagris 1947. aastal. Minu jaoks on väga emotsionaalne ja kurb see, et abikaasa ema, Linda Tarto, suri 1987. aastal, jõudmata ära oodata oma poja vabanemist.
Nad kohtusid Patarei vanglas, kuhu Enn toodi 1987. aasta augustis Permist, Kutshino surmalaagrist, plaaniga, et ta kirjutaks alla armuandmispalvele ja emigreerumistaotlusele. Enn seda ei teinud.
Patarei vanglas sai Enn suhelda emaga, nagu me nüüd välismaa filmides näeme: läbi klaasseina telefoniga rääkides. Ema oli mõjutatud, et tema omakorda paluks pojal armuandmispalvele alla kirjutama, mis samas tähendanuks ka enda süüdi tunnistamist. Ema seda ei teinud, vaid ütles, et poeg endale kindlaks jääks. Seepeale kõne telefonis katkes ja emal ei lastud üle anda ka pojale kaasa toodud pakke.
Enn saadeti Kutshino surmalaagrisse tagasi, mõne aja pärast sai ta teate ema surmast.
Mis teile oma abikaasa juures meeldib?
Ausus, julgus, enesekindlus, sõnapidamine, aga ka teatav riigimehe tarkus. Mulle tundub küll, et tal ei ole isiklikku viha kellegi vastu. Kui ta on ka ütelnud, et see või teine mees ei tohi oma KGB mineviku tõttu teatud kõrges riigiametis töötada, siis teeb ta seda murest riigi julgeoleku pärast, mitte kättemaksuhimust.
Te ei olnud Enn Tarto abikaasa tema vangistuste ajal, aga on teil sidemeid teiste poliitvangide naistega?
Käsitletakse küll naispoliitvangide teemat, aga poliitvangide naistest ei ole seni üldse räägitud. Sellest on mul väga kahju.
Mul õnnestus tuttavaks saada Theodor ja Gerta Reinholdiga. Theodor Reinhold oli Tartu ülikooli õppejõud ja 1941. aastal võttis enne sakslaste tulekut osa Lõuna-Eesti ülestõusust kommunistide vastu. Seda nõukogude võim talle kunagi ei andestanud.
Ta varjas end kümme aastat metsas, abikaasa Gerta elas seal koos temaga. Siis pandi Theodor 25 aastaks Mordva vangilaagrisse, kus Gerda käis teda peaaegu igal suvel vaatamas.
Theodor vabanes 1980, pärast seda ei saanud ta kohe ENSV-sse elamisluba. Theodor suri 1990. aastate keskel Eestis, Gerta elab tänaseni Tallinnas. Nad olid kõige paremas mõttes armsad eestiaegsed inimesed ja haritlased. Nende saatus jättis mulle sügava mulje.
Represseeritud tegid hiljuti ühe ettepaneku Kristiina Ojulandile.
Tartu Memento on teinud ettepaneku ja saatnud kirja ka välisminister Kristiina Ojulandile, et 14. juuni kuulutataks Euroopa leinapäevaks. Loodame, et laupäeval (täna – toim.) Rakveres kokku tulevad poliitvangid toetavad seda mõtet. Kui Euroopa Liidus mälestatakse natsismiohvreid, siis oleks õiglane, kui mälestataks ka kommunismiohvreid, keda kogu maailmas on sada miljonit.
Mis teile rõõmu teeb?
Sama, mis kõikidele mõistlikele inimestele – meil on kolm last -, kui neil läheb koolis hästi ja nad on terved, siis on hea meel.
Ka Eestis on palju rõõmu tegevat, või nagu mu abikaasa ütleb: ühed on need, kes ei taha üldse märgata edusamme, mis tehtud ja teised ei taha märgata puudusi.
Ma arvan, et lausoptimismiks ei ole mingit põhjust, aga samuti ei ole põhjust lauspessimismiks – on palju asju, mis on hästi ja teeb rõõmu.
Peres on kõige rohkem rõõmu ikka lastest ja nende kordaminekutest. Põhiline aur lähebki abikaasa avaliku tegevuse toetamisele ja laste kasvatamisele.
