Mõistagi on haridusvaldkond kõige konservatiivsem ja riigikeskne. Nii peabki olema. Kuid aeg nõuab muutusi, mis arvestaksid praegusest enam kohalikke olusid, laste ja lapsevanemate soove.
Eesmärk
Tänapäeva Eesti ja tema kodanike areng on loonud (seni kasutamata) eeldused, et riigikeelsete koolide õppeprotsessi võiks tihendada ja 8 õppeaasta jookul ühe õppeaasta võrra lühendada.
Ettepaneku rakendamine leevendab põhihariduse probleeme pikas vaates (õpetajate nappus, koolide täitumus jt), mis aga peamine – ühe õppeaasta jagu lõpetajate täiendavat suundumist tööjõuturule.
Kas ja kuidas, olgu ikka õpetajaskonna ja seadusandja otsustada.
Eeldused
Lähiajaloost teame, et esimesse klassi astunud õpilased olid väga ebaühtlase (koduse) ettevalmistusega, ei tuntud tähti-numbreid, polnud lugemisoskust, sotsiaalset suhtlust jms.
Üldhariduse õppeprotsessi arengu kujundamisel on jõutud arusaamisele ja (peaaegu seadusega) sätestatud, et laste kooliküpsuse tuvastab lasteaed. Lasteaia õpetajatele on kehtestatud kooliõpetajatele analoogilised kvalifikatsiooninõuded ja töötasu.
Eeltoodut kokku võttes tundub, et esimese ja teiste algklasside klasside õpe toimub praegu suuresti tühikäigul ja ressurssi raiskavalt. Ja seda olukorras, kui napib isegi õpetajaid.
Tänapäeva lasteaialastele pole enam võõrad arvutimängud, nutitelefon jt avalikus ruumis kasutatavad kaasaja tehnilised lahendused ja võimalused.
Ettepanek
Lähtudes eelnevast võiks üle vaadata õppeprogrammid ja -graafikud eesmärgistatult nii, et „tihendada“ 1-5 klasside õppekava 5-lt aastalt neljale õpiaastale.
6.-9. klasside õppekava jätta muutmata.
Põhiharidus taastada kaheastmelisena – 1-4 klassiline algkooliosa ja 5-8 klassiline põhikooliosa.
Võimalikud variandid lähtudes kohalikest oludest: lasteaed-algkool, algkool, põhikool, mittetäielik e. progümnaasium (5-11kl), gümnaasium (9-11kl).
Ettepaneku rakendamise aeg ja etapid
Lasteaialaste kooliküpsuse otsustavad lasteaia õpetajad pärast õppeprogrammi läbimist kollegiaalselt iga lapse kohta eraldi ja koos lapse vanematega. Kooliküpsuse puudumisel last kooli ei võeta.
Uue õppekava rakendamine algab esimesest klassist. 2. ja järgmised klassid jätkavad praeguse õppekava järgi.
Uuele õppekavale üleminek uuele stiilile toimub 4 õppeaasta jooksul.
Nelja õppeaasta järel otsustavad koolid iseseisvalt, kas põhikooli lõpuni jätkatakse (lähtudes õpilaste arvust) paralleel- või liitklassidena (uue stiili V ja vana VI klass koos) kuni põhihariduse täisprogrammi täitmiseni järgmiste 4 õppeaasta jooksul.
Lõpetuseks
Õpilaste isikuomadusi arvestamisel peab rakendama nt täiendavat e-õpet; tegemata vahet, kas on tegemist on õpitöö majajääjate, haigestumiste või loomupärase ettejõudmisega.
Kas pärast põhikoolikorralduse muutmist jätkata gümnaasiumihariduse andmist praeguses stiilis klasside viisi või kolme-astmelisena, loengu- ja praktiliste ning iseseisva töö kogumina, see jäägu õpetajaskonna ja seadusandja otsustada.
Avo Blankin
Kalapääsudest nii ja teisiti
Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
ud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil suurel määral finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks rajatakse jõgede paisutammidele kalapääse.
Eestis on seadusega sätestat
Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.
Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.
Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine aga metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee hankimist.
Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiva vastuvoolu kiiruse alandamine.
Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad “tunnistavad” torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud mitusada patenti.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma (kolmest valminust) esimest kompromissi – paigaldage paisutammi kõrvale sifoonkalapääs.
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Tehniline lahendus seisneb kõvera plastsifoontoru õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Sifoonkalapääsu tehniline lahendus on registreeritud Eesti Patendiametis ja autoriõigusega kaitstud kasulik mudel.
Kasuliku mudeli autoritasu sisaldab lahenduse paigaldusvaliku konsulteerimist konkreetses asukohas.
Avo Blankin
Avo.Blankin@gmail.com