Päev loomingu keskel
Usinad noored sisustasid Kiltsis koolis oma vaheaja tassidele kaunistusi maalides. |
Käredal reede varahommikul sammume tüdrukutega viiekesi Kiltsi kooli poole. Et sooja saada ning õigeks ajaks laagrisse jõuda. Teel saab nalja ja naeru, tundmaks, et suu pole veel külmast kangeks jäänud.
Kooli kunstiklassis on varem kohalejõudnud juba agaralt ametis. Ega meiegi tööl kaua oodata lase. Paneme üleriided varna ning käed haaravad pintslite, portselanivärvi ja tasside, taldrikute järele.
Hakkan eilsest pooleli jäänud Egiptuse teemalist taldrikut lõpetama. Keset nõu laiutavale suurele silmale musta, taustaks pruuni ja pintsel muudkui töötab. Sulega kirjutan egiptuse hieroglüüfidega taldriku servale kirja ka, et ehe välja näeks.
Lepatriinu, pärdik ja päike
Ruumi lasunud vaikusest võib aimata loomingulisust. Laagriliste kätepaarid maalivad nõudele putukad, lilled, loomad. Kaidil on lennuvalmis väike lepatriinu, Aivi taldrikul kisub lustakas pärdik banaanil koort maha, Krista taldrikul särab aga kollane päike hoolimata väljas olevast pakasest. Kuulda on ainult vaikset nohinat ja juhendaja Regina õpetussõnu. Soovitusi läheb minulgi vaja, sest tahaksin proovida lüstervärvidega maalimist. Need on selle poolest põnevad, et lüstrite tõeline toon on näha alles pärast kuumutamist. Nii ongi minu kallaõiega kruus esialgu kollakaspruun.
Meie tegemisi tuleb uudistama kooli direktor Lembit Keerus. Vaatamismaterjali tal jätkub, sest lisaks näppude vahel valmivale on laudadel kuumutusahjust välja võetud ja põletamisjärge ootavad nõud.
Saame kiita ja see kergitab kõikidel suunurgad ülespoole. Vahepeal on Kai oma lastele taldrikud valmis maalinud. Eile sai meil nalja, kui ta lõpetas teise taldriku maalimist. Õpetaja küsis: “Oi, kas teil on kohe kaks poega?” Kai vastas, et neid on kokku viis ja kõik on oma tellimuse esitanud. Regina ei osanud seepeale enam midagi vastata.
Lõunalauas nohistavad kõik võileibu näsida. Mõtlesime, et nüüd saame ise maalitud kruusidest kohvi juua, aga osa nõudest pole veel kuumutamisel käinud ja neil tuleks pestes värv maha.
Tagasi töölaua juures, tekib tahtmine seekord midagi lõbusat maalida. Otsustan rõõmsa rohelise konna kasuks. Pean selle kontuurid aga spetsiaalse hariliku pliiatsiga taldrikule joonistama. Esimene vasikas, nagu öeldakse, läheb ikka aia taha ja minu konn näeb välja nagu kirves. Teise variandiga jään rahule, kuigi norida saaks veel.
Nagu päris
Vahelduseks uurin ahjust võetud nõusid. Merje kuldkingadega komplekt on väga tõetruu ja kogu seltskond vihjab oma sünnipäevadele. Sama lugu on Valeri roosidega kruusiga. Saan kätte oma mesilastega tassi ja olen üliuhke. Ikkagi ainus siin ilmas! Nii on see kõikide meie laagriliste loominguga.
Uus ports nõusid pannakse ahju ja asun oma konna värvima. Loomake saab roheliseks. Et aga asi veel lõbusam oleks, lisan talle kollased täpid ja kõhualuse. Taustaks tupsutan svammijupiga sinise lüstri. Nii ongi üks taldrik jälle kaunistatud.