–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee
Uudised
VE: Tarto, Enn – vabadusvõitleja
Päevaintervjuu: Ajaloo võltsimine teeb muret
Täna on Rakveres endiste represseeritute kokkutulek. Eesti ühe tuntuma poliitvangi Enn Tarto abikaasa Piret Tarto sõnul näevad endised poliitvangid paremini ohtusid eesti iseseisvusele.
Piret Tarto on rõõmsameelseks abikaasaks mehele, kes on olnud kolm korda nii vangilaagris kui ka Riigikogus.
Teie abikaasal on olnud keeruline minevik. Milline on mineviku mõju praegusesse igapäevaellu?
Enn Tarto ei ole ohver, vaid võitleja. Eks mingi jälje see minevik on kindlasti jätnud, aga minu meelest on tema üks imetlusväärsematest omadustest see, et ta ei ela minevikus.
On küll ette heidetud, et ta ei räägi muud kui vangilaagritest ja minevikust, aga see ei ole tõsi. Minevik on tema puhul oluline oleviku ja tuleviku mõtestamise seisukohalt. Ega me omavahel minevikust eriti palju räägi, aga poliitikast räägime küll ebanormaalselt palju – ma ei tea, mis meie lapsed küll sellest arvavad.
Kuidas suhtute praegusesse Eesti Vabariiki?
Vaatamata oma minevikule ei ole Enn Tarto kindlasti see mees, kes küsiks “kas me sellist Eestist tahtsime?”. Tema jaoks ei ole taastatud Eesti Vabariik mitte seisund, vaid protsess.
Muidugi on endistel poliitvangidel kriitilisem mõtlemine, neid on raske ära petta. Eks olnud ju endised poliitvangid need, kes nn perestroika ajal esimesena ära nägid, et võimulolevatel kommunistidel on plaanis vaid siltide vahetus, ei muud. Kindlasti näevad nad ka praegu rohkem ohtusid iseseisvusele kui teised.
Millised on ohud Eesti iseseisvusele?
Oleme palju arutanud lähiajaloo võltsimise teemal. See on sedavõrd suureks paisunud, et ohustab Eesti iseseisvust. Praegu võimul olevad endised kommunistid ei ole ilmselt rahul sellega, et nende käes on vara ja võim, vaid nad tahavad endale ka au, sellepärast on paljud poliitvangid neile nagu pinnuks silmas.
Arvan, et siin ei saa juttu olla sellest, kas poliitvangid on andestanud oma tagakiusajatele. Mulle on jäänud mulje, et enamik on andestanud, kuid tagakiusajad ei ole seni andeks palunud. Paljud praegu võimul olevad endised tagakiusajad näeks nagu oma endistes ohvrites ikka kurjategijaid.
Kuidas tutvusite oma abikaasaga?
Töötasin Teaduste Akadeemia raamatukogus. 1988. aastal toimus draamateatri ees pikett Enn Tarto vabastamiseks. Käisin paratamatult iga päev tööle minnes draamateatrist mööda.
Tutvusin materjalidega, andsin allkirja tema vabastamiseks. Tookord mul sellist tunnet küll ei olnud, et temast saab minu abikaasa.
Aasta hiljem läksin Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima, Tartus tutvusingi Enn Tartoga.
Kes oli Enn Tarto teie jaoks 1988. aastal?
Siis olin ma 20-aastane. Teadsin Enn Tarto kohta tol ajal sama palju kui enamik Eesti inimesi. Küllap mul oli arusaam, et ta on õige mees, kes võitleb õige asja eest, teatud sümpaatia oli.
Tänaseks olete üle kümne aasta abielus olnud, teil on kolm toredat last: Enn Kalev, Linda ja Ilmar. Sarjas “Eesti rahva elulood” meenutab Enn Tarto, et kui esimese poja sünnitusmajast koju tõite, olid torud jääs ja hang nurgas.
Olime tõesti väga vaesed. Mina olin üliõpilane, Ennul oli Eesti Kongressi Tartu büroo juhatajana ametlik sissetulek 200 krooni. Elasime Tartus Muinsuskaitse Seltsi ateljee pinnal kööktoas.
Tõepoolest, kui läksin esimest poega sünnitama, olid torud jääs. Aga me ei teinud tookord sellest numbrit. Ma ei ütleks, et oleksime õnnetud olnud sellepärast, et olime vaesed.
Paljud Enn Tarto lähisugulased küüditati, teie sugulastering on üsna väike.
