VE: Wikland, Ilon – Lindgreni-raamatute illustraator

Ilon Wikland: “Suur maja ja aed… Ma ei jaksanud enam.”
13.11.2007
Triin Tael
www.sloleht.ee

TAEVALE LÄHEDAL: Ilon Wiklandile kui kunstnikule oli tähtis, et uues kodus oleks sama palju valgust kui vanas. Aeda küll pole, kuid lilli saab kasvatada kahel rõdul ning Stockholmi kesklinn on jalutuskäigu kaugusel.
Mati Hiis

“Olen siin õnnelik,” ütleb Astrid Lindgreni teoste illustraatorina maailmakuulsaks saanud eestlanna Ilon Wikland oma uues, pilgeni valgust täis, taeva lähedal ja vee kohal asuvas korteris. SL Õhtulehe küllatuleku ajaks on ta seal elanud vaid nädala.

Oma majast linnakorterisse kolimine pidi olema raske otsus?

Majas, mida olen ka Sammeli-raamatutes päris palju joonistanud, elasin üle 20 aasta. Suur maja ja suur aed – ma ei jaksanud enam. Kuni mul oli koer, oli seal väga kena. Jooksime metsas ringi. Aga kui Sammelit enam polnud, tundsin end suures majas väga üksikuna.

Ma otsisin korterit üle poole aasta. Siit uksest sisse astudes tundsin: seda ma tahaks saada! Kõige tähtsam oli hea valgus ja see, et teist maja poleks otse ees. Ma ei tahtnud elada kesklinnas, kus sõidab väga palju autosid. Tahtsin, et oleks natuke rohelist ja et näeks natuke taevast.

Kes on teie vana kodu uued elanikud?

Maja ostis lastega pere, kes kavatseb seal kõvasti ümber ehitada. Aga mina olen uues kodus õnnelik. Õhtul lennuväljalt siia jõudes on valge. Vanas kodus oleks ümberringi kõik täitsa pime. Ka parkimine on Stockholmis järjest kallim, alati on probleem, kuhu auto panna. Mul on auto praegu garaažis, aga kevadel müün selle maha.

Siin on mul palju lihtsam, pole vaja trepist üles-alla joosta. Õnneks toob mind kaheksandale korrusele lift. Veel paar aastat tagasi käisin iga nädal paar korda võimlemas spordiseltsis Friskis&Svettis, aga nüüd on põlv ja õlg haiged, ma ei saa enam joosta ja paljusid asju teha. Väga paljud rootslased teevad sporti. Palju räägitakse ka sellest, kuidas tervislikult süüa.

Ja pakute meile nii mõnusaid paksuks tegevaid saiakesi!

Mulle on alati magus meeldinud, aga ma ei luba seda endale iga päev. Kui ma väike olin, polnud ema ja isa peaaegu kunagi kodus. Meil oli küll teenijatüdruk, aga kui teda polnud, võisin restorani minna. Meie kodu lähedal Laial tänaval oli pood, kust ostsin tihti suure paki šokolaadiküpsiseid. Oh, see oli kole! Aga ma ei taha paksuks minna, sest see pole tervisele hea.

Mulle meeldib väga süüa teha. Ja ma olen aastakümneid võimelnud. Olen vana Idla tüdruk! Käisime Ernst Idla võimlemistüdrukutega isegi Gran Canarias! Nagu paljudel inimestel, on ka minul selg haige, aga paljud Idla harjutused on väga head just seljale. Pidime loopima punast ja valget palli ning samal ajal jooksma. Idla ütles ikka, et naised muretsevad alati, kuidas nad välja näevad. Aga pallidega joostes ei jõua nad selle peale mõelda!

Kui palju te praegu joonistate?

Suvel sain valmis uue pildiraamatu Sammelist – “Kartulilapsed”. See oli raske aeg, maja tuli maha müüa, palju oli tegemist. Ees on kaks uut tööd, ühel on kaas juba valmis. Aga õnneks on mulle lubatud, et saan rahus kodu korda teha. Siis hakkan tööle.

Te ju võiksite üldse mitte tööd teha.

Aga mida ma siis terve päeva teeksin, ah?

Käiksite kohvikus ja teatris.

Aga mulle meeldib joonistada! Kinos ja teatris käin ma küll meelsasti. Meeldib käia ka muuseumides ja uurida ajalugu. Armastan reisida. Mehhiko meeldis väga, maia indiaanlaste kultuur. Olen alati tahtnud Hiina müüri peal käia – ja olen käinud ka, kaks korda! Viisin ellu ka ammuse unistuse ujuda koos delfiinidega. Lõuna-Aafrikasse pole jõudnud, aga kõike ju ka ei saa. Ma ei tee pikki plaane.

Erinevalt Eesti daamidest eelistate riietuses kirkaid värve – kollane, türkiis, oranž. Ka Stockholmi tänavapilt on ühtlaselt tume. Millest selline värvilembus?

Siin on nii hall ja kole, miks siis ise ka kole välja näha? Mul on lausa kolm jakki oma lemmikvärvi, oranžikaskollased. Üksvahe oli mul punane mantel, mida ma väga armastasin. Musta tarvitan ka – kui sul on mustad püksid (või seelik või jakk), siis pole riietusega muret. Aga üleni mustas ei käi ma kunagi.

xxx

Haapsallu tuleb Ilon Wiklandi muuseum

Haapsalus avatakse tõenäoliselt tuleval aastal kunstnik Ilon Wiklandi muuseum. Rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teoste illustreerija Wikland kasvas Haapsalus ning tulevase muuseumi maja asub 50 meetri kaugusel kunstniku lapsepõlvekodust. Seni asus Kooli tn 5 hoones perekonnaseisubüroo, kuid juba septembri algul antakse maja üle Läänemaa Muuseumile.

Läänemaa Muuseumi direktori Talis Vare sõnul on muuseumi ideed veeretatud Haapsalus 1980ndate lõpust saadik. Tõsiselt hakati Wiklandi muuseumiga tegelema kevadel, mil selgus Kooli tänava hoone saamine. Wikland on lubanud muuseumile annetada oma Lindgreni-illustratsioone ja tegelaste ainetel loodud nukke. Annetus saabub tuleval aastal Rootsi saatkonna ja EV Kultuuriministeeriumi vahendusel.

“Ilon Wikland pole veel selles majas käinud, aga ta tuleb Haapsallu 10. septembril. Siis räägime täpsemalt, milline see muuseum välja hakkab nägema. Tahaks, et Wiklandi muuseum poleks üksnes galerii, vaid ka elav koht. Näiteks võiks muuseumi õue teha laste mänguväljaku,” ütleb Vare.

3. septembril toimuvad tulevases muuseumis talgud, et puhastada maja esimene korrus. “Kutsun Haapsalu linnarahvast ja kõiki teisi appi talgutele,” ütleb Vare. Talgutest on kutsutud osa võtma ka Rootsi suursaadik Dag Hartelius ja kultuuriminister Urmas Paet.

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.