Kiikan vahepeal teisi ka. Rene taldrikult vastu vaatav rott on lahe, samuti Kaidi tassile maalitud lambad. Mida kõike me selle poolteise päeva jooksul ära pole teinud. Puudub vist ainult pangalo (tähenduseta väljend “Tjorveni lugudest”).
Sammud koridoris annavad märku järjekordsete külaliste saabumisest. Sisenevad laagri loomulik kadu ehk teine Kai ja Tõnis. Nad olid eile meiega koos maalimas ja tulid nüüd oma nõudevirnale järele.
Õnnetus
Minu laual ootab pildita tass, aga pea on sama tühi kui selle pind. Tuulame Aiviga raamatutes. Jutu jätkuks arutame kõikide suviseid plaane, sest loomelaagrid on traditsiooni kohaselt mitu korda aastas. Esialgu on kavas taas kokku tulla juunis ja augustis.
Leian sirutava kassi pildi. Miks mitte juua hommikukohvi ja vaadata tassi pealt sama unist olevust? Ajan Krista laualt hariliku ära ja joonistan kassi kohe terve kruusi ääre pikkuses ringutama. Äkki libiseb tass mu käest lahti ja kukub klirisedes põrandale kildudeks. Rene ütleb, et killud pidavat õnne tooma, aga antud hetkel olen ma küll üpris õnnetu.
Porisedes ja järgmist kruusi kõvasti kinni hoides hakkan sellele sama kassi joonistama. Too näeb natukene naljakas välja ning Aivi kunstnikukäed teevad sellest veidrikust korraliku looma. Kruus jääb aga lauanurgale värvimist ootama, sest aeg on bussijaama kõmpida. Ajame üleriided selga, et koju minna ja homme tulla puhanuna ning uute mõtetega.
LOOMELAAGER:
Juba mitmendat aastat korraldatakse Kiltsi mõisakoolis õpetaja Merje Leemetsa eestvedamisel loomelaagreid, mida teatakse üle Eesti.
Kristel Lehtme
Uudised
Kiltsi noored loojad
Päev loomingu keskel
Usinad noored sisustasid Kiltsis koolis oma vaheaja tassidele kaunistusi maalides.
Käredal reede varahommikul sammume tüdrukutega viiekesi Kiltsi kooli poole. Et sooja saada ning õigeks ajaks laagrisse jõuda. Teel saab nalja ja naeru, tundmaks, et suu pole veel külmast kangeks jäänud.
Kooli kunstiklassis on varem kohalejõudnud juba agaralt ametis. Ega meiegi tööl kaua oodata lase. Paneme üleriided varna ning käed haaravad pintslite, portselanivärvi ja tasside, taldrikute järele.
Hakkan eilsest pooleli jäänud Egiptuse teemalist taldrikut lõpetama. Keset nõu laiutavale suurele silmale musta, taustaks pruuni ja pintsel muudkui töötab. Sulega kirjutan egiptuse hieroglüüfidega taldriku servale kirja ka, et ehe välja näeks.
Lepatriinu, pärdik ja päike
Ruumi lasunud vaikusest võib aimata loomingulisust. Laagriliste kätepaarid maalivad nõudele putukad, lilled, loomad. Kaidil on lennuvalmis väike lepatriinu, Aivi taldrikul kisub lustakas pärdik banaanil koort maha, Krista taldrikul särab aga kollane päike hoolimata väljas olevast pakasest. Kuulda on ainult vaikset nohinat ja juhendaja Regina õpetussõnu. Soovitusi läheb minulgi vaja, sest tahaksin proovida lüstervärvidega maalimist. Need on selle poolest põnevad, et lüstrite tõeline toon on näha alles pärast kuumutamist. Nii ongi minu kallaõiega kruus esialgu kollakaspruun.
Meie tegemisi tuleb uudistama kooli direktor Lembit Keerus. Vaatamismaterjali tal jätkub, sest lisaks näppude vahel valmivale on laudadel kuumutusahjust välja võetud ja põletamisjärge ootavad nõud.