Abikaasa jäi isast ilma kuueaastaselt, ta isa, endine Tartu vallavanem, tapeti Norilski vangilaagris 1947. aastal. Minu jaoks on väga emotsionaalne ja kurb see, et abikaasa ema, Linda Tarto, suri 1987. aastal, jõudmata ära oodata oma poja vabanemist.
Nad kohtusid Patarei vanglas, kuhu Enn toodi 1987. aasta augustis Permist, Kutshino surmalaagrist, plaaniga, et ta kirjutaks alla armuandmispalvele ja emigreerumistaotlusele. Enn seda ei teinud.
Patarei vanglas sai Enn suhelda emaga, nagu me nüüd välismaa filmides näeme: läbi klaasseina telefoniga rääkides. Ema oli mõjutatud, et tema omakorda paluks pojal armuandmispalvele alla kirjutama, mis samas tähendanuks ka enda süüdi tunnistamist. Ema seda ei teinud, vaid ütles, et poeg endale kindlaks jääks. Seepeale kõne telefonis katkes ja emal ei lastud üle anda ka pojale kaasa toodud pakke.
Enn saadeti Kutshino surmalaagrisse tagasi, mõne aja pärast sai ta teate ema surmast.
Mis teile oma abikaasa juures meeldib?
Ausus, julgus, enesekindlus, sõnapidamine, aga ka teatav riigimehe tarkus. Mulle tundub küll, et tal ei ole isiklikku viha kellegi vastu. Kui ta on ka ütelnud, et see või teine mees ei tohi oma KGB mineviku tõttu teatud kõrges riigiametis töötada, siis teeb ta seda murest riigi julgeoleku pärast, mitte kättemaksuhimust.
Te ei olnud Enn Tarto abikaasa tema vangistuste ajal, aga on teil sidemeid teiste poliitvangide naistega?
Käsitletakse küll naispoliitvangide teemat, aga poliitvangide naistest ei ole seni üldse räägitud. Sellest on mul väga kahju.
Mul õnnestus tuttavaks saada Theodor ja Gerta Reinholdiga. Theodor Reinhold oli Tartu ülikooli õppejõud ja 1941. aastal võttis enne sakslaste tulekut osa Lõuna-Eesti ülestõusust kommunistide vastu. Seda nõukogude võim talle kunagi ei andestanud.
Ta varjas end kümme aastat metsas, abikaasa Gerta elas seal koos temaga. Siis pandi Theodor 25 aastaks Mordva vangilaagrisse, kus Gerda käis teda peaaegu igal suvel vaatamas.
Theodor vabanes 1980, pärast seda ei saanud ta kohe ENSV-sse elamisluba. Theodor suri 1990. aastate keskel Eestis, Gerta elab tänaseni Tallinnas. Nad olid kõige paremas mõttes armsad eestiaegsed inimesed ja haritlased. Nende saatus jättis mulle sügava mulje.
Represseeritud tegid hiljuti ühe ettepaneku Kristiina Ojulandile.
Tartu Memento on teinud ettepaneku ja saatnud kirja ka välisminister Kristiina Ojulandile, et 14. juuni kuulutataks Euroopa leinapäevaks. Loodame, et laupäeval (täna – toim.) Rakveres kokku tulevad poliitvangid toetavad seda mõtet. Kui Euroopa Liidus mälestatakse natsismiohvreid, siis oleks õiglane, kui mälestataks ka kommunismiohvreid, keda kogu maailmas on sada miljonit.
Mis teile rõõmu teeb?
Sama, mis kõikidele mõistlikele inimestele – meil on kolm last -, kui neil läheb koolis hästi ja nad on terved, siis on hea meel.
Ka Eestis on palju rõõmu tegevat, või nagu mu abikaasa ütleb: ühed on need, kes ei taha üldse märgata edusamme, mis tehtud ja teised ei taha märgata puudusi.
Ma arvan, et lausoptimismiks ei ole mingit põhjust, aga samuti ei ole põhjust lauspessimismiks – on palju asju, mis on hästi ja teeb rõõmu.
Peres on kõige rohkem rõõmu ikka lastest ja nende kordaminekutest. Põhiline aur lähebki abikaasa avaliku tegevuse toetamisele ja laste kasvatamisele.
–>Katrin Kuljus
katrin@virumaateataja.ee