VE: Viru hotelli saladuste kamber

Viru hotelli saladuste kambris seisab aeg
(09.01.2004)

Veiko Pesur

Ruut KGB TUBA Toateenijad pidid külastajate lähenedes haihtuma

Uudise pilt
Tuba näeb välja täpselt, nii nagu see nuhkide lahkumisel 1991. aastal jäi. Konisid täis tuhatoos, maha pudenenud üksik saabas ja segamini voodi.
Foto: RAIGO PAJULA

Viru hotelli ümberehitamisel jääb puutumata kurikuulus KGB tuba 22-korruselise hoone 23. korrusel, saladuste kambrisse ei pääse nüüdki ilma erikokkuleppeta.

Sokos Hotell Viru müügi- ja turundusjuhi Annely Hendriksoni sõnul küsib peaaegu iga päev mõni inimene salapärase toa kohta ja uurib võimalusi seda külastada. “Paraku ei ole aga kõiki võimalik tuppa viia, sest selleks oleks tarvis lausa eraldi giidi. Tegemist ei ole hotelli ärilise tootega ja see pole näitamiseks. Siiski pääseb tuppa erijuhtudel ja erikokkuleppel,” rääkis Hendrikson.

Tol ajal, kui toas alles “püsi-asukad” tegutsesid, teadis vaid mõni üksik hotellitöötaja ruumist ja inimestest, kes seal töötasid ja kuidas nad sisse pääsesid. KGB pidi oma töötajaid tihedalt vahetama, et näod liiga tuttavaks ei muutuks.

Näts kahtlasesse auku

Hotellis oli lisaks veel paarkümmend pealtkuulamistehnikaga varustatud tuba. Kui hotelli tuli mõni kunde, kelle juttu oli tingimata tarvis pealt kuulata, siis oli käsk panna ta elama kindlasti ühte neist tubadest. Kõrvaltuppa “majutusid” selleks ajaks KGB töötajad.

“Kuna oli teada, et Venemaal on pealtkuulamine levinud, siis ehk olid ka kliendid siin hoolikamad. Teada on, et elu põnevamaks tegemiseks topiti nätsudega kinni avausi, kus arvati salatehnikat peituvat,” ütles Hendrikson.
Hotelli kolmandal korrusel asus samal ajal tuba, mis oli avalikult teada kui KGB ametniku pesitsuspaik. Seal pidid hotellitöötajad üksteise peale kaebamas käima.

“Suhtlemine väliskülalistega oli näiteks toateenijatel täielikult keelatud, kui klient koridori ilmus, siis pidi töötaja haihtuma,” märkis Hendrikson.

Kui hotell 1994 erastati, siis tubade suuremaks tegemisel leiti paljudest seintest salapäraseid juhtmeid, mis ei saanudki olla muud kui seotud sellesama toaga.

Ka juhtmete ja tehnika paigutamine käis eri lõikude kaupa, ükski tööbrigaad ei teinud ühtegi tööd algusest lõpuni. Nende tegevus pidi neile endile mõistatuseks jääma.

Mikrofon tuhatoosis

Ka restoranides olid teatud lauad, mille kohal rippus mikrofon või mille tuhatoosid olid pealtkuulamistehnikaga varustatud. Hendriksoni sõnul ei olnud nõukogude ajal ka küsimist, miks kedagi just konkreetsesse lauda istuma pannakse. “Teeninduskultuur oli teine ja rõõmu pidi tundma ainuüksi sellest, et üldse restorani pääseti. Ja inimesed teadsid seda,” rääkis ta.

Kui nõukogude ajal töötas hotellis 1200 inimest, siis praegu 230–250. “Ei ole teada, kui paljud neist otseselt julgeolekutööga seotud olid, kuid vanasti oli näiteks igal korrusel kaks valvurit, kes hoidsid tubadesse sisenejail ja sealt väljujail silma peal,” ütles Hendrikson.

Hotelli sissegi ei pääsenud muidu, kui toa võtme ettenäitamisel. Kui avati meelelahutuskohad, siis hakkasid ka võõrad majja pääsema. “Hiljem oli seegi pea võimatu, sest meelelahutuskohad olid populaarsed ja rahvast pidevalt puupüsti täis.”

Täna saab Hendriksoni kinnitusel Viru hotelli tubade elanikke pealt kuulata ainult kõrva vastu ust surudes.

Allikas
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.