VE: Tormis, Veljo – helilooja

 

 

Tormis: võimendus nullib arhitektide loomingu 30.06.2004 00:01Raimu Hanson, reporter
Helilooja Veljo Tormis räägib, kuidas Tartu laulupidu mõjus tema vaimule ja kehale, ning keskendub segadust tekitavale helivõimendusele, millest saab oma kõrvaga osa ka Tallinna lauluväljakule kogunev publik.

Millise elamuse saite Tartu laulupeolt?

Veljo Tormis.jpg:  Tartu laulupidu oli paras katsumus istmikunärvile ja lülisambale, sest kontsert kestis ligi viis tundi.

Kusagil keskel hakkasin sisemiselt protesteerima, aga kui ma ka neljandal tunnil nägin, et kõike tehakse suure innu, kaasaelamise ja tahtmisega ja et publik püsib lauluväljakul, siis leidsin, et tegemist on siiski väga hea kontserdiga.

Eks olnud see ka mingil määral Alo Ritsingu eneseteostus Tartu linna muusikakultuuri alussambana. Tema kunstilisel juhtimisel kõlanud kava oli üllatavalt mitmekesine.

Mida arvate oma laulude esitamisest äsja Tartus ja eeloleval üldlaulupeol Tallinnas?

Pärast laulupidu oli mul keskööl juhus astuda koos Aloga Tartu südalinna poole ja teel rääkida kavade koostamisest.

Ta tuletas mulle meelde, et kui ma aastaid tagasi käisin noori heliloojaid konsulteerimas, siis olla ma talle rääkinud oma põhimõttest, et laulupeo kavva ei võeta heliloojaid, vaid laule.

Ma ei mäletanud seda oma naiivset soovi. Nüüd võin öelda, et need asjad siiski nii ei käi, vähemalt minu puhul. Alo arvas, et minu laulud on laulupeol ikka laulude pärast, aga ma tean, et nii öeldaksegi: me peame ju teda kavva panema.

Olen püüdnud seletada koorijuhtidele: palun ärge toppige laulupeole minu väikesi laulukesi, mis ei ole laulupeo akustika ja meeleolu jaoks kirjutatud.

Ka «Lüüriliste rahvalaulude» sarja seaded ei kõlanud Tartus ega kõla Tallinnas nii, nagu olin neid mõelnud – koolides või rahvamajades väikestele kooridele esitamiseks.

Tõelised laulupeolaulud kujunevad spontaanselt, nagu «Koit», «Ärkamise aeg» või «Ta lendab mesipuu poole», mitte heliloojate hierarhia järgi.

Kuidas tundsite ennast ühena enam kui seitsmest tuhandest kuulajast, kes täitsid Tartu lauluväljaku otsast otsani, nii et lisaks pinkidele olid istumise all ka murunõlvad?

Ma nimetasin enne, et rahvas püsis lauluväljakul, aga see ei tähenda ühel kohal istumist.

Tartu lauluväljaku kuju on selline, et publik on hästi koondunud. Seetõttu pääseb mõjule kuulajate sumin ja kahin. Edasi-tagasi sõelumine vahekäikudes isuäratava grillilõhna poole vältas algusest lõpuni, nii laulude vahel kui ka laulude ajal. See on aga seotud ka ühe suure probleemiga, nimelt võimendusega.

Kas võimendus oli siis tõesti nii vilets?

Ma mõtlen võimendust kui niisugust. Minu arust on karjuv vastuolu meie suurepäraste laululavade arhitektuuri ja akustiliste omaduste ning helivõimenduse vahel. Võimendus, nagu meil seda praegu tarvitatakse, nullib laululava mõtte. Nupukeeraja keerab nulliks meie arhitektide loomingu.

Laululava on suur ja lai, häälerühmad on oma kohale paigutatud – sopranid vasakule, aldid paremale, bassid vasakule üles ja tenorid paremale üles, kuidas kuskil.

Loomulikus olekus me neid nii kuulemegi. Kuid näiteks Tallinnas istun ma laululava ette nii, et mu ees on aldid ja võimenduskast, mis annab mulle soprani häält, mida tegelikult lauldakse minust hoopis sada meetrit vasakul. Lauluväljaku normaalne stereofoonia võiks ju olemas olla!

Kas olete sellest asjatundjatele juba rääkinud?

Ma olen seda laulupeo korraldajatele ja koorijuhtidele aastaid rääkinud. Kõik vangutavad pead ja kõik läheb vanamoodi edasi. Seda võetakse kui paratamatust.

