VE: Viskas mehe Viru randa

Renaldo Veeber, 2001, õli, lõuend, 350x200cm, Kohtla-Järve
linnavalitsuse fuajee

Maalil on kujutatud episoodi Eesti rahva eeposest “Kalevipoeg”, hetke
kui Kalev on juba toodud kotka seljas Viru randa ja mahagi visatud ning
ta on maandumispoosis. Kotkas aga on suure töö ära teinud ja
toetub hetkeks kaljunuki peale. Koht, kuhu Kalev maabus, on üsna
täpselt määratletud. Viru rand saab olla ainult rand Virumaal ja
kõrge kalju, kuhu Kalev visati on kõige kõrgem koht rannajoonel,
so Ontika-Valaste kaldapealne. Seetõttu on maali asukohtki
Kohtla-Järve linnavalitsuse fuajees täiesti loogiline. Maal on
täis mütoloogilisi elemente mitte ainult “Kalevipojast” vaid ka
Soome eeposest “Kalevala”. Soome turist võibki seda maali “Kalevala”
maaliks pidada, sest ka seal toodi noor mees Väinämöinen Kotka
seljas üksikule neemele, mis ei ole tüüpiline Virumaa rannajoon,
seesama kotkas tõi talle järele ka palgid, et Väinämöinen
saaks omale kodu rajada, kuna neemel ei kasvanud praktiliselt midagi ja
ka havi lõuad, millest Väinämöinen endale kandle tegi. Maalil on
aga elemente ja tegelasi, mis ilmeksimatult ütlevad meile, et tegemist
on just nimelt “Kalevipojaga”. Kõigepealt võib tähelepanelik
vaatleja märgata, et maalil on väike lind Teder, mis on kuldne ja
pesas on kolm muna, millest üks on samuti kuldne. Miks on kunstnik
maalinud neid kahte asja kullaga? Järelikult on nendel Eesti rahva
jaoks oluline tähtsus. Eeposest me võime leida, et kanamunast
sündis Salme ja varesemunast Orjapiiga ning just tedremunast sündis
Linda, kes võttis vastu Kalevi kosjad, kui oli tagasi lükanud
Päikese ja Kuu omad. Koos hakkasid nad looma Eesti riiki. On ka Linda
kivi, aga praegu on ta veel seal, kust teda kunagi hiljem Linda kandma
hakkas, kui Kalev juba surnud oli.

Pildil on kujutatud ka Tuuslarit, kes on vihane. Ta on nii vihane, kui
üks elusolend üldse olla saab. Just nimelt olend, sest inimeseks
vaevalt teda nimetada saab. Ta on suleline, siinsama kõrval soosaarel
on tema kodu, kus on ta segamatult võimutsenud ja nüüd äkki
maandub ei tea kust taevast keegi otse tema nina ette ja hakkab ise
valitsema. Ta on valmis lehvitama oma tiibu, kust igast sulest tuleksid
välja tema sõdalased ja tormaks Kalevile kallale. Aga on keegi, kes
takistab seda teha. See on kotkas, kes on temast võimsam ja kelle
vastu Tuuslar ei saa ja tema sõdalased ei küüni kotkani.
Seepärast on Tuuslar raevus ja raevust on ta lilla nii nagu on lilla
tema taustki. Kalevi ja Tuuslari teed ristuvad kohe nii nagu ristuvad
Kalevi ja Tuuslari tänavad meie linnas. Lilla on taust ka hundil, kuid
see taust on mahe ja tähendab pigem aplust, kui raevu või vaenu. Ta
uurib, mida võiks nahka pista ja me teame, et, et lõpuks sööbki
ta ära Kalevipoja hobuse, kui see mees suurest põllukündmisest
väsinud on.

Minult on küsitud, miks on siin haug ja miks ta vertikaalasendis ja ei
uju vees nagu teised haugid. Tuletame meelde, milliste sõnadega algab
eepos “Kalevipoeg”. Need on sõnad “Laena mulle kannelt, Vanemuine…”.
Just nimelt seda see tähendabki. Vanemuine, ehk soomepäraselt
Väinämöinen tegi oma esimese kandle havi lõugadest. Kui tema
laev jäi havi selga kinni ja ei suutnud enam edasi liikuda, siis oli
tema ainuke, kes suutis suure kala pooleks raiuda ja ta tegi havi
lõugadest endale kandle. Havi lõugade vahel võib võib märgata
lainet, mis ei sümboliseeri mitte merelainet, vaid muusikat, mida
selle kandle abil kuuldavale lasti. Hiljem tegi Väinämöinen teise
kandle juba puust ja kui Kreutzwald küsis eepose “Kalevipoeg”
ettemängimiseks kannelt, siis loomulikult laenas Vanemuine talle selle
kandle, mis tal üle oli. Maalil on kasutatud valdavalt heledaid toone
ja iga tegelase taust on kujutatud nii, et see tekitab vastava meeleolu
ja tunde, annab teada tema head või kurvad kavatsused just selle
tegelase jaoks. Teema “Viskas mehe Viru randa” võimaldab tuua
lõuendile erinevaid tegelasi erinevatest aegadest, mis teeb pildi
sisutihedaks. Maali saab seostada ka mitmete Kalevipojaga seotud
kohtadega Ida-Virumaal, nagu Tuuslari kodu Alulinn, kõrge
Ontika-Valaste paekallas, tänavate nimedega Kohtla-Järvel jne. Tihe
läbipõimumine kahe eepose “Kalevipoeg” ja “Kalevala” vahel
sümboliseerib meie ja soomlaste väga tihedat sõprust, mis on
eksisteerinud aastasadu ja on praegu näiteks Kohtla-Järve ja
Outokumpu vahel. Ja on ka suurepärane teostus Renaldo Veeberilt, kes
on Kalevipoja kuju välja kujundanud aastakümnete vältel.
Kohtla-Järve linnavalitsuse fuajees on veel teinegi Renaldo Veeberi
suurteos “Atlantis”, skulpuur, mis kujutab endast kõrgkultuuri loomise
ja selle hävimise vastuolu ja inimkonna osa selles protsessis.

Koostas Arvo Aun

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.