Saame kiita ja see kergitab kõikidel suunurgad ülespoole. Vahepeal on Kai oma lastele taldrikud valmis maalinud. Eile sai meil nalja, kui ta lõpetas teise taldriku maalimist. Õpetaja küsis: “Oi, kas teil on kohe kaks poega?” Kai vastas, et neid on kokku viis ja kõik on oma tellimuse esitanud. Regina ei osanud seepeale enam midagi vastata.
Lõunalauas nohistavad kõik võileibu näsida. Mõtlesime, et nüüd saame ise maalitud kruusidest kohvi juua, aga osa nõudest pole veel kuumutamisel käinud ja neil tuleks pestes värv maha.
Tagasi töölaua juures, tekib tahtmine seekord midagi lõbusat maalida. Otsustan rõõmsa rohelise konna kasuks. Pean selle kontuurid aga spetsiaalse hariliku pliiatsiga taldrikule joonistama. Esimene vasikas, nagu öeldakse, läheb ikka aia taha ja minu konn näeb välja nagu kirves. Teise variandiga jään rahule, kuigi norida saaks veel.
Nagu päris
Vahelduseks uurin ahjust võetud nõusid. Merje kuldkingadega komplekt on väga tõetruu ja kogu seltskond vihjab oma sünnipäevadele. Sama lugu on Valeri roosidega kruusiga. Saan kätte oma mesilastega tassi ja olen üliuhke. Ikkagi ainus siin ilmas! Nii on see kõikide meie laagriliste loominguga.
Uus ports nõusid pannakse ahju ja asun oma konna värvima. Loomake saab roheliseks. Et aga asi veel lõbusam oleks, lisan talle kollased täpid ja kõhualuse. Taustaks tupsutan svammijupiga sinise lüstri. Nii ongi üks taldrik jälle kaunistatud.
Kiikan vahepeal teisi ka. Rene taldrikult vastu vaatav rott on lahe, samuti Kaidi tassile maalitud lambad. Mida kõike me selle poolteise päeva jooksul ära pole teinud. Puudub vist ainult pangalo (tähenduseta väljend “Tjorveni lugudest”).
Sammud koridoris annavad märku järjekordsete külaliste saabumisest. Sisenevad laagri loomulik kadu ehk teine Kai ja Tõnis. Nad olid eile meiega koos maalimas ja tulid nüüd oma nõudevirnale järele.
Õnnetus
Minu laual ootab pildita tass, aga pea on sama tühi kui selle pind. Tuulame Aiviga raamatutes. Jutu jätkuks arutame kõikide suviseid plaane, sest loomelaagrid on traditsiooni kohaselt mitu korda aastas. Esialgu on kavas taas kokku tulla juunis ja augustis.
Leian sirutava kassi pildi. Miks mitte juua hommikukohvi ja vaadata tassi pealt sama unist olevust? Ajan Krista laualt hariliku ära ja joonistan kassi kohe terve kruusi ääre pikkuses ringutama. Äkki libiseb tass mu käest lahti ja kukub klirisedes põrandale kildudeks. Rene ütleb, et killud pidavat õnne tooma, aga antud hetkel olen ma küll üpris õnnetu.
Porisedes ja järgmist kruusi kõvasti kinni hoides hakkan sellele sama kassi joonistama. Too näeb natukene naljakas välja ning Aivi kunstnikukäed teevad sellest veidrikust korraliku looma. Kruus jääb aga lauanurgale värvimist ootama, sest aeg on bussijaama kõmpida. Ajame üleriided selga, et koju minna ja homme tulla puhanuna ning uute mõtetega.
LOOMELAAGER:
Juba mitmendat aastat korraldatakse Kiltsi mõisakoolis õpetaja Merje Leemetsa eestvedamisel loomelaagreid, mida teatakse üle Eesti.
Kristel Lehtme