Kui valjuhääldamine on arhitektide loomingust tähtsam, võiks ju osta mõned mikrofonid ja võimenduskastid ja teha laulupeo iga heinamaa nurga peal.

Ma olen rääkinud laulupeo inimestele ka seda, et oleks ju võimalik mikrofonid seada kõikide häälerühmade ette ja helid juhtida vastavate kanalite kaudu häälerühmade loomulikule paigutusele vastavatesse võimenduskastidesse.

Praegu on kõik üks segasuma. Peale selle on praeguse võimendusega suures osas nivelleeritud piano’d ja forte’d – piano’d tõstetakse üles, forte’d surutakse alla.

Võib-olla tuleks helipuldi taga olija välja vahetada?

Ma ei heida siinkohal küll midagi ette helirežissöörile või -tehnikule, tema teeb oma tööd nii hästi kui oskab. Aga võimendusel endal on ikkagi mingisugune konservi maik juures. Selle asemel võiksime laululavalt kuulata oma rahva häält.

On aga niimoodi, et laulgu mudilaskoor või meeskoor või mängigu sümfooniaorkester – kõikidel on ühesugune plekine kõla, kõik on tämbriliselt milleski samalaadsed. Ja ma ei saa aru, milleks on vaja võimendada puhkpilliorkestrit kõikide tema trummide ja taldrikutega!

Ehk on võimendamist tarvis seepärast, et laulupidu on olemuselt rahvalik üritus, kus kuulajate sagimisest ja jutuvadast on saanud eeskava lahutamatu osa?

Nii jah, laulupidudest on kujunenud iseenesest toredad perekondlikud kokkusaamised, kus aetakse oma asju samal ajal, kui laululaval kah midagi toimub. Ma kujutan ette, et kui võimendust pole, oleks rahvas sunnitud tähelepanelikult kuulama.

Kui me nooruses käisime laulupeol, keskendasime oma tähelepanu ikka sellele, mis laval toimub, sest nii kuulatakse muusikat.

Kui ümberringi on kõik vaiksed, kostab laul ka ilma võimenduseta. Laululavad on nii ehitatud, et kostaks. Ka tagumisele nõlvakule.

Kui aga käib sagimine, siis peabki võimenduse nuppu keerama. Ja lisaks muule toob see kaasa dünaamilise nivoo muutumise ühesuguseks – naisdiktori hääl kostab sama jõuliselt kui meeskoori laul või puhkpilliorkester. See on mulle vastuvõetamatu!

Ega te ometi taha väita, et tehnika areng on laulupidudele kahjulikult mõjunud?

Ei. Kui aga tehnilist progressi toetada, siis rohkem kui helivõimendust on vaja lauluväljakule videoekraane, mis peaksid olema neli korda suuremad kui viimasel laulupeol Tallinnas.

Miks kasutatakse laulupidudel elektroonilist võimendust?

Ilmar Moss, laulu- ja tantsupeo sihtasutuse nõunik:

Lauluväljak on hiiglasuur, naturaalne heli ei kandu kuigi kaugele. Helivoo intensiivsus kustub kauguse ruudu võrra. Üles Lasnamäe veerule, kus istuvad tuhanded inimesed, jõuab heli sel juhul pool sekundit hiljem. Võimenduseta teeniksime publiku rahulolematuse. Inimesed lihtsalt ei kuule. Aga nad peavad kuulma, ja kuulma kvaliteetset heli. Selle nimel tehakse kõik, et oleks korralik sound. Et heli jõuaks vaatajani hetkel, kui dirigent liigutab kätt või laulja suud. Seepärast on kasutusel ka nn delay-liinid, kaks viivistornide liini, kus heli väljutatakse teatud ajanihkega ning vaataja kuuleb heli samal ajal kui ta näeb laval liigutust.

Nii et võimendus on ja jääb?

See on paratamatu. Me võime teoreetiliselt rääkida sellestki, et inimesed kuulevad täna oluliselt halvemini kui viiskümmend aastat tagasi. Toona ümbritses inimesi naturaalne heli. Kodus andis raadio heal juhul 50 detsibelli, praegu elatakse aga väga kõrges mürafoonis.

Muide, kui 1999. aastal oli meil siin võimendust tegemas suurte kogemustega Berliini firma, arutasime neid asju. Ning siis ütles mulle firmajuht, et kui praegu teenib ta leiba heli võimendamisega, siis tulevikus ilmselt kuuldeaparaatide müügiga.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.