Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks rajatakse jõgede paisutammidele kalapääse.
Eestis on seadusega sätestat
ud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil suurel määral finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.
Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.
Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.
Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine aga metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee hankimist.
Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiva vastuvoolu kiiruse alandamine.
Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad “tunnistavad” torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud mitusada patenti.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma (kolmest valminust) esimest kompromissi – paigaldage paisutammi kõrvale sifoonkalapääs.
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Tehniline lahendus seisneb kõvera plastsifoontoru õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Sifoonkalapääsu tehniline lahendus on registreeritud Eesti Patendiametis ja autoriõigusega kaitstud kasulik mudel.
Kasuliku mudeli autoritasu sisaldab lahenduse paigaldusvaliku konsulteerimist konkreetses asukohas.
Avo Blankin
Avo.Blankin@gmail.com
Postitatud rubriiki Info. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Kalapääsudest nii ja teisiti
Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
ud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil suurel määral finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks rajatakse jõgede paisutammidele kalapääse.
Eestis on seadusega sätestat
Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.
Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.
Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine aga metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee hankimist.
Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiva vastuvoolu kiiruse alandamine.
Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad “tunnistavad” torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud mitusada patenti.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma (kolmest valminust) esimest kompromissi – paigaldage paisutammi kõrvale sifoonkalapääs.
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Tehniline lahendus seisneb kõvera plastsifoontoru õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Sifoonkalapääsu tehniline lahendus on registreeritud Eesti Patendiametis ja autoriõigusega kaitstud kasulik mudel.
Kasuliku mudeli autoritasu sisaldab lahenduse paigaldusvaliku konsulteerimist konkreetses asukohas.
Avo Blankin
Avo.Blankin@gmail.com