VE: Vaarandi, Debora – poetess ja tõlkija

Poetess ja tõlkija Debora Vaarandi

 

28.04.2007 22:02

Pärastlõunal lahkus meie hulgast 91. eluaastal möödunud sajandi eesti kultuuri suurkuju, poetess ja tõlkija Debora Vaarandi.

Pika loometee jooksul pärandas Debora Vaarandi meile silmatorkavaid lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja sugestiivset tundelüürikat, tõlkis soome, saksa ja vene klassikat, lõi sõnad populaarsele “Saaremaa valsile”, vahendas Aktuaalne kaamera.
Debora Vaarandi oli läbi elu eesti looduse ja eesti keele harras, tõsine ja nõudlik hoidja, kolleegid ja sõbrad jäävad mäletama ka tema rahustavat tasakaalukust ja elutarkust, rõõmu saamist ja jagamist elamisest ja loomisest, tema truud sõprust.

Toimetas Katrin Jüriso

Luuletaja Debora Vaarandi
 

Triin Tael
28.04.2007 21:32

Peeter Langovits/Postimees

Laupäeval suri 90 aasta vanuses luuletaja Debora Vaarandi.

Debora Vaarandi (Trull) sündis 1. oktoobril 1916 Võrus ning kasvas üles Saaremaal ja Tallinnas. Aastatel 1936-1940 õppis ta Tartu Ülikoolis keeli ja kirjandust. 1940-41 ja 1943-46 töötas Moskvas, Leningradis ja Tallinnas ajakirjanikuna. Aastatel 1952-54 oli Debora Vaarandi ENSV Kirjanike Liidu luulekonsultant. Hiljem töötas ta vabakutselisena.

Esimese luuletuse avaldas Vaarandi aastal 1936. “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi ning sattus autori teadmata ajakirja Eesti Naine toimetusse, kes avaldas selle 1936. aasta aprillinumbris. Debüütkogu “Põleva laotuse all” ilmus 1945. Pärast sõda kujunes Vaarandist noore luule esindavamaid autoreid Eestis. Tuntud on ta ka kui Raimond Valgre “Saaremaa valsi” sõnade autor. div#m24VBContainer { position:relative; left:0px; top:0px; width:468px; height:240px; z-index:1; overflow:hidden; } div#m24VBContainer a:link, div#m24VBContainer a:visited, div#m24VBContainer a:active { text-decoration:none; color:#000000; } div#m24VBContainer a:hover { text-decoration:underline; color:#000000; } div#m24VBLogo { position:absolute; left:4px; top:30px; } div#m24VBLogo img { position:absolute; } div#m24VBText { position:absolute; left:4px; top:55px; width:140px; height:175px; font-family:Verdana, Arial, Helvetica, sans-serif; font-size:10px; text-align:center; line-height:normal; } div#m24VBPlayer { position:absolute; left:148px; top:1px; width:319px; height:239px; font-family:Verdana, Arial, Helvetica, sans-serif; font-size:10px; text-align:center; line-height:normal; } div#m24VBPlayer object { position:relative; left:0px; top:0px; }

Murranguliseks kujunes luulekogu “Unistaja aknal” (1959), iseäranis luuletus “Lihtsad asjad”, mis oli eestlaste südamesse jäänud juba kaks aastat varem:. “Astusin lihtsate asjade juurde, / toetusin lihtsale heale… / Kaugete tähtede lõputu valgus / rahuna voolas mu peale.” Avara temaatilise haardega kogus tõuseb poeetiliselt enam esile sugestiivne loodus- ja armastuslüürika. Teos väljendas murrangut nii Vaarandi loomingus kui kogu eesti luules 1950ndate aastate teisel poolel.

Viimastes kogudes on Vaarandi oma ande täielikult välja arendanud. Klassikaliste luulevormide kõrval omandab suure osatähtsuse vabavärss, mida luuletaja eelistab suurte, üldinimlikult kaalukate, sisevastuoludest raskete teemade käsitlemisel. Uue kunstilise süvenemisega kujutab luuletaja oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust.

Kokkuvõtva tähendusega kogus “Tuule valgel” (1977, J. Smuuli preemia 1978) on tähtsal kohal enesetunnetuslüürika. Elusügisesse astunu kogemuse mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne. Vaarandi on hulgaliselt tõlkinud soome (Aleksis Kivi, Eino Leino), vene (Anna Ahmatova, Aleksandr Blok, Maksim Gorki), ja saksa kirjandust (Heinrich Heine, Georg Trakl, Bertolt Brecht).

Ülimalt menukaks kujunes poetessi mullune mälestusteos “Aastad ja päevad”, mille sissejuhatuses Vaarandi kirjutas:

“Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus.”

Poetess meenutab abielu kirjanik Aadu Hindiga, oma ainsaks jäänud poja Jüri surma ühe aasta vanuses, sõja-aastaid, abielu Anton Vaarandiga – kuid 30. eluaasta juures jutulõng katkeb. Hilisemaid kümnendeid ning abielu kirjanik Juhan Smuuliga Vaarandi ei kajasta. “Aeg on otsa saamas,” nendib poetess raamatu lõpus lakooniliselt. “Ei jõua.”

 

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.